09.2011 arhiiv

mis.toimub | News

Teaduskabaree tuleb niivõinaa

23.09.2011

Plaanis on teaduse populariseerimise sari teadus.kabaree

Mittetulundusühingu TeadusTeave eestvõtmisel ning koostöös Eesti Teadusajakirjanike Seltsiga ja Teatri Puhvetiga plaanime teaduse populariseerimise ürituste sarja teadus.kabaree.

See on oma olemuselt Euroopast teada-tunda teaduskohviku formaadis ettevõtmine, mis ometi on rikastatud uute elementidega.

Kavatsus on igal õhtul kokku viia teadlane ja praktik, kes siis õhtujuhi eestvõtmisel omavahel ja publikuga ühel kindlal teemal arutlevad. Vaidlusi ei ärgitata, ka hoidutakse võimalusel poliitikast.

Lahutamatult kaasneb õhtuga muusika ning korraldatakse mõttemäng kõigile kohalolijatele.

Õhtu naelaks võiks kujuneda teaduskuplee, mille esitab mõni kujukas ja mõttealdis laulja, luuletaja või kestahes kunstnik.

Kui asi laabub, saab väljanäitusele panna ka teadusfotosid ning igasuguseid kunstiteoseid, aga miks mitte vahel ka pakkuda luulelisi tekste või koguni lühinäidendeid. Samuti on see sobilik paik, kus saab tutvustada värskeid teadust populariseerivaid trükiseid, üritusi ja muud huvitavat, mis ideega seondub.

Võimalusel hoidutakse slaidide ja videote näitamiseks, vajadusel tuleb appi tahvel ja krihvel.

Erinevate kultuurivaldkondade seostamine teadusega on end ülihästi õigustanud teadus.ee suvekoolides Käsmus, mis sel aastal toimus seitsmendat korda.

Paik on kindel ning see on Tallinnas Teatri väljakul nr 3 asuv Teatri Puhvet, mis on tuntud muu hulgas ka Guido Kanguri eestvedamisel peetava Jazzsalogi poolest.

Plaan on teaduskabareed pidada neljapäevadel, ja sõltuvalt jaksust kas kaks või üks kord kuus.

Kõige olulisem on, et asi võetakse ette ühel ja kindlal eesmärgil: et rahvas, kes teaduskabareed külastab, oleks sellelt lahkudes kasvõi natuke rõõmsam. Asi toimub, kuni publikut ja meelt ja jaksu jagub.

HOIATUS: Teaduskabaree ei ole seotud “teaduse aasta”, “teadusöö” ega mõne muu propagandistliku üritusega. See on lihtsalt, noh, Teaduskabaree.

teadus.kabaree nr 1

Neljapäeval, 29. septembril 2011 kell 19

Teatri Puhvet, Tallinn, Teatri väljak 3

Teema: „Meri ja mees. Kes kelle teeb?”

Teadlane: Tarmo Soomere, mereteadlane, akadeemik

Praktik: Aarne Vaik, Käsmu Meremuuseumi asutaja ja hing, mereaktivist, laevnik, sadamapidaja

Mõtteseadja: Tiit Kändler, teaduskirjanik

Muusika: Eerik Kändler, Mantra Gora

Kupletist: DJ Läpakas

Mõttemäng: Priit Ennet, teadusajakirjanik.

Mees püüab merd, meri püüab meest. Kuusalu. Või oli see Emmaste.

Loomad | News | vänge.lugu

Ka pimekalal on sisemine kell

20.09.2011


Loomad seavad oma ööpäevarütmid paika, juhindudes valguse muutumisest. Kas aga igipimedas elavatel loomadel on ka selline kell – näiteks pimedal koopakalal (Phreatichthys andruzzii)? Christiano Bertolucci ja kolleegid Ferrara Ülikoolist näitasid, et on küll. Ainult et see kell sätitakse õigeks söömaaegade järgi ja selle periood ei ole 24 tundi, vaid 47 tundi. Koopakalal on sebrakalaga samalaadsed valgustundlikud valgud, ent nood on veidi muteerunud.

Allikas: Nature

News | Ökoloogia | vänge.lugu

Islandi tuhk tuleb kord jälle

20.09.2011


Uurides ajaloolist turvast ja järvesetteid, tegid teadlased kindlaks, et Islandi vulkaanipursete tuhk on viimase 1000 aasta jooksul jõudnud Põhja-Euroopasse umbes iga 56 aasta järel. Leedsi Ülikooli teadlane Graeme Swindles ühes kolleegidega hindab, et iga kümmeaastaku jooksul on selle sündmuse esinemise tõenäosus 16%.

Allikas: Nature

News | Ökoloogia | to.imetaja

Õueonu päevik. August

19.09.2011

Õue jaoks algab augustipäev öösel. Öösel, sumedal ja tumedal. Tähed sajavad pähe kesk kuud, just siis, kui kuu on täis kasvanud. Kui tiivuliste sandaalidega taevas kihutanud Perseus raius maha koletusliku gorgo Medusa pea, siis perseiidid muudkui kukuvad meie peade kohal, ent ei jõua kunagi õuele, kukuvad ikka ja alati mööda, et järgmisel aastal uuesti kukkuma tulla.

Õuel on nüüd öö valgustamiseks sobilik teha lõket – mõistlikum mõte, kui niigi valgel jaaniööl. Lõkkega on muidugi selline lugu nagu jalgrattasõiduga – tuul on alati vastu ja tee ülesmäge. Ka lõkke puhul keerab tuul alati ebasobilikku külge, kui sobilik see süütamisel ka polnud, või siis hakkab kogunisti ringiratast keerutama, et lõkkesuits kindla peale kõigisse naaberõuedesse suunduks.

Lõkkemeister ise aga peab leppima teadmisega, et põletamist vajavad oksad ja varred ja kõrred, mida on kogu suve hoolikalt kuivatatud, on just lõkke tegemise hetkeks nõnda märgunud, et annavad endast teada pigem hingematva suitsu kui kehasoojendava lõkketule läbi.

Kuid õueonu ei kaota eales pead, loputab vaid silmi veeämbris, mis igaks hulluks tarbeks tuleaseme juurde toodud, ja püüab tuld turgutada. Mis imelikul kombel lõpuks ikkagi õnnestub.

Kuused jälgivad tuleleeki rahulikul, ent pingsal moel ja hommikul võib näha, et kask õue taganurgas on kergelt kolletama tõmbunud, kuused oma käbidega rohututid maha pommitanud ja männid sellele vastamas käbisajuga, mis isegi perseiidid varju jätab. Mis on põhjus, mis tagajärg, pole õueonul mahti järele uurida.

Sest salakavalalt kõrgeks kasvanud maltsade ja naatide vahelt vilksatab ta silma põõsaokstel punetavaid marju. Ja tõepoolest – kui vaid rohumüür maha niita, siis selgub, et sõstrad, olgu siis punased või mustad, on endiste aastate visadusega pakkumas oma marju. Õueonule tundub, et nad on rahul – keegi ei ole häirinud nende õndsat rahu mingi kevadise oksalõikamise või sõnnikulaotamisega, kõnelemata siis südasuvisest rohimisest. Vabalt kasvav marjapõõsas on ju ometi vaba riigi vältimatu tingimus! Me räägime küll üha edasi inimõigustest, kuid tunnistame vaikselt, et seda üha raskem, kui mitte võimatum igas kolkaõues saavutada. Sestap on kirg kandunud loomaõiguslaste õuele, sest loomaõigusi on saavutada imelihtne – sest kes neid loomi ikka teab, mis õigusi nad vajavad. Kuid on ju ilmselge, et õiguseotsijate tulevik kuulub taimeõiguslastele. Igal taimel on õigus kasvada, nagu tahab, viitsib või vaevaks võtab, ja siin ärgu mingid õueonud neid segagu!

Ja tõepoolest – õueonu tõdeb, et taimed ongi augusti lõpuks oma õigused ära kasutanud. Kui kevadel külvas, istutas ja pikkis ta peenardele igasugu tilli ja lilli, siis nüüd on õitsemas vaid kaks kindlat tegijat – floks ja saialill. Nii nagu igal aastal. Ka märkab õueonu, et kased õuel – ja mitte ainult õuel, vaid ka tuttavad kased metsas – on end sel aastal hoopis originaalselt kollaseks kuldamas. Ühel aastal enne alumised, siis ülemised oksad, sel aastal enne ülemised, siis alumised. Ühel aastal enne üks, siis teine kask, sel aastal jälle vastupidi. Sellest saab õueonu järeldada vaid üht – puud ei ole teile mingid tuimad ühel kohal seisjad, vaid hingelised olendid, kes tundlikult kuulavad keskkonda ja mängivad edevalt oma välimusega.

