11.2012 arhiiv

mis.toimub | News

Teadusfoto võistluse lõpetamine 2. detsembril

25.11.2012

Oktoobrikuu vältel toimus konkurss Teadusfoto 2012, mille korraldas Wikimedia Eesti ning mille eesmärk oli populariseerida teaduse tegemist ja jäädvustamist. Võistlusele saatsid 48 autorit kokku 267 fotot. Tulemused antakse teada pühapäeval, 2. detsembril kell 14.15 algaval, Tartus Ahhaa keskuses toimuval teadusfoto võistluse lõpetamisel.

Samas saab näha ka parimatest töödest koostatud näitust. Paremad fotod jõuavad ka Vikipeedia esilehele. Pilte saab näha Vikipeedia artiklist Vikipeedia:Teadusfoto 2012.

¤

¤

¤

Fotol on koorunud vikerforell.

Allikas: Wikimedia Eesti

Arheoloogia | Etnoloogia | mis.uudist | News

Teadvus tekkis arvatust varem

25.11.2012

Millal tekkis inimese teadvus? Selle üle on vaevanud oma teadvust keeleteadlased ja filosoofid, psühholoogid ja antropoloogid, teoloogid ja etnoloogid, arheoloogid ja museoloogid. Nüüd selgub, et teadvuse lätetele võivad meid juhatada hoopis insenerid. Kas nüüdsele sarnane inimmõtlemine tekkis meie liigi ajaloo alul või käigus, kas tekkis see aegamisi või äkitselt?

Lõuna-Aafrikast leitud kivitööriistad osutavad, et inimene, kes need tegi, oli võimeline kompleksselt mõtlema ja andis oma kogemusi läbi põlvede edasi. Need riistad tõendavad, et nool ja vibu oli tuntud juba 71 000 aasta eest. Nende soojusega töödeldud kividest valmistatud väiketööriistade ehk mikroliitide kasutamine osutab, et Homo sapiens oli tolleks ajaks juba omandanud keerulise tehnoloogia ja mõtlemise.

Nüüdisinimesele anatoomiliselt lähedane liik ilmus Aafrikas välja 200 000 aasta eest. Seni arvati, et võttis tükk aega, enne kui 40 000 aasta eest hakkas inimene nüüdisaegsele sarnaselt käituma. Connecticuti Ülikooli antropoloog Sally McBrearty usub, et nüüdsele sarnane tunnetuslik võimekus tekkis samal ajal nüüdse anatoomiaga ning inimkultuur edenes tasapisi üha keerukama mõtlemise poole. On tõendeid, et juba 200 000 aasta eest kasutati värvimiseks ookrit, 100 000 aasta eest valmistati ehteid. Nüüd on ka tööriistade valmistamine nihkunud varasemasse aega.

Allikas: Nature

Meditsiin | mis.toimus | News | Psühholoogia

Kas teadus on koomiks või traagiks?

19.11.2012

„Teadus – kas koomiks või traagiks? Algtingimused ja taust populaarteaduses.“

Tiit Kändler

Ettekanne teadusmeedia konverentsil „Teadushimuline meedia“

16. november 2012 kell 10.30, 15 min.

Kui ma sõitsin läbi ootamatult lumeohtra sügismaastiku 27. oktoobri hommikul Vooremaale, kuhu olin kutsutud füüsikute talvekooli esinema, mõtlesin äkitselt, et kuidas ma tunneks ära Eesti, kui poleks teeviitasid ja muud keelelist pudi-padi. Kui ma isegi ei saa aru, kas on varakevad või hilissügis. Päikese tõustes kattusid lumeväljad uduga, maastik sürrealiseerus ja ainus, mis Eestile viitas, oli Voore küla äärest kosmose poole kerkiv lõkkesuits. Eestlane teeb alati lõket. Olgu siis maastikul või hinges. Niisiis Eesti.

Esiteks

Toas ootas mind pea sadakond noort haritlast, kellest sõltub Eesti tulevik. Kui küsisin neilt noortelt inimestelt, kellest osa ülakorrusel Eesti esimese kosmosesatelliidi asju ajas, mis neid Eestis teaduse populariseerimises häirib, küsis üks noormees ameerika füüsikule Richard Feynmanile viidates, et miks peetakse publiku rumalaks. Ameerika üks suurimaid ja populaarseimaid füüsikuid, suurepärane populariseerija Feynman kirjutas kord ühes oma raamatus: „Kogu see idee, et keskmine persoon on ebaintelligentne, on väga ohtlik idee.“

Samale küsimusele on tulnud mul vastata ikka ja jälle – kui andsin kahe aasta eest seminare Kunstiakadeemia graafilise disaini üliõpilastele, kui kõnelesin 20. augustil Väike-Maarja rahvaga, kui olen vestelnud teadus.ee suvekooli osalejatega läbi kaheksa aasta või Teaduskabaree külalistega möödunud hooajal. Kui olen vestelnud eesti teadlastega. „Miks meid tobudeks peetakse?“ tõuseb küsimus pinnale kui kalast puutumatuks jäänud kork.

