11.2010 arhiiv

nädal.pildis | News

Seenetanud roller

22.11.2010

Amsterdamis sõidab ringi mitte ainult tohutus koguses jalgrattaid, vaid ka motorollereid. Noid jagub ka seisma. Seisavad, nii et seened läbi kasvavad. Tõeline ökoloogiline paradiis.

Foto: Tiit Kändler

nädal.mõttes | News

Parteilisus ja teadus

22.11.2010

„Igasugune parteilisus oli minu auväärt professorite meelest olnud alati teadusele kahjulik kui paranoia, kui vaimuhaigus.”

Isidor Levin, Eestiaegne rahvaluuleteadlane

News | to.imetaja

Teadusuudise taustkiirgus osutub vältimatuks

22.11.2010

Tiit Kändleri ettekanne teadusmeedia konverentsil „Teadusrikkuse levialas” 28. oktoobril 2010

Kui Arno Penzias ja Robert Wilson 1964. aastal oma imenõrku raadiolaineid mõõtma konstrueeritud 6-meetrise antenni signaalist kõik radarite ja raadiolainete efektid maha lahutasid, jäi ikka alles mingi müra, sada korda suurem kui oleks tohtinud. Nad pidasid seda esmalt tuvide tööks. Kuid pühkinud antenni tuviplekkidest puhtaks, jäi signaal ikka alles. Nõnda püüti kinni vanim signaal, mida eales kinni püütud. Signaal, mis pärineb varaseimas ajast võimalike seas, Suurest Paugust endast. Kosmiline lühilaineline taustkiirgus sai üheks oma aja suurimaks teadusuudiseks, suisa hitiks ühes oma tuvisõnnikuga.

Universumil on oma uudised. Ja oma taustkiirgus, mis varustab uudised seostega, taustaga. Mis seob meid universumi algaegadega.

Nõnda on ka teadusuudisega. Uudis on tähtis, väga tähtis. Ja uudis tuleb muidugimõista esitada rahvale võimalikult kähku, enne konkurente ja soovitavalt veel enne, kui teadlased uudise on loonud.

Kuid kas uudis on ikka nii tähtis, nagu seda etableerunud ajakirjanduse loos esitatakse? Mõtleme korraks sellele, mida üks uudis meile tegelikult ütleb? Üleeile hakkas silma üks uudis, ja sõltumatult ka Priit Ennetile. Sobilik siis näiteks tuua. Uudis: kimalased õpivad lendama õielt õiele lühimat teed mööda, isegi kui avastavad lilled erinevas järjekorras.

Nüüd siis saite teada. Kas olete õnnelikumad? Ei kuule millegipärast rõõmuhõiskeid.

Lisame taustaks, et see on keeruline matemaatiline ülesanne, rändkaupmehe ülesanne. Lisame veel, et kimalane lahendab selle peast möödaminnes, kui arvutid lahendavad selle jõuga, võrreldes kõiki võimalike teid omavahel.

Lisada saab veel ülesande ajaloo graafideni välja. Lisada saab seose füüsika ja igapäevaeluga – kasvõi sellega, kuidas jõuda enne poe sulgemist supermarketist ostud teha.

Mida laiem taust, seda suurema jõu uudis saavutab. Tausta, uudise taustkiirgust esitamata jääb see rahvale selgusetuks. Uudiseid on miljoneid, taust on üks ja ainus. Vaid tausta kaudu seondub teadusuudis inimkultuuriga.

Geniaalne Soome luuletaja ja mõtleja Pentti Saarikoski kirjutas on raamatus „On või ei ole” nõnda: „Kui ma ütlen, et loovat tööd tegev inimene teeb midagi niisugust, mida varem ei ole olemas, ei pea ma mingiks loova töö tegijaks Tampere ettevõtjat, kes ehitab maailma kiireima võistluspaadi, sest maailma kiireim võistluspaat oli olemas juba enne tema paati.”

Kui teil on oidu Brüsselis väljuda Eurokvartalist, näete selles linnas suurepäraseid taustu. Näiteks tajub René Magritte’i muuseumis, et see imeline kunstnik oli ühtlasi teadlane. Nii näiteks maalis ta selle pildi nimega „Blankotšekk” justkui kvantmehaanika illustratsiooniks.

Kadunud akadeemik ja tark ning hea inimene Boris Tamm pajatas mulle kord, kuidas noor Arvo Pärt muudkui käis Küberneetika Instituudis matemaatikute juures uurimas, kuidas muusika ja matemaatika omavahel seotud on. Kui kirjutasin raamatu Kõlakoda kõrva taga, ei jõudnud ära imestada muusika ja teaduse tegelikest suhetest.

Nii pole ainult muusikaga.

Rene Magritte’i kuulsamaid maale on kahtlemata see, mis esitatud loo alul. „Ceci n’est pas une pipe.” See ei ole piip. Tõepoolest – ja ei olegi. See on ju piibu kujutis. Kuid kas ikka on? See on ju piip!

Hulgateooria looja Georg Cantor läks säherduste asjade peale mõteldes hulluks – kuidas ikkagi üks lõpmatus saab ühtaegu sisaldada ja hõlmata teist?

Küsisin oma õpetajalt Endel Lippmaalt hiljuti, et miks populariseerida teadus? Ta vaatas mulle veidi otsa, naeratas põgusalt ja ütles: „Sest see on lõbus”. Lippmaa on näide teadlasest, kes on alati hõlmanud hõlmamatut. Teda ei saa uudisnuppu pista. Sellest ei tule tulemus, vaid ainult tagajärjed – kui kasutada Lippmaa enese sõnu.

Magritte’il on pilt „Head oomenid”. Selles ühendas ta impressionistliku maali valguse ja rõõmu sürrealistliku maali oskusega võtta asju, esemeid, nii nagu need on, paljastades nõnda maailma müstilisuse.

Näen siin paralleeli füüsikas. See on sama, mille Niels Bohr püstitas oma kvantmehaanika filosoofias, mille poole püüdles Einstein oma kõiksuse konstandis ja mille saavutas Paul Dirac, leides läbi kauni matemaatika üles antimaailma.

Dalai-laama ütleb: „On oht jääda kütke sõnasõnalise tähenduse külge, asetamata seda konteksti.”

Korraldame sõpruskonnaga teadus.ee suvekoole Käsmus. Oleme ette võtnud suured olulised tükid maailmast – tuli, vesi, õhk, maa, eeter, energia. Ja siis vaadanud neisse erinevate teaduste, muusika, kirjanduse, kunsti pilgu läbi. Ja uskuge või mitte – selline taustkiirguslik lähenemine võlub nii koolilapsi kui nende vanemaid ja vanavanemaid.

Tausta tähtsus pole mingi nüüdisaegne uudis.

Apostel Pauluse III misjonireisil juhtus seik, mis sai Uue Testamendi Apostlite tegudes pealkirjaks ”Efesose hõbesepad korraldavad märuli.” Hõbesepad jooksid kokku, et Paulusele tema jutu eest kere peale anda. „Ühed kisendavad nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli hämmeldunud, suur hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku tulnud.” Kui aga rahvale selgitati tausta, läksid kõik jälle laiali.

Maailma libiseb meie eest üha kiiremini. Ka teadusest kirjutajate eest, ka uudiste levitajate eest. Kuid meie kasuks ei hõlju teadus tühjuses. Tühjust polegi olemas. Vaakum on suurima energiaga asi siin maailmas.

Nii et võtmeküsimus on: kuidas kiirustada aeglaselt? Minu vastus on: tuleb süveneda tausta. Rahulikult. Lõbuga.

aasta.mõttes | News | Ökoloogia

Õueonu aastake. Oktoober

22.11.2010

Pole mõtet salata – tšehhi õllegurmaan, naljavend ja kirjamees Karel Čapek oli lisaks kõigele ka kirglik aednik. Mis sest, et elas Prahas, mida nüüd reklaamitakse kui jalutajate linna. Čapek istus selle asemel, et sihitult mööda linna ringi hulkuda, õllekas ja kirjutas aiapidaja märkmeid, millest sai suurepärane raamat „Aedniku aasta”. Kellel on aedniku hing või kes tahab teada, mis loom see aednik on, lugegu seda raamatu.

Kuid kui oled õnnega koos, et sul on oma õu – ehk krunt, nagu ametlikult öeldakse –, ei pruugi olla aednik, et õue nautida. Saab olla lihtsalt õueonu.