Kajakad tunduvad sellega nõustuvat, kui nad üha suuremate parvedena õhtuti mere poole lendavad, peegeldades oma hõbevalgetelt kehadelt augustiõhtu päikese viimaseid kiiri.

Jah, aga kajakad lendavad ju pilvedega ühes, ja augustikuised pilved Eesti õue kohal on ühtaegu nii madalad kui eikuskil mujal, teistpidi jälle nii vormi- ja värviküllased, kui olla saab. Üks justkui kiirgaks valgust, teine ta kõrval, see hobusepeakujuline, tume ja ähvardav kui tahmaga kokku määritud Moosese pale. Kolmas aga vallatult punakas, seal taamal helgib midagi kollakat …

Küllap leiutati tuumaseen tegelikult augustis, sest just nüüd hakkavad kusagilt maa-alustest salasügavustest üles õuele tungima seened. Seen muidugi pole teile mingi lind või loom, lill või lillkapsas. Sa pead ikka ise tema järele minema metsa, ja siis avastad, et enamjaolt kavaldab ta sind üle, olles kokku leppinud seenesääsega, tänu kellele ta keha, kui lihav see ka poleks, ikkagi metsa jääb. Vahel jääbki seenekorv tühjaks, nõnda et õueonu peab plaani edaspidi metsa minna, korvipõhjas parasjagu savist või plastiliinist seeni, et poleks häbi metsast tühja korviga väljuda.

Aga seen seeneks, olgu ta vetikas või loom, olgu ta „mis” või „kes” – tema on ju ometi ikka ja alati ainus olend, kes on seenetanud.

Kui ikka on õige see jutt, et Newtonile õun pähe kukkus, siis juhtus see kahtlemata augustis, selles pole kahtlust. Nii et keiser Augustus, kes kuule nime andis, peaks olema uhke, et aitas omal tahtmatul kombel avastada gravitatsiooni.

Ajalugu | Antropoloogia | News | to.imetaja

Vanavanemate ilmumise saladus

09.09.2011

Minu vanaema elas Ubjas, mis oli ehitatud kaevandustööliste asulaks. Mäletan tema jutustusi sellest, kuidas nad vanaisaga Tsaari-Venemaal jõukat veskit pidasid, kuidas vanaisa imekombel enamlaste püssikuulist pääses ja kuidas nad puruvaestena Eestisse naasid. Ta pajatas mõisnikust ja elust eestiaegses külakeses. Küllap nõnda on olnud paljude lastega. Otsene kogemus, suusõnaline mälestuskild sööbib mällu kindlamalt kuitahes paksust ajalooraamatust.

Kuid sellist võimalust ei ole inimesel olnud kuigi kaua. Vanavanemad ilmusid nüüdisinimese evolutsiooni käigus platsi alles umbes 30 000 aasta eest.

Kass ei vaja vanavanemaid. Ei olnud vanavanemaid ka neandertallasel. Kõnelemata siis varasest Homost või australopitetseenist. Ometi mängivad nad praegu olulist osa kõigis Maa nurkades, kus inimesi elab. Nad toetavad laste kasvatamist ja õpetamist ning kannavad endas kui mitte just alati tarkust, siis elukogemust ometi.

Nii pole see olnud alati. Miks ikkagi vanavanemate olemasolu võimalikuks osutus ning kuidas see mõjutas inimese evolutsiooni? Nõnda küsis Michigani Keskülikooli antropoloogiaprofessor Rachel Caspari ja asus oma kolleegidega ka vastust otsima. Nad tõdesid, et vanavanemad muutusid tavaliseks suhteliselt hiljaaegu ning see muutus toimus umbes samal ajal kultuurinihetega nagu näiteks keerulise märgilise kommunikatsioonikeele ilmumine, mis toetab kunsti ja keele arengut. Vanemaks elamine mõjutas asurkondade arvukust, ühiskondlikke suhteid ja nüüdisinimese geneetikat ning see võib olla üks põhjusi, miks nüüdisinimene oli edukam neandertallasest.

