08.2011 arhiiv

Informaatika | mis.toimub | News

Sünnipäevalaps Vikipeedia algatas teadusfoto võistluse

24.08.2011

Vikipeedia algatas teadusfoto konkursi

1. augustil algas Vikipeedias Teadusfoto konkurss, mis kestab kuni 1. oktoobrini.

Fotovõistluse eesmärkideks on populariseerida teaduse tegemist ja jäädvustamist Eestis ning ergutada teadlasi salvestama oma tegevust ka fotodele.

Võistlus toimub Vikipeedias, kuna selle läbi loodetakse kasvatada Vikipeedias leiduvate kvaliteetsete fotode hulka,  tõsta (eestikeelse) Vikipeedia artiklite kvaliteeti, tuua juurde uusi kaastöölisi ja kõige selle kaudu kaasa aidata vabalt kasutatava eestikeelse teabeallika täiustumisele.

Samas pakub Vikipeedia häid võimalusi näitamaks maailmale, et ka Eestis tehakse tipptasemel teadust, võimaldab Eesti inimestel paremini tutvuda siinsete teadlaste tegevusega ja pakub teadusfotode tegijaile suurepärast pinda oma loomingu eksponeerimiseks.

2007. aastal teadus.ee korraldatud teadusfoto võistluse üks võitjaid Timo Palo fotol on näha, et ka jääkarud tunnevad huvi teadusaparaatide vastu.

Oodatud on fotod nii teaduse tegijatest, uuritavatest objektidest kui ka teaduse tegemise protsessist üldisemalt. Olgu jäädvustatud siis labori argipäev, uuritavad mikro- ja makroobjektid, mõni teadusekspeditsioon või hoopis katseseadmete taga töötavad teadurid. Konkurss ei püüa selgelt defineerida teadusfoto mõistet, vaid toetada teaduse jäädvustamist kogu selle ulatuses.

Parimatest laekunud töödest koostatakse rändnäitus,  mis on järgnevad aasta aega üleval erinevates Eestimaa paikades.

Võistlust korraldavad Wikimedia Eesti ja TeadusTeave ning selle peasponsor on Nikon. Näituse korraldamist toetab Harju Elekter.

Varem on Eestis Teadusfoto konkurss toimunud kahel korral: 2006. ja 2007. aastal.

Vaata lähemalt: http://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:Teadusfoto_2011

Eestikeelne Vikipeedia saab 9-aastaseks!

Kui Vikipeedia tähistas käesoleva aasta jaanuaris oma kümnendat sünnipäeva, siis eestikeelne versioon jõuab juba 24. augustil oma üheksanda tähtpäevani. Lisaks tähistas võrukeelne Vikipeedia möödunud kuul oma kuuendat sünnipäeva.

Kasvanud esimese eluaasta välismaiste estofiilide käe all, sai eestikeelne Vikipeedia õige hoo sisse 2003. aasta keskpaigas, kui projekti juurde leidsid tee esimesed aktiivsemad eestlased. Viimase 8 aasta vältel on kestnud tõsine areng.

Selle aja jooksul on alguse saanud enam kui 87 000 artiklit. Seda on rohkem kui ilmus E(N)E-s või plaanitakse TEA entsüklopeediasse. Kõige ulatuslikuma eestikeelse entsüklopeedia loomiseks ei ole kulutatud kümneid miljoneid eurosid, vaid selleni on jõutud kõigest vabatahtlike visa töö tulemusena.

Tublist saavutusest annab aimu asjaolu, et Vikipeedia keeleversioonide seas paigutub eestikeelne igati arvestatavale 40. kohale, mis on keele kõnelejate hulgale mõeldes kahtlemata tähelepanuväärne. Eestikeelse Vikipeediaga samas suurusjärgus on näiteks hindikeelne Vikipeedia, kaugele selja taha jäävad aga gruusia, kreeka, tai ja läti keel.

Kui võrrelda saabuvat vanust “Eesti entsüklopeedia” väljaandmiseks kulunud 22 aastaga, pole põhjust imestada, et eestikeelses Vikipeedias on veel palju tegemist vajavat. Kiirustades head asja teha ei saa, kuid eestlased väärivad korralikku omakeelset entsüklopeediat. Mida rohkem on aga Vikipeedias vabatahtlikke, siis seda kiiremini meie omakeelne veebientsüklopeedia täiskasvanuikka jõuab.
Allikas: Vikipeedia

News | suve.kool

teadus.ee suvekooli kava 2011. Elust elusalt

24.08.2011


Reede, 26. august

17:00 Väljub buss Käsmu suunas Tallinna rahvusraamatukogu eest.

18:00 Kohale tulemine ja kirja panemine. Telgid üles.

Paik: Rahvamaja. Juhib Tiit Kändler

19:15 Sissejuhatus ellu.

19:30 Jüri Allik: „Kellele kuulub isiksus?”

20:30 Õhtusöök

Paik: Rahvamaja.

21:30 Toomas Kukk: „Elusad ja surnud taimed.”

Hiline õhtu Urmas Sisask: „Elamine elus.”

Veel hilisem õhtu: Tiit Hundi pildistusretk „Öös on asju.”

Laupäev, 27. august

Varahommik Loodusfotograaf Heiko Kruusi retk: „Varahommikune elu.”

08:30 Hommikusöök

Paik: Rahvamaja. Juhib: Priit Ennet

09:30 Agu Laisk: „Elu mõte”

10:30 Anu Realo: „Milline on hea elu?”

11:30 Toomas Paul: „Elada elusamalt”

Paik: Rahvamaja ja/või selle esine

12:30 Jaak Kikas: „”Kunstelust (põhiliselt) ja elukunstist (pisut ka)”.

Aigar Vaigu: elusad välgud ja paugud.

14:00 Lõunasöök

Lisandub laste töötuba.

Loodusfotograafi ja bioloogi Tiit Hundi pildistusretk.

Paik: Rahvamaja. Juhib: Jaak Kikas

15:30 Inna Põltsam Jürjo: „Kuidas kulges keskaja argipäev”.

16:30 Marten Kaevats, Alvin Järving „Tallinna elu täna ja tulevikus.”

17:45 Georg Liidja: „Kiirgushirmu-tõve kollid.”

18:45 Üllatus: Rahva Park. Tund, mil elu kohta saavad sõna võtta nobedamad soovijad. Väike sissejuhatus: Heiko Kruusi, Tiit Kändler: „Eluke Vene moodi.”

20:00 Õhtusöök.

21:00 Terje Ojaver, Jüri Ojaver: „Kas skulptuur pikendab või lühendab elu?” Näitus kaasneb.

Läänemere muinastulede öö: Aarne Vaik, Urmas Sisask ja kõik teised. Tiit Hundi pildistusretk: „öös on asju.”

Pühapäev, 28. august

Varahommik: Heiko Kruusi retk „varahommikune elu.”

08:30 Hommikusöök

Paik: Rahvamaja või vaba õhk. Juhib Tiit Kändler

09:30 Erik Puura: „Mis on elu hind?”

10:30 (Suur)paneeldiskussioon.

Osalevad ettekandjad. Teema: suvekooli teemad.

Ühtlasi: viktoriin, auhindade jagamine.

Telgid kähku maha ja kokku.

14:00 Buss lahkub Tallinna poole.

Ajalugu | News | to.imetaja

20 aastat põnevat elu

19.08.2011

„Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus /…/ siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.” Nõnda kirjutab malegeenius ja aus inimene Garri Kasparov oma raamatus „Garri Kasparov. Male kui elu mudel”, mis kahe aasta eest ka eesti keeles ilmunud.

See mõttekäik tabab mu meelest täpselt eesti viimase 20 aasta elu pihta.

Kui me vahel ka küsime, et kas sellist Eestit me tahtsimegi, siis küsin vastu, et millist siis tahtsime? Me ju ei tea tegelikult, milline oli elu kahe sõja vahelises elus. Vähesed on nuusutanud selle lõhnu, kuulnud hääli. Needki on teinud seda lapsepõlves.

Jah, eks vahel teeb ikka viha küll, kui mõni tipptegelane sulel näkku juhtub valetama. Kuid teisalt – kus siis sihukest asja ei juhtuks. Peaasi, et kogu elu ei ole ju rajatud valele, nii nagu oli see veel kahe aastakümne eest.

Mäletan, et NSVL tippjuhid, keda siinkohal meenutadagi ei taha, armastasid kõnetoolidest läbi aastakümnete korrutada: „Me elame suurepärasel ajal, me elame põneval ajal!” Ja ennäe – nende ettekuulutus ongi täide läinud. Küll hoopis teises maailmas, kuid siiski.

20. august 1991 oli teisipäev. Üleminekuperioodi teisipäev. Kas mäletame üldse, et poliitikud olid nimetanud selle aja üleminekuperioodiks?

Ei mäleta täpselt, milline oli ilm, aga umbes selline nagu nüüd või veidike kehvem. Mälu on kummaline asi. Mällu saab sündmused salvestada, ent neid sealt ammutada pole võimalik just mitte alati. Selles mõttes on mälu nagu pank. Vahel saad sealt oma raha kätte, vahel mitte.

Moskva sündmused ja riigipööre ei olnud miski naljamäng, nii nagu seda püütakse vahel kujutada. Saan ammutada välismälust, oma arhiivist. Kirjutasin neil päevil kaks lugu, üks ilmus Maalehes 22. augustil, teine samas 29. augustil. Olin olnud Maalehe poliitikaosakonna juhataja, istunud ja jälginud ja kirjutanud ülemnõukogu sehkendustest läbi aastate. Ja sealt just läinud tööle Rahva Hääle lisalehte Vaatleja toimetajaks, sestap siis Maaleht.

21. august 1991 oli kolmapäev. Siis kirjutasin nõnda.

„Kui ma seda teksti kirjutan kolmapäeval, 21. augusti hommikul, siis tundub, et seegi töö on paljus kaheldava väärtusega – nii nagu meie, nõukogude inimeste kõik muud tööd ja tegemised. Sest pole ju teada, milline on olukord siis, kui leht tellija kätte jõuab.”

Kirjeldasin seejärel, kuidas ülemnõukogu saalist venelased välja marssisid, enne kui iseseisvus välja kuulutati. Ning et püüd läbi aastate nendega sõprust luua viis vaid oluliste seaduste edasilükkamiseni, ei muule.

Kirjeldasin, kuis „Leiburi” leivaputka taha Mustamäel kogunes rammus kolmetunnine järjekord. „Inimene võis hakata leiba tahtma üleminekuperioodil ning sammuda, pätsike kaenla all, kodu poole juba riikliku iseseisvuse ajal.”

„Selgeks on saanud seegi, kui suurt ohtu kujutavad endast Lääne superdemokraatiale Balti riigid. Hunta tegevus siinmail mõisteti alles siis hukka, kui hakkas selguma, et maa koonduslaagriks muutmine ei ole õnnestunud ühe hingetõmbega.”

Jah, hirm oli nahas, ja silmad suured.

„Alla anda ei ole võimalik. Sest see lihtsalt ei ole võimalik. /…/ Ainus kindel asi on läbi kogu meie elu olnud ebakindlus. See teeb mõtlikuks, see teeb väärikaks. Annab kindluse, et kestame! Sest meid pole siiski võimalik üllatusega rabada.”

Noh, see oli juba retoorika. Pärast Moskva sündmuste lõppu sain kirjutada nõnda.

„Nüüd, kümmekond päeva pärast drakooniliste sündmuste algust Moskvas, tundub toimunu olevat toimunud mingis teises reaalsuses. /…/ See oli kui mingi nätske, aegapidi kokku tõmbuv kummist ruum, milles elasime need päevad, liigutamata oimugi, et seda kokkukoondumist kuidagiviisi peatada. Klammerduti raadiote külge, justkui jõu kaotanu õlekõrde.”

Nüüd, 20 aastat hiljem, võib vaid teatud tõenäosusega meenutada – millele me noil päevil lootsime? Ega ju ei lootnud reisivõimalustele, oma majadele, autodele, suhtlemisvõrgustikele, nutitelefonidele, ohtratele poeriiulitele, kiirlaenudele, e-riigile. Lootsime lihtsalt sellele, et meid ometi kord jäetaks rahule. Lootsime rahule ja vabanemisele rahutust valest. Kas selle saime, otsustagu igaüks ise. See on täna võimalik.

Tiit Kändler

News | suve.kool

Suvekoolini 10 päeva. Tähelepanu, valmis olla …

16.08.2011

Suvekoolini 10 päeva. Tähelepanu, valmis olla …

teadus.ee suvekoolini on jäänud kümmepäevak. Kindlaid osavõtjaid, esinejaid ja korraldajaid on kokku 99 inimest. Kõlab nagu arv kaupluse õuesildil.

Päevakavasse on tulnud meeldiv täiendus – lisaks Tiit Hundile osaleb ka loodusfotograaf Heiko Kruusi. Tema juhtimisel toimuvad laupäeval ja pühapäeval hommikused pildistusretked „Varahommikune elu”.

Ta ise kommenteerib ettevõtmist nõnda: „Erinevaid elu avaldumisvorme on meie ümber igal pool, kuid kas me neid alati märkame? Üritame otsida elu varahommikuses Käsmus ja selle lähiümbruses. Ehk õnnestub üheskoos killuke sellest ka jäädvustada endale või teistele rõõmuks. Võtke kaasa avatud meel ja abivahend elu talletamiseks (fotoaparaat, telefon vms).”

Urmas Sisask aga kavatseb musitseerima panna erinevaid loomaliike ja soovitab kõigil ühes võtta ükskõik milliseid perkussiooniriistu.

Kui nüüd on keegi registreerunutest, kes pole veel maksnud, aga tahab osaleda, siis on seda veel võimalik teha reedeni. Kui on keegi, kes polegi registreerunud, aga tahab ka osaleda, siis võtke ühendust toimetus@teadus.ee. Eleri Inno 51 549 66 või Tiit Kändler 56 483 481.

Tuletame meelde, et soovijad viib Tallinnast kohale Looduse Omnibuss ja toob ka tagasi.

teadus.ee suvekooli kava 2011

Elust elusalt

Reede, 26. august

17:00 Väljub buss Käsmu suunas Tallinna rahvusraamatukogu eest.

18:00 Kohale tulemine ja kirja panemine. Telgid üles.

Paik: Rahvamaja. Juhib Tiit Kändler

19:15 Sissejuhatus ellu.

19:30 Jüri Allik: „Kellele kuulub isiksus?”

20:30 Õhtusöök

Paik: Rahvamaja.

21:30 Toomas Kukk: „Elusad ja surnud taimed.”

Hiline õhtu Urmas Sisask: „Elamine elus.”

Laupäev, 27. august

Varahommik Loodusfotograaf Heiko Kruusi: kuidas pildistada elu.

08:30 Hommikusöök

Paik: Rahvamaja. Juhib: Priit Ennet

09:30 Endel Lippmaa: eksklusiivne.

10:30 Anu Realo: „Milline on hea elu?”

11:30 Toomas Paul: „Elada elusamalt”

Paik: Rahvamaja ja/või selle esine

12:30 Jaak Kikas: „”Kunstelust (põhiliselt) ja elukunstist (pisut ka)”.

Aigar Vaigu: elusad välgud ja paugud.

14:00 Lõunasöök

Loodusfotograafi ja bioloogi Tiit Hundi pildistusretk.

Paik: Rahvamaja. Juhib: Jaak Kikas

15:30 Inna Põltsam Jürjo: „Kuidas kulges keskaja argipäev”.

16:30 Marten Kaevats, Alvin Järving „Tallinna elu täna ja tulevikus.”

17:45 Georg Liidja: „Kiirgushirmu-tõve kollid.”

18:45 Agu Laisk: „Elu mõte.”

20:00 Õhtusöök.

21:00 Terje Ojaver, Jüri Ojaver: „Kas skulptuur pikendab või lühendab elu?” Näitus kaasneb.

Üllatus: Rahva Park. Tund, mil elu kohta saavad sõna võtta nobedamad soovijad.

Läänemere muinastulede öö: Aarne Vaik, Urmas Sisask ja kõik teised.

Pühapäev, 28. august

Varahommik: Heiko Kruusi – nähtamatu elu pildistamine.

08:30 Hommikusöök

Paik: Rahvamaja või vaba õhk. Juhib Tiit Kändler

09:30 Erik Puura: „Mis on elu hind?”

10:30 (Suur)paneeldiskussioon.

Osalevad ettekandjad. Teema: suvekooli teemad.

Ühtlasi: viktoriin, auhindade jagamine.

Telgid kähku maha ja kokku.

14:00 Buss lahkub Tallinna poole.

Lisandub veel laste töötuba.

News | Ökoloogia

Õueonu päevik. Juuli

08.08.2011

Kui õuele üldse vaikus saabub, siis saabub see juulis. Rohi kasvab aegamisi, nõnda et ei kuulegi. Lilled peenral on end jõuliselt kehtestanud. Linnud viitsivad laulda üha vähem ja lõpetavad kuu lõpuks selle lõbustuse hoopis. Marjad põõsal on veel rahumeelsed, küpsevad vaikselt ja ei aja korjama. Nõnda siis tekib vabalt lesimise võimalus, selili kusagil tikerberipõõsa alla või rippkiiges – ja vahtimas pilvi.

Millegipärast häbenetakse sellist tegevusetut tegevust. Kes aga vähegi saab, olgu siis intervjuudes või kolumnides, see kinnitab, et tema küll askeldab kogu see aeg, olgu puhkus või töö, riigipüha või riigiargipäev. Olen tegus, tuleb pidevalt rõhutada.

Õueonu aga teab, et tegus saab olla ka miskit erilist tegemata – või siiski, pilvede vahtimine, neist ootamatult vahelduvate kujude leidmine on ju ometi ühtpidi ka füüsikaline vaatlus. Pilved on enesesarnane, fraktaalne maailm ja selle maailma tundmaõppimine ei pruugi ometi piirduda puude ja põõsastega, kelle leherootsud kordavad võra mustrit. Töö missugune.

Pilved on ometi ka õue osa, ei maksa seda unustada. Ja selline osa, mille eest justkui polegi vaja hoolitseda. Pilved tekivad ise, moodustavad end, lõbustavad sind oma kummalisusega ja kui tahavad, siis kallavad oma sisu sulle veel kaelagi.

Pilve pole vaja niita ega rohida, väetada ega juurida. Ehkki inimesel selline tahtmine aeg-ajalt ikka tekib – et kuidas teha nii, et pilvest saaks vihma kätte vastu pilve tahtmist või siis jälle, et kuidas saaks pilve ühes vihmaga õue kohalt minema kupatada. Aafrikas olid ja on kohati praegugi vihma meelitamiseks olemas erilised vihmamehed, vihmaonud, kes oma käsul ja küla tahtel põldudele sadusid välja manavad. Läänemaades on sellisteks vihmaonudeks näiteks lendurid, kes pilve sisse kihutavad, sinna miskit ainet puistavad ja siis loodavad, et nüüd sajab vihm alla õuele. Või vastupidi – ei sajagi.

Juuliõhtul võib tänu pilvedele juhtuda, et päike hakkab õhtul jälle paistma lõunakaarest. Lõunapilved värvuvad äkitselt jõuliselt oranžpunaseks ning värvivad sellega üle kogu õue. Õu värvub punaseks, nagu kunagi õueonu lapsepõlves pimik, mille punases valguses sai paberil fotosid ilmutada. Siis ilustab pilvealust puna veel välgusähvatus kui fotovälk, kusagil õige kaugel, ohutult ja hetkeliselt jäädvustab selle olukorra mällu.

Nii et tasub nina ja koos sellega ka silmad-kõrvad vahel taevasse pilvede poole üles tõsta küll.

Sealt sajab meie poole mitte ainult vihma, rahet ja lund, vaid ka igasugust kiirgust, millest õueonu näeb vaid tühist osa, vikerkaarevärvilist osa. Inimese värvimaailm on vaesem lindude omast ja nahkhiirte omast ja mõnede näriliste omast. Ja isegi põhjapõdra omast, kes mitte ainult ei oska oma silmi ultraviolettvalguse eest kaitsta – mida kõrgetel põhjapoolsetel laiuskraadidel on ohtramalt kui meil ja mis peegeldub lumelt ning jäält. Põhjapõder isegi näeb seda UV-kiirgust – võibolla selleks, et avastada paremini hunte, kes vaikselt ligi hiilivad ja kelle karvkattelt see kiirgus peegeldub, võibolla selleks, et näha lumel põdrasamblikku, kes selle kiirguse erinevalt peegeldavast lumest endasse neelab. Aga võibolla lihtsalt niisama, asja eest teist takka, et oleks lõbusam.

Inimene, see merkantiilne olevus, püüab kõigest väest ka loomadele praktilist meelt kaela ja pähe määrida. Kui lind laulab, siis kindlasti mingil kindlal asjalikul eesmärgil, enese kehtestamiseks. Kui puu kasvab, siis kindlasti selleks, et saaks kiiremini palgiks ja halgudeks. Ja kui kass luusib ringi, siis kindlasti selleks, et hiiri otsida. Aga kus meie seda teame. Võibolla laulavad, kasvavad ja luusivad lihtsalt niisama, lõbu pärast.

Kui me uurime kassi, puud või lindu, siis eeldame, et nemad on ikka needsamad, kasvagu siis Eestis või Venes, Hiinas või Mehhikos, Kongos või Brasiilias. Arvame, et nagu füüsikaline maailm on isotroopne ajas ja ruumis, mistõttu füüsikaseadused kehtivad kõikjal meie nähtavas Universumis, nõnda on ka elusmaailmaga.

Kuid kas õu on ikka üks ja sama õu, kui ta asub Eestis või Belgias, Šveitsis või Venes? Seda on huvitav uurida, ja ka üsna kättesaadav ning odav – kui eri maades olles lisaks baaridele, kohvikutele, muuseumidele ja kaubamajadele jalutada meeleerksalt ka parkides, puiesteedel ja botaanikaaedades.

Londoni õu on korrapäratu ja vaba vaid näiliselt, selle voolavuse taga on tegelikult sajandite jooksul külge kasvanud distsipliin. Brüsseli õu eksponeerib lahkelt nõgeseid, takjaid ja muud sedasorti rahvast, kes Eesti õuest kui mitte just eemale pole peletatud, siis vähemasti kusagil õuenurka surutud kindlasti. Genfi õu tahab olla enamat kui kohalik, ja sestap ehib end uhkustavalt alpitaimedega ja ei pelga näidata ka kanepit ning teisi mõnutaimi. Kopenhaageni õu on rehitsetud ja sestap tundub Õueonule üsna igav, Göteborgi õuel seevastu on pisikesele maalapile surutud nõnda palju erinevate maade õuetaimi, et tundub, justkui oleks Rootsis vaba maa juba Gustav Adolfi ajal otsa lõppenud. Soome õu seevastu maapuuduse all ei kurda, tema kuulutab sulle – näe, mul on pinda nagu kulda. Rooma õu ei uhkelda niivõrd taimedega kui mingite ajast ja arust kivikuhjadega, mida ta uhkelt Rooma riigi mälestisteks nimetab, olgugi et keegi õuel tatsujatest ei mäleta enam ammu, kuidas need välja nägid siis, kui Roomas veel õued olid.

Kuid kõige ootamatum on kahtlemata Vene õu. See pole ime – on ju Venemaagi oma loomuselt ootamatu. Nõnda siis kohtab seal õue, mis vohab kui kümne aasta eest ära unustatud kapsaaed ja kus võib õunapuu alt sama suure tõenäosusega leida Nikolai-aegse roostes vikati, piduväsimust välja magava peremehe või tükikese II maailmasõja aegse tanki T-34 roomikust. Ja bole-mene – samas kõrval laiub õu, kus sibulapeenarde, saialillevaipade ja kurgilavade vahele ei mahu ühtki kõige tühisemat rohukõrt.

Jah, aga muidugimõista on kõige üle ikka Eesti Õueonu õu, kus taimed kasvavad nagu Jumal on neid ikka juhatanud ja kust tänu sellele võib igal meelelisel vajalikul ajal välja lõigata mõttelise tükikese õuest, mis peegeldab nii Genfi kui Rootsi, Soome kui Taani, Itaalia kui Belgia õue. Vene õuest harimata.

Telli Teadus.ee uudiskiri