02.2011 arhiiv

Astronoomia | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Võimuerakonnad pakuvad vägevaid teaduslubadusi

26.02.2011


Kui Suurbritannia parlamendi liige soovib enne geneetiliselt muundatud putukate kohta käiva seaduse vastuvõtmist endale selgeks teha, milles on asi, ei pea ta minema metsa putukaid koguma või kusagilt mõne putukateadlase välja nuuskima. Tal piisab pöörduda parlamendi teaduse ja tehnoloogia talitusse ja sealt saadetakse kohe neljaleheküljeline tekst. Selles seletatakse lihtsalt ja kujundlikult putukate muundamise strateegiaid, põhjusi, miks seda teha tahetakse. Visandatakse tehnika tulud ja ohud, viidatakse olemasolevatele seadustele, kirjeldatakse olukorda euroliidus ning sedagi, kuidas tavainimesed asjasse on suhtunud ja kuidas nad edasipidi suhtuda võivad.

Millal jõuab Eesti sinnamaale, et teadusteave saab niisama loomulikuks asjaks nagu seda on praegused valimisdebattide tõsieluseriaalid?

Esimese kolme kõige olulisema valimisteema sekka erakondade juhid teadust muidugi ei paku ja seda ei juhtu kunagi ning pole vaja ka. Kuid servapidi on see ikkagi sattunud EPLi küsitluses mullu 2. detsembril Mart Laari ja Sven Mikseri suhu ning seda IRLi puhul tasuta kõrghariduse ning sotsiaaldemokraatide puhul tudengite õppetoetuse näol.

Lugedes erakondade programme, ei usu oma silmi. Siin on võrreldes eelmiste valimistega teaduse osakaal ja asjalikkus lahtimurdmist vajalike pähklite leidmisel kasvanud tublisti. Kõige põhjalikumad lubadused annab IRL, seejärel Reformierakond, nii põhjalikud, et siinkohal saab neist kirjutada vaid põgusalt. Keskerakonnal on asi üldisem (suurendame vahendeid jne), rohelistel tavaline rohejutuke, sotsdemokraatidel ainus konkreetsus doktorantide toetuse kahekordistamine.

Et IRL on pakkunud probleemide taha ka lahendusi, teeb rõõmu – tähendab, minister ei töötanud need aastad asjata. Tuuakse näha, et ka kriisiaastatel on Eesti suutnud tõsta hariduse ja teaduse eelarvemahtu, teaduse rahastamine on praegu 1,42%. Võrdluseks nõndapalju, et hetkel uudistemoodsas Tuneesias on see arv islamimaade suurim, olles umbes 1%, maailma keskmine aastal 2007 oli 1,7%. Nii et kelkida ei ole veel eriti millegagi.

IRL lubab, et teaduse ja hariduse osakaal tõuseb riigieelarves pidevalt. On ka praktiline tee välja pakkuda: raha jagamiseks ühtse Eesti Teadusagentuuri loomine. On isegi juttu teaduse populariseerimisest, IT-Akadeemiast, AHHAA-keskusest ja ERM-ist.

Nii IRL kui Reformierakond lubavad, et tõstavad teaduse rahastamise taseme kolme protsendini SKT-st. Ohhoo, see juba on midagi. Andke andeks, aga sihukese arvuga maadlevad praegu Rootsi ja Soome! Vandenõuteoreetik minus pistab: kas mitte ei ole selle sisse vargsi arvestatud ka ELi pool tulev raha, mida aga arvatavalt jääb aasta-aastalt pisemaks.

Kui ei muud, siis vähemasti on need kaks erakonda maailmas ringi käies ka midagi meelde jätnud. Euroopa Liidul ei jää muud üle, kui kõigi hädade ja õnnetuste kiuste teadust ja arendust üha enam edendada. Muidu jääme kindla peale maailma tagahooviks. Viie aasta eest oli jutt võistlusest USA teadusega, aga viie aasta pärast tuleb tõsine tegu Hiina ja Indiaga.

Isegi Iirimaa ei ole vähendamas eraldisi teadus- ja arendustegevusele. Prantsusmaa plaanib hiiglaslikku teadusparkide konglomeraati Pariisi lähistel. Obama ei anna alla ega nõustu teaduskulutuste suurenemist oma ametiajal vähendama.

Kas need lubadused on teaduslikud, kes seda teab. Lisan siiski ühe värvijoone. 14. veebruaril toimunud ja Eesti teadusajakirjanike seltsi algatatud teadusdebatil tõi Jaak Aaviksoo ühe probleemina esile, et teadusele on antud raha küll, aga tulemusi ei ole. Ta pidas silmas majanduslikke tulemusi. Eesti tööstuse huvi teaduse vastu on pea olematu. Mida riik saaks selle olematuse tulevikuks kehastamiseks teha, seda ta ei ütelnud. Küll aga on Aaviksoo puhul esile tuua üks vaata et siiani enneolematu asi – teadust saab edendada mistahes valdkonna läbi, riigikaitse sealhulgas ja vaata et esirinnas. Küberkaitsekeskus on väga tugev teadussõna.

Kuid mis on teaduse tulemus? Kas pelgalt rahamajanduslik? Või midagi laiemat? Akadeemik Endel Lippmaa on korduvalt rõhutanud, et Eesti vajab tippteadust, et meil oleks teave. Ka akadeemik Tarmo Soomere sõnab, et teadus on Eestile erakordselt oluline selleks, et meil oleks side maailmas olemas oleva teadmisega.

Ses mõttes kahtlemata aitaks tasuta või muudmoodi õiglane kõrgharidus edendada teadust. Pole kindel, kas just seeläbi mõned muidu avastamata teadusanded ellu ärkavad, kuid ühiskonna teadmine teaduse osast nüüdisühiskonnas tõuseks. See peaks mu meelest olema ka koolihariduse üks ja oluline eesmärk. Et inimene tajuks, mis ikkagi meie Eestit aitab, mis on eesmine: kas maksusüsteem, kokkuhoid, emapalk või haritult nutikas rahvas.

Ühe meediaväljaande kunagise reklaamlausega: ära koba pimeduses! Tutvu sellega, mis on maailmas tehtud. Nii näiteks on täiesti mõistetamatu vaidlus Eesti kõrgkoolide taseme, nii teadusliku kui õpetusliku üle. Sel sajandil on kogu Euroopas käimas tark diskussioon kõrgkoolide mcdonaldistumise üle ja selle üle, kuidas kiirtoiduga sarnaselt on võtmas võimust kiirteadus – millele vastukaaluks püütakse leida võimalusi aeglase teaduse taasjuurutamiseks.

Kiirtoiduga võib ju võidelda, ja ka kapsaid ja porgandeid võib hakata kasvatama oma või mõne tuttava aialapil, ent sellega kogu rahvast, saati siis maailma ära ei toida. Kunagine superstaar Piilupart Donald on küll lahtunud, ent McDonalds on tulnud ja jääb, tahame seda või mitte. Ja nõnda on ka teadusega. Einsteinid, Diracid ja Curie’d on lahtunud, kiirteadus on tulnud, et jääda. Seda enam ei ole ükski partei, kellel puudub selge ja konkreetne nägemust teaduse osast homses Eestis tõsiselt võetav. Võibolla siis kunagi jõutakse ka sinnamaale, et teadus võetakse üheks valimisdebati teemaks.

Tiit Kändler

Keemia | kole.lugu | News

Van Gaughi päevalilled kahvatuvad

20.02.2011

Ettearvamatu käitumisega geniaalne kunstnik Vincent Van Gogh haaraks selle peale veelkord püstoli. Tema vere ja higiga välja töötatud ning nüüdseks kuulsaks saanud päevalilled muutuvad üha kahvatumaks. Van Gogh nägi palju vaeva, et päevalillede kroonlehtede tipud kiirgaksid erekollast valgust. Ent nüüdseks on need kahvatunud. Grenoble’is asuva Euroopa Sünkrotronkiirguse Seadme teadlased uurisid tema maale peenhäälestatud röntgenkiirtega ja said kahvatumise jälile.

Enamik maale kaotab ajapikku oma sära, olgu siis sellele sadestunud ainete või keskkonnamõjude tõttu. Kuid värvide kroomkollaste perekond, mis oli eriti populaarne 19. sajandil, on ses suhtes eriti haavatav.

Rühm Euroopa teadlasi kiiritas ultraviolettkiirgusega ajaloolistest värvituubidest, sealhulgas flaami kunstniku Rik Woutersi töötoast pärit kroomkollaseid. Seejärel saadi sünkrotronil teada, et värvis sisalduv kuuevalentne kroom Cr(VI) oli degradeerunud stabiilsemaks kolmevalentseks kroomiks Cr(III). Siis võrreldi saadud tulemusi Van Goghi maalidega ja leiti, et nende erekollaste tumedamates piirkondades olid toimunud samasugused keemilised muutused.

Eriti ohtralt esines Cr(III), kui saadaval oli baariumit või väävlit. Neid elemente leidus aga valges värvis, millega Van Gogh varje eredamaks maalis.

Kroomkollast kasutasid paljud 19. sajandi maalijad magu Paul Sezanne, John Constable, Georges Seurat ja J.M.W. Turner. Teadlased uurivad nüüd, kas kuidagi saaks pigmentide esialgse värvuse taastada.

Allikas: Scientific American/Analytical Chemistry

News | Ökoloogia

Õueonu päevik. Veebruar

18.02.2011

Ka pakane on suhteline

Täna saatis USA keskkondlaste Worldwatch Institute Õueonule uue uudiskirja. Seal sees üks hale lugu, kuidas New Mexico osariigi põhjaosas jäi veebruari alul ilma gaasita 25 000 maapaikade elanikku. Ajakirjaniku arvates oli lugu eluohtlik, kuna inimesed kütavad oma elamuid eranditult maagaasiga. 1. veebruaril täheldati sealmail viimase 40 aasta madalaim temperatuur. Ühe elaniku sõnul on neil küll ahi, aga puud on otsas ja nõnda tuleb külmetada. Jääb üle lisada, et sealne pakane paukus temperatuuril 46˚F ehk siis +8˚C.

Aeg istutada lilli

Talve külmimal päeval teeb Õueonu südame soojaks postkastist leitud trükis pealkirjaga „Kingitus”. See on kataloog, milles üks Hollandi postifirma pakub selges eesti keeles ja värvilistes piltides müüa ohtralt lilletaimi. Just nimelt taimi, mitte seemneid. Jutt on juures, et tellida tuleks kohe sel nädalal, siis on kaup odavam ka kähku postiga käes. Roosid, viinamarjad, gladioolid ja kes veel kõik. Eriti meeldib Õueonule 30 taimest koosnev kollektsioon, mille saab vaid 50 euro eest pluss postikulud. Nüüd mõlgutabki ta pead, millisesse aia nurka see taimestik istutada – kas aia äärde suure lumehange otsa või lõdiseva õunapuu alla, kus lund on vähem, ent see-eest on see tihedam. Pole kahtlust, et selline taimekollektsioon muudab Õueonu lumivalge aia juba järgmisel nädalal värviküllaks – on taimede seas ju lupiine ja kellukaid, lavendleid ja ibeeriseid. Suvel võiks need õrnad lilled Eesti külma ilmaga hukka saada, nii et tuleb kiirustada. Pealekauba saab mudeli ehtsast puust kaevu ja metallist pumbaga. Mille saab lihtsalt lume alla kaevata, et silma ei riivaks.

Arheoloogia | News | vänge.lugu

Muumiate kunstvarbad on vanimad proteesid

13.02.2011

Kaks kunstlikku suurvarvas, millest üks leiti 2600 aasta vanusel muumial, aitasid nendega varustatud egiptlastel liikuda. Kairos Egiptuse Muuseumis ja Londonis Briti Muuseumis asuvate kolmeosaliste puidust ja nahast varustatud proteeside eeskujul valmistati kooüpiad. Manchesteri Ülikooli teadlane Jacky Finch katsetas neid kahel vabatahtlikul, kes õnnetuse tulemusena olid oma varvastest ilma jäänud. Selgus, et need proteesid ei aidanud patsiendil mitte ainult paremini toetuda, vaid ka kindlamalt kõndida. Suurvarvas kannab 40 prpotsenti keharaskusest ja on sestap väga oluline. Vabatahtlikud kandsid proteeside koopiaid Egiptuse sandaalidega ja teadlane järeldab, et neid kasutasid elavad egiptlased, mitte ei kinnitatud muumiatele külge moepärast. Kui nii, siis on need vanimad avastatud proteesid.

Allikas: Lancet

Bioloogia | News | Ökoloogia | vänge.lugu

Sööge saia, sööge liha … putukaliha

08.02.2011

Putukad toodavad kilogrammi liha kohta vähem kasvuhoonegaase kui toodetakse kilo sealiha või loomaliha kasvatamisel. Sellisele järeldusele jõudis pärast põhjalikku uurimistööd Hollandi Wageningeni Ülikooli teadlased Dennis G. A. B. Oonincx ühes kolleegidega. Ja visandasid helge tuleviku, kus putukavalgud omandaksid väärika koha inimese toidulaual.

Teadlased kasvatasid laboris viit putukaliiki, millest kolme peetakse söödavaks. Nende süsihappegaasi ja kasvuhoonegaaside toodangud osutusid üsna erinevateks.

Online ajakirjas PLoS ONE 29. detsembril avaldatud artiklis peetakse kasvuhoonegaaside all silmas metaani ja lämmastikoksiidi. Sead toodavad kilo kohta kümme kuni sada korda enam kasvuhoonegaase kui söödavad ussikesed. Ka lämmastikuga saastumist tuleb neilt vähem. Sead toodavad kilo kohta kaheksa kuni kaksteist korda enam lämmastiku kui kilgid ja viiskümmend korda rohkem kui rändrohutirtsud. Ka muundavad putukad oma toidu lihaks loomadest kiiremini. Teadlased peavad putukavalke keskkonnasõbralikemaiks loomavalkudest. Putukatel ei lähe energiat kaduma kehatemperatuuri säilitamiseks. Samuti on nad loomadest silmnähtavalt pisemad, mistõttu ainevahetus on kiirem. Siiski pole veel uuritud, kas putukavalgu kaaluühiku tootmine on keskkonnasõbralikum kui koduloomavalgu tootmine.

Kahjuks puudub artiklis degustaatorite arvamus uuritud putukate ja tõukude maitseomadustest. Ning ka tõsioasi, et praegu söövad putukad siiski pigem inimesi,kui iniemsed neid. Mida on näha ka lisatud pildilt, mille teinud putukateadalasest ja loodusftotgraaf Urmas Tartes.

Allikas: PloAS One, http://www.plosone.org/article/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pone.0014445

Telli Teadus.ee uudiskiri