Õueonu elu on õnnelikum kui aednikul. Et oma õue nautida, ei pruugi alati õue minnagi. Võib õuele mõelda või pilk aknasse suunata – ja õu tuleb kogu täiega või vähemasti poole täiega tuppa kätte.

Siiski on parem ise õue kätte minna ja seal askeldada. Kuid ettevaatust – varitseb suur oht muutuda aednikuks.

Oktoober

Oktoober on õueonule üks hüva kuu. Kui sa pole aednikuna just üle pingutanud, siis avastad, et aias polegi suurt midagi teha. Mis sest, et igast kanalist – raadiost, telekast, ajalehtedest ja muudest kanalisatsioonidest – käiakse sulle peale, et viimane aeg on valmistuda talveks.

Kuid kui säilitad meelekindluse, siis taipad, et talveks valmistumise või vabalt jätta taimede, putukate ja muude elunähtuste hooleks. Lõppude lõpuks on see nende missioon siin maamunal.

Oktoober on üks meeleolukamaid ja vahelduvamaid kuid. Puud on veel erivärvilised, ja iga päev muudavad nad oma palet, kuni kuu lõpul on üleni laostunud. Lehed võib vabalt jätta maha – las ootavad kevadet, siis on lõbusam kokku riisuda, ja neid on ka kuidagi vähem. Võibolla on tuul naabri õuele kandnud.

Oktoobrinaabrid on võrreldamatult meeldivamad kui näiteks juuninaabrid. Nad ei tee tossavat lõket, nad ei kärista ega mürista oma niidukite ja mootorsaagidega. Ja tagatipuks on neid ka vähemaks jäänud. Kes pole just õueonu, see põgeneb oktoobri eest linnatuppa või vähemalt otsib abi pangakontorist. See võtab igasuguse jõu kära teha.

Oktoober võib pakkuda imeilusat sügisilma, ja sügisene kümme soojakraadi on soojemgi kui kevadine viisteist. Maa ise tuleb appi, soojendades ja kaitstes oma talveks valmistuvat taimestikku.

Nõnda on just oktoobris aega tarbeks, et väljuda oma õuelt ja vaadata, mis metsas toimub. Kui õueonu just jõhvikarappa ei lähe, siis võtab mets ta vastu sõbralikuna. Ei lukusta kõrvu linnukisa nagu maikuus, ei ole vaja korjata seeni, marju ja isegi mitte saunavihtasid. Seened on kadunud maa alla oma mükoriisasse, marjad haihtunud kusagile maa ja taeva vahele ja kaskedest saab teha vaid uusi hästi pühkivaid luudasid – aga õueonule neid kohe kindlasti vaja ei lähe.

Kui veab, pakub oktoober ka paar tublit külmapäeva. Siis tuleb õueonule meelde, et õue ohustab talv ning küttepuud on veel tellimata. Pole hullu, veel jõuab. Mis sest, et puude hind on nüüd umbes sama suur nagu südasuvistel maasikatel.

Küttepuid siiski ei tasu osta kilodega, vaid ruumidega. Kuid tuleb silmas pidada, et igal müüjal on oma ruummeetri etalon, mis on ka mõistetav, kuna see ei ole SI-süsteemi ühik, mida hoitaks kusagil Pariisi pimedas keldris nagu mingit algmeetrit või protokilogrammi.

Kui olete oktoobriga sõber, siis võib ta teile kinkida mõne tubli tormipäeva, mis murrab vanaks jäänud puu, mille oleksite tahtnud ise niikuinii salamisi maha võtta. Ja kütta see kõlbab, see on kindel.

Kuid mida oktoober teile ka ei pakuks, on taimi, keda pakutav ei kõiguta. Saialilled õitsevad ikka vankumatult, kastan kukutab maha oma pruune vilju, et need novembris katta sõrmiliste lehtedega ja sirel ei kolleta eales, vaid kukutab kunagi ühel heal päeval oma rohelised lehed korraga samblasse nii tugeva mürtsuga, et õueonu selle peale ärkaks – kui ta vaid magaks.

Vahel lendab üle õue kamp hanesid või koguni jõuk kurgi, joonistades taevasse laiajoonelise võidutähe „V”. Kuid nendega ei tohi õueonu mõtted kaasa lennata. Parem on vaadata otsa viimastele astritele ja lohutada lilli, et mis seal ikka, jõuab nende tulevaste sugulaste tarbeks peenra ka maikuus korda teha.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri