09.2012 arhiiv

News | Ökoloogia | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Mihklipäev

29.09.2012

29. september

Mihklipäev. Igal Õueonul oma Mihklipäev. On paras aeg mõtelda, milline on inimese suhe õuega. (Stampselt väljendudes – suhe loodusega.) Kas see on üks-üks või üks-kümme või hoopis irratsionaalsemalt üks-pii?

Nägin filmi heliloojast John Cage’ist ja temaga juhtus sihuke lugu, et kõigepealt avastas, et igast asjast saab heli luua ja siis sattus kuidagiviisi elama New Yorgist eemale, tervelt kümme kilomeetrit. Õudne lugu, polegi miskeid numbritega avenüüsid, ainult puud ja puud. Kõmbib siis metsas ja näeb äkki – miskit kasvab metsa all. Lähemal uurimisel selgub, et see on seen. Ja hakkaski mees lisaks helide ainulaadsele loomisele tegelema tummade tunnistajatega ja sai väga heaks seenetundjaks.

Kuid mis saab siis, kui inimese suhe õuega kaob hoopis? Kui ühel heal päeval inimene ei saagi enam aru, kas ta on õues või köögis, aasal või kontoris, metsas või hotellis? Kas saab siis öelda, et inimene on metsistunud? Aga kuidas saab inimene metsistuda, kui mets on maha võetud?

Selle mõtte peale saab Õueonu rõõmsaks. Kui mets võetakse maha, siis vähemalt üks hea asi – inimene ei saa enam metsistuda ega metsa poole olla ega metsa minna.

29. september

On väidetud, et looduses ei ole midagi tarbetut. Kuid kas looduses tõepoolest ei ole midagi tarbetut? Looduses peaks ju olema kõik, mida me üleüldse välja suudame mõelda – ulatub meie õu ju vähemalt 13,6 miljardi valgusaasta kaugusele. Kui me nüüd väidame, et seal ei olegi midagi tarbetut, siis vähemasti on see ütelus ise üsna tarbetu. Nii et vähemalt üks tarbetu asi ikka on.

Tuleb tummalt tunnistada, et tarbetuid asju on kõiksuslikus looduses täpselt sama palju kui tarbekaid, sest me ei hakka ju Cantori moel vaagima tarbetute asjade hulga ja tarbekate asjade hulga kardinaalsuste üle, et kumb hulk on võimsam teisest ja kumb mahub kumma sisse. Cantor läks oma lõpmatuste üksteise sisse mahutamisega hulluks. Õueonu läheb parem õue peale.

Paistab päike, ülalt vasaku õla tagant. Kui nina on metsataguse mere poole. Kontpuu punalaiguline, rohelise kuuse ees uhkeldamas. On see nüüd tarbetu või tarbekas, aga ilus ometi. Mihklipäev. Igal oma.

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. September. Omaosalus

25.09.2012

08. september

Taust on tähtis ka ja eriti just õuel. Need, kellele vaimne elu on vaid tsirkus, ei mõista eales õue elu. Soomlase Pentti Saarikoski luule ei ole ju tegelikult miski luule ega tema proosa miski proosa, need on vaid nn luule ja nn proosa. Sest mingi nimega peab asju nimetama. Kui ei ole nime, ei ole asja, arvab inime. Kuid asjal pole nimega asja.

Kurg on kurg ikka, kas nimetame teda kureks või harakaks. Kurg lendab kuremaale. Talvel on see lõuna, suvel põhja. Ütleb Saarikoski: „Ah et Egiptimaale? Tasub ettevaatlik olla, vanaks seal ei ela – kui ei võta Niilus, võtab vaarao.“

23. september

Ainus liim, mis vees ei lahustu, on hinnalipiku liim – eriti, kui see on kleebitud asja kõige nähtavamale küljele. Nõnda püsib hinnalipik kauem kui kaup. Kuidas oleks elada maailma, kus kaup oleks hinnalipik, ja hinnalipik kaup. Või polekski see nõnda tore, kui kaubad kestavad mälus kauem?

Sama asi õuega – ainus asi, mis õuel püsib, on igasugune risu-räsu. Õu võib minna hukka, kuid risu-räsu jääb. Tuleb elada nõnda, et see teadmine annabki jõudu.

24. september

Õueonu loeb lehest, et arstionu hoiatab – tuleb suurendada omavastutuse määra. Jäid haigeks, siis vaatame, äkki sa piisavalt ei teinud kükke ja selle asemel mugisid saia? Võta siis näpust ja ravi end ise või maksa mulle kogu rahaga. Nojah, pole midagi uut siin õue peal. Murdub ikka puu, kes ennast pole tormi käes noorest peast harjutanud. Kes on kasvanud vaikuses ja rahus, selle rabab ootamatu torm jalalt.

25. september

Õueonu näeb aknast, et pole näha midagi uut. Kõik on juba nähtud – puud ja lehed, rohud ja kõrred. Aga ikka nad kasvavad. Ennenägematu lugu!

Bioloogia | Meditsiin | News | vaata.imet

Mehed ja naised näevad erinevalt

11.09.2012

Oma silm on kuningas. Ja kuninganna ka. Et kuningas erineb kuningannast, selle tõestasid new York City Ülikooli Brooklini ja Hunteri Kolledžite teadlased, kes võrdlesid mõlema kooli normaalse värvusnägemisega meeste ja naiste nägemist. Nad järeldasid, et meeste ja naiste aju nägemiskeskused töötavad erinevalt. Mehed on tundlikumad peente detailide ja kiire liikumise suhtes, naised eristavad paremini värvusi.

Ajukoores esineb suurem hulgal meesuguhormoonide retseptoreid ja eriti palju on neid kujutisi töötlevas nägemiskoores. Need hormoonid juhivad ka nägemiskoore neuronite arenemist embrüol, nõnda et meestel on neid neuroneid 25 protsenti enam kui naistel.

Kui vabatahtlikel paluti kirjeldada värvusi nägemisspektri ulatuses, siis selgus, et meeste värvusnägemine oli nihutatud – mehed näevad veidi pikemaid lainepikkusi samamoodi, kui naised veidi lühemaid. Spektri keskosas eristasid mehed värvusi naistest kehvemalt.

Valgete ja mustade sambakeste kujutisi kasutati, et mõõta nägemise kontrastsustundlikkust. Sambakesed olid horisontaalsed või vertikaalsed ja vabatahtlikud pidid ütlema, millist nad nägid. Kui valged ja mustad sambakesed vahetati omavahel, tundus kujutis plinkivat.

Sõltuvalt sellest, kui kiiresti sambakesed muutusid või kui ligidal need üksteisele asusid, leidis rühm, et keskmistel kiirustel kaotasid vaatlejad tundlikkuse üksteisele lähedaste sambakeste vastu. Kui pilt muutus kiiremini, siis vähenes nii naistel kui meestel võime erinevaid pilte eristada. Mehed eristasid siiski kiiremalt muutuvaid pilte naistest paremini.

Töö juht Israel Abramov kommenteeris, et nii nagu kuulmine ja haistmine, erineb naistel ja meestel ka nägemine. Ta oletab, et kuna embrüo arengus juhib nägemisneuronite arengut ajukoor, mängid selles olulist osa meessuguhormoon testosteroon. Pole teada, miks selline olukord evolutsiooniliselt välja kujunes.

Allikas: AlphaGalilei, BioMed Central

Telli Teadus.ee uudiskiri