08.2012 arhiiv

News | suve.kool

teadus.ee 8. suvekool: lühidalt ja selgelt

28.08.2012

Selle kirjatükiga tänab teadus.ee suvekool „Teaduse keel“ suvekooli rahvast – kuulajaid ja rääkijaid, lauljaid ja vaikijaid, korraldajaid ja korraldatavaid.

See tähendab kõiki neid, kelleta … jne.

NB! Järgnevas kirjatöös on igasugune sarnasus suvekoolis tegelikult esinenud kõnelejate mõtetega puhtjuhuslik ja rangelt seaduspärane.

¤

¤

¤

¤

¤

Sissejuhatus

Suvekool algas pihta kohe ja täpselt. Juba reedel selgus kaks põhilist löök- ja märksõna.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Need olid esiteks Urmas Tartese „lumm“, mida ta kasutas piltide keele iseloomustamiseks (näidanud rahvale mingi putukamutuka ja USA presidendi foto järel erilise menuga iseenese passipilti. Ja siis kuulutas, et „kõik pildid on õiged.“)

¤

¤

¤

¤

Ning teiseks Hannu Salmi poolt maaletoodud termin „serendiipsus“ (serendipity), mis kitsamalt tähistab ettevalmistatud aju poolt tahtmatult võis siis näiliselt juhuslikult tehtud avastusi.

¤

¤

Laiemalt aga „mida iganes“, nagu oma isiku eksoplanetaarseid seoseid sõnutsi ja pillidel paljastanud Urmas Sisask tabavalt tähendas.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Teema arendus

Laupäeval paljastas Heidi Soosalu Maad kui sügavmõttelist planeeti, tutvustas lühima pealkirjaga teadusartiklit „P´“ ja väristas arvutihelidel järele maavärinat.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Justkui sellest veel vähe, asus Margus Niitsoo rastapatside lehvides mustal kriiditahvlil rehkendama, kui odavalt saab inimene enesel hinge sees hoida, läks sellega üksjagu segadusse nagu tahvlil rahva ees arvutajad ikka, kuid ei heitunud ja esitas oma versiooni Euleri valemist.

¤

¤

¤

¤

Erkki Truve kurvastas rahvast teatega, et DNA juures pole heeliksi kuju üldse oluline, peaasi et oleks topelt. RNAst valkude „tõlkimise tabel on juhuslik!“ võttis Truve inimestelt lootuse olla väljavalitud elukad.

¤

¤

¤

¤

¤

Nojah, ja siis tuli Arvi Tavast ja teatas, et masina ja inimese ainus erinevus seisneb selles, et masin teab objektiivset tõde. (Aga meile seda ei välja ei ütle.)

¤

¤

¤

¤

¤

Vahepeal võttis Aigar Vaigu vaevaks seletada, mis asi see muusika keel on tegelikult, ja õpetas veranda peal ka lastele.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Siis tuli aeg meenutada, et ollakse ikkagi mere kaldal (või rannal?), ja Tarmo Soomere hoiatas kahe asja eest. Et rannast ei tohi midagi ära viia (samal õhtul muinastulede ööl läks näiteks Vaigu muuseumi tagant rannast kaotsi üks lummav serendiipsus) ja et lained hulguvad mööda Läänemerd risti ja põiki, pikuti ja laiuti, ja ega nende käitumise tulevikku ei olegi võimalik ennustada – millise tõsiasja läbi on merelainematemaatikutel kindlustatud tööots aegade lõpuni. Mis tähendab, et aeg on laineline pigem kui korpuskulaarne ilming.

¤

Või siis vastupidi, nagu tõestas Laur Järv: kvantmaailmast on võimalik inimkeeles kõnelda küll, kuid vaid tingimusel, et ise aru ei saaks. (Mille tõestuseks kvantmaailm hägustas ka vastava foto.)

¤

David Vseviov jõudis enne seda tõdemust esitada mononäidendi, milles paljastas ajaloo ilu ja mineviku kaduvust, enne kui loenguõhtu suubus muinastulede öhe, mille raames sõitis merele viikingilaev, ja sellelt kõlanud loits peatas vastaskalda trummitümpsu ning ei lasknud alustada viimsepäeva pasunal.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Ahjaa, ja siis tuli kätte pühapäev ja Aare Baumer hakkas jutlustama, kuidas saab kunstilisest pildist teha kunstilise muusika. Ettekandjad kogunesid kokku ja hakkasid otsima oma erialade keelte ühist osa. Lõpuks kuulutasid kõik, et ühist osa on vaja, kuid kes seda osa täidab, selleni peaaegu et ei jõutudki.

¤

¤

¤

¤

Kokkuvõte

1. Kogu sellele segasele jamale vaatamata kuulas rahvas hoolega või vähemasti meisterlikult teeskles kuulamist, mis oligi suvekooli ees seisnud märk.

2. Esmakordselt Eestis võeti kasutusele termin „serendiipsus“.

3. Veel midagi, mis pole veel meelde jäänud. Ahjaa, fotol on näha nimesildid osavõütjate ootel.

¤

¤

Lisa

Lahked toetajad: Teadus- ja Haridusministeerium, TeaMe projekt, Käsmu Meremuuseum, ilm.ee (vihmane.ee kuni päikeseline.ee).

¤

¤

¤

¤

¤

Fotol on näha suvekooli meelerahu katsnud sõjalaev Käsmu reidil.

Suvekoolis kohtume.

News | õue.onu | suve.kool

Õueonu virufolk. Augusti päevaraamat

17.08.2012

Suvekooli märkmeid

24., 25., 26. august

Anglo-Ameerika poeet W.H.Auden (1907–1973) kirjutas ühel heal ajal: „Teadlase teemaks on loodussündmuste hulk igal ajal; ta eeldab, et see hulk ei ole reaalne, vaid näiv, ja ta püüab avastada sündmuste kohta looduse süsteemis. Luuletaja teemaks on minevikust mäletatavate asjalooliste tundepuhangute hulk; ta eeldab, et see hulk on reaalne, kuid ei peaks olema; ning püüab seda kogukonnaks muuta. Nii teadus kui kunst on esmajoones vaimsed tegevused, ükskõik milliseid praktilisi rakendusi nende tulemsutest ka tuletataks. Korratus, tähenduse puudumine on vaimsed, mitte füüsilised lahendused.“

Kuidas selle asjaga on eesti teadlaste ja teadusharrastajate silme läbi, sellest kõneldakse eadus.ee suvekoolis Käsmu Meremuuseumis 24.–26. augustil.

Sedapuhku on suvekooli keeleks keel ise. Täpsemalt teaduse keel.

Keelt käsitletakse erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast – millist keelt näitab teadus?

Suvekooli idee ongi teadlaste ja teadushuvilist kohtumine ja ettevõetud teema üle kõnelemine ja arutlemine erinevate teaduste ja kunstide vaatemättalt. Ja Käsmus juhtub asju – vt fotolt eelmise aasta teemaskulptuur.

Kõnelevad akadeemik Tarmo Soomere mere keelest, ajaloolane David Vseviov ajaloo keelest, helilooja Urmas Sisask atmosfäärimuusika keelest, vulkanoloog Heidi Soosalu Maa keelest, keeletehnoloog Arvi Tavast eesti keele õpetamisest arvutile, geenitehnoloog Erkki Truve geenide keelest, putukateadlane Urmas Tartes putukapiltide keelest, arvutusmatemaatik Margus Niitsoo salakeelest, füüsik Laur Järv kvantkeelest, teaduse populariseerija Aare Baumer Victor Vasarely pildi- ja helikeelest, teaduskirjanik Tiit Kändler teaduskeele taustast, füüsik Aigar Vaigu näitab katsete keelt. Külaline Soomest Hannu Salmi on Heureka teaduskeskuse teadus- ja arendusjuht ning oma doktoritöö teinud teaduse esitamise alal laiale publikule; meile kõneleb ta juhuslikest avastustest teaduses.

¤

Viru folgi päevik

10. august

Õue muusika on tuulekohin, laintelaks, puudesahin ja äärmisel juhul ka kajakahädakisa. Kõik see kokku on folkmuusika. Kui sellele lisada inimhulga sumin ja kunstmuusika, siis saame kokku segamuusika.

Kogu Käsmu on üks suur õu, ja kui õuel kõlab muusika, siis ei muutu see veel sellepärast mingiks kontserdisaaliks. Nõnda juhtus Käsmu külas korraldatud Viru Folgi ajal augusti teisel nädalavahetusel. Mis tuli lavalt, mis lava kõrvalt ja eest, segunes sellega, mis tuli ülalt taevast ja ümbertringi merelt.

Öösel on pime. Puud elavad valgusest. Puulehed teevad valgusest puule toitu. Tähendab – öösel pole puulehti vaja.

Muusikat on kaht liiki. Üks neist vajab valgust, teine pimedust.

Vahel tundub, et kuna pimedas on inimesed väsinud, siis võivad nad taluda mistahes muusikalist jama rohkem kui valges.

Käsmu merelaval esineb „Mantra Gora“. On valge, kuid pilved püüavad teha kõik, et oleks pime. Kõrrelised kiiguvad tuules ja kajakad astuvad lennates tuuleparteisse.

Pealaval esineb „Väikeste lõõtspillide ühing“, kellest on järele jäänud vaid üksainus suur lõõtspill. Esimesed pool tundi kannatanuks nende muusika väga hästi ka valgust välja.

Fotodel: Reede, Merelava, Mantra Gora. pealava, Reede, Väikeste Lõõtspillide Ühingu suur lõõtspill.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

11. august

Hommikul kõneleb Käsmu merekooli ees arheoloog Ain Mäesalu muistsete kaelaripatsite tähendusest. Päris palju kuulajaid, kuigi paljudel poole täheldada ripatseid. Kõige tähelepanelikumalt kuulab suur koer, kel ripub kaelas nöör. Mis on selle tähendus, seda Mäesalu ei ava. Ta ütleb, et kaelas kanti järgmiseid loomi: karu, kobras, madu, hobu. On ripatseid, mida „viimasel ajal on hakatud pidama koerteks.“ Koer kaetakse selle peale tekiga. Siis kanti kaelas veel tööriistu: sirpi, vasarat, kirvest, labidat, nuga, sõela. Siis hakati kandma risti. Rist oli nagu parteipilet, see arvati kaitsvat mahanottimise eest. Kuni kõigil oli äkki rist kaelas, ja siis polnud seda enam mõtet kaelas kanda, maha notiti ristile vaatamata.

Merelaval esineb „Tane Mahuta“, on valge ja nad laulavad taevasest väest.

¤

¤

Pealavale tormavad „Alamaailman vasarat“, nemad juba valgust ei karda. Tõeline kunst kunsti pärast, parim sedapuhkusel folgil (vt dünaamilisel fotol).

Videviku hakul tuleb Metsalavale Moskva-Odessa. Ausad vanad vene bardilaulud. Tuyleb tõdeda, et nõukogude ajal oli Sojuzmultfilm omamoodi kunstikindlus, selle arhiividest leiab ikka vahvaid ja ütlevaid laule. Siil udus, laul sudus.

Läheb pimedaks ja Pealaval mängib „Dagö feat Riho Sibul“. Kus see feat on, pole näha ega kuulda. Parem, kui kõik olnuks valgem ja pisem.

¤

12. august

Seedri talu müüb soolasiiasaia. Jaagup Kreem ja sõbrad laulavad merelaval Juhan Viidingu laule. On valge, ja lahe ja nõnda jääbki.

¤

Eluolulisi õuemärkmeid

16. august

Eesti Päevaleht on üles leidnud superstaari ja geeniuse ühes isikus. Selleks osutub Tallinna transpordiameti bussiterminali sektori peaspetsialist. Mees kinnitab: „Mina oma ninaga, ja ma arvan, et olen seda öeldes päris adekvaatne, ei tähelda küll, et oleks üleliigseid gaase.“ Loogiline väide peaspetsialistilt – kuulub ju nina ikkagi pea juurde.

Nüüd saab Eesti riik hakata kõvasti kokku hoidma – pole tarvis miljoneid maksvaid mõõteseadmeid õhu saastatuse seireks, piisab kui pista peaspetsialist kasti ja viia see mõõtmispaika.

17. august

Maaülikooli professor kuulutab Päevalehes, et ahjude kütmine puudega tuleks ära keelata, nõnda nagu naastrehvidki. Siis ei avalduks tagajärjed enneaegse surmana. Kas tulemused avalduksid siis õigeaegse surmana, sellest pole juttu. Professor soovitab ka hakata teid maasoojuspumpadega kütma, nõnda nagu kortereid ja eramuid. Kust selleks elekter võetakse, kui palju ümberehitused keskkonda saastavad ja mida teha jaanituledega, sellest juttu pole.

Selle peale läheb Õueonu ja paneb tule saunaahju alla. Ta lohutab ennast, et kütab maasoojusega, sest andis ju maa soojus puule jõu kasvamiseks.

18. august

„Kirjelda universumit ja too kaks näidet.“ Nõnda täpselt kõlab väljavõte ühest eksamiküsimustikust. Mida näiteks tuua? Kas näiteks seda, et Päike on 600 000 korda eredam täiskuust? Kuid mida see ütleb? Tuleb nõustuda Inglise kirjaniku G.K. Chestertoniga (1874–1936): „Kosmos on midagi pisema augu taolist, kuhu inimene saab oma pea pista.“

Ühe näite universumist tõi ümbermaailmarändur, kes pidas Kaali kraatris laulukontserdi. Selle korraldas tuurikorraldaja, kes on ka Roheliste Rattaretke justkui aateline eestvõtja. Riigitelevisioonis kiitis ta, et näe, siin on kokku tulnud enim rahvast kraatri ajaloos. Mida see haruldase muistise jaoks tähendab, mehed ei laulnud ega kõnelnud. Kurvad lood on Kaali kraatri õuel, õuel, mis on Eestile maailma taustal üks olulisemaid. Kui sel on oht saada lagastatud maailmarändurite ja tuurikorraldajate hoolimatust ahnusega sarnanevast askeldamisest.

News | suve.kool

Teadus koguneb Käsmu. Veel on kohti huvilistele

09.08.2012

 

Nõnda nagu eelmisel seitsmel aastal, koguneb teadus.ee suvekooli teadlasi, heliloojaid, kirjanikke, teadushuvilisi. Teadus.ee korraldab oma kaheksanda suvekooli Käsmu Meremuuseumis 24.–26. augustil.

Erakorraliselt on seda puhku suvekooli keeleks keel ise. Täpsemalt teaduse keel.

Keelt käsitletakse erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast – millist keelt näitab teadus?

Suvekooli idee ongi teadlaste ja teadushuvilist kohtumine ja ettevõetud teema üle kõnelemine ja arutlemine erinevate teaduste ja kunstide vaatemättalt.

Kõnelevad akadeemik Tarmo Soomere mere keelest, ajaloolane David Vseviov ajaloo keelest, helilooja Urmas Sisask atmosfäärimuusika keelest, vulkanoloog Heidi Soosalu Maa keelest, keeletehnoloog Arvi Tavast eesti keele õpetamisest arvutile, geenitehnoloog Erkki Truve geenide keelest, putukateadlane Urmas Tartes putukapiltide keelest, arvutusmatemaatik Margus Niitsoo salakeelest, füüsik Laur Järv kvantkeelest, teaduse populariseerija Aare Baumer Victor Vasarely pildi- ja helikeelest, teaduskirjanik Tiit Kändler teaduskeele taustast, füüsik Aigar Vaigu näitab katsete keelt. Külaline Soomest Hannu Salmi on Heureka teaduskeskuse teadus- ja arendusjuht ning oma doktoritöö teinud teaduse esitamise alal laiale publikule; meile kõneleb ta juhuslikest avastustest teaduses.

Suvekooli kava vaata paremal veerult nupu alt.


<!–[if !supportEmptyParas]–> <!–[endif]–>

<!–[if !supportEmptyParas]–> <!–[endif]–>

News | õue.onu | suve.kool

Õueonu päevaraamat. August

09.08.2012

Augusti viimasel nädalavahetusel, alates reedest, 24. päevast, toimub Käsmus teadus.ee suvekool. Teemaks on teaduse keel. Õueonu söandab seal paljude tublide ja sõnakate teadlaste vahel välja tulla ka oma mõtetega. Meie õue keelest ja õue teadusest. Kel silmad, see näeb www.teadus.ee

1. august

Kui Õueonu Treppoja õu on lihtsalt üks väike õu, siis Helsingi on kokku üks suur õu. Kuhu sa ka ei läheks, ikka satud õue. Puunurgad, pargitükid, merejooned. Sel aastal on Helsingi maailma disaini pealinn. Nii tobe ja ebaõuelik kui see sõna ka ei tunduks, siis sisu annavad sellele Helsingi õued. Helsingi turuõu laiub linnavalitsuse ees, mitte kusagil jaama taga urkas. Helsingi platsid ja trotuaarid on tehtud jalakäijatele, needki on justkui õued, kus saab end hästi tunda. Ning neile õuedele ja turule on sisse disainitud sündmusi.

Tallinn on õuest üha enam ilma. Linnavalitsus on sulgenud end autoliikluse ja autoparkide taha, Vabaduse plats annab vabaduse vaid seal võimalikult kiiresti minema rühkijale. Pole vaba õue, kus vabalt olla.

2. august

Helsingis Seurasaari vabaõhumuuseumis on näha, kuidas vanad soomlased ehitasid oma talumaju kõrgustesse. Vähemalt poolteist korrust oli nende paari-kolmesaja aasta taguste elumajade, aitade, isegi hobusetallide loomulik kõrgus. Tõepoolet – kui juba kord katus ehitada, siis võib ju sinna alla teha ühe asemel kaks korrust. Üsna hiljuti üldlevinuks saanud elumaja korraldus, et tööruumid on all, magamistoad ülal, oli mõnesaja aasta taguses Soome külas üsna tavaline.

Kui kaugelt tulnud kirikulise hobune puhkab tallis, siis võib ju inimene ülemisel korrusel puhata. Mitmekorruseline lahendus, mis Eestile oli täiesti võõras.

7. august

Sääsed tunnevad end õuel kestvalt koduselt. On kurb kokkusattumus, et just siis, kui kantakse lühikeste vartega särke ja pükse, on ka sääskede tegutsemise aeg. Miks ei võiks nad askeldada siis, kui inimestel seljas pikad kasukad ja peas lontis kõrvadega mütsid? Miks ei võiks sääsed geneetiliselt ära muundada, nõnda et nad vaid talvel hammustaksid?

8. august

Kui sa reisid õuele, ja tahad kaasa osta suveniiri, nagu teed seda mõne kauge maa kauges linnas, siis mida on sul osta? Midagi pole osta. Õue saab järelikult defineerida nõnda: õu on paik, kust ei saa kaasa osta ühtki suveniiri. (Metsast saab kaasa osta palgi, aasalt liitri lehmapiima koos lehmaga või eraldi, rabast kilo jõhvikaid. Õuelt eimidagi.)

Füüsika | Kosmoloogia | mis.toimus | News

Higgsi osakese ilmumine Dublinis

07.08.2012

Kui te olete kaotanud nõela heinakuhja, siis mõtlete ja kõnelete sellest nõelast palju enam, kui kõigist teie õmbluskarbi nõeltest kokku. Seesama seadus kehtib ka füüsikas.

Juuli teisel nädalal Dublinis toimunud Euroteaduse avatud foorumil ilmnes see avatumalt kui mõnes muus paigas. Mitme füüsiku poolt kuue aastakümne eest välja mõeldud mehhanism, mis andis paberil luua jõuvälja, mille kandjad omakorda andsid paberil osakestele massi, on köitnud kõrgeid energiaid uurivate füüsikute, aga viimased paar aastat ka laiema avalikkuse meeli enam kui meie elu reaalselt sekkuvad elektronid ja prootonid, neutronid ja footonid. Köitis meeli, kuna seda Peter Higgsi nime kandvat osakest ei ole siiani ilmkindlalt kätte saadud.

Osatäitjad

Iirimaa pealinna konverentsikeskuse tõmbevälja koondunud 4500 teadlast, poliitikut, ärimeest ja kunstiinimest ilmutas eriti suurt huvi loengute vastu, mis mingilgi moel Higgsi osakesega seondusid. Oli see siis üheks maailma värvikamaks kosmoloogiks ja edukamaks teaduskirjanikuks kujunenud USA Harvardi Ülikooli füüsikaprofessor Lisa Randall – valge pluus, pikad sirged heledad juuksed, kahe käega kõnepuldist kinni – , või uversumi võimalikku ehitust kirjeldava superstringiteooria rajaja ja populaarne teaduskirjanik Columbia Ülikooli füüsikaprofessor Brian Greene – avatud särgikaelus kuue all, vaba kõnepuldi poos –, kes rabas publikut standardmudeli võrrandi osalise hiiglaslikult pika energialiikmega: „Stringide maailm ei ole üldse meie maailma sarnane, see on täielikult matemaatiline konstruktsioon!“.

Jah, ja muidugi CERNi peadirektor professor Rolf-Dieter Heuer – väärikalt hallid habe ja juuksepärg, vältimatult tume ülikond, hele särk, punane lips – mööda peasaali lava tuiskamas, mikrofon pea küljes, pidulikult kuulutamas: „Me siseneme tumedasse Universumisse!“

Higgsi osakest on nimetatud Jumala osakeseks. Paradoks on selles, et kuigi enamik kõrge energia füüsika inimesi kuulutab end leebemal või karmimal moel ateistideks, ilma Jumala nimeta nad ei pääse. Lisa Randall reklaamib oma värskemat raamatut, mille pealkirjaks on „Koputades Taeva uksele.“ „Knocking on Heavens Door.“ Bob Dylani laulu pealkirja on kosmoloog pannud nimeks Universumi ehitusest pajatavale raamatule.

Rolf Heuer on oma LHC ja Higgsi bosoni jutuga suurem staar kui Bob Geldof oma jutuga, et kasv on eufemism ahnusele. Mõlemat kuulatakse hingevärinal, kuid erinevus on selles, et iga Heueri sõna usutakse. „Me oleme ehitanud supermikroskoobi!“ kuulutab ta. Heueri esinemine on ilmekas, ta kord mõtleb, kord ütleb laval, kord kujundab kätega õhus hoogsalt algosakeste trajektoore, kord muutub ta liikumine hüplikuks, siis suisa tantsib.

Lisa Randall on vaoshoitum. Tema püsib puldis, kuid ei hoia oma emotsioone varjul ometigi.

Ta tsiteerib Suzanne Vega laulusõnu: „Mis on nii väike teie jaoks, on nii suur minu jaoks, kui see on viimane, mida ma näen, panen teid nägema.“

Suured energiad ja väikesed vahemaad, see on see mängumaailm, kus hirmkalliste osakeste kiirenditega askeldavad füüsikud – kellest enamik pole osakeste põrgutit näinudki, vaid vahib päevade ja ööde kaupa arvutiekraani. Mõõtkava loeb, ja mikromaailma nägemiseks tuleb sellesse sisse suumida. Inimskaala ei ole universumi skaala, inimese jaoks tundub see olevat liiga suur. Nõndasamuti tundub inimese jaoks algosakeste skaala olevat liiga väike. Inimene on nende kahe vahel. Kui logaritmilises skaalas mõõta – milles sama pika lõigu moodustab kümme või sada või sada miljonit –, tegutseb inimene täpselt vahepeal.

Libreto

Kui inimene poleks sfäär, siis oleks mure murtud, kõik oleks sümmeetriline. Kuid inimene ei ole sfäär, isegi mitte omaenese peegelpilt. Parem ja vasak ei ole üks ja sama. Ühest väikesest sümmeetria rikkumisest tuleneb ka osakeste ja kogu meile teada oleva mateeria mass. Häda meile, et seda teadaolevat mateeriat on nõnda vähe, vaid neli sajandikku arvatavast kogumateeriast.

Pistan küsimuse massiivsest universumist arutleva seminari juhataja pihku. Kust saab massi Higgsi osakene, mis kõigile teistele massi annab? „Iseendalt,“ kõlab vastus. Lihtsalt, selgelt, veidi põlglikultki. Kas te siis ei teagi või? Tunnistan iseendale vaikselt, et ega ei tea ikka küll.

Iga loll oskab kaks rongi kokku põrutada. Targem peab olema, et Genfis LHC peal kaks prootonite kimpu kokku põrutada. Kuid katsu sa pärast kokkupõrget aru saada, et mis oli mis ja kes oli kes ja kus oli kus. Heuer ja tema kolleegid kinnitavad, et nemad nüüd teavad, täpsusega üks osa miljonist.

Teavad, ja kinnitavad, et on avastatud uus osake. Et otsiti Higgsi osakest, siis kleepub see nimi uuele külge. Kuid keegi ei väida, et on avastatud just nimelt Higgsi osakene. Või täpsemalt – et on avastatud osakene, mille käitumine vastab teooria poolt välja rehkendatud Higgsi osakesele omasele käitumisele.

Kuid Heuer visandab juba uusi arengusuundi. Osake on peaaegu käes – see avab optimismi, et avanevad uued rahakraanid. Higgsi osake on tunginud füüsikast väljapoole. Heuer näitab slaidilt tõestuseks juuni lõpul Londonis Royal Opera House’s esietendunud romantilise Hector Berliozi ooperi Les Troyens hiljutist lavakujundust. Kus on seal Higgs, jääb üles leida nupukal vaatajal.

„Kolmkümmend aastat kitsendasime energeetilisi piire, kust Higgsi osakest otsida, ja ühe aastaga leidsime üles,“ kuulutab Heuer. Ta ei maini, et USA Fermilabi Tevatron tegi ära olulise töö piiride kitsendamisel. Ei maini sõnagagi. Juhtub, inimene on erutatud. „Tulevik on hele tumedas universumis!“ kuulutab ta. Saalitäis rahvast plaksutab empaatiliselt, sama kaasakiskuvalt kui konverentsi avamisel Iiri sammtantsijatele.

Ruumi taga on piisavalt ruumi. Küsib stringiteoreetik Brian Greene: „Mis meil peaks sellega asja olema?“ Ja vastab: „Tahame ühe idee ühendada ühe mütsi alla. Sest on jäänud küsimus – kus tulevad meie maailma dimensioonid?“

Jah, need dimensioonid. Lisa Randall: „Ruumi geomeetria on peidetud, väikestel vahemaadel ja suurtel energiatel ilmnevad efektid.“ on Randalli uue raamatu pealkiri on „Higgsi avastus: Tühja ruumi võimsus“. Kõlab nagu zen. Küsimus jääb, kas zen ja string kõnelevad ühest ja samast tühjast ruumist.

Tiit Kändler

Teadustoimetaja osavõttu ESOF2012 üritustest toetas ajakirja Nature projekt Nature Stars.

Foto: Tiit Kändler

CERNi peadirektor Rolf-Dieter Heuer kõneles dünaamiliselt Higgsi bosoni avastamise loost ja näitas slaidil, et Peter Higgs nagu teisedki inimesed asuvad oma suuruse poolest täpselt universumi suurimate ja vähimate objektide keskel.

Telli Teadus.ee uudiskiri