10.2011 arhiiv

mis.toimub | News

Teaduskabaree nr 2: kell 19, 27. oktoober, maavarandused

27.10.2011

Kas Eesti on maavarakas või maavaratu?

Arutlevad asjatundjad.

Bioloogia | Loomad | News | vaata.imet

Kalad: rutiinsed ja innovaatilised

25.10.2011


Kalade maailmaski ei ole rutiin ja innovatsioon mingi uudis.

Käitumiseksperimendid ja aju-uuringud on näidanud üllatavaid sarnasusi kalade ja inimeste käitumise vahel. Mõned indiviidid on rutiinse käitumisega, teised aga armastavad improviseerida.

Vikerforellidel lasti leida labürinti peidetud toitu ja jälgiti nende käitumist videokaameratega ning stopperiga. „Näib, et kalad ilmutavad erinevusi tunnetusvõimes – selles, kuidas nad stiimulile vastavad,” ütles Taani Tehnikaülikooli teadlane Erik Höglund. Nagu inimesed, jagunevad kaladki kahte isiksusetüüpi, mis on proaktiivne ja reaktiivne. Proaktiivsed kalad on agressiivsemad ja end maksma panevamad, kuid oma käitumiselt fikseeritud. Reaktiivsed kalad on vähem agressiivsed ja pelglikud, kuid samas avatumad, paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad.

Teadlased täheldasid, et eri tüüpi kalad reageerivad erinevalt, kui hapniku tase vees langeb. Nad püüavad mõistatada, milline hapniku tase kaladele meeldib, eesmärgiga kasutada uusi teadmisi kalakasvatuses.

Akvaariumisse lasti ühekaupa kahe kalaliini esindajad, kes olid aretatud proreaktiivseteks ja reaktiivseteks. Nad leidsid ühtviisi kiirelt T-kujulises labürindis toidu üles. Kuid kui toidu asukoht muudeti, siis kulus toidu leidmiseks reaktiivsetel kaladel 46 sekundit, proaktiivsetel aga koguni 976 sekundit. Proaktiivsed kalad möödusid toidust, siirdudes sinna, kus see oli enne olnud, samas kui reaktiivsed kalad leidsid toidu üle uuest asukohast, vanale tähelepanu pööramata.

Hiljutised uuringud on näidanud, et kala aju on inimese ajuga füsioloogiliselt sarnasem, kui arvati – näiteks ohule reageerides. Inimese ajus stressis ja hirmus olulist osa mängiv neurotransmitter CRFR1 on leitud ka kaladel. Kuid kas kala tunneb valu? „On laialdaselt tunnistatud, et kalal on teadvus. Füsioloogiliselt on tal ka samad retseptorid nagu inimesel. Kuid küsimus on selles, kuidas kala seda tunnetab,” ütleb Höglund.

Allikas: AlphaGalileo

kommen.taar | News | to.imetaja

Õueonu päevaraamat. Oktoober

24.10.2011


Näe, ongi Õueonu aastaring täis. 12 Õueonu lugu kah. Midagi kokkuvõtvat peaks ju kirjutama, aga mida sa ikka kokku võtad, kui aasta, sunnik, muudkui veereb edasi ja õu ei jäta ka oma jonni.

Kui muud paremat mõtet peas pole, siis tuleb hakata päevaraamatut pidama – seda teadsid juba Kafka, Louis XVI ja Oskar Luts. Viimane, tõsi küll, kaotas päevaraamatu ära. Ja ega Kafka ning Louis XVI päevaraamatu pidamist kah lõbusalt lõpetanud.

20. oktoober

Õuel hakkab äkki sadama lund! Sajab 42 sekundit ja siis enam ei saja. Kõige kiirem lumi. Kui mitte maailma- või Eesti-, siis õuerekord kindlasti.

Huvitav on teada, et õuel ei harrasta keegi tippsporti. Vesirotid ei võistle omavahel ujumisrekordite pärast, rasvatihane ei soorita kõrgushüpet ja siilid ei võistle laskesuusatamises. Inimene on ikka tahtnud teada, mille poolest on ta eriline, mida ta oskab, mida teised liigid ei oska. Küll on pakutud välja naeru, küll empaatiat, küll võimet kannatusteks. Nüüdseks on selgunud, et vähemasti mõned imetajaliigid naeravad ja nutavad, tunnevad kaasa ja kannatavad. On jäänud üks ja ainus asi, mis eristab inimest teistest õueelukatest. See on tippsport. Inimene on ainus loom maamunal, kes spordib elu eest.

Vähe sellest, inimene spordib sellisel viisil, mis ei ole talle kuidagi kohane. Pole inimese asi ronida vette, kui ta sinna just sisse ei kuku, lennata õhus, kui ta just kaljult alla ei lenda, või ajada mingit ümmargust eset kusagile kandilisse või ümmargusse auku.

Nõnda siis – inimest eristab muust elust see ja ainult see, et ta tippspordib.

23. oktoober

Udu kukub taevast maha. Põrkab vastu maad ja kerkib taevasse tagasi. Hakkab hämarduma. Eesti sügishommik.

Spordi on inimene teinud enesele äärmiselt lihtsaks, õue vaatevinklist suisa primitiivseks. On arusaamatu, miks näiteks jalgpalliväljakud on igal pool täpselt ühesugused, nii nagu ka reeglid. Oleks ju hoopis looduslähedasem, kui näiteks Eesti jalgpallivõistkond sõidab Iirimaale mängima, ja selgub, et seal on väljak mitte ristkülik, vaid hoopis ristikheinalehe kujuline, ja ühe palli asemel on mängus kaks ning väravavahiks võivad täna olla ainult katoliiklased.

Või näiteks Barcelonas meenutab väljak hoopis Antoni Gaudí arhitektuurivorme ja iga veerand tunni tagant sõidab sealt läbi tramm. Ning väljak teiseneb mängust mängu. Kas ei muutuks nõnda sport hoopis huvitavamaks! Nii nagu ka siis, kui saja meetri läbimise järel selguks, et seekord saab olümpiavõitjaks mees, kes tavaarusaama järgi tuli hoopis kuuendaks.

Õuel ju nõnda toimubki. Siin ei selgu võitjad ja kaotajad hoobilt, vaid tagantjärele, ja ka kriteeriumid üha muutuvad. Nii et kui me räägime loodussõbralikest ühiskondadest, siis tuleks ka spordireeglid kujundada selle kohaselt, kuidas toimib loodus. Looduses aga ennäe, ei ole ühtki nii teist lolli olendit kui inimene, kes asja ees, teist takka lidub 42 kilomeetrit, hing köiega kaelas, selleks et täpselt samasse punkti tagasi jõuda, kust alustas.

mis.toimub | News

teadus.kabaree nr 2

21.10.2011


Teema: „Maavarakas või maavaratu Eesti?”

Teadlane: Alvar Soesoo, geoloog, Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi direktor.

Paevana: Rein Einasto, geoloog, Tallinna Tehnikakõrgkooli professor, Eesti rahvuskivi isa.

Mõtteseadja: Priit Ennet, teadusajakirjanik.

Muusika: SÄDELEV KASS („Mantra Gora” osake), Elerin Velling, Eerik Kändler.

Kuplee: Maavarandus ja maaparandus. Geopoeesiat.

Mõttemäng: Tiit Kändler.

Neljapäeval, 27. oktoobril 2011 kell 19

Teatri Puhvet, Tallinn, Teatri väljak 3

Mis on Teaduskabaree ja kuidas see aitab kaamose vastu

Mittetulundusühingu TeadusTeave eestvõtmisel ning koostöös Eesti Teadusajakirjanike Seltsiga ja Teatri Puhvetiga plaanime teaduse populariseerimise ürituste sarja teadus.kabaree.

See on oma olemuselt Euroopast teada-tunda teaduskohviku formaadis ettevõtmine, mis ometi on rikastatud uute elementidega.

Kavatsus on igal õhtul kokku viia teadlane ja praktik, kes siis õhtujuhi eestvõtmisel omavahel ja publikuga ühel kindlal teemal arutlevad. Vaidlusi ei ärgitata, ka hoidutakse võimalusel poliitikast.

Lahutamatult kaasneb õhtuga muusika ning korraldatakse mõttemäng kõigile kohalolijatele.

Õhtu naelaks võiks kujuneda teaduskuplee, mille esitab mõni kujukas ja mõttealdis laulja, luuletaja või kestahes kunstnik.

Kui asi laabub, saab väljanäitusele panna ka teadusfotosid ning igasuguseid kunstiteoseid, aga miks mitte vahel ka pakkuda luulelisi tekste või koguni lühinäidendeid. Samuti on see sobilik paik, kus saab tutvustada värskeid teadust populariseerivaid trükiseid, üritusi ja muud huvitavat, mis ideega seondub.

Erinevate kultuurivaldkondade seostamine teadusega on end ülihästi õigustanud teadus.ee suvekoolides Käsmus, mis sel aastal toimus seitsmendat korda.

Paik on kindel ning see on Tallinnas Teatri väljakul nr 3 asuv Teatri Puhvet, mis on tuntud muu hulgas ka Guido Kanguri eestvedamisel peetava Jazzsalogi poolest.

Esialgu on plaanis korraldada teaduskabaree õhtuid kord kuus, võimalusel kuu viimasel neljapäeval.

NB. Teaduskabaree ei ole Teadusaasta ametliku kampaania osa, vaid sõltumatu kodanikualgatus.

teadus.ee

nädal.mõttes | News | vänge.lugu

Kommentaarideta: eesti keele võimalus

21.10.2011


20. oktoobril algas TÜ ajaloo muuseumi valges saalis rahvusvaheline sümpoosion „Keel ja identiteet.“ Küsitakse, kas eesti keel ja kultuur jäävad püsima. Kas väikestel keeltel on üldse üleilmastuvas maailmas mingit ellujäämisvõimalust?

Sümpoosioni töökeel on inglise keel.

Allikas: Tartu Ülikool

Füüsika | mis.uudist | News

Grafeen annab minikaamerale silmad

20.10.2011


Grafeen on kuulus oma elektriliste omaduste poolest. Kuid Manchesteri Ülikooli teadlased on avastamas võimalusi, kuidas saaks sellest imematerjalist valmistada mikroläätsesid. Möödunud aastal grafeeni uurimise eest Nobeli preemia võitnud Konstantin Novosjolov ja tema kolleegid on ränipinnale tekitanud grafeenimullikesi, mis tavaliselt tekivad grafeenilehe ja ränipinna vahele jäänud õhumullikeste tõttu. Rakendades neile pinge, suutsid teadlased läbipaistva mullikese kuju muuta. Nad loodavad, et nõnda saaks toota lihtsat, iseteravustuvat läätse väikeste elektrooniliste kaamerate tarbeks, nagu neid kasutatakse mobiiltelefonides.

Applied Physics Letters

News | vänge.lugu

Eesti keel inglise keeles

20.10.2011

Kas rahvusvahelistumine ohustab eestikeelset teaduskultuuri?

20. oktoobril algab TÜ ajaloo muuseumi valges saalis rahvusvaheline sümpoosion „Keel ja identiteet.“ Küsitakse, kas eesti keel ja kultuur jäävad püsima. Kas väikestel keeltel on üldse üleilmastuvas maailmas mingit ellujäämisvõimalust?

Sümpoosioni töökeel on inglise keel.

Allikas: Tartu Ülikool


News | to.imetaja

Õueonu päevik. September

16.10.2011

Septembris mõtleb õu Jumalale. Mõtleb oma kohale ses maailmas, mõtleb sellele, kas kaduda või siiski säilitada endas elujõud, et tulla taas tagasi kevadel.

Kas olla või mitte olla, selles pole küsimus. Küsimus on selles, et kas olla õu või mitte olla õu.

Septembri lõpus hakkab õu läbi paistma, ja puude tagant aimub midagi enamat kui mets.

Seeni kerkib õuepinnast nagu seeni, ja seen on kui õue mõtete kehastus. See müstiline, kummaline ja veidi hirmuäratav, aga samas ka naljakas nähtus, ei tea me ju isegi, kas öelda tema või see, kes või mis. Ei ole ta/see taim ega loom, samblik ega bakter ning isegi mitte lind. Aga näe, kuidagi salapäraselt kerkib äkki välja otsekui maa alt – ja maa alt ju kerkibki, ülepäevaöö. Seene ööpäevatöö ongi kerkimine, ja ega siis taina kohta ilma asjata ei ütelda, et näe, kerkib, kuramus üle ääre ajab – on ju tainast kergitamas seened. Kas peame siis taina kohta ütlema kes? Aga kuidas sa ajad kelle ahju? Teisalt jälle – tainapea kohta ju ütleme kes.

Ja mida teha seentega, kes meil õlle vahendusel pea segi ajavad?

Selge see, et seen võib pea segi ajada ka väljaspool õllepudelit, eksitades metsas ära lugematul arvul seenelisi, näidates end söödavana, kui tegelikult on ülimürgine või siis jälle mürgisena, kui on parim söömiseks. Seeneline võib olla kindel, et ta on alati tippmükoloog, sest kui ta metsast leitud seent püüab endale kokku ostetud lõpututest seeneraamatutest leida, siis muidugi ei leia ta mitte, mis tähendab, et on avastanud järjekordselt uue seeneliigi.

Seen on oluline vahendaja siin- ja teispoolsuse vahel, seda sisse süües väljuvad ennustused suust nagu sünnipäevarosolje ja mitte ükski inimene, vaid isegi kõige tühisem seen suutis ette ennustada tuumapommi plahvatuse kuju.

Küsimus, keda on rohkem – kas inimesi, kes on saadetud seenele või seeni, kes satuvad seeneriigi saadikutena pannile, on planeedi üks olulisemaid küsimusi. Ehk nagu nüüd öeldakse – see on tõeline väljakutse. Kui suudame selle küsimuse lahendada, siis võime rahumeeli seenele sõita.

On kummaline, et meil on olemas küll ohtralt rahvusasju, ent kus on Eesti rahvusseen?

Ja kus on meie rahvusseen? Kui meil on isegi rahvusraamatukogu, ehkki keegi enam raamatuid ei loe, rahvusooper, ehkki ooperis käiakse vaid puhveti ja patseerimiskoridori pärast, ja rahvusringhääling, ehkki seal on rahvuseks sportlane. Meil on rahvuslind, kes ei sünni patta panna, ja rahvustaim, kes ei tee terveks ega haigeks. Aga see, kes on meid kitsastel aegadel ikka ja alati aidanud, pakkudes nii kõhutäidet kui nägemusi, meie armas seen?

Meil ei ole ka rahvuskuud, kuid Õueonule on selge, et selleks saab olla ainult september. Siis paistab meie peale rahvuspäike, keskmine Eesti päike. Siis kihutab üle taevalaotuse rahvuspilv, keskmine Eesti pilv. Ja rahvuslinnud põgenevad kabuhirmus ning rahvuslilled närtsivad vältimatult. Rahvusooper avab oma uksed ja ei saagi neid enam kinni, sest rahvushinged on roostetanud, ning rahvusraamatukogu otsib taga rahvusraamatute pihtapanijaid.

Rahvusõuele ilmub esimene rasvatihane, lendab kogunisti akna taha, raputab nõudlikult pead: kus on seemned? Tänan väga. Vara veel. Vesirotid muutuvad eriti töökateks ja Õueonul tekib hirm, et võib õuepinnast läbi kukkuda. Eks me näe.

Jah, me tajume maailma mitmekesisust oma meeltega. Kõik viis meelt on olulised, kuid peamine on nägemine. „Oma silm on kuningas.” „Ma nägin seda oma silmaga.” Nii ütleme, kui tahame oma arvamust maksma panna.

Silma võrkkest on nagu aju pind. See on ehitatud umbes nagu aju. Silm on justkui aju pikendus, mis valgust kompab ja nõnda võib olla, et osa värvuste analüüsist tehakse ära võrkkestas. Kuid ülejäänud ja põhiline töö jääb teha ajul, mis paneb kokku pildi ja arvutab välja kogu värviskaala. Aju arendas viisi, kuidas õuele vaadata. Silm on aju osa, mis vaatab õuele väljastpoolt, aju aga omakorda seestpoolt.

Valgus valib kase ja kuuse vahel alati sellise tee, et tema reisiaeg oleks lühim. Ei pea olema matemaatik, vaid lihtsalt enam-vähem arukas inimene, et seda reeglit mõista – kui te just ekseldes ei jaluta, siis valite ikka sellise tee, et kõmpimise või sõitmise aeg oleks lühim.

Kuid kust valgus teab ette arvestada, milline tee on lühim? Jah, lühima aja printsiip on matemaatiliselt ja ka inimlikult kergesti mõistetav. Kuid me ju ometi ei arva, et valgus valib õues lühima aja tahtlikult. See printsiip näitab, et kummalisel kombel on õu matemaatiliselt kirjeldatav.

Valguse olemus lihtsalt on selline, et ta valib lühima reisiaja. Valgus ei tea, et valib lühima tee. Valgus lihtsalt toimib, justkui teaks. Valguse teekond tundub kummaline ja mõistetamatu – sest see ongi kummaline ja mõistetamatu.

Jah, mida vähem on Õueonul õuel tegemist, mida enam saab õu omadega ise hakkama, nõnda nagu septembris see ju enamasti on, seda enam tuleb õuele filosoofia. Mida tähendab, et „õnn tuli meie õuele”? Ja kui tuligi, millal ta siis ometi ära läheb.

looma.riik | Loomad | lugemis.vara | News

Kaladki tunnevad valu

13.10.2011


Külm nagu kala. Haugi mälu. Tumm nagu kala. Nõnda iseloomustame meile ebameeldivat inimest. Kala on meie jaoks pigem mis kui kes. Loomakaitsjate armee ei võitle kalaõiguste eest. Keegi ei karda, et kuivale jäetud kala võiks piinelda või kala, kes on alla neelanud õngekonksu, tunda valu. Alles sel sajandil on teadlased kalade maailmataju tõsiselt kätte võtnud. Ja avastanud, et kala tajub end ning tunneb ka valu.

Paljud meist on tulnud kalalt. Kuid kõik me oleme tulnud kaladest. Kala tundub meile nagu tulnukas, kuid on väga pika staažiga maalane: esmakordselt ilmus ta meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Kalad toidavad meid, aga ka lummavad. Nad jäävad meile ikka omamoodi mõistatuseks, sest vesi ei ole olnud inimlaste keskkond. Kuigi Ernst Haeckel ja Ernst von Baer väitsid, et inimese loode läbib oma arengus eellaste, sealhulgas kala staadiumi, ei ole see leidnud kinnitust. Mida nemad pidasid lõpusteks, on vaid märgid arenevast kurgust.

1970. aastatel arutles filosoof Thomas Nagel oma essees, kas oleks võimalik tõeselt teada sada, mis tunne on olla nahkhiir. Teda huvitas, milline teadvus on elusolenditel, et mõista inimese teadvust.

Ammugi ei suuda me lõpuni mõista, kas ja kui siis milline teadvus on kalal. Kalu püütakse veest välja lugematul hulgal, ja tavapäraselt jäetakse nad tundideks õhku ahmima. Kalu püütakse harpuuniga ja kõikmõeldavat sorti õngedega. Inglismaal on pühapäevakalastajatel keelatud püütud kalu enda omaks pidada ja nõnda siis võetakse kala suust konks välja ja lastakse ta vette tagasi. Kõik see toimub nõnda, sest inimene on ikka arvanud – kala ei tunne valu.

Kala ei unusta

Kala ajus ei ole ajukoort, halli ainet, mis annab meie ajudele iseloomuliku mägise ja lainja välimuse ja kus pesitsesid kuulsad Poirot’ hallid ajurakud. Me teame, et keelt ja sellega kaasnevat töötleb meie aju vasak pool, nägemisega tegeleb parem pool. Kahe ajupoole erinevuse tagavad ajukoores toimuvad protsessid. Kas see tähendab, et kui kalal ajukoor puudub, siis pole ta aju kahel poolel erinevusi ja ta ei ole võimeline tundma valu?

Itaalia teadlaste Angelo Bisazza ja Giorgio Vaqllortigara sajandi algupoolele avaldatud uuringud näitasid, et nõnda see ei ole. On kalaliike, kelle esindajad piiluvad naabrite või vastassugupoole esindajate poole ühe silmaga, samal ajal teisega jälgides, ega ei ole lähenemas ohtlikke röövleid.

Tavaarusaam joonistab kalu kui mõnesekundilise mäluga olendeid. Kuid uuringud on näidanud, et kalade mälu kestab päevi või isegi aastaid, nii nagu näiteks lõhe rännakute puhul. Noored kalad jätavad lõhnade järjestuse meelde ja nõnda naasevad täiskasvanuna oma kodupaika.

Valu, mida loom tunneb, võib olla meie kogemusest üsna erinev, kuid on üsna ebatõenäoline, et loodusliku valiku käigus see aisting välja ei arenenud. Valu annab ju teada, kuidas käituda, millist kehaosa kaitsta. „Kui eksperiment on õigesti korraldatud ja sisaldab põhimõtteliselt lihtsaid küsimusi, mida loomad mõistavad, suudame ületada keelebarjääri ning pääseda looma mõistusesse,” kirjutab USA Penni Ülikooli ja Bergeni ülikooli professor Victoria Braithwaite oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Do Fish Feel Pain?” („Kas kala tunneb valu?”). Oluline on teada saada, kas kala on teadlik, et neil on valus.

Alateadlik reageerimine kahjustusele on omane isegi selgrootutele. Kuid valu on emotsionaalne seisund, teadmine, et mis on kahjustatud, see valutab. Nõnda siis on valul alateadlik ja teadlik staadium.

Inimesel on erilised närviretseptorid ja närvikiud, mis reageerivad vigastusele. Uurimisaluseks valiti tursk ja püüti selgitada, kas võimalik valuallikas mõjutab kuidagi kala hingamissagedust ja söögiisu. Rahastajate soovil keskenduti suule ning avastati, et kalal on kolmiknärv nagu inimesel, mis lähetab infot ajju.

Eneseteadlik kala

Selleks, et teada saada, kas kala tunneb valu, tuleb välja uurida kolm asja. Esiteks, kas kaladel on valulike sündmuste tabamiseks vajalikud retseptorid ja närvikiud. Teiseks, kas valulik stiimul vallandab närvisüsteemi aktiivsuse. Ja kolmandaks, kas võimaliku valuliku sündmus mõjutas kala käitumist ja tehtud otsuseid.

Valuaistingu esilekutsumiseks tilgutati kala nahale äädikhapet ja mesilasmürki. Ühed paigutati seejärel valuvaigistiga rikastatud akvaariumisse, teised tavalisse. Esimeste hingamiskiirus kahekordistus ja söögi vastu olid nad kaotanud huvi. Samuti ei kartnud nad vette asetatud legoklotsidest objekti, nii nagu tavaliselt ettevatlikud tursad teevad. Kavalaid nippe kasutasid teadlased teisigi ja järeldasid, et kalad peavad teadvustama oma valu.

Õnnestus näidata, et kalad suudavad kaardistada oma ümbruskonda ning õppida läbima labürinte.

Kalad suhtlevad üksteisega ning isakalad on suutelised meelde jätma, kes osutus neist võitluses tugevamaks, kes nõrgemaks. Ning kala ei olegi külm kui kala ning on suuteline kogema emotsioone.

Kalad on suutelised ka sotsiaalseks suhtlemiseks ning tegema koostööd. Nagu näiteks teevad seda angerjakujuline mureen ja suur ning lai kivikoha. Nad elavad korall rahude ümbruses ning jahivad kalu, kes end korallide vahele peidavad (vt graafik).

„On piisavalt alust arvata, et kalad on eneseteadlikud,” järeldab Braithwaite ja lisab: „On veider, et peaaegu kogu uurimistöö, mida tehakse loomade valu alal, on suunatud püüdele mõista paremini valu meis endis.”

Kuid vaidlus kalavalu üle kestab. Wyomingi Ülikooli professor James D. Rose näiteks väidab, et kuna kala aju on erinev meie omast pole tal teadvust nagu meil ja kui ka kala vastab valule umbes nagu meie, on sel vastusel teised põhjused.

Miks on kalade valutundlikkus hakanud teadlasi huvitama alles hiljaaegu? Vastus on lihtne. Me tunneme kaladele vähem kaasa kui lindudele ja imetajatele. Kalu tunnetame kui väga erinevaid olendeid.

Ka imetajate seas on ühtesid, keda me sööme, teisi, keda me vihkame ja kolmandaid, keda me armastame ja kalli raha eest ravimegi. Loomade ja inimese suhete uurija Hal Herzog Lääne-Carolina Ülikoolist on oma hulgalistes teadustöödes näidanud, et suhtumine eri liiki loomadesse, nende hind meie silmis poel midagi püsivat, vaid kõigub ja muutub ajas.

Tiit Kändler

Fakte ja lauseid: Kalade kaval maailm

Prantsuse filosoof René Descartes julgustas 17. sajandi jahi- ja kalamehi ning farmereid, kinnitades, et loomad ei tunne valu, kuna neil puudub teadvus.

Aristoteles lõi maailma hierarhilise pildi – asetas olendid ritta täiuslikkuse järgi. Inimene oli kõige tipus, siis tulid imetajad, linnud, kõigusoojased nagu kalad. Siis selgrootud, taimed ja elutud objektid. See pilt on meie alateadvuses tänini.

„Küsimus pole selles, kas nad mõtlevad või kas nad räägivad, vaid kas nad kannatavad,” sõnastas inglise filosoof Jeremy Bentham 18. sajandil.

Esmakordselt ilmusid kalad meie planeedile 450 kuni 500 miljoni aasta eest. Kalu elab praegu Maal umbes 30 000 liiki. Imetajatel on kuus korda, lindudel kolm korda vähem liike.

Ujuva kala ette tekib vöörilaine nagu ka paadi ette. Osa sellest lainest peegeldub kala läheduses olevatelt kehadelt ja jõuab tagasi kala külgjooneni, mille erilised tajuretseptorid selle laine omadused määravad ja nõnda tajub kala oma ümbrust.

Nõnda on kala avastanud sonari põhimõtte 500 miljonit aastat enne inimest.

Kalakasvatus on igivana tegevus. Sellele on vihjeid Piiblis, kolm tuhat aastat tagasi kogusid hiinlased pärast üleujutust kuivale jäänud kalad kokku, viisid nad tiikidesse, kus toitsid siidiussikasvatuse ülejääkidega.

Pärast stressitekitavat sündmust vallandavad meie kehad verre kortisooli. Nõnda ka kalad.

Kolmiknärvi suuremas närvikius liigub valuaisting ajju kiirusega 5-30 meetrit sekundis, pisemas kümme koda aeglasemalt. See tekitab esmase valuaistingu ja teisese aistingu.

Inimese ajus on 100 miljardit närvirakku, kala omas vähem, kuid pole teada, kui palju.

Kalade püügikultuur

Kui saakkala kivikoha lõugade eest korallide vahele pakku pääseb, ei jää suurel kivikohal üle muud, kui oodata. Kuid selle asemel otsib kivikoha üles päeval magava noolja mureeni ja annab talle märku, oma pead raputades. Sageli ujuvad nad koos paika, kuhu saak kadus ja mureen lipsab asja uurima. Pooltel juhtudel pääseb saakkala mureeni käest ja satub ootava kivikoha lõugade vahele. See näitab, et kalad on võimelised mõtlema oma toimingute üle. See käitumismall on kandunud põlvest põlve kalakultuuri kaudu. Piltidel ülal mureen, all kivikoha.

mis.toimus | News

Teaduskabaree nr 1 sai teoks

02.10.2011


Neljapäeval, 29. septembril sai teoks idee, mis tekkis augustis toimunud teadus.ee suvekoolis Käsmus. Tallinnas Teatri Puhvetis tekkis Teaduskabaree nr 1. Puhveti tagasaali kogunes kokku 30 huvilist. Arutlesime mere üle ning ka musitseerisime sel teemal. Mida me teada saime?

Läänemeres elavad aastaid keeriselised hoovused läbimõõduga paarkümmend kilomeetrit. Allveeujuja, eriti -orienteeruja peab hoovustega arvestama. Läänemeres ei ole lained mitte ainult pinnal – mis on ju vaid vee ja õhu piir. Vaid ka erinevate soolsusastmete ehk siis tihedustega veekihtide piiril. Me võime mere käitumist kuitahes täpse matemaatikaga arvutada, kuid absoluutse täpsusega ei saa me seda teada eales. Selline on juba kord loodus. Meie mere läbipaistvus viimase paarikümne aastaga vähenenud kaks korda. Sadam ei tasu end kunagi ära, mis tasub, see on kaubavedu läbi selle. Saaremaa süvasadam ei sattunud just kõige õigemasse kohta, kuid saarlased vajavad sellist ja las see siis toimib. Majakad on muutumas hotellideks ja teatrisaalideks, kuid need toimivad ka meremärkidena omasoodu. Religioon ja teadus ei ole vastandlikud, kuid neid tuleb eristada, sest vahel muutub ka mõni teadusvaldkond religiooni sarnaseks. Kuid inimene vajab religiooni, ja seda eelkõige selleks, et iseennast paika sättida.

Need on ülilühidalt mõtted, mis praegu meelde tulevad, kuid juttu jätkus muidugi kauemaks, peaaegu kaheks tunniks.

„Mees püüab merd, meri püüab meest.” Kuusalu. Või oli see Emmaste. „Aga kuidas on lugu naisega,” kõlas küsimus, mis jäigi vastamata.

Plaan on tekitada Teaduskabaree ka mõnel oktoobri teise poole neljapäeva õhtul.

Tiit Kändler, kabareetaja

Telli Teadus.ee uudiskiri