07.2011 arhiiv

Folkloristika | News | vaata.imet

Venemaa ootamatud hetked

29.07.2011


Fenno-Ugria seltsi korraldusel reisis rühm huvilisi Looduse omnibussil, otsides Soome-Ugri jälgi muistsel Venemaal. Petseri, Irboska, Velikii Novgorod ja Zalesje (brändinimega Zolotoje Koltso) iidsed linnad neid jälgi pakkusid.

Mina jõudsin tõdemusele, et Venemaa ei ole mitte müstiline, vaid ootamatu. Pole võimalik jutus jutustada ega kirjas kirjutada.

Siin kolmi hingeläinud hetke neist tuhandetest.

Vladimir. Dmitrievski kirik. 1194–1197. Vürst Andrei Bogoljubski kutsus Jumalaema ülestõusmise kiriku reljeefe meisterdama Saksa meistrid. Sündis maailmas ainulaadne nn valgekivi arhitektuur. Dmitrievski kiriku laskis ehitada vürst Vsevolod, selle reljeefe tegid ka vene meistrid.

Suzdal. Pokrovski nunnaklooster. 1510–1518. Suvine loojang.

Suzdal. Pokrovski nunnaklooster. Oodates kuud.

Tiit Kändler

News | Ökoloogia | vaata.imet

Lennuk läheb, lumi taga

29.07.2011


Kui lennuk lendab läbi pilve, siis jätab see sageli enda järele superkülma vee augud. Teadlased arvavad, et see nähtus võib vallandada maailma lennujaamades lumesadusid. Efekt on samalaadne pilvekülvamisega, mida kasutatakse sademete tekitamiseks. Siiani pole tähelepanu pööratud hulgaliste kommerts- ja eralennukite toimele sademete vallandamisel. Colorados asuva Riikliku Atmosfääriuuringute Uurimiskeskuse teadlane Andrew Heymsfield ja tema kolleegid uurisid üle Ameerika Ühendriikide nende niinimetatud kanalpilvede satelliitkujutisi ja lasksid ilma ennustaval arvutil nende kasvu ja arengut simuleerida.

Lennukite tekitatud ülejahutatud pilved võivad levida saja kilomeetri kaugusele maailma suurematest lennujaamadest umbes viis protsenti ajast. Tõenäosem on nende tekkimine polaarpiirkondades. Globaalset kliimat need ei mõjuta.

Fotol: Lennuk lendab Vladimiris Jumalaema taevaminemise kiriku (Uspenskii sobor) kohal. Tiit Kändler

Allikas: Science

News | Ökoloogia

Õueonu päevik. Juuni

26.07.2011

Juunis õu avardub ning jõuab mereni välja. Meri ent toob meid jälle tagasi maa peale, õuealale, näidates oma mitmekihilisust. Päike petab, küpsetades taevast kuumalt, ja pilvedki on avanud oma näo, piiludes kusagilt horisondi äärelt. Meri toob meid maa peale oma tõelise temperatuuriga.

Õues koonduvad puud suurima ühiskordse alla aastas, milleks on klorofülli-roheline. Pole neil enam oma erilisi rohelisi nagu oli veel mais. Jah, kui õue suurim ühiskordne on puude juuniroheline, siis vähim ühistegur on hommikuõhk. See on klaar, kuid mitte selge, see on külm, kuid mitte jahe, see on kerge, kuid mitte mõistetav.

Võibolla vaid van Gaughil on õnnestunud sellist hommikuõhku maalida, ja ehk ka Magritté sai hakkama.

Juunis on õueonudel vaja täiustada oma peenra rohimise kunsti ja peenendada rohu niitmise filosoofiat. Kuidas teha selgeks, kes on umb-, kes muidu-, kes ilurohi? Parem, kui üleüldse ei rohigi, muidu võid välja kiskuda selle, mis sügisel rõõmu teeks. Sama asi on rohuga, rohuga, mida peenutsev linnarahvas muruks nimetab. Mis muru? Muru kasvab haua peale? Rohi on teadagi roheline, aga selles kasvab ka igasuguseid taimi, mis aeg-ajalt õide puhkevad, ja siis on rohi kolla-valge-sini-puna-rohekirju – on puhkenud rohu vikerkaar. Kõik see jääb puudu, kui muruniidukiga liiga tihti mööda õue kõndida – vähemalt siis, kui niiduk töötab.

Muidugi on üks juunikuu hääli muruniidukite häälte segu, mis sinu õuele kandub.

Ilmub kusagilt välja siil, endal maikuu nägu ees. Kaks oravapoega ajavad teineteist taga metsateel ja ei pane lähenejat tähelegi – kas ei tea karta või on oma mängust nii hõivatud. Muidugi on õhk täidetud sääskedest, laulusääskedest, nagu neid hellitlevalt kutsume. Tekib eetiline küsimus: millal on moraalne sääske tappa, kas õues või toas? Ühelt poolt õues justkui poleks mõtet, tuleb teine asemele. Toas aga ka ei ole kohane, tuli ta ju sulle külla. Nii et sääsk seda teab.

Äkitselt hakkavad karjuma varesed, keda polnud siiani justkui kuuldagi. Selgub, et emakass on muutunud ülemeelikuks, roninud pihlakapuu otsa, ja peletanud varesed naabruse kuuselt. Mis ta tuleb siia meie puudele ronima!

Peenral on hakanud kasvama seller. Seller? Ahjaa, see on ju pojeng, mille Õueonu turult ühelt meeldivalt mutikeselt ostis. Kes seda oleks võinud uskuda! Ise pojeng, aga näeb välja nagu seller – ja maitseb ka selleri järele. Mis muud kui moodne geenitehnoloogia on jõudnud ka Eesti turgudele.

Juunihommik teeb näo, justkui oleks kõik alles ees. Ta avab mitte ainult päeva, vaid kogu õue. Huvitav, kas keegi on kuulnud, et oleks avatud pidulikult mõni park mõnes Eesti linnas? Avatakse pigem solgiveepuhasteid, asfaltteid, paremal juhul mõni kivist külaline, meenutamaks kedagi, kes kunagi elas ja oli ja midagi ära tegi. Või kellelegi ära tegi. Aga parki, isegi mitte puud ei kipu avama keegi.

Peenraroosid on pärast tugevat talve valvel, eriti õide ei lähegi. Seevastu metsroosid näitavad oma õisi lahkelt. Ja need lõhnavad, lõhnavad tugevamalt ja meeldivamalt kui aretatud roosid. Mis seal kõnelda – nemad ju peavad lõhnama, et tuleks keegi ja nende õisi tolmutaks. Koduroosil seda muret pole.

See on nagu kodukassi ja peremeheta kassiga. Kui kodukass magab 80 protsenti oma päevast ja vaid kolm protsenti ajast kütib, siis koduta kassil on aega magada 67 protsenti ajast, ja küttida tuleb 17 protsenti. Et kust Õueonu seda teab? Aga ta loeb teadusuudiseid, ja ühes neist oligi kirjeldatud, kuidas teadlased kassidele raadiosaatjad külge panid. Ja ennäe – saidki teada, et kodukass hulgub ringi kahel hektaril, aga metsas elav kass viiel ruutkilomeetril. Ei jäägi palju ilvesele all, see saab hädakorral kümne ruutkilomeetriga hakkama. Nii et kassi õu on siis kahe-kolme jalgpalliväljaku suurune. Pole siis ime, et ta nii kaua magab – kes sellist õuelahmakat ikka harida jaksab.

Juunis selgub, et virtuaalne elu ei ole ikkagi see õige elu. Kui hommikul potsatab aia küljes rippuvasse postkasti ajaleht, siis pole oluline, et selles on leida vaid vanu uudiseid ehk vanuseid. Kuid neile saab asetada kohvitassi, ja siis näha selle põhjarõngaid näiteks sellisel uudisel: inimloote silm on nagu silmu silm. Üheskoos välja arenenud, ühisest eellasest. Vaat siis. Tuleb silm näppu võtta ja minna vaatama, mis sel juunipäeval õue asja oligi.

looma.riik | Loomad | News

Kass hulgub nagu jaaguar

26.07.2011


Kes õuel käivat kassi pidanud, see on küllap ka vahel muretsenud, et ei tea, kus see kass jälle hulgub. Tavaliselt kaob ta tundideks, vahel ka päevadeks. See küsimus ei vaeva mitte ainult kodukassi sõpru. Ka looduskaitsjad tahaksid teada, kui suurel alal üks omanikuta kass liigub ja milline mõju on tal looduskeskkonnale. Mõeldud, tehtud. Illinoisi Ülikooli teadlased võtsid kassid kätte ja kinnitasid neile raadiosaatjad. Nõnda andis 18 kodukassi ja 24 omanikuta kassi aasta jooksul teada, kus nad kondavad ja mida nad teevad.

Selgus see, mis üldjoontes teada. Kodused kassid veedavad 80 protsenti oma ajast puhates. 17 protsenti ajast tegelevad nad enda eest hoolitsemise ja muu sellisega. Ning vaid 3 protsenti ajast läheb jahipidamiseks. Omanikuta kassid aga said puhata vaid 62 protsenti ajast ning olid väga aktiivsed 17 protsenti ajast, enamjaolt öösel. Kui kodukass hulgub ringi umbes kahe hektari ehk siis kahe kergejõustikustaadioni piires, siis omanikuta kass tegutseb hoopis laialdasemalt kui arvati – tervelt viiel ruutkilomeetril. See ei olegi palju vähem, kui näiteks Eesti ilvesel, kelle reviir on kümme kuni sada kilomeetrit.

Nõnda siis tegutseb kodukiisu sama malli järgi kui tema suuremad sugulased, olgu siis näiteks jaaguarid. Kes omakorda võtavad eeskuju kodukassilt ja hoiduvad üha enam inimasulate ligi nagu Lõuna-Ameerika jaaguarid seda teevad.

Allikas: Scientific American

News | Ökoloogia | to.imetaja

Nii ta tapab Peipsi kurgi

20.07.2011


18. juuli Eesti Päevalehes kirjutas mu hea kolleeg Rein Sikk artikli Peipsiveere kurgikasvatusest ja -müügist. Selles tutvustas ta ka kedagi Martin Tiiki, kes on Metsakülas hakanud kasvatama kurke hollandlaste eeskujul. Ja nimelt nõnda, et iga kurgitaimetaime pott mineraalvatimatis oma augus. Ja kasvupinnas, kiidab seesinatne Tiik, on absoluutselt steriilne – haiguste- ja kahjurivaba. Ning vett tilgutatakse jaokaupa peale.

Tore on, kui mõni mees on ringi käinud ja maailma näinud. Kuid mis pole tore, on see, et too tegelane müüb oma kaupa Peipsi kurgi nime all.

Hollandis on teadupärast maad nagu Eestis, kuid inimesi kümme korda enam. Ja need tublid inimesed on välja nuputanud oma nipid, et ellu jääda. Meil aga on oma tublid Peipsi ääre inimesed, kes ka ilma igasuguse teaduseta teavad, et vili vajab kasvamist elaval mullal. Vaid siis on sel oma maitse. Igasugused mullabakterid, putukad, mutukad ja vihmaussid käivad asja juurde.

Eks hammustage kevadel Hollandi kurki – pole vahet, kas teete seda, või nätsutate kumminuia. Teaduski puutub siia. Nimelt vajab taim kasvamiseks stressi, vaid siis toodab ta oma viljas aineid, mis võivad ka sööjale kasulikud olla. Ja lisaks. Pole kahtlust, et mineraalvill ei ole just kõige söödavam aine. Ning loomulikult lendub sealt osiseid kurkide peale, mida isegi Hollandit näinud geeniused vaevalt et ükshaaval välja nopivad.

Nii et mitte kõik, mida kasvatatakse Eestis, pole Eestimaine. Sest selle maine teevad täis ahned tüübid, kel ei ole kahju inimese tervisest ja eelnenud põlvkondade vaevast, kui vaid raha tuleks.

Eesti tomat on juba ahnuse poolt tuksi keeratud, nõnda et on targem võimaluse korral osta Leedu tomatit. Soovitan soojalt, maitseb hästi – nagu Pärnu tomat veel mullu.

Nüüd siis kavatsetakse tuksi keerata ka sadade aastate poolt üles töötatud Peipsi kurgi maine. Tuleb vaid loota, et mahetootjate liit sihukesele kraamile oma silti ei anna. Sest veel looduse ja keskkonna vaenulikumalt, saastavamalt ja ebasäästvamalt vaevalt et on võimalik kurke kasvatada. Peipsi kurk, mis saastab kodumaa loodust – kas ei kõla uhkelt!

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri