01.2011 arhiiv

News | Paleontoloogia | vänge.lugu

Kivinoad või geenid – selles on küsimus

29.01.2011


Me kõik oleme pärit Aafrikast. Ja nüüdisinimene veetis oma 200 000 aasta vanusest ajaloost pool Aafrikas. Sealt asuti end Euraasiasse laiali laotama 100 000 aasta eest. See on õpikutõde, mida kinnitas ka 2009. aasta aprillis ajakirjas Science avaldatud ulatuslik uurimus, milles 11 maa teadlased uurisid läbi 4 miljonit praegu elava inimese genotüüpi.

Seesama ajakiri avaldas oma 28. jaanuari numbris aga uurimistöö, milles Tübingeni Ülikooli paleontoloog Hans-Peter Uerpmann ja tema kolleegid kirjeldavad Saudi Araabiast leitud kivitööriistu, mille vanuseks dateeriti vähemalt 125 000 aastat. Kui see on õige, siis lahkusid nüüdisinimesed Aafrikast 25 000 aastat varem, kui siiani arvatakse ja mitte põhjast, Lähis-Ida kaudu, vaid hoopis Araabia poolsaare lõunaosa kaudu.

Leiupaik, mis asub 65 kilomeetri kaugusel nii Pärisa lahest kui India ookeanist, oli tollal õitsev aas, kus kepsutasid gasellid ja üürgasid metseeslid. Tollal lukustas polaarjää suure osa maailmaookeani veest ja nõnda oli Punase Mere pind sada meetrit praegusest madalam ning see veekogu võis olla läbitav jalgsi.

Fossiilseid tõendeid tollasest inimesest pole veel leitud. Nõnda jääb teadusõhku rippuma põnev küsimus – mis on täpsem, kas geneetika või paleontoloogia, kas geenid või kivinoad.

Üks on kindel. Inimene pole saja tuhande aastaga kaotanud rännukirge, pigem seda juurde saanud. Äsja teatati, et esmakordselt ööbis möödunud aastal turiste maailma hotellides umbes miljardi jagu.

Tiit Kändler

News | Tehnoloogia | vänge.lugu

Eesti rahva muuseum loodab igavesele jõumasinale

26.01.2011


Perpetuum mobile on jätkuvalt päevakajaline. 25. jaanuari EPL avaldab intervjuu Eesti Rahva Muuseumi direktori Krista Aruga, kes kritiseerib Euroopa ekspertide arvamust muuseumi liigse suuruse ja ülalpidamiskulude kohta. Muuhulgas saab vastuseks küsimusele, et kas sõltumata valitsusest ja poliitilistest valikutest saab hoone köetud lugeda järgmist: „Meil on maaküte! See ajab mind kõige rohkem pahaseks, et elementaarseid asju pole selgeks tehtud. Me pole linna soojavõrgus, me ei kasuta elektrikütet. Meie küte on revolutsiooniline: Raadi järv ja maaküte. Mis raskust on maapinnast kütet saada?”

Tore on, kuid teadus.ee on siiski arvamuselt, et maaküte pole miski revolutsiooniline nähtus ning see ei toimi mitte mingil kombel ilma elektrita, lihtsalt niisama. Vastasel juhul elaks kogu riik sellel. Maaküte kulutab küll vähem elektrit kui tavaline elektriküte, ent see-eest on seadmete maksumus vinge, ja kulud tasuvad end ära alles 10-20 aastaga – võrreldes olukorraga, kui hoonet köetaks ainult elektriga tavamoel. Nõnda et, kulla ERM, vähemalt esimesed 10 aastat on küte hoopis kallim, mitte odavam kui tavaelekter. Kavalamad ehitused sisaldavad aga omaenda autonoomse küttesüsteemi, mis kasutab mõnda taastuvat energiakandjat nagu päike, tuul, puitlaastud või muu selline. Sest olgu ERM rahvale kui kallis tahes, energia jäävuse seadus kehtib isegi sellele. Kahju küll, kuid E = mc², mitte et E=ERM.

teadus.ee

lugemis.vara | mis.toimub | News

Teaduskohvik küsib peeglikeselt kaunimat teadust

18.01.2011


Tarkade Klubi

Erinumber: 21. sajandi avastused

Peatoimetaja Arko Olesk

Presshouse OÜ, 74 + 66 lk, hind 2,75 eurot

Ajakiri Tarkade Klubi on lisaks tavanumbrile äsja ilmutanud ka erinumbri. Milles põhjalikult on vaagitud viimase aastakümnendi teaduse võimalikult paremaid tulemusi ja … ka tagajärgi. Seda tehakse nii Eesti asjatundjate kui muu maailma teaduskirjarahva pilkude läbi. Ühelausega – küsivad peeglikeselt seina peal, et mis oli viimasel kümnel aastal kõige kaunim teadus siin ilma peal.

Väljaanne, mida tasub lehitseda kümne aasta pärast, et näha, kui targad või lollid oldi. Sel teemal toimub Tarkade Klubi teaduskohvik, kus kõnelevad füüsik Jaak Kikas ja teadusajakirjanik Tiit Kändler.

Aeg: teisipäev, 25. jaanuar kl 18, koht: galeriikohvik Toompuiestee 35. See on roheliste aknaklaasidega büroohoones Schnelli pargi vastas üle tee.

Info vt www.t-klubi.ee

teadus.ee

News | to.imetaja

„Püramiidi tipp” müüs teadust kui pesupulbrit

18.01.2011


Riigiringhäälingu ETV kanal alustas eelmisel laupäeval uue saatesarjaga „Püramiidi tipus”. Teadussaadetega. Mida ei juhtu just sageli. Tore on. ETV Ameerika korrespondent Neeme Raud saatejuhina. Tegeldi Mart Saarmaga, Eesti teaduse suursaadikuga Soomes. Tore seegi. Saarma jutt on muidugi alati võluv ja kujundlik ja selge. Seda vähem ei saanud mina aru, miks pidi teda müüma nagu pesupulbrit või hambapastat – et piirduda pesuväliste asjadega. Selleks, et teha teaduslugu või -saadet tippteadlastest – tegelikult igast teadlasest –, peab ikka teadusest ja vastavast valdkonnast midagi teadma ka.

Oleks võinud siiski endale selgeks teha, kuidas aju nüüdisarvamuse kohaselt töötab. Selleks aga on vaja omandada matemaatika vähemalt gümnaasiumikursuse piires. Ja võinuks teada sedagi, mis asjad need neuronid on ja millal nad surevad ja millal taastuvad. Võinuks teada sedagi, et geneetika ei alanud alles eile, vaid juba üle saja aasta tagasi, ja et Saarma õppis ka Venemaal, kus tollal ei olnudki molekulaarbioloogia nii kehval järjel miskit, kui reporter arvata võttis.

See-eest laiendas Neeme Raud oma teadmatuse piire reklaamlike hüüdlausetega, nagu et Mart Saarma on maailma parimaid teadlasi, ja et kohe-kohe tuleb Saama töörühmalt välja uus ravim ja muud taolist totrust, justkui oleks teadus mingi reality-show ja hipodroomivõiduajamiste ristsugutis.

Õnneks ei ole teadus poliitika, ja Saarma püüdis hoogu maha võtta reporterilt, kes hüüdis oma pesupulbri-hüüdlauseid nagu kunagi Karl Vaino oktoobripühade loosungeid. Tagatipuks veel kõlas mingi eriti jõle muusika ja näidati mingit rosoljet pseudoteaduslikest reklaamiklippidest.

Vähemasti sai selgeks üks lihtne asi – sa võid küll elada USAs, aga see ei tähenda veel, et mõhkugi teaduse olemusest, veel vähem sisust taipad. See-eest oled saanud jänkilikult julgeks ja hoogsaks.

Teisalt saab õnneks tuua ka hää näite. Selle nädala ETV Osoonis tegi Sven Paulus ülevaate CERNis tehtavast tööst. Tasakaalukalt ja asjalikult, teaduse iseloomu kohaselt. Kohased filmikatked ka valida osatud. Aga jah, eks nõndamoodi saadet tehes peab muidugi mitte ainult oskama, vaid ka viitsima lugeda.

Tiit Kändler

Loomad | News | Sotsiaalteadus | vaata.imet

Kui täid lõid moe

18.01.2011

Moe ajalugu ulatub tagasi 170 000 aasta tagusesse aega.
Või vähemasti kandsid nüüdisinimese Homo
sapiensi
eellased rõivaid juba siis. Sellele järeldusele jõudis Florida
Loodusloo muuseumi antropoloog David reed, kes analüüsis inimesel
parasiteerivate täide genoome. Inimesel on ainsa primaadina kolme liiki täisid:
peatäi, kubemetäi ja kehatäi. Kehatäi elab eranditult rõivaste pragudes ja
karvades. Nõnda siis, kui teha kindlaks, millal kehatäi lahknes peatäist,
saabki teada, millal inimene hakkas rõivaid kandma. Ja nii tuligi välja, et
rõivaste iga on 83 000 kuni 170 000 aastat.

Karvkatte kaotas nüüdisinimese eellane umbes 800 000
aasta eest. Nõnda et porgandpaljalt lippas inimene savannis vähemalt
600 000 aastat.

Allikas: Molecular Biology and Evolution

 

nädal.mõttes | News | Ökoloogia

Õueonu päevik. Jaanuar

08.01.2011

Naturaalsusest ja orgaanilisusest

Vene ajal oli iga söökla menüüs väärikal kohal selline roog nagu „Šnitsel, sea, naturaalne.” Tuli siis arvata – ja mitte alusetult – ,et ülejäänud šnitslid, kotletid ja hakklihad olid ebanaturaalsed, see tähendab ei olnud looduslikud, vaid omamoodi tehislikud.

Nüüd on üha enam juttu „orgaanilisest” põllundusest ja „orgaanilisest” toidust. Kas tuleb sellest arvata, et ülejäänud toit on anorgaaniline, eh siis tehtud kividest, savist ja veest nagu üks korralik maja?

Muuseas – lumi on ju ühtpidi naturaalne ja orgaaniline. Nii et mine võta nüüd kinni, kas äkki lumesaaki peaks riik toetama kui orgaanilise põllunduse toodet. Teistpidi on see jälle anorgaaniline ja kuulub samasse rühma käiakivi, arseeni ja traatvedrudega.

Ajalooteaduse radadelt

Kinosõprade rõõmuks saabus hiljuti teade, et partejuht Mart Laar sai Eesti Filmi Sihtasutuselt toetust, mis võimaldab tal ometi kord valmis kirjutada stsenaarium Ümera sõda käsitlevale filmile. On ütlemata tore, et puuduses virelev stsenarist saab nüüd tänu riigile talle ja tema perele nii hädavajaliku 40 000 krooni abil lükata hoo sisse puuduses virelevale Eesti kinokunstile. Ning see rikastub samamoodi, nagu on rikastunud Eesti ajalooteadus Mart Laari põhjapanevate teoste läbi, mis on meie ajalooteaduse piire avardanud ulmekirjanduse ja õudusluule piiritutele lagendikele.

Kaelapidi koos

Keskkonnateabe Keskus teatas äsja, et vana-aasta õhtul kaelustati Eestis esmakordselt Baltimaadel metssiga. Sellepeale läks õueonu ja et Balti metssiga polnud õuel näha, siis läks kaelustas naabri kaelarihmas Saksa lambakoera, kes selle toimingu peale talle hambad kaela lõi. Kui tahad jätkuvalt kanda kaela, siis vali, keda kaelustad.

Tiit Kändler

lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Kristluse kadu Soomest nähtuna

06.01.2011

Timo Vihavainen

Äratuskell õhtumaadele

Soome keelest tõlkinud Ene Kaaber

Kirjastus K & K, 295 lk

Helsingi Ülikooli professor Timo Vihavainen kirjutas oma raamatu „Länsimaiden tuho” ajendatuna murest Euroopa ja üldse lääne tuleviku pärast. Möödunud aastal Soomes ilmunud esseekogumikus on juttu lääne kultuuri mandumisest, konsumerismi ülemvõimust, kristluse taandumisest ja islami pealetungist ning Jumala kuju ähmastumisest. Kultuur ehk Vihavaineni sõnul pürgimus tõe, headuse ja ilu poole, on  korvatud küllastumatu tarbimisega. “Pluralismi kuulutav postmodernne kultuur peab kõike samaväärseks, miski ei ole hea ega  ka halb ja väärtuslik on tegelikult ainult see, mis valmistab meile naudingut.“

Kogumikus on käsitletud Lääne immigratsioonipoliitikat, uusi ja vahel ka veidraid kombeid, iidolite kummardamist, soomlaste eneseteadvuse turgutamist, Soome suhted idanaabriga.

Nii et päevakohased teemad mõlgutusteks.

Omamoodi huvitav on, kuidas Soome teadlane näeb – või õieti ei näe – Eestit. Pole peaaegu et ollagi. Isegi, kui ta kõneleb venelaste immigratsioonist, ei erista ta Venemaa venelasi ja Eesti venelasi. See pole mingi etteheide, kuid näitab meile, kui tähtsusetu on Eesti tegelikult.

Oma tähtsusetusest hoolimata ootavad meid ees samalaadsed poliitkorrektsused nagu Soomet. Moslemid, ägenev naisõiguslus, omasooqrmastajad ja kes teab veel mis. Vihavainen arvab, et Soome identiteet on seotud kristlusega. Kuis meil Eestis?

Seda raamatut lugedes meenub kohe Soome psühholoogi Hannu Lauerma raamat, mis eesti keeles ka Kulle Raigi kirjastuse väljaandmisel ilmus. “Usk, lootus ja ohtlik bluff ” käsitles servapidi samu probleeme, ja samade järeldustega.

Eesti tundub et on üsna pime – ei tule mingeid samalaadseid teadusmeeste käsitlusi küll ette.

Ehks siis innustab see raamat.

Tiit Kändler

aasta.mõttes | News | Ökoloogia

Veelinnud, loomaaiad ja jahimehed

04.01.2011

Head uut ja vana!

Loen Keskkonnaameti 4. jaanuari hoiatust: ärge söötke veelinde! Selgub, et lindude talvine toitmine on ohtlik nii lindudele kui inimesele. Lindudele, sest „veelinnud kaotavad olulise osa oma füsioloogilisest võimekusest ja instinktidest. Linnud minetavad oma loomupärase rändeinstinkti, muutuvad kergesti kättesaadavaks kiskjatele ning ebanormaalselt suurearvuliselt ja tihedalt koos esinedes nakatuvad ja levitavad üksteisele kergesti haigusi. „ Jne, jne, jne.

Näen, kuidas metsalindude söögilaua mu akna taga on üles leidnud rähn, seesama, kes toksib mõne mu männi kuivanud oksa kallal juba aastaid. Ohtlik, tahaks talle öelda. Ohtlikuks osutus toidulaud ka mu sõbrale puukoristajale, kes toidulaualt sihukese hooga vastu ukseklaasi lendas, et kohe lumel siruli ja veri nokakesest väljas. Veidi aja pärast oli küll kadunud, ei tea, kas toibus?

Inimene on looduse osa, tahtku seda Keskkonnaamet või mitte. Ja inimene ju tegelikult linde söötes neid niivõrd ei aita, kui lahutab meelt. Meele lahutamise eest võib ju hoiatada, aga ega seda ära ei hoia.

Pole midagi parata, seni kuni luiged-pardid inimasustuses elavad, seni neid ka toidetakse. Selle kohta kirjutab sõber Toomas Paul oma hiljutises raamatus „Totrus ja tähendus” järgmist: „Öelgu keskkonnametnikud mida tahes: kui inimene kodustas pardi praena söömiseks, miks ei võiks ta sundida sinikaelparte ja saialuiki jääma ületalve siis meile silmarõõmuks?” Miks ei või inimene lisaks endale ka oma lemmikuid poputada soola sisaldava saiaga loodusseaduste kiuste? Ja kes soolaga kohaneda ei suuda, sureb välja, seegi on looduslik valik.

Lisame siia veel loomaaiad. Kas need ei suru maha rändlindude ja –loomade instinkte?

Ja last not least jahimehed. Miks ei keela Keskkonnaamet jahimeestel metsloomade söötmise metsas? Kas see ei suru maha instinkte, et tee loomi laisaks? Jahimehed muidugi ei sööda loomi armulikkusest, vaid ikka selleks, et teaks, kus oleks neid hea lõbu pärast maha kõmmutada.

Keskkonnaametil on aga tuline õigus – ära sa mine keelama meest, kel on laetud püss käes.

Tiit Kändler

News | Ökoloogia | to.imetaja

Õueonu aastake. Detsember

03.01.2011

Detsembris juhtub nõnda, et õu kolib tuppa üle. Maja elustub ja hakkab nii oma sisemust kui ka ümbrust valitsema. Aknad lukustatakse, õueustestki lipsad läbi, nii kiiresti kui annab. Pole siis ime, et maja muutub enesest teadlikuks ja hakkab ilmutama meelt. Siin naksub miski, seal pragiseb veidi, teal justkui koputaks keegi rähnina katusele. Kuhu rähn muidugi ei lähe ilmaski koputama, saati veel siis, kui katus tegeleb lumemasside kandmisega.

Rähn, olgu teile muuseas koputatud, ei lase end segada ei madalast ei kõrgest rõhkkonnast, ja muudkui kopsib põlismändidel, osutades sellega justkui nende puude põlisusele, millega kaasnevad kahtlemata ka mõned meie argimõistuse jaoks kuivanud oksad. Kuid mis kuivanud need on, kui rähn seal muudkui koksib.

Ega rähn ole miski poksija, kes asja ees, teist takka oma pead vastu vastase rusikaid taob. Või jalgpallur, kes oma pea äratagumiseks ei leia muud moodust kui armetu lapiline pall või paremal juhul vastasmeekonna vasakkaitsja parem jalg. Rähn ei koksi niisama, see on nüüd küll selge.

Vahel juhtub ime, ja muidu üsna tasapinnaliselt hallivõitu detsembrihommik muutub päikeseliseks ning saavutab ootamatu neljamõõtmelisuse. Kolm neist sinust väljas, üks aga sees. Päikseline detsembrihommik on kui välispass jaanuarisse, see on kindel.

Seda tabab ära isegi imeline kirjuvärviline liblikas, keda äkitselt näed toas lendamas. See on juba miskit muud, kui see vana sõbralik, ent ometi üsna tüütu ämblik, kes sulle igal õhtul, kui oled voodisse visanud ja just raamatu käte vahele võtnud, sulle äkitselt pähe ronib. Õueonu ei saa eales aru, miks ämblik just nimelt pähe ronib, kui muidu ei tule ämblik pähegi.

Sihukesest ämblikust on isegi emakass Ooperile kõrini, kes ju muidu tahaks kärbselegi liiga teha. Liblikas aga lendab aknale, mille klaaside tagant sirab vastu päikese talvine pale, paneb oma tiivad kokku ja sellega seoses kaobki vaateväljalt nagu oma kolm mõõdet kaotanud ruum.

Matemaatika missugune. Matemaatikat on kergem mõista just nimelt talvel. Matemaatika on aju pühapäev, teaduse hingamispäev. Ja selleni jõuda on kõige loomulikum just nimelt sellise talvise pööripäeva paiku, mil kohe ei jää üle muud, kui loopida katuselt lund alla ja teha tuld üles.

Üks inimkonna jõledamaid leiutisi on tuleleeke imiteeriv elektrikamin – Edissoni nimel! Jõulupuu kunstküünlad tekitasid küll kunagi New Yorgis sensatsiooni, ent nüüd paraku oleme nendegagi harjunud. Tõeline tuli – ei tea, miks ütleme, et elus tuli, kui ometi see võib elu nii aidata kui hävitada –, lõõmavad, hõõguvad söed kaminas, mööda halge ronivad valguse fluktuatsioonid, kehastavad täiusliku kombel meie fraktaalse, enesesarnase maailma tõelist palet. Nooruslik tuli asendub viimaks kammitsetud hõõgumisega, kõrvetav palavus hillitsetud soojusega.

Ka detsembris tuleb vähemalt paar korda jõuda luideteni, millelt võib veenduda, et meri on olemas. On tore veenduda selles silmadega, mitte otseselt kombel veenduda. Millist moodust siiski näivad eelistavad taamal ojasuudme läheduses ujuvad luiged ja mingid veehaned või mis nad on. Kes neid linde, liblikaid ja ämblikke ikka jõuab nimepidi teada, hea asi seegi, kui teed vahet ämbliku, linnu ja liblika vahel.

Juba 1880. aastal ei teadnud 90 protsenti Bostoni linnalastest, mis asi on nisuväli ja 75 protsenti, mis asjad on aastaajad. Needki, kes teadsid, et piim tuleb lehmast, olid lehma näinud vaid pildiraamatus ja arvasid seetõttu, et lehmad on sama suured kui hiired.

Õueonul on üks hea tuttav, kes lapsepõlves luges Eesti muistendite raamatut „Üle õue õunapuu” ja arvas selle piltide tõttu pikka aega, et hiired kannavadki rahvariideseelikuid.

Vahel muutub detsember eriti lõbusaks ja täidab kõigi inimeste soovid, et jõulud tuleksid valged. Ja et teha enamgi head, siis korrutab need soovid omavahel ja tõstab veel astmekastmesse ka.

Nojah, ja siis hakkab tormama ja tunglema, ja lund muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb. Tuleb, kuni mõni musti jõule ennustanud ilmataat, kes on süümepiinadest hullumas, mõtleb kogu asjale välja naisenime. Näiteks Monika.

Lumi läheb muudkui paksemaks ja paksemaks, nii et vesirotist kusagil selle all sügaval saab küllap lumerott ja must isakass Kitikat, kel lumivalge kiki lõua alla, poeb hädaga lumme, et mõõta selle sügavust.

Jah, ja siis jääb äkisti vaikseks. Vaikus, eraldatus. Pole enam lumesadu, nii nagu pole enam elektrit, kraanivett, internetti ja pesumasinat. Õueonu ei oska midagi peale hakata. Nii sõltlaseks on muututud igasugu masinate ja laelampide ja võrguühenduste võrgustikus.

Ei jää üle muud, kui minnagi õue. Jalutad, ja näed äkki mehikest lõhkumas hiiglaslikku, endakõrgust ja ütlematult jämedat kändu. Peab ikka olema külm selle mehikese toas! Silme ette kerkivad oma õue puuriidameetrid, kõik ilusti võrdse pikkuse ja kõrgusega kui palmipuud Elevandiluurannikul.

Kuid ettevaatust! Seal vandlirannikul on vist hirmsad lood lahti. Ja mida tahkemaks läheb ilm, seda enam sulavad küttepuud.

Aafrikas elab nüüd muide kaks elevandiliiki, nii loeb Õueonu teadusajakirjast. Vaata neid teadlasi, mis nad kõik välja ei mõtle. Läks aega palju või vähe – noh, umbes kolm miljonit aastat, aga teada said, välja uurisid, kirja panid ja ära ka avaldasid. Sa mõtle vaid – ja meie arvasime senini, et neid on vaid üks liik. Kus selle häbi ots. Mida küll elevandid võisid meist mõtelda.

Eestis on ka loodusteadlasi. Nemad ei avasta maaülikoolis elevante, nemad otsustasid hakata Eestis kasvanud viinamarjadest ajama viinamarjaveini. Päris hea tulnud välja, nii et maitsjad ei ajanudki seda segi puskariga. Milline ekspordilootus! Kuid oh häda, rebased ja kährikud said asjast teada ja pistsid kõik marjad nahka. Vahel polegi viinamarjad hapud.

Nende mõtete peale tuleb kätte vanaaastaõhtu. Õueonu mõtleb, et kui pakuks õuele vahust veini. Paugutaks, nii et rähn ja vares, vesirott ja tihane, puukoristaja ja kass, ning isegi mingi imelik pinisev putukas, kes äkki kõrva taha lendas, kukuksid kõik selili! Ja rikuksid nõnda ära õuemaastiku.

Rikuksid nii ära, et ei jää muud, kui tuliseks köetud sauna põgeneda. Saun detsembris, mil saab lavalt astuda uhke sammuga rinnuni lumehange – pole paremat sauna olemas. Mis sest, et vihad said tehtud vaid veidi enne lehtede langemist, on ometi võtta lumi. Inimene pole ju kala, et hüpata otse saunast jääkülma vette. Inimese koht on lumehanges, see on kindel.

Saunalaval tuleb Õueonule mõte, et teeks õuele õige midagi head, kaevaks näiteks üles lillepeenra, et siis kevadel silmale hea vaadata.

Aga ei viitsi. Parem visata veel üks kopsik kopsakat leili ja siis lillepeenra lumetekki, nii et õu säriseb. Head uut ja vana!

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri