10.2012 arhiiv

mis.toimub | News | Rubriigid

Veel on mahti saata pilte teadusfoto konkursile

29.10.2012

Teadus on huvitav ja mitmekülgne ning väärib kahtlemata jäädvustamist. Selle soodustamiseks toimub 1. oktoobrist 31. oktoobrini Teadusfoto konkurss.

Nõnda siis on veel mahti saata oma pilte. Laupäeva seisuga on korraldaja Ivo Kruusamäe teatel saadetud 76 foto, mida olnud konkurside taustal saab pidada loomulikuks suuruseks. Küllap tuleb tähtaja lähenedes pilte veel juurde.

Konkurss ei püüa selgelt defineerida teadusfoto mõistet, vaid toetada teaduse jäädvustamist kogu selle ulatuses. Olgu pildile püütud
atmosfäärinähtusi, teaduseksperimendi aparatuuri, materjalide peenstruktuuri või hoopis katseandmeid koguvad teadureid – kõik see on väärt jäädvustamist.

Zürii liige, Tartu Ülikooli füüsikaprofessor Jaak Kikas loodab, et kunagi saame rääkida ka “Eestis teadusfotograafiast kui oma kindla tegijate-vaatajate ringiga fotograafiaharust, kus teaduslikku sisu dokumenteerivat fotot vääristab esteetiline kvaliteet”.

Varem on Eestis Teadusfoto konkurss toimunud 2006. ja 2007. aastal teadusteave MTÜ korraldamisel ning taas 2011. aastal. Konkurss jõudis Vikipeediasse, kuna seeläbi saab iga lisatud fotoga ühtlasi panustada meie omakeelse veebientsüklopeedia arengusse ja nõnda on kõigile tagatud vaba ligipääs parimate fotojäädvustuste juurde. Tarvo Metspalu möödunudaastase konkursi fotol näeme Tõravere teleskoopi, astronoom Indkler Kolkat ja neid ümbritsevat eksperimentaalteaduslikku pudi-padi.

Võistlust korraldab Wikimedia Eesti ja selle toimumist toetavad Nikon ning Haridus- ja Teadusministeerium.

Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse poolt on eriauhinnana 100 € kinkekaart parimale TÜ üliõpilasele.

Vaata lähemalt: http://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:Teadusfoto_2012

——————-
Eelmise aasta võidupilte: http://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:Teadusfoto_2011/Parimad

Allikas: Wikimedia Eesti

Meditsiin | News | to.imetaja

Nõudkem inimväärset patsienti!

25.10.2012

Kui kunagi helges tulevikus, mil kõigile Eestis on selge, et pärast suve tuleb ikka sügis oma tormide ja võimalike uputustega, kogunevad arstid streikima Tallinna kesklinna tänavatele, mis on elanikest tühjaks jooksnud nagu vana väsind õhupall õhust, loosungite alla „Nõuame inimväärset patsienti!“ siis otsin üles oma vihmavarju, mille sain Bayeri kompaniilt Leverkusenis kingiks aspiriini sajanda sünnipäeva puhul, ja torman streikijatega ühinema. Õhinal, vaata et lootusrikkalt.

Sest olen ikka ja jälle veendunud, et see, mis vaevab meie meditsiini südant, on seesama asi, mis vaevab meie majanduse ja kaubanduse, meie ärinduse ja turunduse, meie kunsti ja kunsttükkide – ehk laiemalt öelduna kogu elu ja olu toimimist, ei ole mitte niivõrd rahapuudus, kuivõrd võimetus end rebida kõrgemale meelelahutuse raudsest, ent vahel isegi meeldivast haardest. Et olla täpne, siis usun seda, kuna ei suuda arvudega tõestada. Kuid kunagise füüsikuna tean, et mida ei suuda tõestada arvudega, seda tõestavad aegread.

Jah, vahel nukrushetkedel tundub, et Eesti vabariik on loodud meele lahutuseks ja tipus sportimiseks. Nojah, vabandust, eks ikka riigi juhtimise ja poliitika tegemise tarbeks ka.

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas aastal 1838 imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud tal ühe jala jaoks tina. Tal ei jäänud üle muud kui minna rändama ja nõnda sattus kala kõhtu. Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur leiti seest üles. Mis tinasõdurist sai, on ilus ja kurb, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega on see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen tinasõduri seiklusi üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi, ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendumise tõttu. Patsiendid said targemaks.

Pooled ravimitest, hirmkallitest ja hirmtähtsatest, ei ravi pooligi patsiente. Geneetika kuulutus personaalsest meditsiinist on vajumas reaalse majandusmaastiku rappa. Jumal ei kuulutanud Moosesele Siinai mäel, et joogivees ei tohi olla tina üle 0,000…, oh, ma ei tea, mis protsent see parasjagu seaduses on. Ta ütles, et ei tohi tappa. Ka teadmishimu mitte.

Pole siis ime, et nagu hilissügisesed kilgid kunagiste reheajude tagant, ronivad pangaseifide tagant välja prohvetid, kes kuulutavad omaosalust ja omavastutust ja muud säherdust kraami, mida natsid ja kommunistid küll teiste nimede all, kuid üsna edukalt mitte ainult ei kuulutanud, vaid ka ellu viisid – kui saab ellu viimiseks nimetada seda, mis pigem tähendas elust välja juhatamist, olgu või eugeenika mine all, mis tänapäeval küll kannab sobilikumat nimetust „geneetiline valik“.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Osmanite impeeriumis leiti palgahädale lihtne lahendus. Nii näiteks 400 aasta eest Istanbuli Uues Moshees Yeni Camis tegutses astronoom, kes elas aianurga majakeses ning tegutses lisaks viie palvekorra kellaaegade arvutamisega ka lunaarse kuu alguse teavitamisega ning andis ka märku, millal lõpeb ramazaani paast. Lisaks sellele kõigele oli ta ka astroloog, kes ennustas Sultanile tulevikku ja sellestki ei olnud piisav – ta parandas ka naabruses elavate inimeste kellad ära. Kui raha puudu, siis küllap lükkas ka käru, millega vähemalt kolmandik istanbuli meestest siiani ringi sebivad.

Foto: Tiit Kändler, Istanbul, 20. oktoober.

¤

Infot ei ole kunagi liiga palju, ent üha enam katab seda manipuleeritud müra katteloor. Patsiendil ei jää ellujäämiseks muud, kui ennast harida. Mina küll ei ole kohanud ühtki arsti, kes küsimise peale ei selgita, kuidas sinuga asjalood olla võivad. Liiga vähesed küsivad. Neelavad alla tabletid ja turuavanemised ja hõõgpirnisulgumised ja isegi omavastutused.

Kui riigil on üldse asja siia Eesti riiki, siis on see läbi hariduse andmise. Harimine ei tähenda ainult koole ja lasteaedu. See tähendab avalikke sõnavõtte ja avalikku teavet ja muude nähtuste seas ka avalikku, riigi ringhäälingut. Seni, kuni ringhäälingut juhitakse nagu kalossivabrikut, harimiseks see kanal ei sobi. Kui telesaadete mantraks on vähemalt 30 000 vaatajat, siis on loogiline, et vähegi harimisvõimalusi pakkuva saate juhtideks pistetakse külahullud või pulmatolad, sest neid on lõbus vaadata.

Lõbus peab olema, kas teate. Kuid õppimine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riigi ringhääling oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama. Nagu Leonidi ajal põgeneti poliitiliste valede eest, nõnda tuleb nüüd põgeneda ülelaheuudistesse siinse meelelahutusliku loba eest.

Siin on põhjus, miks meditsiin ja haridus on juba läinud meile nõnda kalliks ja kallimaks veel läheb: riik ei kasuta ära võimalikke kanaleid patsiendi harimiseks. Mitte see, et arstid lähevad Soome, pole probleem – haigekassa saab ju ometi ükskord hakata haigetele Helsingi laevapileteid välja ostma, see on üsna odav, ja häda on lahendatud. Mida aga ei osta, see on tinasõduri vankumatus, kes isegi ühel jalal seisis oma õiguste ja armastuse eest ja harib meid oma surematus loos nüüdseni edasi.

Bioloogia | Geneetika | Keemia | Meditsiin | mis.uudist | News

Nobeli keemiapreemia raku nina avastamise eest

11.10.2012

Nobeli keemiapreemia võitsid 10. oktoobril USA teadlased, 1943. aastal sündinud Robert Lefkowitz ja temast tosin aastat noorem Brian Kobilka. Tänu nende headele ninadele teame nüüd täpsemalt, kuidas nina tunneb lõhna, silm näeb valgust ja keel tunneb maitset. Täpsemalt – kuidas rakud saavad teada, mis toimub nende ümbruskonnas.

Rakk on muust maailmast eraldatud oma kestaga, mis aga pole läbipaistmatu nagu Schrödingeri kassi kast. Kuidagiviisi jõuab rakkudeni teave, milline on ümbruskond. Värsked nobelistid olid need teadlased, kes oma paljude kolleegide töö teravmeelselt kokku võttes ja edasi arendades said teada, kuidas.

Raku pinnal leidub hulgaliselt valgumolekule, mis on kestast läbi nõelutud ning mis seovad endaga välismaalmast nendeni jõudvaid lõhnamolekule, maitsemolekule, hormoone võis siis muudavad oma olekut valguse footonite toimel. Kui nüüd need molekulid või footonid, millel enestel ju ei ole ei maitset, lõhna ega värvi, mis ise ei tunne hirmu ega ole unised ega erksad, haaratakse retseptorite poolt, siis vallanduvad rakus protsesside teekond, mille lõpus on õuna magushapu maitse, punane värvus ja ümmargune kuju.

Tiit Kändleri ülevaateid Nobeli preemiatest lugege täies mahus Eesti Päevalehe neljapäevastel teaduskülgedel. Siinne tekst on autorikaitse all ja selle avaldamine mujal on ebaseaduslik.

Bioloogia | Füüsika | Geneetika | mis.uudist | News

Nobeli preemiad 2012: rakud tagasi noorusesse ja kvantosakesed lõksu

09.10.2012

Tiit Kändleri ülevaateid Nobeli preemiatest lugege täies mahus Eesti Päevalehe neljapäevastel teaduskülgedel. Siinne tekst on autorikaitse all ja selle avaldamine mujal on ebaseaduslik.

Füsioloogia või meditsiini alase Nobeli preemia võitsid 1933. aastal sündinud britt sir John B. Gurdon ja 1962. aastal sündinud jaapanlane Shinya Yamanaka. Otsus kuulutati välja 8. oktoobril. Teadlastel õnnestus küpsed rakud tagasi noorusesse suunata.

Raku elu kulgeb ühes suunas, seda tagasi pöörata ei saa, nii nagu inimene ei saa naasta oma noorusaja mõtetesse, tunnetesse ja olekusse. Me ütleme selle kohta, et aeg on pöördumatu – kuigi tegelikult on pöördumatu elusolendi areng. Ja ka elusraku areng. Alul, embrüos on küpsemata rakk kõigeks võimeline, pluripotentne tüvirakk. Mida päevake edasi, seda enam rakud spetsialiseeruvad, et kehas mingit kindlat ülesannet täita. Ning kui juba kord potentsiaalselt kõigeks võimeline olnud rakust saab aju närvirakk, siis tahad või ei taha – see rakk enam naharakuks ei kõlba.

Gurdon oletas lapsikult, et raku genoomis võib alles olla miski, mis annaks rakule informatsiooni, kuidas saada mingiks teist liiki rakuks kui just parasjagu ollakse. Ta katsetas oma oletust konnade peal. Võttis konna munarakust tuuma välja ja pistis selle asemele kullese sisikonnast võetud küpse, diferentseerunud raku. Ja ennäe – see manipuleeritud munarakk arenes täiesti edukalt toimivaks kloonitud kulleseks. Ning lõpuks kasvas kulles tubliks konnaks.

Tema tulemus seati kolleegide poolt suure kahtluse alla. Kuid 1995. aastal sai Gurdonist Sir Gurdon, 2004. aastal nimetas Wellcome Trust oma Rakubioloogia ja Vähiinstituudi ümber Gurdoni Instituudiks.

Shinya Yamanaka hakkas uurima embrüonaalseid tüvirakke, mida esmakordselt eraldas hiirest Martin Evans, kes oma töö eest 2007. aastal Nobeli preemia võitis. Täpsemalt hakkas Yamanaka otsima selliseid geene, mis hoiavad rakke küpsemata olekus. Neid justkui raku aega peatavaid geene, mis kodeerivad kindlaid valke, mida vajab rakk oma arenguks, sai kokku 24. Nende toodetud valke sisestas Yamanaka naharakkudesse ja tegi 2006. aastal kindlaks, et vaid nelja valgu kombinatsioon on piisav, et hiire embrüo sidekoe rakud tagasi suunata igas suunas areneda suutvateks tüvirakkudeks.

Kyoto Ülikooli iPS rakkude uurimiskeskuse direktor ja professor Yamanaka valiti eelmisel aastal Aasia 15 tipmise teadlase hulka ning teiste auhindade seas on saanud ka linuxi operatsioonisüsteemi looja Linus Torvaldsi auhinna.

Nobeli füüsikapreemia võitsid Marokos 1944. aastal sündinud Prantsuse kodanik Serge Haroche ja Milwaukees samal aastal sündinud USA kodanik David J. Wineland. Otsus kuulutati välja 9. oktoobril.

Nobeli laureaadid demonstreerisid, et individuaalseid kvantosakesi saab otseselt jälgida, ilma neid hävitamata. Üksikuid osakesi on keskkonnast raske isoleerida ja nõnda kaotavad nad oma kvantomadused niipea, kui välismaailmaga vastastikmõjustuvad. Nõnda ennustab kvantfüüsika, kuid seda ei ole võimalik jälgida otse vaid kaudsete eksperimentide läbi.

Haroche ja Wineland suutsid oma laborites mõõta ja kontrollida väga hõrku kvantolekuid, mida peeti varem võimatuks otseselt jälgida.

Wineland lõksustas elektriliselt laetud aatomeid ehk ioonid, kontrollides ja mõõtes neid footonitega. Haroche tegi vastupidist: ta kontrollis ja mõõtis lõksustatud footoneid saates läbi lõksu aatomeid.

Nende meetodid kuuluvad kvantoptikasse ning on esimesed sammud superkiirete kvantarvutite ehitamisel. Ka on nende tööde põhjal ehitatud ülitäpseid kelli, mis tulevikus võivad saada uue ajastandardi aluseks, olles nüüdsetest üle saja korra täpsemad.

Astronoomia | Kosmoloogia | News | vänge.lugu

Astronoomid: tumeenergia tõenäosus on 99,996 protsenti

09.10.2012

Tumeenergia nimeline müstiline ollus, mis kihutab takka universumi paisumist, on tõepoolest olemas. Nõnda kinnitavad Portsmouthi Ülikooli professor Bob Nichol ja tema kolleegid-astronoomid Kuningliku Astronoomiaühingu kuumärkmete septembrinumbris. Pärast kaks aastat kestnud tööd järeldasid teadlased, et tumeenergia eksisteerimise tõenäosus on tõeliselt imesuur ning isegi NLiidu kunagiste hääletamiste tulemuste osavõttu ületav 99,996 protsenti.

„Tumeenergia on siiani jäänud üheks nüüdisaja suuremaks teaduslikuks müsteeriumiks, nii et pole ime, et paljud teadlased selle esinemist küsitavaks peavad,“ ütles Nichol Kuningliku Astronoomiaühingu pressiteates. Üle kümne aasta tagasi tõdesid kauge supernoova heledust jälgivad astronoomid, et universumi paisumine tundub kiirenevat. Kiirenemist seostatakse arvatavalt 73 protsenti kosmose sisust täitva tumeenergia tõukejõuga. Teadlased, kes kiirenemise avastasid, võitsid möödunud aasta Nobeli füüsikapreemia, kuid tumeenergia on ikka vaidluste teema. Selle esinemise tõestuseks on kasutatud mitmeid tehnikaid, kuid need on olnud kas kaudsed või ebatäpsed. Selge tõendus tumeenergia kasuks tuleb astronoomide Rainer Sachsi ja Arthur Wolfe’i nime kandava efekti läbi. Suurest Paugust säilinud kosmiline mikrolaineline taustkiirgus on jälgitav üle kogu taeva. 1967. aastal oletasid Sachs ja Wolfe, et valgus sellest kiirgusest muutub veidi sinisemaks, kui läbib mateeriakämpude gravitatsioonivälju ehk siis toimub gravitatsiooniline punanihe. 30 aasta pärast pakkusid Robert Crittenden ja Neil Turok välja, et astronoomid peaksid otsima selle valguse footonite energia väikesi muutusi ja võrdlema kiirguse temperatuuri jaotust galaktikate kaartidega.

Kui tumeenergiat poleks, siis need kaks kaarti teineteisele ei vastaks. Kui aga tumeenergia on, siis viib see kummalisele efektile, et kosmilise mikrolainekiirguse footonid läbi massikämpude liikudes saavad energiat juurde.

2003. aastal Sachs-Wolfi efekt mõõdeti, kuid signaal oli nõrk ja vastavus kaartide vahel väike. Nüüd on teadlased tulemusi uuesti põhjalikult analüüsinud ja järeldavadki oma kaheaastase töö põhjal tumeenergia esinemise ülikõrget tõenäosust. 99,996 protsenti.

Mis tumeenergia on, seda ei tea seni veel keegi.

Allikas: Royal Astronomical Society

Telli Teadus.ee uudiskiri