12.2010 arhiiv

lugemis.vara | News

Soome leht Eesti teadusraamatutest

21.12.2010

Soome teadusajakirjanike seltsi väljaanne Tiedetoimittaja avaldas oma selle aasta kolmandas numbris Kulle Raigi artikli, milles ta tutvustab nelja Eesti populaarteaduslikku raamatut. Lehega saab tutvuda, kui minna http://www.suomentiedetoimittajat.fi/?sivu=lehti

Matemaatika | News | Teoloogia | to.imetaja

Ehtne jõuluvana on enesesarnane

21.12.2010


„Maailma finantsistid ja investorid on praegu nagu meresõitjad, kes ei hooli ilmaennustustest.” Nõnda kirjutas Prantsuse-Ameerika matemaatik Benoit Mandelbrot neli aastat enne nüüdse majanduskriisi algust. Mandelbrot on teadlane, kes avastas meid ümbritseva konarliku maailma ehitust ning selles peituvat korrapära.

Mandelbrot kirjutas sellest, et pilved ei ole sfäärid, mäed ei ole koonused, rannajooned ei ole ringjooned ja puukoor pole sile, nii nagu välk ei reisi mööda sirgjoont.

Ta tõi kasutusele fraktali mõiste, et konarlikke vorme kirjeldada ja uurida – selliseid nagu rannajoon, riigipiir, puuvõra, taimeleht, veresoonkond, jõgede võrgustik.

Oktoobris 85-aastaselt fraktaalsesse teispoolsusesse lahkunud Mandelbrotil on meile paljutki öelda ka jõulumõtiskluste ajal. Vaadelgem vaid kuusepuud, selle oksastikku ja okastikku, ja me näeme, et see imeilus taim on üles ehitatud üsna enesesarnaselt.

Või siis jälgigem jõuluvana habet. Mida enesesarnasem on selle karvastik, seda tõenäolisem on, et meil on tegu ehtsa jõuluvanaga. Võltsjõuluvana reedab tema vatjas, üksluine habe, kui toredat juttu ta ka ei pajataks.

aasta.mõttes | Bioloogia | News

Müütiline inseneribioloogia

21.12.2010

Kunagi nimetas Maksim Gorki kirjanikke inimhingede insenerideks. See oli ajal, mil ta vaimustus tulevikust, mida nõukogude ideoloogide kohaselt hakkavad kujundama insenerid ja nende mõtetel toimiv tööstus. Nüüd on koitmas ajastu, mil biolooge hakatakse nimetama elu insenerideks. Sel aastal avaldas Craig Venter ja tema kolleegid ajakirjas Science artikli tööst, milles loodi esimene tehislik bakter.

Lõppude lõpuks on ju elu aabits lihtne ja koosneb vaid neljast tähest ehk neljast erinevast alusest, millest DNA on kokku liimitud. Umbes tuhande aluspaari pikkusi erineva järjestusega juppe ehk kassette on praegu müügil küllaldaselt. Inimgenoomi lahtimuukimisega kuusaks saanud ameerika bioinsener Craig Venter ja tema meeskond ostis vajalikud kassetid, õmbles need kokku bakteri Mycoplasma genitalium lihtsustatud versiooniks ja pistis ühe teise bakteri rakku. Ja ennäe! 20. mail teatas Venter ajakirjas Science, et too peremeesbakter hakkas käituma nagu võõralt bakterilt pärit instruktsioon käskis.

Bioloogid on seni vaadelnud ja kirjeldanud ja seletanud elu sellisena, millisena see esineb looduses. Nõnda ka füüsika ja keemia kuni 20. sajandi alguseni vaatles ja seletas looduses toimuvaid protsesse või asju nagu planeedid, kristallid või orgaanilised molekulid.

Praegu uurivad füüsikud ja keemikud selliseid printsiipe, mis juhivad seda, mis kas võiks või ei võiks olemas olla. Nad loovad tehislikke olukordi nagu hiiglaslikes algosakeste kiirendites, plasmas hõljuvates termotuumareaktorites või ülijuhtides, pooljuhtides ja nanomaterjalides.

Nüüd siis on ka bioloogia laiendamas oma tegevusmaailma tehislikule maailmale. See tähendab, et sellese teadusesse kaastakse ühe enam insenere. Tegelikult on see suundumus juba aastakümnete eest alanud, mil geenilaborid hakkasid täituma molekulaarbioloogide kõrval ka geenitehnikutega.

