12.2011 arhiiv

News | to.imetaja

Head uut ja vana!

29.12.2011

Avaldame siinkohal lühendamata kujul teadus.ee uue aasta kõne rahvale.

mis.toimus | News

Teaduskabaree nr.4 – Islandilt Genfi ja tagasi Eestisse

29.12.2011

Aasta viimane Teaduskabaree kujunes rahvarohkemaks eelmisest kolmest. Ja kindlasti ka pidulikumaks.

Esinejate laua taha istusid Heidi Soosalu, Andi Hektor ja Jaak Kikas.

Sest Teadusajakirjanike Selts esimehe Priiit Enneti kehastuses andis välja oma esimese auhinna ajakirjandussõbralikule teadlasele. Selle Ökuli nimelises taieses kehastunud auhinna pälvis Eesti ainus vulkanoloog ja seismoloog Heidi Soosalu. Kes järgnenud diskussioonis hoiatas poliitika mõju eest vulkaanipursetele – õieti nende tagajärgedele. Vahel on juhtunud, et kohalike valimiste tulles ei taheta vulkanoloogide hoiatusi kuulda võtta. Ja siis mattuvad tuha alla nii kandidaadid kui valijad.

Füüsik Jaak Kikas seevastu püüdis rahvale selgeks teha, et kõik, mis hiilgab, on tegelikult klaas. Ning et pseudokristallid on küll head asjad, mille üle mõtiskleda, kuid millega pole miskit peale hakata – peale kohatise silmarõõmu. Füüsik Andi Hektor omakorda püüdis jätta muljet, et tema kui Suure Hadronite Põrguti järeldoktor suudab jääda erapooletuks Higgsi bosoni kaasuses ja isegi valgusest kiiremini lendavad neutriinod ei löö ühel Eesti füüsikul jagu alt.

Eesti luulet kuuldus kah, Maarja Kangro kogunisti demonstreeris, et vahel tunneb kirjanik loodusteaduste vastu enamgi huvi kui loodusteadlane luule vastu.

Leelo Tungal küll püüdis seda vastuolu ületada ja meenutas aegu, mil aega polnudki.

Noh, ja muidugi oli ka kuplee – Sädeleva Kassi keeltel ja meeltel.

Kui hästi läheb, siis jätkub Teaduskabaree ka uuel aastal samas kohas samal ajal – see tähendab iga kuu viimasel neljapäeval. Kui nii hästi ei lähe, siis jätkub ikka, ainult et samal ajal ja samas kohas. Ja kui juhtub hoopis halvasti minema, siis jätkub ikka, ainult et samamoodi samal ajal samas kohas. Igav lugu. Külm kah ei ole.

Ahjaa – siinsed fotod tegi lahkelt Martin Vällik, www.skeptik.ee

Tiit Kändler

Bioloogia | News | Ökoloogia | vänge.lugu

Ettevaatust pühadetoiduga! See võib kontrollida teie geene

29.12.2011


Sa oled, mida sa sööd. Enam ei pea seda kulunud lausungit võtma ülekantud tähenduses. See võib olla õige sõnasõnalt. Hiljuti näitas Hiina Nanjingi ülikooli teadlane Chen-Yu Zhang ja tema kolleegid, et mingi toitu osis võib tungida sööja keharakkude kontrollkeskustesse ning mõjutada mõne geeni avaldumist.

Geneetilise materjali ehituskivide RNAde juppe tuntakse mikroRNAde nime all. Need ei kodeeri valke, kuid võivad takistada geenidel valke ehitada. Kui 21 vabatahtlikku katsealust sõid riisi, nisu, kartulit ja kapsast, siis leiti nende verst umbes 30 erinevat taimedele kuuluvat mikroRNAd.

Edasi leiti, et üks riisi mikroRNA mõjutas retseptorite aktiivsust, mis kontrollivad halva kolesterooli eemaldamist verest. Nii nagu vitamiinid ja mineraalid, on ka mikroRNAd toidust saadavad molekulid, mis mõjutavad meie organismi talitlust.

Meie keha on keeruline ökosüsteem, mille erinevad osad tegutsevad üheskoos üsna keerulise mustri järgi.

Allikas: Scientific American

Füüsika | mis.uudist | News

Higgsi osake ennast veel ei ilmutanud

14.12.2011

Teadusmaailm oli mõnda aega ärevil pärast seda, kui Euroopa Tuumauuringute Keskus CERN kuulutas teisipäevaks, 13. detsembriks välja avaliku esitluse, kus lubati esitada tulemused Suure Hadronite Põrguti kahe eksperimendi kohta, mis otsivad kuulsaks saanud osakest, standardmudeli Higgsi bosonit.

Eile kaks tundi väldanud esitlusel siiski Higgsi osakese avastamist ei kuulutatud. Eksperimendi ATLAS kõneisiku Fabiola Gianotti ja eksperimendi CMS kõneisiku Guido Torelli energiliste esitluste tuumaks oli, et katsed on muutunud aastaga palju täpsemaks. Kuid täpsusest veel ei piisa, et andmetes vilksatanud vihjeid võiks pidada uuest osakesest lagunenud osakeste jälgedeks. Siiski määratleti täpsemalt piirid, kust Higgsi bosonit suure tõenäosusega otsida tuleb – või õieti piirid selle massi jaoks. Arvuliselt peaks see jääma 116 ja 130 gigaelektronvoldi vahele. Gigaelektronvolt on nähtava valguse osakese footoni energiast miljard korda suurem energia.

Ühtlasi kinnitasid ettekandjad, et 125 gigaelektronvoldi kandis on nähtud sündmusi, mis „võivad olla põhjustatud lihtsalt fluktuatsioonidest, kuid võivad olla ka midagi huvitavamat,” nagu Gianotti sõnas.

„Optimistlik inimene võib neid andmeid tõlgendada kui esimest märki Higgsi bosonist ja pessimist kui oskamatust mõõtmisandmetega ümber käia. Ise kaldun pigem pessimistide poole,” kommenteeris EPLile Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadlane, CERNi järeldoktor Andi Hektor. „Probleem on ka selles, et kui andmetes on mainitud massivahemikus tõesti uus osake peidus, siis ei pruugi see veel Higgsi boson olla. Kindel on õnneks see, et järgmise aasta lõpuks peaks vastus käes olema – juhul kui kiirendis midagi õhku ei lenda või siinkandis maavärin ei tule.”

„See oli fantastiline aasta ja tulemused, kuigi esialgsed, ületavad meie aasta taguseid lootusi,” ütles esitluse lõpuks CERNi peadirektor Rolf -Dieter Heuer.

Higgsi boson on ainus algosake, mis kogu nähtavat mateeriat kirjeldava ning standardmudeli nime kandva teooria ennustustest veel avastamata. Kui selgub, et Higgsi osakest polegi, muudab see füüsikalist maailmatunnetust pöördeliselt.

Tiit Kändler

mis.toimub | News

Veel enne jõule tuleb Teaduskabaree nr 4

13.12.2011

Teema: „Kui läbi sai teadusaasta? Mis selge, mis segane?”

Materjalid: Jaak Kikas, füüsik

Algosakesed: Andi Hektor, füüsik

Luule: Leelo Tungal ja Maarja Kangro

Muusika: SÄDELEV KASS Elerin Velling, Eerik Kändler.

Mõtteseadja: Priit Ennet, teadusajakirjanik

Mõttemäng: Tiit Kändler, teaduskirjanik

Erakordne: Teadusajakirjanike Seltsi Ökuli auhind sõbralikumale teadlasele

Laureaat: Heidi Soosalu, seismoloog ja vulkanoloog

Neljapäeval, 22 detsembril 2011 kell 19.00

Teatri Puhvet, Tallinn, Teatri väljak 3

Teaduskabaree nr 3, novembri viimane neljapäev. Teemaks oli Universum. Esinejad (vasakult): poeet Jürgen Rooste, mõtteseadja Tiit Kändler, astronoom Laurits Leedjärv, Universumit armastav muusik Urmas Sisask.

Teaduskupleed: Sädelev Kass – Elerin Velling ja Eerik Kändler. Nende vahelt jälgib mängu astronoom Laurits Leedjärv.

Fotod: Martin Vällik, www.skeptik.ee

Antropoloogia | News | vänge.lugu

Jõulurohi – oksütotsiin

10.12.2011


Kui tahate olla head suhtlejad, siis hingake sisse oksütotsiini. Nõnda saavad isegi häbelikud persoonid jõuluvastuvõttudel lakkamatult ja sõbralikult kõnelda mittemillestki. Kanada Concordia Ülikooli teadlased on avastanud, et nina kaudu manustatav oksütotsiin võib olla suhtlemisel abiks. Oksütotsiin on hormoon, mida ema organism toodab lapse sünni järel või paljud inimesed sotsiaalselt siduvates olukordades. Uurimisrühma juht Mark Ellenborgen kinnitab – nende uurimistöö näitab, et oksütotsiin võib muuta inimesi suhtlemisaltimaks. „Oksütotsiini mõju all võib inimene käituda ekstravertsemalt, uutele ideedele avatumalt ja usaldavamalt,” ütleb ta.

Teadlased uurisid umbes sadat meest ja naist vanuses 18 kuni 35 aastat. Et tulemused oleksid usaldusväärsed, ei võtnud osalised medikamente, nad ei kannatanud mentaalsete häirete all ega kasutanud lõõgastavaid ravimeid ja ei suitsetanud.

Osalised hingasid oksütotsiini sisse, pihustades seda ninna, misjärel 90 minuti pärast vastasid küsimustikule, kuidas nad end tunnevad. Osalejaid hinnati neurootilisuse, ekstravertsuse, avatuse, nõustumisvõme ja kohusetundlikkuse järgi. Kes oli sisse hinganud osütotsiini, selle ekstravertsus ja uutele ideedele avatus suurenes, võrreldes platseebot hinganutega. Oksütotsiini kasutamine võimendas selliseid isiksuseomadusi nagu soojus, usaldus, altruism ja avatus.

Allikas: EurekAlert!

News | to.imetaja

Õueonu päevaraamat. Detsember

07.12.2011

02. detsember

Õu on meeldivüllataval kombel veel üsna soe. Sestap on soe majagi, ehkki Õueonu ei viitsi seda eriti kütta. Kuid ettevaatust! – juba piirab õue talve kontkülm käsi. Selle vastu ei aita korralik taragi. Ehkki tundub, et eestlane arvab vastupidist. Miks siis muidu näeme, et meie õuede ümber on ehitatud nõnda vastupandamatuid tarasid – olgu õued ise kuitahes korratud.

Tara on ühe õueonu jaoks see põhiline – vähemasti talvel. Kui ka muuks pole raha ega aega, jaksu ega tahtmist, siis saab ja tuleb tara ikka ehitada.

Ja kui juba ehitada, siis kindlasti nähtav, ja ilmtingimata naabri omast erinev. Olgu siis kõrgem, olgu siis madalam, olgu siis ristipidi, olgu siis punasem, kollasem, valgem või mustem. Peaasi, et tara on erinev.

Jalutage vahel õuetänaval, ja tehke seda pimedal detsembriõhtul. Ning te näete, et kui ka õueonudel pole leidunud raha valgustada oma maju, siis on tarad kõik kenasti vargusheitjate embuses. Tara peab olema näha, see olgu selge – siin on minu tara, ja teist sellist maamuna peal pole olemaski.

Ja tara ülimaks kokkuvõtteks on muidugimõista väravapostid – kuid see on juba teema, mis käib Õueonu sulele üle jõu ning vajab pigem psühhiaatri peent taju või vähemasti maadlusmeistri tugevat haaret. Ehkki ega üht eesti väravaposti juba niisama lihtsalt sülle ei kahma ja minema ei vii.

Tundsin kunagi üht naabrit, kellel viidi mingi riiu eest karistuseks ühel pimedal öösel minema värav – tugevate postide vahelt! Ta oli üsna põdur mehike, mis teda kõik ei närinud, kuid see, et minema viidi värav, ja uhkete postide vahelt, mehe lõpuks murdis. Sellest hirmsast hoobist ta ei toibunudki. Ja sattuski surnuõue värava taha.

Kuid mida teha juhul, kui tara taga naabrit polegi? Või – oh häda küll – kui tara taga elaval naabril polegi tara õue ümber? Sest leidub meil veel säherdusi peletisi, andku õu neile andeks, kes endale tara ei ehitagi.

Siis tuleb asjale läheneda ökoloogiliselt, looduse kaitse vaatevinklist. Ja ehitada tõeliselt aristokraatlik tara. Sest looduskaitse on ju ometi midagi aristokraatlikku – nagu on täheldanud juba Czesƚaw Miƚosz. Jah, tõepoolest – ega miski maamats tule selle pealegi, et kaitsta midagi nõnda loomulikku nagu seda on loodus! Mida sa kaitsed mingit puujunni või rohunarmast, mis ei kõlba ei patta panna ega ilu pähe maha müüa.

Et matsid kaitsesid mingit hiit – see on muidugi linnavurle väljamõeldis. Neil lihtsalt ei olnud viitsimist sihukesi kahe silma vahele jäänud ja üle kasvanud puujurakaid maha raiuda. Kirves polnud raisata!

Nõnda siis tuleb lahti lüüa mõni barokkarhitektuuri pildiraamat või vähemasti vanglamüüride käsiraamat ja võtta õppust sellisest lektüürist.

07. detsember, hommik

Lumi, jälle see lumi! Tundub, et alles eile tema juba oli, ja juba on jälle platsis. Kassidel on teine ajaarvamine, nemad käivad esimesel lumel nagu kirbud kuumal pliidiraual. Ohtlik! Ah et kust Õueonu teab, kuidas käib kirp kuumal pliidiraual? Eks ikka esimesel lumel hiilivalt kassilt.

Venelastel on üks muinasjutte sissejuhatav jutt, ja selles pajatatakse kassist, kes elas ühe kõrge posti otsas. Kui ronis üles, siis jutustas muinasjutu. Mida ta tegi siis, kui alla ronis, seda ei mäleta. Kirp ehk teadis, aga suri ära.

07. detsember, õhtu

Õueonu loeb lehte ja tema meel rõõmustab. Ta loeb, et nüüd on tema kodumaa jõudnud nõnda kaugele, et prügimäed võitlevad prügi pärast. Saate aru – läga ja laga, prügi ja prahti on vähem, kui on ehitatud prügimägesid ja igasugu põletusjaamu. Ajakirjanik on loo rüütanud kuidagi kurba loori. Aga milleks ometi kurvastada? Kui tuleb prahist puudu, eks siis ostame sisse. Kas siis maailmas prahti vähe leidub?

Ja kui valida – kas surra prahikuhjade vahel või euronõuetega rajatud prügihoidla või põletusmaja puhta ja värvilise seina ääres – kes ei valiks siis viimast varianti?

Telli Teadus.ee uudiskiri