Et välja uurida, millal vanavanemad oluliseks muutusid, tuleb teada saada inimasurkonna vanuselist koosseisu. Milline protsent oli lapsi, viljakaid täiskasvanuid ja nende vanemaid. Kuid muistsete asurkondade demograafia taastamine on üsna paras pähkel, sest fossiilide seas ei esine kogu toonase asurkonna liikmeid. Paleontoloogid tegelevad vaid indiviidide fragmentidega. Teisalt ei pruukinud varased inimesed küpseda sama kiirusega kui meie praegu. Kuid siiski on paiku, kus on säilinud piisavalt arvukalt inimeste kivistisi, nõnda et teadlased saavad määrata nende vanuse surma hetkel.

Vananemine toimus hüppeliselt

Üks selliseid on koobas Horvaatias Krapinas, kust sajandi eest leiti 130 000 aasta eest elanud 70 neandertallase fragmente. Paremini säilinud olid hambad, mille põhjal saab hästi määrata surmaiga. Kolme aastakümne eest nii tehtigi ja selgus, et Krapina neandertallased surid noorelt, tavaliselt ei elanud nad kolmekümne aastasekski. Caspari kontrollis kolleegidega hambad üle nüüdistehnoloogiaga, kõrge lahutusvõimega kolmemõõtmelise kompuutertomograafiaga ja jõudis järeldusele, et vaid mõni üksik indiviid suri neljakümneselt. Suhteliselt hiljutises minevikus elasid aga isegi kütid-korilased enam kui 30 aastat vanaks.

Hispaanias Atapuercas on säilinud varase inimese fossiile 600 000 aasta tagusest ajast. Ka nende seas oli laste ja noorte inimeste suremus kõrge ning keegi ei elanud üle 35 aasta. Tõepoolest, eelajalooline elu oli lühike.

Caspari ja tema rühm hakkas uurima mitte niivõrd seda, kui kaua indiviidid elasid, vaid kui palju neist elas vanaks. Nõnda siis ei uuritud mitte absoluutset vanust, vaid hoopis vanuselist koostist, et leida, milline osa rahvastikust elas vanavanema eani. Nende eesmärgiks oli leida, kuidas suhe noor/vana ehk NV suhe on evolutsiooni käigus muutunud.

Nad avastasid, et nii nüüdsed kütid-korilased kui neandertallased sünnitasid esimese lapse keskeltläbi 15-aastasena. Nõnda siis võis üle 30 aastane indiviid olla vanavanemaks. NV suhte ilu on selles, et sõltumata muistse rahvastiku küpsemise kiirusest annab see usutava tulemuse, kuna ei sõltu absoluutsest vanusest.

Nõnda siis arvutasid teadlased NV suhte nelja suure fossiilide kogumi puhul, kokku 768 indiviidi fossiili põhjal. Üks kogumitest kuulus australopitetseenidele, kuulsa Lucy hõimlastele, kes elasid 1,5 miljoni aasta eest Lõuna-Aafrikas. Teine kuulus meie liigi Homo varastele esindajatele, kes elasid miljoni ja poole miljoni aasta taguses ajavahemikus. Kolmanda kogumi moodustasid Euroopa neandertallased 130 000 kuni 30 000 aasta tagusest ajast. Ja viimane kogum koosnes 30 000 kuni 20 000 aasta tagustest eurooplastest.

„Kuigi me ootasime, et eluiga muudkui kasvas, üllatas meid nõnda ilmekas kasv,” kirjutab Caspari ajakirjas Scientific American. Varajaste inimeste ja kiviaja inimeste NV suhe kasvas viis korda. Iga kümne neandertali noore täiskasvanu kohta elas neli vanemat täiskasvanut, kes elas vanemaks kui 30 aastat, kiviaja eurooplaste seas aga elas iga kümne noore täiskasvanu kohta 20 potentsiaalset vanavanemat. Nii et maavanaemad ja -vanaisad tekkisid lastele alles 30 000 aasta eest.

Vananemine kannustas kultuuri

Mis aga sellise arengu taga seisis – kas oli põhjus bioloogiline ehk geneetiline või hoopis kultuuriline? Anatoomilised nüüdisinimesed ei ilmunud välja ühes kunsti ja keerulise relvastuse ning tööriistadega. Nood tekkisid umbes samal ajal, mis NV suhe kasvas piisavalt suureks. Neandertallased, kelle seas ei olnud vanavanemaid, jäidki primitiivse keskmise kiviaja tehnoloogia juurde.

Eluea kasvades suurenes ka asurkonna arvukus ning suuremad asurkonnad suruvad peale ka uusi käitumismalle. Populatsiooni tihedus muudab kultuuri keerukamaks – seda tõestasid Londoni Kolledži Ülikooli teadlane Adam Powell ja tema kolleegid. Tekivad kaubandusvõrgustikud, ühistöö keerukamad vormid, individuaalse või rühmalise identiteedi kandjad nagu ehted ja kehamaalingud. Rahvastiku tiheduse kasv kiirendab ka evolutsiooni. Enam inimesi tähendab enam mutatsioone ja enam võimalusi kasulike mutatsioonide kinnistumiseks.

Kas aga inimkonna üleilmastumine virtuaalse maailma kaudu pisendab vanavanemate rolli? Evolutsioneerub ju internet tohutu kiirusega. Kuid interneti evolutsiooni üha kiireneva toimimisega on elul üha raskem kaasas käia.

Õnn on see, kui inimene end õnnelikuna tunneb. Siiski tuleb pool võimalusest tunda end õnneluna geenidest. Nõnda väidab Tartu Ülikooli psühholoog Anu Realo, kes augusti viimasel nädalavahetusel kõneles Käsmus toimunud teadus.ee suvekoolis. Niisiis – kui inimlaps tunneb end õnnelikuna oma vanavanemaid kohates, siis peitub nendeski omajagu õnne saladust.

Tiit Kändler

Antropoloogia | News | suve.kool

teadus.ee teaduskooli teaduslik teade

05.09.2011


Korraldajatele ei tulnud see tõsiasi üllatuseks, sest sõnale „toimus” lisandus nende teada sõnapaar „seitsmendat korda”.

Kas asi läks korda – asi, mis püüdles püüdmatut ehk siis teemat „Elust elusamalt”?

Korraldajate meelest küll. Mis mõttes? Aga ses mõttes, et aasta-aastalt on üha vahvamalt välja joonistunud suvekooli algne eesmärk: kõik on teadlased. Moodustagu siis see „kõik” koolilastest või kooliõpetajatest, ülikoolilastest või ülikooliõpetajatest, elulastest või eluõpetajatest. Ja olgu siis nõnda, et vähemalt 1 kord aastas nii ongi. Et kõik mõtlevad koos.

Sel aastal hõlmas mõtlejate seltskond vähemalt 130 inimest. Vanus? Alates seitsmest kuni kaheksakümneni. Sättumus? Uudishimu ja ettevõtlikkus ja heatahtlikkus.

Siin lühilauseline kokkuvõte mõtlemiseks ette võetud teemadest.

Aatom ei ole ümmargune. Heaolu on pooleldi geneetiline, kuid õnnelik on see, kes õnnelik olla tahab.

Eestlane on negatiivse märgiga venelane. Isiksus on avalikuks kasutamiseks. Taimel isiksust ei ole. Kurb inimene head loengut ei pea. Elusam elu on ka magusam elu. Kunstelu on näivus: Puulane ja Tohtlane elavad nii teaduses kui kunstis. Tallinn saab linnaks, kui seda vaid tihendada. Keskajal tehti tööd, nii et oli rohkem aega pidu pidada. Kiirgushirm ongi kiirgushirm. Elu hind on kokkuleppeline. Pildistad sa öösel või varahommikul või päeval – ikka jääb kaamerasse elu. Kui mõtled, siis tao või trummi või pane või koer klaverit mängima – ikka jääb meel muusikasse.

Kui vähegi jaksu, siis asi jätkub ka järgmisel aastal.

teadus.ee

Telli Teadus.ee uudiskiri