Ei jää üle muud, kui selle üle mõtelda. Mõtlemiseks pakkus mulle lisapinget kolm viimast aastat, mil olen kirjutanud akadeemik Endel Lippmaa elust, aga ka teadusest, poliitikast, ajaloost, raamatu, mis kahe nädala pärast trükikojast väljuma peaks. „Miks meid rumalaks peetakse?“ on ju laiem küsimus ja seostub meie riigis praegu toimuva ägeda diskussiooniga. See ei ole ainuüksi teaduse populariseerimise probleem, vaid kerkib halli müürina ette igale kodanikule, kes veidi hätta sattununa kas mingist registrist, ametist, kohtust või valitsusest tahaks veidi abi saada: mis me teile ikka pajatame, te niikuinii aru ei saa. Palgake advokaat. Kas teadusajakirjanik saab olla amatöör-advokaat, elutähtsate asjade selgitaja?

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas aastal 1838 imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud ühe tema jala jaoks tina. Ta sattus rändama, armudes enne aknast alla kukkumist pabermajas elavasse baleriini, kes samuti näis ühe jalaga hästi hakkama saavat. Lõpuks neelas vankumatu tinasõduri alla kala.

Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur sattus sama pere lauale, kelle lastele ta kunagi kingiti. Mis tinasõdurist ja baleriinist sai, on kole kurb ja ime ilus, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega oleks see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen, kes selles teadust populariseerivas loos tinasõduri seiklused üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi, ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendumise tõttu. Sest patsiendid said targemaks. Sellele aitas kaasa ka teadmiste populariseerimine.

Inimene vajab lugu. Vähemasti nõnda meile lugu peetud inimesed pajatavad. Lugu muutub üha lühemaks. Lõpuks jõutakse välja saripiltlooni ehk koomiksini. Kas teaduse olemuse saab väljendada koomiks? Või muundub see Eestis traagiksiks?

Teiseks

Teaduse lugu vajab algtingimusi ja tausta. See tähendab, et ajalugu ja seoseid, paralleele.

Isegi teadlane on inimene. See tähendab, et teaduse loo esitamiseks tuleb tunda avaldatud artikleid ja kuulata nende kaja teadlaskonnas.

Üsna palju on Eestiski tutvustatud Itaalia kohtu otsust, milles mõisteti elanike tapmises süüdi seismoloogid, kes ei ennustanud õigesti suure maaväringu tulemist. Kohtuotsuse vundamendiks oli kodanike totaalne ignorantsus tõenäosuse kui looduse vältimatu ja lahutamatu kaaslase suhtes.

Sel aastal Nobeli preemia võitnud jaapanlase Shinya Yamanaka välja töötatud tehnoloogiale pretendeeris hoobilt üks Hishasi Moriguchi, kes väitis, et hoopis tema on pluripotentseid tüvirakke patsientide ravimiseks kasutanud esmakordselt. Ajakirjandus võimendas asjalugu, lõpuks aga selgus, et toosinatne Moriguchi valetas nii oma publikatsioonide kui nende retseptsiooni kohta.

Ajakiri Nature teeb juhtkirjas järelduse: teadust vahendav ajakirjanik mitte ei või, vaid peab olema kursis teadlase artiklitega ja nende tsiteerimisega. Isegi teadlased on inimesed ja inimene on teadupärast laisk, edev ning edumaias. See, et mõni eesti teadlane töötab kusagil välismaa teadusasutuses, et aseta teda ilmtingimata püramiidi tippu. Võib näiteks juhtuda, et ta ei saanud kodumaal hakkama, ja nüüd teeb mõnes kuulsa nimega ülikoolis teadusliku sanitari tööd – mida vajab ka iga labor.

See tähendab, et ajakirjanik peab lugema teadusartikleid. Eestis on raske teadlaselt saada kommentaari kolleegi töö kohta. Homme võib kritiseeritav istuda mõnes rahajagamiskomisjonis, ja nälg ongi majas. Ega siis ilma asjata Briti teadusajakirjanikud küsi oma maa teadlase töö kohta arvamust Austraaliast või USAst.

Kolmandaks

Teadusajakirjaniku vaist võib ütelda mõndagi. Seda mõistetamatum on, miks näiteks Riigiringhääling usaldab teadusajakirjaniku rolli multifunktsionaalsetele ajakirjanikele, kõnelemata sellest, et akadeemikut lastakse intervjueerida suisa komödiandil. Pole kahtlust, et need inimesed on omal alal andekad ja vahvad tegijad. Kuid kindlasti mitte teadusest informeeritud ajakirjanikud. Keegi on kunagi kusagil välja mõelnud loodusseaduse – ühelgi riiklikul telesaatel ei tohi olla alla 30 000 vaataja. Eestis tähendab see ausa ja vahva teadussaate võimatust riigitelevisioonis. Et vaatajat püüda, hakataksegi tolatsema.

Miks arukad inimesed vaatavad näiteks saateid MI või OP või kapital? Sellepärast, et neid teevad asjatundjad – muusikud, kunstnikud, majandusega kursis olevad inimesed. Keegi ei tule selle peale, et lasta muusikasaadet teha suvalisel füüsikul.

Kes tahab istuda püramiidi all, las see istub seal ja pajatab, kuid kui lai ka püramiidi all ei ole, ja kogub oma 30 tuhat lõdvalt kätte. Tipus on asjad kvalitatiivselt teistmoodi. Koomiku roll intervjueerijana pigem peletab arukat inimest kui tekitab tunglemise teadusülikoolide uste taga. Mis sest et on karismaatiline ja ekraanikõlbulik.

Neljandaks

Kõige ohtlikum on asi meditsiiniuudistega. Kui need satuvad asjatundmatute interpreteerida, võib see olla ohtlik nii meditsiinile kui tervisele.

Vahemere dieedist, selle imettegevast kasulikkusest on pajatatud vähemasti 2400 aastat, Platoni teose „Pidusöök“ ehk „Symposion“ ajast alates. Söövad oma Vahemere asju, õli ja kala ja veini ja brokolit ja surevadki tervena. Kuid sotsiaalseid suhteid ei võta keegi arvesse – sest neid on raske kui mitte võimatu katseliselt kontrollida. Võibolla on sealsed inimesed südametervemad, stressivabamad tänu lahedate pere- ja sõbrasuhetele, mitte selle tõttu, mida nad sisse söövad – pealegi veel kõige ebatervislikumal ajal, südaöösel.

On üks valdkond, kus mitmekesisus ei esine. Kummalisel kombel hõlmab see valdkond inimese vaimsete võimete maailma. Enamus vaimsete võimete uurijaid on veendunud, et ei ole olemas erinevaid intelligentsuse vorme, eraldi näiteks keele ja muusika, matemaatika või spordi, ruumi või aja intelligentsust. Psühholoogid Jüri Allik ja Anu Realo on välja uurinud, et need inimesed, kes on edukad ühe vaimset pingutust nõudva ülesande lahendamisel, saavad reeglina hästi hakkama ka mõne teise oma ülesehituselt erineva mõtlemist nõudva ülesandega. „Tark inimene erineb rumalast vaid ühel ja ainsal viisil,“ „kõik rumalad inimesed on rumalad ühtemoodi, kuid tark saab olla vaid isemoodi,“ järeldavad nad.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama. Neid oli kindlasti vähem kui 30 000.

Vankumatu Osmani astronoom toob taas meelde vankumatu Taani tinasõduri. Need meenuvad ja abistavad, kui vahel tekib lootusetu tunne, et Eesti riik on tehtud vaid selleks, et meelt lahutada ja tipp sportida. Meil on tänu vankumatutele teadusajakirjanikele tänu säilinud omamaine teadusajakirjandus, sealhulgas vähemalt kaks ajakirja – mida näiteks ei Leedus ega Lätis ole. Meil on ka piisavalt vaimukaid teadlasi, kellelt vajadusel saab pärida nõu.

Tuleb jääda vankumatuks, olgu teadusajakirjandusel vaid üks jalg ja ähvardagu teda tulleviskamine. Probleemid on ühiskonnal alati. Alati on probleemid lahendatavad. Kuid lahendused ei püsi alatiseks. On vankumatu tinasõduri ülesanne korrata seda kurba tõde, enne kui ta tulle visatakse. Siis kannab tuulehoog tema kõrvale ka armastatud baleriini.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui me anname alla survele teha teadmistest laadajant ja noorte täiusepüüdlustest pealesunnitud omakohtuga ning pisaratega lõppev teadusvõistlus, on lõpp kiire tulema.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Lõbus peab olema, kas teate. Kuid teadmine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riik oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama.