Sünteetilise bioloogia eestkõnelejad kuulutavad, et uute organismide loomine aitab mõista elu teket. Nende vastased omakorda, et võibolla küll, kuid see võib viia ka elu hävingule. Pidades elu all silmas sellist elu, nagu me seda praegu tunneme. Kuid tegelikult on sünteetilise bioloogia olendid aastasadu olemas olnud. Tondid ja poltergeistid, puraskid ja vaimurahvas. Ning muidugi Jõuluvana.

aasta.mõttes | News | Ökoloogia

Õueonu aastake. November

03.12.2010

Õueonu aastake. November

Tiit Kändler


November on õueonu jaoks roosiline kuu. Algab sellega, et roosid, need jonnakad lilled, püüavad veel vägisi ajada lahti mõne oma punga. Justkui tahaks viskuda möödakihutava rongi alla ehk siis varsti kindla peale saabuva külmalaine hõlma.

Huvitav, miks öeldakse külmalaine, mõtleb õueonu. Muu maailm meie ümber ja sees on ju ometi ehitatud üles portsude kaupa. Nii nagu valgus on ühelt poolt laine ja teiselt poolt osake ehk kvant, küllap on ka külm ühelt poolt laine, teiselt poolt aga osake. Jah, ja november kinnitab seda kahtlemata teaduses põhjapanevat revolutsiooni tekitavat avastust. Sest külm käib siis tõepoolest portsude kaupa. Külm on kvantiseeritud nagu energia ja valgus, hõiskab õueonu rind.

Novembri alguspäevade pilved enne päikese loojangut mere ääres on hoopis omaette maastik. Punane, oranž taeva mustsinisel taustal, hiiglaslikud nagu kosmilised gaasipilved. Küllap nende eeskujul ongi Hubble’i teleskoobi ülesvõtted gaasipilvedest nii hingematvaks värvitud. Sellistes pilvedes kihab kindlasti omamoodi elu, seal on kindlasti oma õu ja oma õueonu, mõtleb maine õueonu, kes on roninud rannaluitele, et nõnda pilvedele lähemal olla. Ja siis, just enne, kui pilvede purpur kustub ähmaseks novembriõhtuks, kõnnib hääletult üle kaugema luite üks hobu, näitsik turjal. Hääletult, hääletult, valguskvantide valgustatult. Nagu René Magritte’i maalil, ütle veel, et Magritte ei olnud realist.

Siis november edeneb ja hämarik tuleb kätte, enne kui jaksab koita. Pimedust saab nüüd osakesteks, kvantideks lõigata kasvõi noaga. Pimedus justkui käsn imeb kõik mõtted endasse, nõnda et õueonul ei tule pähe miskit muud kui hakata lõhkuma puid. Kust see kiirustamine – kui külmakvandid pole veel kohal? Kask kõliseb kirve all, saar praksub, mänd annab alla mängeldes, kuusk kõmiseb pahuralt. Ainult pihlakas ja toomingas, nemad peavad vastu ja nõuavad enesele kirve asemel kiilu ja parajat haamrit. Kiil, jah – see on esimene tehniline seade, mille inimene välja mõtles ja tarvidusele võttis. Küllap just novembris tegi ta esimese kivikirve, et sellega minna vastu innovaatilisele mõttele, et nüüd tuleb veel tuletegemine ära õppida.

Õueonu õuest libistab end mööda oja. Nüüd novembris näeb jälle selle põhja, mis suvel laisas voolus puru ja puruvanakesi täis kogunes. Kusagil on vesi lastud valla, isegi kui pole sadanud. Ja oja näitab oma võluvat liivast põhja, mis pole mitte labane liivakarva, vaid pruunjaspunane, umbes nagu Rembrandti punane, mida too oma Amsterdami maja kolmanda korruse ateljees maalide tarbeks kokku segas.

Pruunjaspunane ongi novembrihakatise värv. Seda värvi kiirgavad langenud männiokkad liival, seda värvi on nõmm. Jah, nõmmel on nüüd tegemist. Nüüd on tal võimalus üllatada oma värvirohkusega, mis kevadel ja suvel lilledest, lehtedest ja igasugu olevustest varjutatud oli. Nõmme punakas, äraõitsenud kanarbik, männijussi tüvepunane – ja sambla silmipimestav ja hingerahustav roheline. Sellele ei ole nüüd võrdset. Kuigi õueonu arvab teadvat, et tegu on samblikuga, ei tee ta sellest välja. Inimesel on õigus mitte teada ka seda, mida teab, ja nõnda tuleb meeldivaid asju kutsuda ikka meeldivate, mitte koledate nimedega. Sammal, sammal, sammal. Rohe-line-rohe-line-rohe-line. Nagu pisike värviline luuletus.

Tibutab vihma, novembris nõnda, et ei tea, kas alt või ülevalt. Tibuvihm on sulatanud mere kokku mittemerega. Kajakad on sinna sisse kadunud. Vaid üksik vares laseb taevas edasi-tagasi ringi ja laulab oma kraaksuvat laulu. Kraaks-kraaks – ja pajutibud on tõmmatud välja oma kookonist kui ninapidi. Paju taga ootab lumemarjapõõsas rändrahnu ees, et õueonu saaks teha lumevalgete marjadega mõne väikese paugukese.

Ja siin see lumi ongi. Esimese lume jäljed ei anna ka kõige kavalamale jäljekütile teada, kas tuleb sellele veel lisa kukile või kaob hoopis kusagile maa alla ära.

Kuid tuleb-tuleb, ega siis esimene lumi ei jää taeva ja maa vahele. Kus sa sellega, ulatub suisa taevani ja tuleb sealt alla kogu tema suguvõsa ühestükkis naabritegagi.

Ämblik, kärbeski, keda veel eile imestada võis, on nüüd kusagile kadunud. Saialill, kes veel eile vapralt õitses, on jäänud esimesele lumenatukesele alla. Õu peab aga vastu ometi, tulgu seda esimest lund taevast alla kasvõi kümnenda jagu. Nüüd on õu muutunud läbipaistavaks, lumeliseks. Õueonul pole enam muret oma taimekestega. Roosid muidugi jäidki okstega katmata – kust sa leiad praegusajal selle mõisa, kust kuuseoksad köie otsas välja lohistada. Kuid ehk pole hullu, esmalumi, mida muudkui tuleb ja tuleb, teeb vast selle töö ära. Või ei tee. Eks näis. Õueonu on leidlik, temal on ka põhjendus oma laiskusele. Kui möödunud talve vastu roosi kattelooritas, siis kevadel pidas sellele vaid kolm kõige vapramat põõsakest vastu. Ja isegi teadlased on hakanud jälle kõnelema elu jooksul omandatu geneetilisest päritavusest, nagu papa Mitšurin ja pojuke Lõssenko seda omadel aegadel tegid. Võtku siis roos aru pähe – või oma pungadesse –, ja pärigu ometi kord talvekindlus.

Õueonul on nüüd toredad päevad. Saab rookida lund ja kujundada nõnda oma õue, kuidas hing ihkab. Ilma et peaks hiljem vaeva nägema. Lumevallid ei vaja kastmist, lumevaalud rohimist ega lumehunnikud kahjurite vastu pritsimist.

Oi-oi, siis tuleb meelde, et pole veel lindude söögilauad üles pandud ja kaetud. Saab tehtud seegi. Päev, kaks – pole kedagi. Siis aga, ühel hommikul, mil novembrile kohaselt tõuseb päike kes teab millisest ilmakaarest – kui neid ilmakaari veel üldse alles ongi –, on platsis esimene puukoristaja. Siis teine. Ja siis rasvatihane ja teine. Kust nad küll teadsid, kuidas küll said nad aimu, kui neil pole internetti ega isegi mitte Eesti Posti, mõtleb õueonu. Saaks ise ka kuidagi teada, kus söögilaud tasuta lõunatega kaetud. Ja läheb, pistab karaski ahju.

Roosilise, lumeroosilise õue terviseks.

News | to.imetaja

Teadus vajab omamaist tausta nagu vares oksa

03.12.2010

Eesti vajab omamaist teaduse tutvustamist

Artikel ilmus Eesti Päevalehes 29. novembril lühendatult

Amsterdamis asuv Rijksmuseum näitab ülevaadet Amsterdami kuldajastust, 17. sajandi protestantlikust õitsengust. Sealt näeb, et Rembrandti ja tema kaasaegsete maalid ei olnud ainult kunstiteosed, vaid ka osav reklaamivärk. Nii on ühel maalil kujutatud Amsterdami kanali äärsed majad. Enamik neist on varjus, tumedad ja eemaletõukavad. Vaid kolm tagumist maja on üle kullatud päikesest, sisendades soojust ja rahu. Need olid uued majad, mida parasjagu müügiks välja pakuti. Sõnum oli tollal ja ka praegu selge: uus on hea, vana aga on lihtsalt vana.

Niipea, kui Eestis mõne uue ajakirja esmanumber ilmub, ilmub kusagilt välja neid, kes seda taevani kiitma hakkavad. Jääb mulje: Eestis ei ole enne sellelaadset ajakirjandustegevust olnud. Nõnda on juhtunud ka äsja oma esimese eestikeelse numbriga lagedale tulnud ajakirjaga Imeline Teadus, mille Eesti Päevalehes kiitis üles ühe mitte-eestikeelse nimega suhtekorraldusettevõtte asutaja Liisa Sveningsson Past.

Pean eestikeelset populaarteadust väga oluliseks, tingimusel, et peame oluliseks teadus edendamist Eestis. Kirjanduse, kunsti, muusikaga käib kokku vastavate valdkondade kriitika ja tutvustus, nõnda on see ka teadusega. Me võime küll visata, et teadus on globaalne nähtus ja sestap pole vahet, kes sellest kirjutab, on see Eesti literaat või Hiina autor. Kuid sama lugu on ju ka kunstidega – ent ikka vajab kultuur omamaist kajastust, seedimist ja mõtestamist.

Võib ju ütelda, et iga konkurents on õilis ja suurendab samalaadsete toodete kvaliteeti. Kuid tegelikult ei ole sel nämmutatud loosungil taga olulist katet. Konkurents võib olla uinutav. Teadus on rahvusvaheline ja teadusuudised üldkättesaadav kraam, kuid taustata ei ole neil suuremat väärtust, kui varesel ilma puuoksata. Ta võib küll kraaksuda, ent kui pole teha kusagile pesa, kukub maha, varbad püsti.

Teadusuudiseid on miljardeid, taust aga üks ja ainus ning just selle kaudu seonduvad teadusuudised kohaliku kultuuriga. Tõlgitakse mitte ainult kohalikku keelde, vaid ka kohalikku konteksti.

Ajakirja Imeline Teadus puhul on tegu professionaalse pildiajakirjaga Science Illustrated, mida Bonnier’ide kirjastamisel antakse välja vähemalt neljateistkümnes riigis. Soomes nime alla Tieteen Kuvalehti, Eestis Imeline Teadus. Tegu on National Geographicu´ga sarnaselt poliitkorrektse väljaandega, mis ei tegele asjade üle arutlemisega, vaidlemisega, mõtete arengu esitamisega, vaid pakub asjalikult ja kiretult põhiliselt teaduse rüüse peidetud meelelahutust.

Mis ei ole ei hea ega halb, kuid mida asjahuviline võiks teada. Science Illustrated pakub end koduleheküljel välja kui „usaldusväärseimat, kättesaadavaimat, avameelseimat ajakirja teadusest ja loodusmaailmast”. See on teaduslikust meelelaadist kaugel.

On mul olnud õnn ja õnnetus kolm aastat olla MTÜ Loodusajakiri loomise osaline. Eesmärgiks oli, et ajakirjad Horisont, Eesti Loodus, Loodus ja Eesti Mets maamunalt ei kaoks. Ei kadunud – nii nagu nad olid alles sinnamaani tänu neid käigus hoidvate inimeste meelekindlusele, vahel ka vaprusele. Ainult tänu sellele on Eesti olukord, kus omamaised ajakirjad, mis teadusest ja loodusest kirjutavad, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust siiamaani ikka hinges püsivad.

Nüüdseks on lisandunud veel ajakiri Tarkade Klubi. Nõnda on tekkinud omamoodi täius: Horisont avaldab peamiselt eesti teadlaste kirjutisi, olles Scientific Americani kodumaiseks analoogiks, Tarkade Klubi avaldab eesti teadusajakirjanike lugusid Eesti ja muu maailma teadusest, aga ka tõlkelugusid, analoogina võiks tuua New Scientist.

Horisont on ainus eestikeelne paik, kus vaid loodusteadlased oma töödest kirjutavad, osaliselt saavad nad seda teha ka Eesti Looduses. Tarkade Klubi jälle on tänuväärt koht, kus võrsub meie teadusajakirjanike uus põlv. Mitte keegi mitte eales ega mitte kusagil maailmas ei hakka meie eest ära tegema seda tööd – hoida ülal eesitkeelne ja -meelne teadusmõtte kajastus, sidestada see meie kultuuriga.

Ilma riigipoolse toetuseta ei ole vähemalt Horisondi ilmumine võimalik. Mida ka ei teeks, kuidas ka ei punnitaks, andunud tellijate ja ostjate arv ei kipu ületama maagilist arvu pii korda tuhat. Mitmete meie teadust populariseerivate ajakirjade elu sõltub ühekordsetest toetustest, traditsioonipõhiselt peamiselt Keskkonnainvesteeringute Keskusest. See meelerahu ei loo.

Teadusajakirjanduse seis pole kerge kusagil. Eestis on teadusegi rahastamisega tõsiseid probleeme.

Kuid kui püüda näha meie olukorda veidi kaugemalt, siis on selge, et Eesti häda pole mitte majanduses või sotsiaalhoolduses, vaid kaugemas plaanis hoopis selles, et teadust ja sellega kaasnevaid nähtusi peetakse projektipõhisteks ettevõtmisteks. Puudub ettevaatav mõtestatud pilk. Kuid mitte keegi ei investeeri teadusmahukasse tootmisse maal, kus tippteadus on hõre ja kus sellest ühiskonnale nähtavalt ei kõnelda. Siin ei aita meid ka petlik mulje, mille võivad tekitada rahvusvahelised trükised.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri