06.2012 arhiiv

mis.toimub | News | suve.kool

teadus.ee suvekooli kava 2012. Teaduse keel

22.06.2012

Kodanikualgatus teadus.ee korraldab oma kaheksanda suvekooli Käsmu Meremuuseumis 24.–26. augustil. Üldteema: „Teaduse keel”. Keelt käsitletakse erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast – millist keelt näitab teadus?

Suvekooli idee on teadlaste ja teadushuvilist kohtumine ja ettevõetud teema üle kõnelemine ja arutlemine erinevate teaduste ja kunstide vaatemättalt.

Kõnelevad akadeemik Tarmo Soomere mere keelest, ajaloolane David Vseviov ajaloo keelest, helilooja Urmas Sisask atmosfäärimuusika keelest, vulkanoloog Heidi Soosalu Maa keelest, keeletehnoloog Arvi Tavast eesti keele õpetamisest arvutile, geenitehnoloog Erkki Truve geenide keelest, putukateadlane Urmas Tartes putukapiltide keelest, arvutusmatemaatik Margus Niitsoo salakeelest, füüsik Laur Järv kvantkeelest, teaduse populariseerija Aare Baumer Victor Vasarely pildi- ja helikeelest, füüsik Aigar Vaigu näitab katsete keelt. Külaline Soomest Hannu Salmi on Heureka teaduskeskuse teadus- ja arendusjuht ning oma doktoritöö teinud teaduse esitamise alal laiale publikule; meile kõneleb ta juhuslikest avastustest teaduses. Loeng on inglise keeles ja tõlgitakse eesti keelde.

teadus.ee suvekooli kava 2012:

REEDE, 24. august
17:00 Väljub buss Käsmu suunas Tallinna rahvusraamatukogu eest.
18:00 Kohale tulemine ja kirja panemine. Telgid üles.

Paik: Loengumaja.
19:00 Tiit Kändler: „Mis keeles kõneleb teadus.”
19:30 Urmas Tartes: „Piltide keel.”
20:30 Õhtusöök

Paik: Loengumaja.
21:30 Urmas Sisask: „Atmosfäärimuusika keel.”

LAUPÄEV, 25. august
08:30 Hommikusöök

Paik: Loengumaja.
09:30 Arvi Tavast: „Inimese ja arvuti keel.”
10:30 Margus Niitsoo: „Salastatud keel või salakeel.”
11:30 Erkki Truve: „Geenide keelest.”

Paik: Loengumaja ja/või selle esine
12:30 Aigar Vaigu: keeletuks tegevad katsed.
Lisandub: laste töötuba.
13:30 Lõunasöök
14: 30 Loodusfotograafi ja putukateadlase
Urmas Tartese pildistusretk putukate maailma.

Paik: Loengumaja.
15:30 Heidi Soosalu: „Vulkaanide ja maavärinate keel.”
16:30 Tarmo Soomere: „Mere keelest.”
17:30 Laur Järv: „Kvantmehaanika ja tavakeel.”
18:30 Hannu Salmi: „Õnnekombel. Juhuslikud avastused teaduses.“ „Serendipity. Accidental Discoveries in Science.“
20:00 Õhtusöök.
21:00 David Vseviov: „Ajaloo keelest.”
Läänemere muinastulede öö: Aarne Vaik, Urmas Sisask ja kõik teised.

PÜHAPÄEV, 26. august
08:30 Hommikusöök

Paik: Loengumaja või vaba õhk.
09:30 Aare Baumer „Victor Vasarely pildikunst helikeeles.”
10:30 (Suur)paneeldiskussioon.
Osalevad ettekandjad. Teema: suvekooli teemad.
Ühtlasi: viktoriin, auhindade jagamine.
Telgid kähku maha ja kokku.
14:00 Buss lahkub Tallinna poole.

KORRALDAJAD:
Priit Ennet, teadusajakirjanik
Tiit Kändler, teaduskirjanik: programm, diskussioon, 56 483 481
Eerik Kändler, graafika, muusika
Eleri Inno, teadusesuvekool@gmail.com; 51 549 66

REGISTREERIMINEaadressil toimetus@teadus.ee

Toetajad: Haridus- ja Teadusministeerium,
ilm.ee, Käsmu Meremuuseum

NB! Hind nagu muiste!

Hind: koos söögiga (5 söögikorda) 66 eurot.
Üliõpilastele soodsam: koos söögiga 44 eurot.
Lastele: kuni ja kaasa arvatud kolmanda klassi lapsed
saavad tasuta, maksta tuleb vaid söögi eest, info: Eleri Inno.
Neljanda klassi ja vanemad koolilapsed: hind 44 eurot.
Majutus: mererannal oma telkides, soovi korral ja
oma kulu ning kirjadega ka Käsmu tubades.
Palume registreerimisega mitte viivitada.

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat: juuni

20.06.2012

9. juuni

Kalad suitsetavad õuel ahjus. Räimed. Õueonu võtab nad ahjust välja, nood ei liiguta. Kindel tõend sellest, et suitsetamine tapab.

13. juuni

Maailm on mu meelest seatud nõnda, et vahel on eelised mitte kõige silma-, vaid kõige läbi-paistvamal. Kui lõvid möirgavad, siis kassid valivad hiire – et paistaks vähem silma ja saaks vajadusel nahka pista. See on õueseadus, mida kasutavad linnainimesed direktorite, rektorite, presidentide valimisel.

15. juuni

Suvel tunneme me vaid vee kahte olekut, vett ja auru, kolmas, tahke, on silme eest varjul, kusagil üleval kõrgel, pilve piiril. Kuid eks õu ulatu sinnanigi. Kolm aine olekut peaks olema loomadelgi. Kui on olemas jääkaru, küllap siis on kusagil ka veekaru ja õhukaru. Jäälind, veelind ja õhulind. Kui juba vesikiil lendab laialt, siis kusagil põristab lennata ka jääkiil ja õhukiil. Lumivalgeke, vesivalgeke, õhuvalgeke.

Russalkast Pirita jõeni sõites sukeldub auto äkitselt aurupilve. Rünkpilv on külla tulnud, nõnda et isegi Jääretke obeliski ülemist osa näha pole. Päike paistab, meri aurab nagu jaksab, aga äkitselt on mere ja maa vahele sattunud külm õhk, kust see tuli, kes teda teab. Vesi muutub pilveks ja inimesed kaovad selle sisse ära.

18. juuni

Ilmateade: hommikul liigub Eestis kirre kagu poole. Lõunaks on kagu loodes ja õhtul jõuab kätte lõuna. Öösel on aga oodata, et oleme põhjas.

20. juuni

Tähtis päev. Saabub teadusuudis, mis ütleb, et putukad kasutavad taimi nagu meie mobiiltelefone. Mida selle võrdlusega ütelda tahetakse, on et kui mullas elav putukas sööb taime juurt, muudab see taimelehe keemilist koostist. Lehed saadavad õhku lenduvaid signaale. Nende abil otsustavad teised putukad, kas võistluse vältimiseks valida teine söögiplats või hoiduda mürgisest taimest. See tõsiasi oli teada juba mõnda aega.

Nüüd on selgunud, et vähe sellest – putukad jätavad ka mullasse teate, mille korjavad taimed üles ja saadavad järgnevatele putukate põlvedele. Uus taim pajatab, kas eellast sõid juurt närivad või lehti järavad putukad. Sellisele järeldusele jõudsid Wageningeni Ülikooli ja Hollandi Ökoloogiainstituudi teadlased. Signaalid antakse edasi seente kaudu – mullas elavate seente kooslus sõltub, kas putukad söövad taimede juuri või lehti. Nõnda näevad putukad seente läbi minevikku ja käituvad vastavalt.

Tuleb minna õuele ja toituda veidi mullast. Näis, kas kangastub mõnus minevik, ogar olevik või tume tulevik.

News | to.imetaja

Kooli asi on õpetada õpetamatut

18.06.2012

Me oleme jõudnud nõnda kaugele, et on paras aeg järgmiseks. Muuseumid tuleb muuta koolideks ja kooliprogrammidest muuseumid välja rookida.

See oli kuldsetel kuuekümnendatel, mil käisin Tallinna II Keskkoolis, endise ja nüüdse Reaalkooli keskkooliklassides. Tol ajal lehvis mingi tabamatu ime läbi meie koolis ikka veel kunagise reaalkooli vaim, ja mitte ainult poolkeelatud hümni ja keelatud lõpetamisjärgse pudirea läbi. Vaid selle läbi, kuidas suhtuti õpetamisse. Kord tuli matemaatikaõpetaja Õie Tümanok, noor kena ergas naine kindlal sammul tundi, õlal suur täisnurkne kolmnurk, üleelusuuruse mall ja muud aksessuaarid, mille abil meile tahvlil kriitidega esile manada geomeetriline maailm, mis võibolla just oma näilise kauguse tõttu meid ümbritsevast maailmast – Nikita oli maha võetud, sai poes harulduseks saanud – tundus nõnda ligitõmbav.

Ühel heal päeval, küllap siis, kui geomeetria õppeplaan läbi, kõneles õpetaja Tümanok meile, et tegelikult on matemaatika palju suurem, kui tema meile õpetab. Et ei ole olemas vaid Eukleidiline geomeetria, on ka teistsuguseid. Kus paralleelsed sirgjooned lõikuvad või hoopistükkis lahknevad teineteisest lõpmatu kaugele. Kõneles Riemannist ja Lobatševskist, kõverast ruumist ja tükikese ka relatiivsusest. Ega aru ei saanud, aga meelde ja mällu jäi, näe, siiamaani on meeles.

Paari aasta eest otsis mind üles üks meeldiv füüsikaõpiku kirjastaja ja pani ette, et kas ma ei kirjutaks optikaõpikusse sisse lõike, mis teksti elavdaksid. Oli aeg, mil pajatati uuest kooliprogrammist. Nõustusin ja asusin õhinal mõtlema. Siis nägin programmi. Mis mitte mingil kombel ei astunud edasi minuaegsest, mis omakorda oli täpselt sama, mis ennesõjaaegne ja nõnda kuni semstvokoolideni välja. Masendusin ja loobusin.

Optika on teadusmaailmana põnev ja miks hoida laste eest saladuses näiteks neid ebamugavaid ja imekauneid fakte, et valgus on nii osake kui laine, et valguse mõõtmisest on saanud alguse meie nüüdne elektroonika ja et valguse pöörase levikuomaduse pealt saadi jälile universumi ehituse saladustele. On aeg, et loodusteaduste õpetamine algaks mitte kauge mineviku teadmisest ja siis samm-sammult tänaseni astuks, mis viib selleni, et kooliuks paugatab kinni, enne kui õppetöö 20. sajandi algusesse jõuab. Ei ole mõtet laste eest hoida saladuses, et linna on saabunud loomaaed, ja tuleb alustada kvantmaailmast ning geneetikast ning tuumaenergeetikast ning arvutuskeemiast ja siis minna üha sügavamale minevikku tagasi, ehitades nõnda ühtse maailmapildi, säilitades ühtlasi inimeste huvi. Mis mõtet on kaldpinnast alla veeretada kuulikesi, kui isegi Galileo tegi seda vaid tõestamaks, et Maa tõmbab kõiki ühtviisi, olgu siis lolle või tarku.

Eestlane on visa ehitaja ja kui teda juhtub tabama õnnetus ning maja saab valmis, siis ehitab igal aastal mingi lobudiku juurde või vähemasti täiustab omaloomingulist piirdeaeda. Kuid pole paha, kui mõtleme vahel eelkõige sisule, mitte koorukesele, õpetusele, mis on see iva. Imelihtne on kokku rehkendada õpetajate palku ja koolide katuseid, raskem on mõtelda, mida seal sees ikka teha. Pidades silmas, et aasta on 2012, ja veeretades peas imerasket mõttekest, et see, mis toimub praegu Euroopas, ei ole niivõrd kurjade pankade punutis, kui üleüldine mõttekriis. Üks paradigma on otsas ja uut ei ole võtta. Või siiski koidab?

Kui me ehitame näiteks Eesti Rahva Muuseumi, ja mõtleme seda teha, nagu plaanis kunagi õnnis Hurt, siis pole seda mõtet teha. Kui ei ole uut paradigmat, et kõik, mis on välja mõteldud ja ehitatud ja leiutatud Eestis, olgu nuputajaks siis eestlane või venelane, sakslane või juut, vallutaja või allutaja, on Eesti rahva kultuur ja ainult sedavõrra väärib uut eluaset, siis tuleb oodata, kuni uus põlvkond sünergilise lähenemisega hakkama saab.

Kui me oleme suutelised looma enestele vaid koole, mille õppeprogrammid ise on parajad pista Eesti Rahva Hääbuva Mõtte ajaloo muuseumi, siis ei aita ei euroköök ega paras palk, oleme teeninud igavese masu õnnistuse. Kui te lähete näiteks Brüsselis Muusikainstrumentide Muuseumisse MIM või Londoni Teadusajaloo Muuseumisse või Tartusse AHHAA keskusesse või Tallinnasse Energiakeskusesse, siis nii kurb enam pole, hakkab hargnema meilgi. Sest: lastele tuleb õpetada eelkõige seda, millest me ise aru ei saa. Ülejäänu õpivad nad selgeks niikuinii. Ja nõnda ehk saame kunagi aru ka ise.

Tiit Kändler

Ilmus ajalehes Sirp 15. juunil

lugemis.vara | News

Suisa omad võõrad

06.06.2012

Marina Palei

Küla

Tõlkinud Jaan Ross

Loomingu Raamatukogu nr 5/2012

Ükski prohvet ei tunne end kodus omal maal. Ja võõral maal ka mitte. Isegi kui seda nimetatakse omaks maaks. Sihuke kalambuurike trügis pähe, kui lugesin Marina Palei jutustust „Küla”. Järelsõnas hoiatab Irina Belobrovtseva, et kui Venes sellest kirjutada ei tihatud, siis Eestis samuti mitte. Miks ka mitte, palun väga. Siin on teil tegu tekstiga, mis on nõnda tihedalt sees Eesti lähioludes (juttu on justkui suvest 1979), et kunstina on seda tajuda üsna raske. Ja parem ongi, loen siis seda kui tõsielulist muinasjuttu. Nii nagu viiulimängijat vaadates/kuulates ei saa mu peakoluke lahti viiulivõtmest, mille lauluõpetaja koolis mulle pähe kruvis, nõnda ei saa ma sihukeste vene jutukeste puhul kuidagi lahti Tšehhovist. Palei maalib – olles ise nii kirjutaja kui kirjutatav, nii maalija kui maalitav – meile loo suvitajast, kes Leningradist potsatab Eesti rannakülla oma pojakesega. Tajub tõrjumist – marju ei müüda, mere äärde pääseb vargsi – seda küll nõukogude piirivalvele tänu – ja lõpuks ei jää üle muud järeldada, kui et pojuke mürgitati perenaise poolt hoopistükkis ära. Oma ja võõra vahekorra probleemiks peab seda Belobrovtseva, ja muidugi on see nõnda, aga vabandage väga, rohkem küll Antoša Tšehhonte võtmes, tema jutukese „Romaan kontrabassiga” helistikus.

AT pajatab aastal 1886, et kontrabassimängija tassib tolmusel teel oma pilli, et minna mõisniku pittu mängima. Tuleb ette jõgi, läheb ujuma, riided pannakse pihta, näeb kaldal uinunud kaunitari, tollel aga varastatakse kah riided ja siis pakub kontrabassist neiule kohta oma kontrabassikastis, aga jookseb veidiks vargaid taga ajama ja siis sõbrad tassivad pillikasti koos ununud kaunitariga pittu ja muusik, leidmata kasti ja neidu, läheb elama silla alla ja tuulab sest ajast mööda ümbruskonda hämarikul ringi, et neiu leida ja lugu ometi kord lõpetada.

Nõndasamuti ei lõpe ka Palei lugu, isegi kui ta jõuab otsaga mingi Euroopa riigi immigratsiooniametisse. Ühesõnaga – väga huvitav ja eriti õpetlik lugu. Iseenesest on ju iseenesest mõista huvitav lugeda, ja siit leiab Palei arvates tüüpilise eestlase portree. Mis on väga vahva, et viitsis. Nalja saab ka, kui teada tegelikku olukorda, 33 aasta tagust ENSV värki. Kas see on jube või kole, aga tundub olevat nõndasama kaugel kui Tšehhonte 126 aasta tagune. Möödunud suvel jalutasin Kostroma linnas päise päeva ajal, mees tuleb vastu, kepi najal, küsib, kust olen, mina, et Estoniast, tema (paus, pilk taevasse, siis mulle silmnäkku), et ehh, jakobõ zagrantsa, justkui välismaa. Läheb komberdab edasi, 1979 sündinud vast on. Vahvad vuntsid need venelased, omad ja võõrad.

Tiit Kändler

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Mai

04.06.2012

23. mai

Õueonu jalutab Brüsseli eurokvartalist vaid kvartalikese välja, ja kuhu ta ka ei läheks, on pargid võtta. Linnapark on ju linnaõu, kas pole. Brüsseli õueonud teavad, et pargis peab olema ka nurgakesi, mida meie pargikujundajad minetaksid võsaks. Metsikuvõitu põõsastikke puude all, paiku, kus kasvab, mis kasvab. Tänutäheks selle õuetarksue eest kajab Brüsseli kesklinngi linnulaulust. Vähe sellest, Brüsseli parkides on mõned aastad kombeks vähemalt ühes nurgakeses kasvatada taimi, mida meie õuerahvas tavaliselt umbrohtudeks nimetab. Nõgesed, ohakad, võililled, Rakvere raibe. Huvitav, kuidas on prantsuse või flaami keeles Rakvere raibe? Amsterdami nuhtlus või Pariisi häda?

29. mai

Kevad kõnnib õuele, olgu ilm külmavõitu või soojapoolne. Kuid kõik õued ei ole võrdsed. Õueonu loeb teadusuudisest, et Bristoli Ülikooli arheoloogid on teinud olulise avastuse. Pärilik ebavõrdsus sai alguse kiviajal 7000 aasta eest. Põllumehed, kes maeti ühes tööriistadega, olid parema maa omanikud kui need, kes maeti ihuüksi. Teadlased analüüsisid strontsiumi isotoopide koostist säilinud luustikes ja leidsid, et mehed, kellega koos maeti maha puidutahumiskirved, sisaldasid vähem erinevaid isotoope, mis tähendab, et nad elasid viljakal lössil. Vaat siis. Mida sellest uudisest järeldada? Õueonu mõtleb, et kas tal on mõni puidutahumiskirves. Jah, on küll, ja isegi mitmest ajastust – venekirves ja fiskarskirves. Nüüd tuleb osta ka kivikirves. Huvitav, millal on tööriistapoes kivikirveste odavmüügikampaania? Tuleb savitahvlite pealt lugeda.

31. mai

Teaduskabaree viimane etendus. Või kui tahate, siis esinemine. Teatri Puhveti saalides toimub kontsert, nõnda siis kolime teisele korrusele, kus praegu on Tartu Ülikooli saalid. 1980. aastatel olid siin KBFI laborid. Ka Õueonu töötas ühes neist, olemata küll seejuures Õueonu. Huvilisi on tulnud, Sädelev Kass laulab vahvalt ja Tõnu Tepandi pajatab. On küll veidi kurb, aga vahva, umbes nagu siis, kui lind lendab autosse, ja sa saad tema pika pusimise peale ikka välja tagasi juhatada.

Nüüd on siis kindel, et Õueonu õue pealt on isakass Kitikat kadunud. Nagu poleks olnudki. No comments. Nõnda on kadunud ka Teaduskabaree õhtud. No comments. Nagu poleks olnudki. Ja ongi juunikuu käes. Teisipäeval oli Tiinal sünnipäev, ja Õueonu sõitis siis tema ja ta tütre Lindaga ja tolle poja Pauliga lõppude lõpuks Käsmu välja. Kui Käsmu sõidad, siis tundub alati, et õu on sinna pikenenud. Mis sest, et neid ilgeid majalobudikke küla algusesse muudkui juurde kerkib. Need justkui oleks pärit mingist teisest maailmast.

Vaik oli ära nagu alati ja ilmus kohale viimasel hetkel nagu alati. Tal olid autos järgmised asjad: umbes 120 meetrit mingeid käsitsi kootud kangaid, igasugust värvi ja mesti, ja siis üks kapp, kuhu saab panna pesukausi, ja teine, kus on hiiglama palju sahtleid ja siis üks jalgratas, millega saab isegi sõita, või vähemalt Rootsi ajal sai ja isegi väga hästi. Rakverest olevat ostnud, aga kes seda Vaiku teab, võibolla kujus ise. Aga igatahes väga väärt asjad, ainult et kappe oleks pidanud rohkem ostma, tundub, et kangad ei mahu nende sisse hästi ära. Imelik, et need asjad kõik Vaigu autoloksu sisse mahtusid.

04. juuni

Eesti lipu päev. Õueonu läheb paneb lipu välja. See tähendab seina peale üles lehvima. Lipp on ülal ja vihm sajab alla. Homme lendab Veenus läbi Päikese. Reedel oli lastekaitsepäev. Mida see kõik peaks tähendama? Ungari sirelil tuleb ainult mõni üksik õis. Kuidas sa sihukest joonistad.

Täna pidutseb London, et on talunud kuninganna Eliisapetti juba 60 aastat järjest. Sõitsid mööda Thamesi jõge, ja sõid üle kogu linna, aga kedagi ei tohtinud kohustada, et ole nüüd vait ja vaga ja pidutse. See oli kuninganna käsk! Ja kuninganna käsku tuli täita, ja siis eks kõik pidutsesidki, sest kui sa ei pidutsenud, siis justkui oleksid ju täitnud tema käsku ja pidutsenud, ja kui sa pidutsesid, siis …

Nojah, eks kõnele selles kõiges Õueonu kadedus, mis sa teed, kui õuele kuninganna Eliisapeti võim ei ulatu. Selle eest lehvib lipp. Ja orav tuleb ja pistab söögimajas pähkleid. Pidu!

Telli Teadus.ee uudiskiri