02.2012 arhiiv

Bioloogia | Meditsiin | News | vaata.imet

Rosmariin on tõeline meelespea

27.02.2012


Kui tahate, et järgnev uudis teile paremini meelde jääks, nuusutage rosmariini. Või selle puudumisel eukalüpti, loorberit, salveid – kasvõi koirohtu.

Meelespea või ära-unusta-mind on taim, kelle nime on paljudes Euroopas keeltes hea meeles pidada ja mis tähendab täpselt ühte ja sama. Kuid tõeline meelespidamise lill on hoopis rosmariin. „Siin on rosmariin, see on mäletamiseks,” ütles Ophelia Shakaespeare´i „Hamletis”. Seda taime on peetud mäluparandajaks eri kultuurides läbi sajandite. Nüüd, väidetavalt esmakordselt, on teadlased näidanud, veres sisalduva rosmariiniõli kõrgem tase parandab tunnetussooritust (kognitiivset sooritust).

Ühendkuningriikide Northumbria Ülikooli teadlased Mark Moss ja Lorraine Oliver mõtlesid välja ja teostasid eksperimendi, milles uuriti üht rosmariini Rosmarinus officinalis õli osist, mille keemiline nimi on 1,8-kineool. Nad uurisid, kuidas sõltub 20 katsealuse tunnetussooritus ja meeleolu, kui hingatavas õhus on erinev tase rosmariini aroomi. Katsealuste veres määrati 1,8-kineooli kontsentratsioon ja siis mõõdeti neile antud testide lahendamise kiirus ja täpsus.

Selgus, et mida kõrgem oli 1,8-kineooli tase, seda parem oli tunnetussooritus. Paranes nii kiirus kui täpsus. Kuigi vähemal määral, mõjus kemikaal ka meeleolule. Üllataval kombel oli mõju rahuolule vastupidine – mida kõrgem 1,8-kineooli tase, seda pisem rahulolu. See näitab, et rosmariini õli koostisosad mõjuvad subjektiivsele enesetundele ja tunnetussooritusele erinevaid teid pidi. Õli ei paranda tähelepanuvõimet või erksust.

Terpeenid nagu 1,8-kineool võivad vereringesse siseneda nina- või kopsulima kaudu. Väikeste rasvas lahustuvate molekulidena suudavad terpeenid läbida vere ja aju vahelist tõket. Lenduvat 1,8-kineooli sisaldub lisaks rosmariinile paljudes aromaatsetes taimedes, sealhulgas eukalüptis, loorberis, salveis ja koirohus. See seob ensüüme, mis on tähtsad aju ja kesknärvisüsteemi neurokeemias. Rosmariini osised võivad ennetada neurotransmitter atsetüülkoliini riknemist.

„1,8-kineooli tasemega on seotud vaid rahulolu ja jõudsime intrigeeriva tulemuseni, et saavutust võib parandada hea tuju, mitte aga ärritatus,” ütles Moss.

Allikas: Therapeutic Advances in Psychopharmacology/EurekAlert!

Matemaatika | mis.toimub | News

teadus.kabaree jätkab matemaatikaga

21.02.2012


Vabariigi aastapäeva eel on sobilik kõnelda matemaatikast. Täpsemalt selle osalemisest andmete salastamises ja andmete avalikustamises. Nii nagu näiteks rahvaloenduses või terviseregistris. Nõnda siis on teema: „Avalik ja salajane matemaatika.”

Mõtteid arendavad informaatik, professor Leo Võhandu, krüptograaf, doktor Margus Niitsoo. Luule: Mihkel Kaevats, muusika „Sädelev Kass”: Elerin Velling, Eerik Kändler.

Mõtteseadja, teadusajakirjanik Priit Ennet. Mõttemäng, teaduskirjanik Tiit Kändler.

Üllatuseks: kui söödav on null? Hulk, seltsing, kogukond H.W. Audeni mõttes.

Neljapäeval, 23. veebruaril 2012 kell 19.00

Teatri Puhvet, Tallinn, Teatri väljak 3

Humanitaarteadus | nädal.mõttes | News | Psühholoogia | to.imetaja

Rahvuskolklus vajab tuulutamist

14.02.2012

See kolumn ilmus 14. veebruari Eesti Päevalehes

Võtan lehe kätte ja loen, et Kultuurkapital peab Eesti kirjanduseks vaid kirjandust, mis on kirjutatud eesti keeles. Ja nõnda ei kvalifitseeru selle sekka Eestis muus keeles kirjutatu-avaldatu. Hakkab kuidagi kurb ja häbi. Häbi Mihhail Velleri, Andrei Ivanovi, P.I. Filimonovi, aga ka Faehlmanni ja Krusensterni ja nende vähemalt 150 Eestist pärit sakslasest Peterburgi akadeemiku ees. Ja minikaamera leiutaja Walter Zappi ees kah.

Õues õnneks hakkas sadama lund ja läksin jalutama. Mõtlesin: kas on see nüüd Eesti lumi või mitte – mine tea, kust pärit on. Kas on see ikka meie rahvuslumi? Või on äkki vene lumi? Tobe jutt, kas pole? Aga ometi peame iga päev säherduse tobedusega kokku puutuma. Me käime rahvusraamatukogus, naudime rahvuspargi loodust, kuulame rahvusringhäälingu uudiseid. Rahvusuudiseid – mis need küll olla võiksid? Ja mis rahvuse raamatukogust, pargist ja ringhäälingust siis jutt on – läti, valgevene, kirgiisi või eesti?

Hea on, et me ei pea minema rahvusmajja, vaid piisab rahvamajast, ei aja laulupeoks selga rahvusriideid, vaid rahvariideid, ei mängi rahvuspilli, vaid rahvapilli. Miks? Aga eks ikka sellepärast, et meie esivanemad (rahvusvanemad?) olid targemad meist.

Mis seal keerutada – oli ju aeg, mil eesti keel ja meel ohus. Siis tuli kivikamakaid ka rahvuslikuks nimetada. Kas on see praegugi nõnda? Oleme ju siiski loobunud teesist, et baltisakslased ei puutunud eesti kultuuri. Miks ei jätka me samas kenas vaimus? Mistahes asi, mis Eestis tehtud, olgu tegijaks must või valge, eestlane või mõne muu rahva inimene, on ju ometi eesti kultuuriga seotud, Eesti kultuuri asi.

Kui mina oleks venelane, siis mina küll rahvusringhäälingut ei vahiks ja rahvusooperis ei käiks. Sest rahvus liitsõna ees kipub kangesti viitama sõjaeelse Saksamaa mentaliteedile.

Vähe sellest – siiamaani pajatatakse mingist rahvusteadustest kui nähtusest, mida ei saavat viljelda kusagil mujal universumis peale Eesti. Ma ei tea, kas ka kusagil mujal kolkas peale Eesti on sihukese mõtte peale tuldud, kuid pole kahtlust, et rahvusteaduseks võib nimetada mõnda teadust hellitlevalt nagu Juhanit Jukuks, kui see veel piisavalt õppinud pole. On olemas loodusteadused, ja on olemas humanitaarteadused – kui kasutada lihtlabast kastistamist, ja viimaste seas siis omakorda keeleteadus ja kirjandusteadus ja kunstiteadus ja folkloristika ja kõik muud sihukesed teadused, mida edendatakse kogu maailmas ja mis ei ole Eestile mingit moodi erakordsed. Kes selles kahtleb, soovitan lugeda äsja Tallinna Ülikooli kirjastatud kogumikku „Humanitaarteaduste metodoloogia”. Sellest saab näha, kuidas maailma teadusmõttes toimunud pöörded ja paradigmade muutused ei hooli mingitest riigipiiridest, isegi mitte Eesti rahvuspiiridest. Vabandust, preambulaarsetest piiridest.

Teadus on teadus, ja toimib üleüldises teaduslombis või meres või ookeanis – kuidas parasjagu soovite nimetada. Mingit spetsiaalset rahvusteadust pole olemas, nii nagu pole olemas ka mingit erilist rahvuslikku iseloomu. Kes selles kahtleb, lugegu meie rahvusvaheliste teadlaste Jüri Alliku ja Anu Realo ja nende kolleegide töid. Kui aga Eestis tehtav teadus rahvusvahelist taset välja ei anna, siis kas tuleb seda kergitada või hoopis ära lõpetada või ümber nimetada.

Kui me ikka tõepoolest tahame olla eurooplased, siis peame varem või hiljem oma rahvuskarbid ära unustama. Vähe sellest. Minule ja mõnelegi mu sõbrale olid möödunud aastal ilmunud P.I. Filimonovi luulekogu ja Andrei Ivanovi romaan suured elamused, nii kunsti kui keele poolest. Ja eeldan, et Kultuurkapital võiks ikka oma otsustajate sekka panna inimesed, kes valdavad peale eesti keele ka mõnda muud kohalikku keelt ning mõistavad, et Eesti ei ole mingi rahvusvangla. Kust ärksamad noored kipuvad põgenema mitte niivõrd raha, kuivõrd värske, kolklikkusest vabama õhu kätte.

Tiit Kändler

kole.lugu | mis.toimub | News

Käsmu meremuuseumit ähvardab eramuteks erastamine

10.02.2012

Avalik pöördumine Käsmu Meremuuseumi sõprade poole

Sellel suvel saab Käsmu Meremuuseum 20 aastaseks. Selle aja jooksul olen siin Eesti rahva maadel ellu viinud oma nägemuse meie merekultuuri tutvustavast muuseumist.

Käsmu Meremuuseum koosneb kollektsioonist ja kodust ehk majast ja maast.
Need on 20 aasta jooksul lahutamatult kokku kasvanud ja seda mitte üksnes minu, vaid ka paljude muuseumit külastanud inimeste arvates.

Saan sel aastal 70. aastaseks. Loomulikult paneb selline iga mind muretsema,  mis saab pärast mind. Minu kindel soov ja tahtmine oleks kinkida kollektsioon Eesti rahvale. Olen seda arutanud Kultuuriministeeriumi ja Eesti Meremuuseumi esindajatega.  Nüüd tahaks seda ka teiega arutada.

Minu soov oleks, et Käsmu Meremuuseum jätkaks Eesti Meremuuseumi osana siinsel mereäärsel maalapil, mis oleks ka tulevikus kõigile avatud.

Suunan oma pöördumise ka neile, kellest sõltub muuseumi tulevik ja edasine käekäik.

Aarne Vaik

Kirjutatud 2012 aasta talvel Käsmus. 09.02.2012

Rohkem infot www.kasmu.ee

News | to.imetaja

Õueonu päevaraamat. Veebruar

07.02.2012

1. veebruar

Kui me kuulutame, et absoluutset tõde ei ole olemas, kas see on siis absoluutne tõde?

Hästi, absoluutset tõde ei ole olemas. Aga kas on olemas absoluutset valet?

Õueonu on mõistnud, et teda süüdistatakse tolerantsuse puudumises. Temale nimelt ei meeldi, et mõni tüüp talle hinge sülitab. Ja vahel ütleb isegi välja, et ei meeldi. See aga tähendab, et ta ei ole tolerantne. Kuid kas õu on teie arvates tolerantne?

Kas õu saab olla absoluutselt tolerantne? Õueonu arvab, et absoluutselt tolerantne õu sureb kohe välja, sellest saab kui mitte just Kunstiakadeemia ehitusplats, siis vähemasti selle maa alune parkla.

2. veebruar

Õueonu loeb teadusuudist: äädikakärbsed vahivad taevasse, et kursil püsida. Sellest ta järeldab, et taevas on äädikakärbsele vajalik nagu, ütleme, õhk. Õhku vajab äädikakärbes, et hingata ja et lennata. Lendamiseks sobivad vähem või rohkem kõik gaasid, hingamiseks aga ainult hapnik.

Hapnik on ainus asi siin ilma peal, mida enamjuhul ei osteta ega müüda ja millele hingamise tarbeks ei ole hinnasilti peale löödud. Õu saab hapniku poolest vaevalt ots otsaga kokku. Ta valmistab elu jooksul Päikese energiast ja süsihappegaasist sama palju hapnikku, kui kulutab peale surma oma taimede lahti lammutamiseks.

Inimene teeb üha enam kohvimasinaid ja autosid. Ta teeb õuedele üha enam kohti joomise kuure ja ilusaid siledaid rohuvabasid parklaid. Nõnda saab õu teha üha vähem hapnikku ja ainus, millele Õueonu saab loota, on see jube ja kole radioaktiivsus. Maa seest ja ülalt taevast tulev radioaktiivsus lammutab lahti vee molekuli ja hopsti! hüppab sellest välja hapnik!

Oh lahe ja hea, saab hinge tõmmata.

3. veebruar

Õueonu toa ja õue vahel, otse varjualuse posti küljes on termomeeter. Termomeeter on riist, mille ülesandeks on mõõta temperatuuri. Üksi temperatuur pole termomeetri jaoks küllalt soe või külm, mõnus või vastik. Kuid termomeetril, nii imelik kui see ka ei tunduks, on siiski teatav empaatiavõime. Õueonule on sattunud sõbralik termomeeter. Kui õues on kole külm, näitab see mõni kraad soojemat ilma. Ja kui on jube palav, siis jälle näitab veidi-veidi jahedamat.

Selliseid tarbijasõbralikke termomeetrid teha võiks olla hea äriidee, mõtleb Õueonu ja läheb ja paneb saunaahju alla tule põlema. Ja võtab toas tule üles. Paneb tule alla ja võtab tule üles. Termomeeter aga muudkui mõõtku, see on tema asi, mida ta siin mõõdab.

6. veebruar

Õuel tuleb otsida mitte ainult seda, mis on olemas, vaid ka seda, mida ei ole olemas. Mis ei ole avaldunud, mis on varjatud. Noh, on ju kosmoloogide jaoks olemas selline asi nagu tume mateeria ja koguni selline asi nagu tume energia. Ja need kaks moodustavad nende sõnul kogu universumist vähemalt 96 protsenti. Kujutage ette – me tunnetame vaid nelja sajandikku võimalikust maast ja ilmast. Nojahh, aga miks ei võiks me arvata, et tunnetame vaid nelja sajandikku oma lähedastest – rehkendamata siis kaugemaid tegelasi. Ja miks ei võiks me arvata, et varjatud õu, tume õu on isegi suurem kui nähtav ja tajutav õu? Eesti ökoloogid tulid hiljuti selle peale, et mõõta mitte ainul elurikkust, seda, kui palju liike õuel elab, vaid ka puuduvat elurikkust. Nad nimetasid selle tumedaks elurikkuseks.

Nõnda siis pakuvad meie ökoloogid välja uurida seda, mida ei ole, ehk siis omamoodi vaakumit liikide koosluses. Nii nagu vaakumist lipsavad välja virtuaalsed osakesed, mida on suudetud täiesti reaalselt mõõta, nõnda pakuvad Meelis Pärtel, Martin Zobel Meelis Pärtel ja Robert Szava-Kovats mõõta virtuaalseid liike.

Tõepoolest, kõlab uhkelt – mõõta üle tume õu, virtuaalne õu. Eriti viljaks mõte veebruaris, mil vähesed taimed kannavad vilju ja vähesed loomad on vilja kallal.

Võibolla tuleb nautidagi pigem tumedat õue kui seda heledat, Õueonule nähtavat?

7. veebruar

Õueonu sai kallimalt kingiks kalendri. Pisikese, Rooma linna vaadetega. Iga kuu jaoks üks vaade ja puha. See kalender Õueonule meeldib. Tuleb jaanuar, ja on Colosseum, saabub veebruar, ja on käes Piazza Navona. Selge see, veebruar on palju lühem kui jaanuar, sinna juba Colosseum ei mahu. Tuleviku ennustamine on kahtlane asi, aga Õueonu siiski püüab ja ennustab, et mais tulevad kätte Hispaania trepid. Eks siis näis, kas ennustus täitub.

Nii et kõik on vahva, on ainult üks häda.

Kalendrikesel on taga magnet. Ja see tähendab, et tuleb leida üks magneetik, mille külge see kalender klõpsti! kinni hüppaks. Ühesõnaga – rauast värki on vaja. Kui väga Õueonu ka ei otsiks, tema ei leia ühtki rauast asja. Õuel muidugi oleks, labidas ja reha näiteks, aga kuidas sa reha külge talvel ikka kalendri pistad. Võibolla mais, Hispaania treppide aegu.

Köögis oleks ka, köögis ju külmkappi selle järgi ära tuntaksegi, et see on asi, millel on palju magnetklõpskaid küljes ja sihukeste magnetklõpskate tagant saab süüa. Seda õpetatakse nüüd juba lasteaiaeelikutele. Lapsed on tänapäeval targad. Saavad oma tarkuse suisa külmkapipiimaga kätte.

Aga külmkapi peale ei saa Rooma kalendrit klõpsata, seal on Einsteini valemitega klõpsak ees. Einstein pidi Saksamaalt Adolfi eest vehkat tegema, aga Rooma Veneetsia platsi kirjutusmasina ehitas Benito, kes oli kuuldavasti Adolfi sõber.

Nii et kalender on väike, aga häda on suur. Kus aga häda kõige suurem, seal abi. Hakkab Õueonu augurauaga elektriarvesse auke tegema, et seda tulevastele kontrollipõlvedele kausta köita, ja kalender klõpsti! auguraua külge kinni! Rauast, sunnik, ainus rauast asi siinpool õue.

Klõpsab õueonu auke oma arvetesse, ja näeb: Rooma, Piazza Navona. Inimesed jalutavad, tundub et rahulikult, tundub et õnnelikult. Ei mingeid elektriarveid. Päike paistab, uhked majad heidavad varje, purskkaev purskab. Ei mingit Berlusconit, ei mingit Eesti Energiat. Magneetiline idüll.

News | to.imetaja

Tark mees teaduskeskuses

03.02.2012


Tartlased said möödunud aastal hakkama teadusimega

Ühes muistses Hiina mõistujutus läks ohmu pojuke kord turule orja ostma. Ta nägi peeglist omaenese kujutist, pidas seda kenaks orjaks ja ostis kalli raha eest ära. Kodus sai isa käest sugeda, et lollist peast oli ostnud eseme, mis kujutab vaid seda, kes parasjagu ees seisab.

Kui me kõneleme möödunud aastast, siis vaatame tegelikult omamoodi ohmuna peeglisse. Miks ei võiks sellest näha majandushädade kõrval või kogunisti ees ka seda uut, mis peegli ette sättida annab. Üks säherdusi peaaegu et uskumatuid saavutusi on Ahhaa teaduskeskus Tartus.

Eesti oma Heureka

Kui Helsingi lähedal Vantaas 1989. aastal avati Heureka teaduskeskus, siis sinna pääsenult ei jõudnud ma ära imestada, kuidas saab teadust nõnda köitvalt ja arusaadavalt esitada. Ei jäänud küll üle muud kui tutvustada seda soomlaste saavutust ja soovitada neil, kel vähegi võimalik, võtta ette väike rongisõit Helsingist ja ise vaatama minna. Ei osanud küll lootagi, et Eestis võiks midagi selletaolist välja ilmuda. Kuid ennäe – 1993. aastal sai alguse Energiamuuseum ajaloolises Tallinna Elektrijaamas, millest nüüdseks on välja kasvanud Energia Avastuskeskus, ja läks veel mõni aasta, mil Tiiu Sild ja tema kolleegid Tartus hakkasid mitte ainult et unistama, vaid ka samm-sammult teoks tegema meie oma Heurekat. Nõnda on sobilik öelda suisa otseses mõttes, sest Heureka keskuse abil ja toel, mille inimlikuks kehastuseks on olnud Heureka teadus- ja arendusjuht Hannu Salmi, see alul vaid virtuaalsena tundunud ettevõtmine möödunud kevadel omaenese hoonena materialiseerus. Ja on andnud juba enne oma hoone valmimist siirdeid mujale Eestisse, sealhulgas Eesti keskse väljaku rollile pretendeeriva Vabaduse platsi serva alla.

Kui Kuningliku Ühingu liige Michael Faraday 1825. aastal alustas Londonis jõululoengutega lastele, milles teadlased lihtsalt, selgelt ja paeluvalt kõnelesid ümbritsevast maailmast teaduse silme läbi, ei arvanud ta küllap, et need loengud kestavad vähemalt 87 aastat. Kuid nõnda on juhtunud. Kuninglik Ühing on olnud teaduse populariseerimise algatajaid ja eestvedajaid kogu maailmas. Igal aastal korraldab see maailma tippteadlasi koondav ühing Londonis oma peamajas peaaegu nädalase ekspositsiooni, kus tutvustatakse Suurbritannia teadlaste saavutusi. Ning kus on kohal mitte ainult doktorandid, vaid ka nende juhendajad, kes on meelsasti nõus kõnelema kõigest oma tööga seonduvast. Linnarahva huvi on suur. Nii nagu on suur ka Helsingi linnarahva huvi üle aasta jaanuarikuul korraldatavate teaduspäevade vastu. Seal esineb paarsada Soome teadlast, töötagu nad siis kus tahes, ilma honorarita, pidades seda auasjaks.

Teadus on ühiskondlik kokkulepe

Tahad või ei taha, tuleb tunnistada, et üha vähem on teadus teadlaste enese asi. Teadus on ühiskondlik kokkulepe – ühiskond ootab vaimseid saavutusi, et heaolu suurendada ja elu paremaks muuta, kui kulunult see ka ei kõlaks. See tähendab, et mitte ainult teadusuudisteks kehastunud saavutused, vaid tegevused, mis aitavad mõista teaduse olemust, on Faraday aegadest vaid üha olulisemaks kasvanud.

Teadus on muu korraldatud tegevuse seas olnud erakordne, sest sellel on hästi tegutsev informatsiooni kvaliteeti kontrolliv mehhanism. Väärt ajakirjades avaldatakse artiklid, mida on asjatundjad eelnevalt hinnanud. See süsteem on peaaegu tõrgeteta töötanud alates 17. sajandist. Nüüd on hakanud end ilmutama muutused. Digitaalse meedia kasv loob võimalused oma teaduslikke või vähem teaduslikke tulemusi soovi korral paukselt avaldada.

Kui siiani oli amatööridele avatud peaaegu vaid et uute meteooride avastamise rõõm, siis nüüd saavad nad osa võtta kas galaktikate klassifitseerimisest, valkude struktuuri uurimisest või miks mitte maavälise elu otsingutest. See annab uusi võimalusi, lööb jalad alt kohatul salatsemisel ja autorikaitse nime all toimival demokraatiavõõral sehkendamisel. Kuid mõneti ka madaldab seniseid teaduse standardeid.

Kuid teadus vajab usaldust ehk enamgi kui politsei või ajakirjandus. Usaldada saab aga vaid seda, keda mõistetakse. Sestap on üha enam oluline, et noorsugu saaks aimu teaduse olemusest. Sellest, et lahterdamine ei ole loomuomane looduses, vaid see on inimese poolt tehtud, et ta ise loodusest aru saaks.

Inimene pole reeglina ohmu, kes endale peeglitagust orja ostab. Sestap on Ahhaa keskuse edu mõistetav. Kaheksa kuuga külastas seda veidi üle saja tuhande inimese. Võrdluseks võib võtta, et soomlaste Heureka keskust külastab aastas umbes 240 000 inimest. Kes tahab läti keelt kuulda, see mingu Ahhaa teaduskeskusesse, millest on kujunemas ka üks Eesti välisturismi tõmbemagneteid. Lätis, Leedus ega isegi Venes sihukest asja veel pole.

Ahhaa keskus on Eestis küllap ainus paik, kus on palgal inimene ametinimega leiutaja. Ja paljud sealsed atraktsioonid ongi teaduskeskuse nõukogu liikme ja teadusnõukogu esimehe Jaak Kikase sõnul tartlaste välja mõeldud ja teostatud. Lihtsamalt ja odavamalt kui muidu. Pole ka ajakohatu teada, et Ahhaa keskuse põhisaal ühes oma veemaailmaga laiub arhitektide Ain Padriku ja Vilen Künnapu projekteeritud ning tähelepanu äratanud liimpuidust tugikaartega innovatiivse kuppelkatuse all.

Nii nagu märkas Poola kirjanik CzesƗaw MiƗosz, on meietaoline ühiskond olnud ja on siiani rajatud hirmule. Oli hirm poliitilise politsei ees, nüüd on hirm vaesuse ees. Siia saab lisada, et tarkuse ees pole veel üleüldist hirmu tundma hakatud. Mis muud kui tark mees tasku ja teaduskeskusesse.

Tiit Kändler

Artikkel ilmus ajalehes Sirp 27. jaanuaril

Telli Teadus.ee uudiskiri