„Mis puutub taimedesse, siis pole keegi seda valdkonda käsitlenud sama vaimukalt kui Manchesteri praost W. Herbert, ning seda ilmselt tänu oma avaratele aiandusteadmistele.“ Nii kirjutas Charles Darwin 21 aastat pärast Anderseni Vankumatut Tinasõdurit oma vaimukas ja teravmeelses teoses „Liikide tekkimine“, mis hiljaaegu ka eesti keeles ilmus. Darwin kirjutas selle raamatu teaduse populariseerimiseks. Darwin teadis hästi, et loodusliku valiku üle elav vaimukus ei ole tolatsemine, vaid teadmisel põhinev teravmeelsus. Tema raamatu esmatrükil oli vaid 1250 eksemplari, ent see murdis teaduses paradigma ja vabastas loodusuurijate mõtte uude universumisse.

Selliseid teadlasi, vaimukaid ja teravmeelseid teadlasi, on Eestis hulganisti. Tehkem siis vankumatult nendega koostööd, nii nagu ka kõigi kunstnike ja kirjanike, muusikute ja arhitektidega.

Meemide vahelises olelusvõitluses on teaduslik meetod – peadpööritavate hüpoteeside ja kontrolli, individuaalse geniaalsuse ja kollektiivse skepsise sümbioos – jäänud püsima tänu teaduse arukale ja imelisele ühendusele kõigi teiste kaunite kunstidega.

Ajalugu | Bioloogia | Füüsika | Keemia | lugemis.vara | News

Ilmub raamat Endel Lippmaast

14.11.2012

Tiit Kändler

Endel Lippmaa

Mees parima ninaga

Dokumentaalne teadusromaan

Kujundus: Eerik Kändler

Toimetaja: Anu Jõesaar

Ajakirjade Kirjastus AS

336 lk

Novembrikuu lõpul ilmub asjaolude keskmise normaalsuse piires püsides trükist minu raamat Endel Lippmaast. See raamat on Eesti teadust, ajalugu – nõnda siis meie kõigi saatust – oluliselt mõjutanud inimesest. Valmistasin seda peaaegu kolm aastat, mille vältel reisisin läbi 82 aastat Eesti ajaloost, sealhulgas 42 aastat oma elust teadlase ja teaduskirjanikuna. Ei hõlmanud ajalugu teaduslikult ega teadust ajalooliselt. Ositi ehk ometi. Sestap nimetasin selle raamatu dokumentaalseks teadusromaaniks.

Sissejuhatusest:

See raamat põhineb kolmel vaalal ja ühel elevandil. Esimene, suurim vaal on kahe aasta jooksul, 2010. aasta 1. septembrist kuni 2012. aasta 30. maini Endel Lippmaaga tema kabinetis ja kodus peetud paarkümmend pikka vestlust: intervjuud, usutlust, vahel ka vaidlust, mis kestsid tunde.

Teine vaal on umbes sama ajavahemiku jooksul tehtud lühemad või pikemad intervjuud mitmete Lippmaad tundvate inimestega: lähedaste ja kolleegidega, eelkõige tema abikaasa Helle Lippmaaga.

Kolmas vaalake on autori enese mälestused tööst Lippmaa sektoris ja instituudis aastatel 1970–1988.

Neljas, see elevant, on kirjandus, niipalju kui autoril oli oidu ja kannatust vajalikku ning asjassepuutuvat teaduslikku ja poliitilist, ilu- ja ajakirjandust üles leida ja läbi lugeda. Kirjandusest on lisas antud ülevaade.

Iga peatükk siin raamatus on kirjutatud nõnda, nagu tehakse osi mõnes inglise kriminaalsarjas. See on eraldi seisev lugu, ja neid lugusid võib lugeda mistahes järjekorras, Siin toodud järjestus on vaid autori valik, sest mingi järjekorra pidi ju tekitama. Kuid neid eri lugusid ühendab üks kangelane, paljud tegelased ning korduvad ja teisenevad olukorrad ning tublide meemidena ikka ja jälle sisse lipsavad tõigad, seigad ja asjaolud.

Aeg säilitab oma märgi lauses, kirjatükis, mis on kirjutatud sel ajal ja öeldud just siis ja mitte kunagi enne ega pärast. Seepärast on antud edasi Lippmaa kõnet, aga ka autentsete erakirjade teksti ning ajakirjanduse väljalõikeid võimalikult muutmata kujul ja pikkuses, mis võimaldab haarata tervikut.

Iga peatükk algab Endel Lippmaa teravmeelsuste hulgast valitud tsitaadiga. Tema ütlused on esitatud põhitekstist erineva kirjapunktiga, kirjatüübiga ja tagatipuks veel taandega ning nende kohta ei lisata, et ütles Lippmaa, mainis Lippmaa, selgitas Lippmaa ja muud taolist. Samal kombel on esitatud ka teiste tegelaste ja kirjandusallikate jutt, kuid siis on enne tsitaati öeldud, kellelt või kust tsitaat pärineb.

See raamat ei ole belletristiline biograafia tavalises mõttes, kui püüdleb ometi tabama mingit sõnadega sõnastamatut tervikut. Kui on just vaja iseloomustavaid sõnu, siis on see ühe teadlase tööd ja elu populariseeriv raamat.

Hõlpsama lugemise tarbeks on siin-seal antud ka graafilist materjali. Lisas on leida raamatu mõistmiseks olulisemate terminite seletused ning isikunimede ja olulisemate terminite register, aga ka osaline loetelu kirjandusest, millele kirjutamisel toetusin.

Väljajuhatusest:

Muutunud on taust ja see on muutnud elu seletamise sõnavara kompuuterlikuks.

Sõnavara on muutunud, kuid küsimus on jäänud täpselt samaks. Mis on elu? Selle küsimuse üle on oma elu jooksul ilmutatult või varjatult juurelnud ka meie raamatu protagonist. Eksperimenteerinud hulgaliste meetoditega, otsinud lahendusi. Vaatab mulle otsa, elus pilk helepruunides silmades, võimu ja vaimu ühine elus pesa. Elus?

“Võibolla on see liiga kardinaalne küsimus, aga see on hästi defineeritud probleem – kuidas on võimalik näidata, et nii tohutu suurte energiavoogude olemasolul meile mitte kättesaadaval viisil vaakumis – et need ei või luua teistes oludes teistsuguseid elusid. Minu arvates võivad ikka küll.”

Ütleb ja hüppab üle selgitama:

“See küsimus on minu arvates kardinaalne. Miks elu seotakse üheainsa interaktsiooniga, üheainsa tuumaga – see on nii popslik.”

Paberid nõustuvad täisnurkselt vaikides, kustukumm püsib paigal, kuid ideaalselt terav pliiats prillitoosi ja käekella vahel ootab oma uut võimalust.

Loodetavasti kohtume

Tiit Kändler

Astronoomia | eesti.teadus | News

Eestilt jõulukingituseks satelliit

12.11.2012

Tiit Kändleri loo veidi lühendatud variant ilmus Eesti Päevalehe teadusküljel 08. novembril. Autori fotod.

„Eesti saadab oma satelliidi Maa orbiidile enne Soomet,“ naerab Soome Meteoroloogiainstituudi teadlane Petri Toivanen, kui küsin, kas nende päikesepuri ikka on piisavalt uudne, et keegi seda orbiilile katsetama lennutab. Istume Vooremaa keskmes, Voore külalistemaja baaris, vanas mõisamajas, mille seinale kruvitud bareljeef (fotol) kinnitab, et siin koolis õppis aastatel 1951–1958 kirjanik ja lavastaja Mati Unt. Just samal ajal, 1957 lennutati üles esimene Maa tehiskaaslane Sputnik.

Mati Unt kirjutas kümme aastat hiljem jutustuse „Elu võimalikkusest kosmoses“. Nüüd arutatavad siin Soome teadlased ja Eesti teadlashakatised, kuidas lahendada veel mõnda tehnilist probleemi, enne kui jõululaupäeval, 24. detsembril kogu satelliit Euroopa Kosmoseagentuurile üle anda tuleb. Jah, tõesti – vahel on kosmos väike ja Eesti suur – täpselt nii, nagu tundub hommikul päikesest ja udust ülekallatud Eesti maastike vahel lintlevatel ülelibedatel teedel autot roolides.

Noore satelliidi sünd

Voore seminarimajas toimub oktoobri viimasel nädalavahetusel Eesti Füüsika Seltsi talvekool noortele füüsikutele ja teistele reaalteadlastele, kuhu olen kutsutud kõnelema teaduse koomiksist ja traagiksist. Tasuta kaasandena saan mõneks tunniks satelliidiks eesti esimese satelliidi leiutajatele. Lauda tuleb tõsine soome mees, tume portfell käes ja istub vaikides toolile. „Küsi temalt,“ juhatatakse. Küsingi, sest Pekka Janhunen mõtles välja, rehkendas läbi ja avaldas väärika Ameerika Aeronautika ja Astronautika Instituudi ajakirjas aastal 2004 artikli sellest, kuidas saaks kosmoselaevukese tagant tõukamiseks kasutada päikeselt pidevalt välja paiskuvat prootonite ja elektronide voogu, mida maalased familiaarselt päikesetuuleks nimetavad. Küsin, et mis on selles idees siis nõnda erakordset, et küllaltki lühikese ajaga leiti agentuur, mis oli nõus tema ideed testiva satelliidi oma kosmoselaeva pardale võtma, 700 kilomeetri kõrgusele Maa kohale tõstma ja seal vedruga välja paiskama, nii et satelliit oma iseseisvat tööd alustada saaks. „Meie päikesepuri on elektriliselt laetud traat, mida tõukavad elektriliselt laetud päikesetuule osakesed, enne arutleti magnetväljade energia rakendamisest,“ vastab Janhunen napilt ja täpselt.

Toivanen ja tema instituudikaaslased Timo Rauhala ning Jouni Envall on avanud selleks ajaks nutitelefoni ja lõbustavad end kolleegide rämerokkbändi videoga. Janhunen juhatab mulle kätte võrgupaigad, millelt saan asja kohta lugeda. Lauda potsab veel kaks noormeest, tervitan neid oma arust lahkelt soome keeles. Mehed tõmbuvad morniks ja kohmavad, et nemad on hoopis lätlased. Läheb lõbusamaks, kui küsin Tartu Ülikoolis satelliidiprojekti ESTCube-1 raames doktoritööd tegevatelt sellidelt, kuidas nad tunneksid ära, et on Lätis, mitte Eestis, Soomes või kosmoses. „Lätis on teed paremad,“ vastavad nad hoobilt. „Soomes on kuulda kõnnikepiklõbinat,“ pareerib Toivanen. Lähen numbrituppa artikleid lugema ning mulle turgatab pähe, et mina tundsin Eesti ära, kui Voorele lähenedes paksu suitsusammast kosmose poole tõusmas silmasin. Eestis tehakse alati lõket, ja saadetakse selle suitsu ja soojust üles taeva poole.

Eesti teadlaste tung kosmosesse algas umbes samal ajal, kui loodusteadused Eestis edenema hakkasid. Friedrich Georg Wilhelm von Struve mõõtis 1820. ja 1830. aastatel oma sisustatud Tartu tähetornis 2714 kaksiktähte ja avaldas nende atlase. Samal ajal kahe jalaga maa peal tegutsedes ning mõõtes kümmet maad läbiva 2820 kilomeetri pikkuse geodeetilise kaare, mille punktid Eestis Virumaadel leida on.

Eesti siiani kuulsaim astronoom Ernst Öpik vaatles nii meteoore kui kaugeimaid universumi objekte, avardades selle piire seninägematutesse kaugustesse ning seletades ära nii Päikese kui tähtede toimimise ja Marsi ning Kuu meteoriidikraatrite olemasolu.

Maa orbiidile on Tõravere astronoomid oma mõõteaparaate lennutanud aastatel 1974–2001 Nõukogude orbitaaljaamadel Saljut ja Mir. Need teleradiomeetrid lahendasid Maa atmosfääri heledusprobleeme. Osa seadmetest valmistati Leningradi optikatehases LOMO ja sõjatehases Kometa, osa ENSV TA Erikonstrueerimisbüroo Tartu ja Tõravere töökodades. Eestvõtjateks olid helkivate ööpilvede asjatundja Charles Villmann (1923–1992) ja astrofüüsik Uno Veismann, kes meie kosmoseajaloost ka ajakirja Akadeemias mitmeid artikleid avaldanud.

Kosmosesüstiku Buran 1988. aasta lennu tarbeks leiutas tootmiskoondis Mistra kuumuskindla vaipmaterjali ja tegi selle valmis ka.

Nõnda on jutt, et siiani on Eesti toodetest lennutatud orbiidile vaid Põltsamaal valmistatud Kosmose nimelist söödavat tuubigeeli, vaid triviaalajakirjanduse lemmikmüüt, samast maailmast Pisuhändade ja Jaan Tatikatega.

Kuid tudengisatelliidiks hüütav ESTCube-1 pole leiutustegevus, mis kuidagiviisi müütidega paarduks. Neilgi kolmel päeval istub seminarimaja ülakorrusel laudade ümber paarkümmend tõsist eesti noort ja sehkendab midagi arvutites, soome teadlased ja projekti juht Tartu Ülikooli ja Tartu Observatooriumi füüsik Mart Noorma nende vahel sidet pidamas. Siin viimistletakse Eesti esimest satelliiti, liitrise mahuga kuupi, mis peaks esimest korda maailmas 700 kilomeetri kõrgusel lahti kerima kümnemeetrise peenikese traadi, seda tegevust tillukese kaameraga filmima ning tagatipuks elektronkahuriga traadi laadima, et seejärel jälgida selle vastastikust mõju kosmose plasmaga ehk laetud osakestest koosneva küll väga hõreda, ent siiski piisavalt mõjusa stratosfääriga.

Lendav laegas

Pool, millele traat maa peal keritakse ja seade, mis selle lahti kerib, on mudelina olemas. Janhunen avab karbikaane ettevaatlikult kui Pandora laeka, kui seda pildistada soovin. Kuid erinevalt Pandora laekast ei lähtu sellest karbis mingit ohtu. Vaid võimalus lennutada väikesi kosmoselaevu Päikesesüsteemi kaugetesse osadesse senisest odavamal moel.

„Et traat kaalutuses lahti kerida, peame satelliidi pöörlema panema,“ selgitab Janhunen (fotol). „Mis võib kõige kergemini lörri minna?“ küsin. „Kõik,“ vastab Janhunen kõikehõlmavalt. Kõik on uus. Nii tillukesse, kümnesentimeetrise küljepikkusega kuupi tuleb mahutada elektronide kahur, mis on oma olemuselt nagu eelmise põlvkonna televiisori ekraanile pilti tulistanud katoodtoru, kuubi elektromagnetpoolidel pööritaja, traatpurje pool ja kerimismehhanism ja kaamera. Ning tagatipuks ja eelkõige elektroonikaseadmed, mis peavad sidet raadioamatööride jaoks tavalistel, umbes 440 megahertsisel sagedusel.

Praegu ringleb Maa orbiidil umbes mõnikümmend sama suurt kuupi, kui eesti noorteadlased üles lennutada kavatsevad. Janhunen hindab, et orbiidile edukalt lennutada on õnnestunud umbes pooled kuupidest ja pooltel juhtudel on rikki läinud side. Kui traadipool ja kaamera optika valmistatakse Saksamaal Bremenis, siis sideseadmed ja kaamera elektroonika on valmis teinud meie tudengisatelliidi seltskond.

Koos töötatakse Tartus tihti, Soome teadlastega kohtutakse umbes kord paari kuu jooksul ja nüüdki Voorel muudkui istutakse teisel korrusel ja silutakse programme, tulles alla maa peale vaid füüsika ja ettevõtlikkuse piirimail balansseerivate loengute vahelisteks kohvipausideks.

Satelliidi üleslennutajaid otsiti neli aastat, viimane aasta räägiti EASi innovatsiooninõuniku Madis Võõrase kaasabil läbi ESAga. Lend toimub Prantsuse Guajaanast järgmise aasta märtsis. Siis hõljub ESTCube-1 õhus 700 kilomeetri kõrgusel ning Maa pöörleb ta alt läbi, nõnda et meie satelliit on Eesti kohal umbes neli korda päevas. Teateid sellelt püütakse kinni ja mõtestatakse Tartu Ülikooli füüsikamajas asuvas sidekeskuses. Voorel lepiti kokku, et kuubikese sisekülgedele graveeritakse selle valmistate nimed, väliskülgedele sponsorite logod. 1,2 kilogrammise kauba orbiidile toimetamise eest tuleb maksta 600 000 eurot. Kuid mida siiski arvavad skeptikud? „Neid on jagunud, arvatakse, et mida need tudengid siis ikka teevad,“ muheleb Noorma. „Keegi pole veel tulnud ütlema, et see on loll idee,“ ütleb Janhunen ja vaatab seminarimaja ette lumme torgatud vineersilti, mis kuulutab: „Vette minek keelatud. Tugev kloor.“ Üles lennata ei keela keegi.

Bioloogia | Loomad | News | vänge.lugu

Jalarikkaim loom elab Räniorus

11.11.2012

Kõige rohkem jalgu omavad loomariigis tuhatjalgsed. Sellesse hulkjalgsete klassi alamklassi kuulub umbes 40 000 liiki, kelle esivanematel oli ühe kehalüli kohta kaks jalga, ent tuhatjalgsed arendasid neist välja kaks paari jalgu. See üleminek toimus ammuilma, 400 miljoni aasta eest. Neli jalga on ikka neli jalga ja nende abil saab sajajalgne hõlpsamini maa alla kaevuda, seega siis ka kiiremini vaenlaste eest põgeneda. Nõnda jäid need olelusvõitluse käigus püsima.

Tuhatjalgsete jalad liiguvad piki keha lainjas koostöös. Suurima jalgade arvuga tuhatjalgne on Californias elav liik Illacme plenipes – sõnasõnalt hulkjalgsuse haripunkt. Esmakordselt nähti seda liiki 1926. aastal, 2005. aastal, hiljuti kirjeldas loomakest põhjalikult selle 2005. aastal taasvastanud Arizona Ülikooli teadlane Paul Marek vabaajakirjas ZooKeys. Tollipikkusel emasloomad on keskmiselt 600 jalga, veidi pisematele on isastele piisab vähemast. Rekordloomal oli 750 jalga. Mis küll neljaga ei jagu. Jalaohtrus arvatakse olevat tingitud osaliselt maa-alusest eluviisist ja vajadusest ronida mööda liivakivikaljusid – looma jalgadel on ka tillukesed küünised. See reliktne liik on sugukonna ainus esindaja Läänepoolkeral. Hulkjalgsuse rekordimehel on veel üks eriline omadus – tema kehakarvad toodavad siidi, eksoskelett on suhteliselt massiivne ja silmadeta elukal aitavad teed leida suured sarved. Suu on vähearenenud ja kõlbab vaid taimede või seente kudede napsamiseks. Loomakesed elavad vaid kitsal alal Californias, Silicon Valley äärealadel. Sealseid tammemetsi ja liivakivirahne ning liivapinnast täidab sageli tihe udu, milles tuhatjalgsed end koduselt tunnevad.

Allikas: EurekAlert!

News | teadus.muusika | Tehnoloogia | vänge.lugu

Cage, Steinway, kruvid ja pojad

03.11.2012

„Mu lemmikmuusika on see, mida ma pole veel kuulnud,“ ütles ameerika helilooja John Cage millalgi siis, kui ta veel elas, see tähendab siis et aastate 1912 ja 1992 vahel. Arnold Schönberg on öelnud tema kohta: „Oma olemuselt pole ta helilooja, vaid pigem leiutaja – kuid geniaalne leiutaja!“ Oma ettevalmistatud klaveri – prepared piano leiutas Cage aastal 1937. Ettevalmistus seisnes selles, et Cage toppis klaveri keelte vahele mitut sorti kruve ja polte, mutreid ja plastiktükke, kummijuppe, münte, bambust, riiet ja aknalinti.

Festivalil „Klaver 2012“ mängiti 31. oktoobril „Estonia“ kontserdisaalis Cage’i muusikat, mille ta leiutas vahetult peale sõda, aastatel 1946–1948. Tol ajal, mõjutatuna india filosoofiast ja tablamängust, üritas ta muusikas väljendada pidevat emotsiooni: heroismi, erootikat, imestust, kurbust, hirmu.

Cagei’i varase muusika noote müüdi noodikauplustes koos kotikese mutrite, poltide, kruvide ja muude jubinatega, mis vaja enne mängimist klaverikeelte vahele pista. Kaasas olid ka täpsed instruktsioonid pigem korteri äkkremondiks vaja minevate jublakate millimeetri pealt õigesse kohta pistmiseks.

31. oktoobri kontsert, ette kantuna noorte Eesti pianistide poolt ning kulmineerunult itaallase Adriano Ambrosini täpse emotsionaalse jõulisuse laineist, ei takistanud uudishimulikke kuulajaid siiski eiramast enne kontserti rangehäälselt kõlanud nõuet, et pildistada tohib vaid kokkuleppel filharmoonia juhtkonnaga.

Kuulasin ja nautisin, ja tegin siis klaveri sisemusest mõne pildikese minagi. Lootuses, et ehk jõuame kunagi ka kokkuleppeni.

Muuseas, klaver oli Steinway ja Pojad, kuid mida sihukese ehitusmaterjalide toppimise kohta nende meistritöö sisse arvaks Steinway või vähemalt tema Pojad, jääb vaid ise ära arvata. Igatahes – klaverihäälestajale tööd ja leiba, muusikahuvilisele muud hääd ja paremat.

Tekst ja foto: Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri