03.2011 arhiiv

Majandus | News | to.imetaja | tuuma.jaam

Tumajaam või tuumajama?

23.03.2011

Tuumajaam ei ole teaduslik, vaid vaimne probleem

Jaapanis 11. märtsil toimunud looduskatastroof oli nõnda kohutav, et võib küsida, kas on selle taustal mõtet kõnelda tuumajaama avariist. Kuid tahad või ei taha, tuumajaama sündmused on ulatunud maailmas kaugemale tsunamist. On pannud muretsema miljoneid inimesi ning kehutanud neid ette võtma esmapilgul kummalisena tunduvaid tegevusi, nagu neelama jooditablette. Siiski pole kohane neid inimesi naeruvääristada.

Sest nüüdseks on selge: Fukushima tuumajaama õnnetusele aitas kaasa inimlik hooletus. Operaatorfirma ei olnud testinud näiteks elektrigeneraatoreid. Elekter sai otsa, varutoide ei toiminud ja tuumajaam väljus kontrolli alt. Pole üldse oluline, millise põlvkonna oma see oli, selge on üks: õhku paiskus radioaktiivset ainet, mis nüüdseks on jõudnud ka joogivette, lehmapiima ja köögiviljadesse. Kui suures ulatuses, pole oluline – on see viis korda või 30 korda looduslikust enam. Kindel, et jõudis.

Eestis aktiveeris Fukushima eriti tuumajaama poolt jutlustavad jõud. Just nimelt jutlustavad, sest loogilisi põhjendusi on neilt raske, kui mitte võimatu leida. Ja väga lihtsal põhjusel. Siiani on Eestis tuumajaamade üle kõnelnud vaid majanduslikult huvitatud rühmad. Kes tahab jaamast teenida, kes tahab teenida tuuleveskitest.

Prohvetid kirjeldavad vaimustusega üha uuemaid ja mitmekordsemaid turvasüsteeme, mis hakkavad tööle elektrita ja inimeseta. Tore on. Kuid lihtne loogika ütleb, et kui juba on vaja nõnda vängeid turvameetmeid, siis järelikult on ka vänge oht. Narva soojuselektrijaama jaoks pole mingeid erilisi turvameetmeid vaja. Ja kui elekter kaob, ei juhtu mitte midagi. Keegi ei ole näidanud ka rehkendust, kui palju selliste turvavärkide ehitamine keskkonda saastab.

Nii et küsimus ei ole mitte majanduslik või teaduslik, vaid vaimne, isegi hingeline. Kui hästi tunnevad inimesed ennast riigis, kus kas on või ei ole tuumajaama.

Küsimus ei ole Eesti müütilises energeetilises julgeolekus või sõltumatuses, vaid meie ajude julgeolekus või sõltumatuses. Küsimus ei ole selles, kui palju meie tuumajaamale ette ütleme, vaid selles, kui palju hakkab tuumajaam ette ütlema Eestile. Kui palju Eesti vajab tuumajaama teenindamiseks füüsilist ja vaimset ollust. Turvaarmeed, kriisiteenistust, kaitsepolitseid, päästeteenistust ja muud taolist värki. Pole ju halb, kui päästeteenistus tänu tuumajaamale hakkab olema veel tegusam, kuid kes selle kinni maksab? Kas see pannakse tuumaelektrile otsa? Juhin kurbusega tähelepanu, et praegu ei suuda Eesti riik isegi talvist laevaliiklust turvata, kõnelemata võimaliku naftareostusega hakkama saamisest.

Tuumajaam vajab usaldust. Kuid kuis saame usaldada tüüpe, kes enne valimisi lubavad näiteks, et Nabala jäetakse rahule, pärast aga lisavad selle ilmse rahuloluga maavarade nimistusse? Kas on inimesed mõtelnud, et tuumajaama siin olles peame me kõik ostma endale taskusse raadiomeetri – sest ametlikke andmeid ei pruugi usaldada? Tegu on ju hiiglasliku äriga, mida ei taheta sulgeda mingil hetkel – mida näitab Jaapani juhtum.

Tuumajaam vajab usaldust ka arutlejate suhtes. Kuidas aga usaldada osapoolt, kes väidab, et Fukushimas ei saanud surma ükski inimene, et sealne õue, joogivee ja toidu radiatsioon on tühine, vaata et isegi tervislik? Osapoolt, kes pajatab tuumajaama ehitamisest maa alla ja sealjuures graniidikaevandusse?

Ja kui juba äri – kust võetakse, et tuumaelekter tuleb odavam kui muu? Meil on avatud elektriturg. Akadeemik Anto Raukas ja tema jüngrid kollitavad meid pimedusega, milles me tuumajaamata kobaksime. Kole on. Kuid meil on siiski olemas üks tasuta tuumareaktor nimega Päike. Võibolla on arukam paisata aru ja raha selleks, et päikest tõhusamalt kasutada. Alul vee ja eluruumide soojendamiseks, seejärel elektri tootmiseks, mis ei pruugi üldsegi mitte käia päikesepatareide kaudu.

Me saame minna kasvõi täna õhtul ja võtta Narva soojusjõujaama kivi kivi haaval lahti ja tõsta hunnikusse Kiviõli tuhamäe otsa, et suusarahval oleks lõbusam alla lasta. Tuumajaamaga ei saa teha seda eales. Kas see suletakse või mitte – tuumajaam on asi, mis jääb Eestisse senikauaks, kuni jääb Eesti.

Eesti tuumajaama ei kontrolli. Nüüdisajal ei ole energeetiliselt sõltumatuid riike, kui me kõneleme neist, kellega armastame end võrrelda. Kusagilt ju tuleb tuumakütus saada, eks ole. Mis näiteks on juhtunud haruldaste muldmetallidega? Hiina neid äkki ühel hetkel lihtsal enam ei müü ja kõik.

Tuumajaam on ka ses mõttes vaimne probleem, et on üks paras intellektuaalne pähkel. Tuumajaama asjade üle tuleb kindlasti arutleda. See tõstab ühiskonna vaimset taset. Kuid tuleb olla valvel, et selle arutelu ei kaaperdaks ära tüübid, kelle argumendid pole vaimsest, vaid mammona maailmast.

Tiit Kändler

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Mesilane õpetab nooreks jäämist

23.03.2011


Norra teadlane Gro Amdam uurib mesilasi ja kinnitab, et nende loomakeste ajurakud on üllatavalt sarnased inimese omadele. Tema ja ta kolleegid Norra Eluteaduste Ülikoolist uurisid vanemate mesilaste õppimisvõimet ja mälu. Mesilased pidid seostama kindla lõhna kindla autasuga ja selle seose meelde jätma.

Mesilased õppisid seose kiiresti tabama nagu lapsed, kellele hea käitumise eest lubatakse kommi. Vanematel mesilastel võttis õppimine kauem aega ja dementsusilmingutega mesilased ei suutnud testi sooritada.

Siis võtsid uurijad ette nipi: nad pöörasid segi mesilaste elu tavakorralduse. Tööjaotus mesilaste seas käib nõnda, et vanemad mesilased koguvad pesast väljas toitu ja nooremad hoolitsevad vastsete eest. Kui vanemaid mesilasi pandi tegema nooremate tööd, paranes pooltel neist mälu.

Siin võib olla oma osa ajuvalkudel. Paranenud mäluga mesilastel suurenes ajurakkude kasvu, parandamise ja hooldamisega seotud valkude tase. Mõned neist valkudest esinevad ka inimesel. Mesilastel, kelle õppimisvõime paranes, oli kahe kõnealuse valgu tase kahekordne, võrreldes teiste mesilastega. Arvatavasti said nende ajurakud paremini jagu kahjustustest ja tegutsesid tõhusamalt.

See näitab mesilaste aju kohanemisvõimelisust ja nõnda võib olla ka teiste loomade ja inimese puhul.

Allikas: AlphaGalileo

Astronoomia | nädal.arvus | News

Avastati soome sauna soojune täht

22.03.2011

Hiljuti avastas Euroopa Lõunaobservatooriumi Väga Suur Teleskoop Maalt 75 valgusaasta kauguselt kõige külmem senijälgitud tähe. See pruun kääbus on vaevalt sama soe, kui munakeeduvesi või Soome sauna leiliruum – 100˚C. Pruunid kääbused on äpardunud tähed, millel ei ole piisavalt massi ja gravitatsiooni, et käivitada tuumareaktsiooni.

Allikas: Keck Observatory

News | to.imetaja | tuuma.jaam

Tuumaakadeemiku akadeemiline mälu

22.03.2011


Vaevalt et Eestis leidub teist akadeemikut, kes oma akadeemikustaatust nõnda tublisti pidevalt ette on tõstnud, kui Anto Raukas. Ka on ta ikka ja alati vahvalt pajatanud, kui kehvad on teised Eesti professorid, võrreldes tema endaga. So far, so good.

Raukase energia oma osalusel valminud artiklite tutvustamisel on kadestamisväärne. Kuigi siin juba tuleb mainida teatavat akadeemilist hajameelsust oma tegeliku osa hindamisel koostöös kirjutatud töödes ning ka selles, mida siis töös tegelikult kirjutatud on.

Kuid muidugimõista on Raukas ületamatu tuumajaamade prohvet Eestis, kelle värvikad ideed on paelunud kuulajate ja lugejate paljusid põlvkondi. Olgu siis mõte paigutada tuumajaam maa alla põlevkivikaevandusse, osta see Venemaalt või pista tuumajäätmed kunagi edukalt käivitatud graniidikaevandusse.

Kahjuks tuleb akadeemik professor Raukasel ette ka tõsisemaid mälulünki. Nõnda näiteks esitles ta end pühapäeval, 20. märtsi hommikul Vikerraadios eetris olnud hommikuintervjuus kui väsimatut ja vaata et ainsat võitlejat fosforiidikaevanduste vastu 1980. aastatel.

Mis seal ikka, avagem Juhan Aare raamat „Fosforiidisõda” leheküljelt 259 ja sealt saame lugeda, mida pajatas Anto Raukas 17. märtsil 1988. aastal toimunud Rakvere rajooni ja Kunda linna rahvasaadikute ühisistungil:

„Lõplikku otsust veel ei ole ja fosforiidi tootmise probleem jääb aktuaalseks. Teravamaks probleemiks loetakse Toolset. Meie vabariigis on fosforiidi tootmise propaganda kahes keeles, eesti ja vene keeles, kuid nad ei ole kooskõlas. Vene rahvuse hulgas levib arvamus, et Eesti vabariik läheb välja NSV Liidu koosseisust ja siis hakkab müüma fosforiiti lääneriikidele. See arvamus on täiesti väär. Kasum fosforiidi eksportimisest on väike ja sellepärast välisfirmad ei ole huvitatud fosforiidi väljaveost.

Kui rääkida fosforiidi ökonoomilisest seisukohast, siis on vajalik alustada fosforiidi väljatöötamist juba praegu. Tuleb leida lahendus, kuidas alustada fosforiidi väljatöötamist, kas lahtise või kinnise kaevandusega. Selle kohta on meie valitsusel oma seisukoht.”

On selles raamatus veel teisigi akadeemiku mälu värskendada võivaid kohti.

Ega asi poleks hull, kellega siis ei juhtu, et vahel midagi unustatakse, aga ehk pole kuigi tervistav, kui tuumajaamandusega seotud argumendid põimuvad unustuse hõlmaga.

Tiit Kändler

Füüsika | mis.uudist | News | tuuma.jaam

Jaapanlaste kiirendi jäi terveks

21.03.2011

11. märtsi maavärina ja sellele järgnenud tsunami elasid Jaapani tuumafüüsikute katseseadmed üle – erinevalt tuumajaamadest.

Kahe aasta eest valminud ja 1,5 miljardit dollarit maksnud Jaapani Prootonite Kiirendi Uurimiskompleks J-PARC suleti mõneks päevaks, et see üle vaadata. Sendaist 200 km lõunas ühes hullemas purustuste koldes asuv kompleks säilitas elektri, ehkki jäi ilma veest. Selles toodetakse erinevaid energilisi osakesi, sealhulgas neutroneid, müüoneid, kaaoneid ja neutriinosid kolmel kiirendil: 200 MeV lineaarsel kiirendil, 3 GeV prootonite sünkrotronil ja 50 GeV prootonite sünkrotronil.

Labor jäi terveks, kuna sellele oli ehitatud piisavalt kaitsemüüre, vastu pidamaks 10 meetri kõrgust lainet. Pole ka kiirgusprobleeme. Ehkki ümbruskonna teed on purunenud, hooned eriti maavärina käes eriti ei kannatanud. Ka eksperiment Tokaist Kamiokasse T2K, mis seisneb neutriinode tekitamises 30 GeV prootonite sünkrotronil ja nende saatmises 300 km kaugusele SuperKamiokande detektorisse Hida allmaakaevandusse jäi puutumata. Kolm J-PARKi kaastöölist saadeti Fukushima reaktorisse mõõtma radioaktiivsust.

Allikas: physicsworld.com

Füüsika | News | vänge.lugu

Alkohol teeb aine ülijuhtivamaks

09.03.2011

Alkohol ei mõju eriliselt vaid loomariigi esindajatele. Jaapani teadlased on avastanud, et alkoholi mõju tunnetavad ka raual põhinevad ülijuhtivad ühendid. Kui nad hoidsid selliseid ühendeid kuumas punases veinis, sakes või viskis ööpäev läbi, suurenes nende ühendite ülijuhtiv võime.

Tavaliselt tekib ülijuhtiv seisund, kui rauaühendeid õhu käes hoida. Kuid see võtab aega mõni kuu. 70 kraadini kuumutatud alkohol aga teeb selle töö ära 24 tunniga. Kõige paremini mõjub ülijuhile punane vein. Sama kangusega erinevad alkohoolsed joogid mõjuvad ülijuhtiva efekti tekitamisel erinevalt, mis viitab, et mõjub mitte niivõrd alkohol kui selles lahustunud ained. Teadlased oletavad, et alkohoolne jook soodustab elektriliselt laetud osakeste sisenemist ühendisse. Teine võimalus on, et alkohol aitab hapnikul ühendis lahustuda. Oma põrutavast avastusest kirjutasid Jaapani Riikliku Materjaliteaduste Instituudi professor Yoshihiko Takano ja tema kolleegid äsja ajakirjas Superconductor Science and Technology.

Allikas: AlphaGalileo

News | Ökoloogia | to.imetaja

Õueonu päevik. Veebruar

09.03.2011

On üks Soome muinasjutt ilusa pealkirjaga „Kõnelevad kuused”. Kui kütt metsas kuuse all lõkke süüdanud, sattunud uss puu otsas kuumusega hätta ja palunud end alla aidata. Kui mees seda teinud, siis õpetanud uss talle tänutäheks loomade keele selgeks. Sellist asja on rahvaste muinasjuttudes ikka ja alati olnud. Kuid lisaks loomade keelele õpetas uss mehele selgeks ka taimede keele. Mis eriti kadestamisväärne. Loomad ju häälitsevad ja liigutavad end, ja nende keelt ning kehakeelt on vähemal või rohkemal määral siiski võimalik õppida. Mida teab iga koduloomasõbergi. Taimedega on asi keerulisem. Nad häälitsevad küll, kuid seda siiski pigem tuule toel või raskusjõu survel. Ja nad liigutavad end ju ka, kuid sellekski annab neile otsese jõu pigem päike ja sellest sündinud tuuled ja vihmad, lumed ja rahed.

Kõnelevate kuuskede jutt läheb edasi nii, et mees heitnud kuuskede alla magama ja kuulnud siis, kuidas üks kuusk teisele kurtnud, et täna öösel ta langeb ja sureb ning palunud teist teda toetada. Teine kuusk keeldunud, sest just tema all maganud külalised – koer ja kütt. Ja tuisanudki siis äge tuulehoog läbi metsa ja kuusk, kes oli oma surmast rääkinud, kukkunud suure raginaga ümber. Siis ohanud see kuusk, kelle jalal oli küti lõke: „Ah nüüd sa siis langesid, mu kasvukaaslane! Aarde peal sa elasid, aga aarde peale ka surid.” Hommikul läinud mees mahalangenud kuuske uurima ja leidnud selle juurte alt roheliseks tõmbunud vaskse kirstu, täis kuld- ja hõberahasid.

Veebruar on kuu, mis on justkui loodud, et mõtiskleda õuetaimede keele üle. Kuused konutavad sel ajal nii vaikselt, kui ei ühelgi teisel kuul. Õhk on puhas ja hele isegi siis, kui päike kusagil pilvetaguses maailmas tegutseb. Lehtpuud, kes ju praegu on raagpuud, ei anna enda kõnest praegu üldse märku, kui paju välja jätta, kes hullu järjekindlusega oma tibukesi ilmutab. Kuused aga kusagil oma sügavuses kõnelevad juurte alusest veest, männid mäletavad õudusega päevi, mil rasked lumelaamad ohustasid nende oksi. Kuid mõlemal rahval on talv võtnud okkad hallikaks, ometi on see ainus rohelus, mida silm näha võib.

Kui kirjurähn välja arvata, kes jälle on õuele saabunud, ja kelle sulestikus võib hea usu korral rohelistki silmata. Tuleb välja, et lindude sulestik ei arenenudki välja lendamise tarbeks, vaid tekkis rähni kaugel eellasel dinosaurusel ammu enne, kui tal tuli pähe end õhku tõsta. Miks ometi – kes seda teab. Isegi end targaks pidavad teadlased arvavad, et uhkuse tarbeks. Nii nagu praegu uhkeldavad mehed naiste ees oma mersudega, nõnda uhkeldas dinosaurus oma sulgedega.

Puud kõnelevad ja plaksuvad ja pauguvad pakases, mille paistel linnud ikka oma lennud korda saavad. Nende piloodid ei streigi. Osa lindudest on sööstlendurid, tuiskavad üsna sirget teed mööda linnuköögist lähema kuuse oksale. Teised nagu sinitihane ja tutt-tihane aga siinuslendurid, kes joonistavad oma õhujoone kenalt ja võbisevalt lainjana.

Veebruarikuu, kui see päris täis pole, on keeranud end üsna kummuli, justkui oleks täis. Koerad uluvad pakases ja lumi tegutseb termomeetrina – heli, mida jala all kuulda, annab teada, kui külm ikka on.

Täiskuureedel keset veebruarikuud saab lugeda, et päikesepursked on muutunud ägedamaks. Röntgenkiired jõuavad Päikeselt õueni 8 minutiga, päikesetuulel võtab aega tervelt neli päeva, et oma elektronid ja prootonid õuele saata. Kui saaks päikeseelektronid juhtmesse meelitada, ei peaks väljastpoolt õue elektrit ostmagi. Tasub mõtelda. Seni tuleb kütta puudega, kuid vahel tundub, et mida enam kütta, seda külmamaks läheb. Vähemasti õuel. Ja siis veel sihuke asi, et ühelt poolt on kuuse ja männi, kase ja saare ahju ajamine justkui roheline ja taastuv värk. Teiselt poolt jälle saab lugeda, et puude põletamine paiskab õhku peenosakesi, ja kole lugu küll, kui näiteks rähn need alla hingab, siis võib saada vähi ja mis veel kõik. Mine sa võta kinni, kes keda sööb, kas rähn vähki või vähk rähni.

Kui kuuseladvakäbidelt hakkab peegelduma päike, siis pole enam pikka maad kevadeni, see on selge. Teadlased on oma ajusid liigutanud ja saanud teada, et aju ei puhka kunagi. Isegi siis, kui inimene uneleb, tegeleb aju vaid temale teada olevate sidemete loomise ja hoidmisega, mida võib võrrelda matemaatilise arvutusega. Aju võtab oma stand by seisundis ehk vaikeolekus vaid veidi vähem energiat, kui läheb vaja, et aidata Õueonul kirvega puupakule selle lõhkumiseks pihta saada. Aju puhkuses on jõudu ja väge, mida tarvis selleks, et igal võimalikul juhul valmis olla. Pole ju üldsegi lõbus, kui teil, ütleme, tuleb tahtmine niisama tugitoolis molutades äkki oma laubalt kärbes eemale peletada – aga ajul läheb selle operatsiooni ettevalmistamiseks aega umbes sama palju, kui mõnel rahvaste ühendusel sõjalise sekkumise alustamiseks.

Niisiis peab aju kogu aeg olema valvel, ja selle tumeenergia osakaal on umbes sama suur kui universumi tumeenergia osakaal meie tuntud energia suhtes. Ikka nii, et kolmveerand osa tumeenergiat ja veerand osa meile teada olevat energiat. Huvitav, et nõnda on ka inimkonnaga. Veerandik on oma arust toredad ja targad ja rikkad, kolmveerand osa aga mingid tumedad jõud.

Nõnda on ka veebruarikuise õuega. Pealtnäha see ei kõnele, aga õue stand by režiim, vaikeolek on petlik. Kusagil all sügavustes kihab elu ning toimub vähemasti kolmveerand sellest, mida silmad näha ja kõrvad kuulda suudavad.

Et taimed tunduvat olevat rahul, tekib äkitselt küsimus, et miks just veebruar on nii lühike, kuudest lühim. Kui näiteks mai on oma nime poolest palju lühem. Asja uurides selgub, et selle eest oleme tänu võlgu Romuluse järgse kuninga Numa paganlikule festivalile. Meie kalendri lugu on pikk ja põhjalik, aga lühidalt öeldes oli asi nõnda, et Romulus oli targem kui meie. Nimelt ei asutanud ta mitte ainult Rooma linna, vaid ka kalendri. Ja muidugi oli siis aastas kümme kuud. Miks muidu on viimase kuu nimi detsember ehk kümnes. Aasta algas märtsis, september oli seitsmes, oktoober kaheksas ja november üheksas kuu. Numa tuli ja segadused hakkasid pihta. Ta püüdis kalendri kooskõlastada Kuu faasidega ning lisas jaanuari ja veebruari. Pagan seda teab, miks just aasta algusesse. Ja veebruarisse sättis ta sisse paganliku puhastusfestivali ja sätestas kuu pikkuseks 28 päeva. Julius Ceasar pidi segaduse päikeseaastaga kokku viimiseks üle jäänud 10 päeva jagama ära kuude vahel. Kuid neid oli 12. Õnneks võis veebruari pikkuse selle pagana festivali pärast jätta samaks. Siis tuli Marcus Antonius ja nimetas quintilise juuliks, misjärel Octavianus ehk keiser Augustus laskis kõik rahvad maksustada ja üle lugeda, mistõttu Joosep pidi Betlemma minema ja tema naine Maria just seal Kristuse sünnitama. Siit sai sextilisest august, sellele pisteti üks päev otsa, kuid isegi kristlik Gregorius ei julenud oma kalendri korrastamisel puutuda paganlikku veebruari.

Millest on nüüd muidugi vaid hea meel, sest aasta kõige külmem kuu kestab kõige vähem. Ja Vabariigi aastapäevast on kevadeni paar head päeva lühem maa, kui selle Rooma paganliku festivalita oleks olnud.

On see nüüd nii või teisiti, kuid selle jutu peale hüppab äkki akna taga konutava paarisaja aastase männi tüvele orav, peletab sealt puukoristaja ja liputab oma kirjeldamatu värvitooni sabaga takka.

Soome kõnelevate kuuskede loos ei leidnud kütt kuuse alt ainult aaret, vaid ka kuuseoksa poolt surnuks torgatud rebase. Nõnda sai kütt rikkuse ja jahisaagi ühe hoobiga. Mis näitab veelkord, et soomeugri praktiline mõistus ei piirdu ainult mingi abstraktse ja kõikuva väärtusega ehk kullaga ega mõttelise aastaringiga. Rebasenaha saab ikka ümber kaela keerata ja kohe saab maa ja ilm soojemaks.

Telli Teadus.ee uudiskiri