12.2012 arhiiv

aasta.pildis | News | to.imetaja

Head uut ja vana!

21.12.2012

aasta.mõttes | Ajalugu | Astronoomia | News | Psühholoogia | to.imetaja

Maailmalõpu arhitektuur

21.12.2012

Maailmalõpu arhitektuur

Tiit Kändler

Ettekanne Arhitektide Liidu aastalõpuseminaril

20. detsembril 2012

Energia avastuskeskuses

Maailmalõpp. Kui ma selle üle mõtlen, siis meenub üks vahva kõne eesti raamatu 300. aastapäevalt 1938. aastal. Väga pidulik üritus, Tartu Ülikooli aulas. Riigimehed kõik kohal ja kultuurimehed ja kirjanaised ja akadeemikud ja keemikud. Kõik kõnelevad pikalt ja laialt sellest, kui tark on Eesti, kui vana ja hea on tema raamat. Oskar Luts istub kusagil saalinurgas, veidi kössis, ja ootab oma korda. Ta ei tahaks minna kõnelema, kuid sunnitakse. Olgu siis peale. Lonksab veidi põuekast ja läheb. Läheb pidulikku pukki. Paus. Võtab taskust raamatu. Peab kõne. „Raamat. Raamat. Raamat. Ja veelkord raamat.“ Läheb istub tagasi. Ovatsioonid.

Nõnda võiks teha praegugi, kuid mina pole Luts ja maailmalõpp pole ainult Eesti asi.

Maailmalõpp. Maailmalõpp. Maailmalõpp.

Esiteks

Ma nägin hulga aja eest und, mida ei unusta küllap eales. Tegelikult ei olnudki see uni. Ma ekslesin kodulinnas ja avastasin äkitselt ühe uue hoone, mida enne polnud seal näinud. Trepp viis alla ja eks siis minagi teise inimeste seas. All keldrites aga eksisin labürintide urgastikku, kui kuidagi alal maa peale sattusin, oli kõik teisiti. Koht oli kindlasti Peterburi, mingi imelikud sõiduriistad, mingi kummaline arhitektuur, veidrad rõivad. Püüdsin meeleheitlikult teada saada, mis päev on, kuni nägin ühelt valgustabloolt aastaarvu 25732. Jah, ma ei saanud kindel olla, kas see on just aastaarv, kelleltki polnud küsida ka, hakkas hirm, põgenesin maa alal tagasi, ekslesin, ja väljusin Peterburist aastal 1918. Suured tumedad Peterburi majad kanalite ääres, ühes nurgas väike aiake, selles maja, aga majast tuli välja tillukene Lenin. Vaikis. Põgenesin taas, sukeldusin maa all, püüdsin ikka ja jälle tagasi saada oma endisesse, kodusesse, turvalisse aastasse, kodulinna, aga kuidagi ei õnnestunud.

See ei olnudki nii väga uni. Maailm lõpeb pidevalt, ja meie püüame püüda, käes hoida seda lõpueelset maailmatükikest. Väljuda õigel aastal. Lootuses, et aasaarv, mis kalendril kirjas ei ole vandenõu tulemus, vaid ikka õige värk.

Kujutleme ette, et kõik Maal elevad inimesed ärkavad ühel heal hommikul üles ja hakkavad üksteisele oma öist, eredat, kirgast, kohutavat ja meeldejäänud unenägu pajatama. Ja mida edasi, seda enam nad taipavad, et kõik inimesed – albaanlased ja somaallased, baškiirid ja setud, juudid ja sakslased – on näinud täpselt ühte ja sama unenägu.

Kas see on maailmalõpp? Kahtlemata on. Unenäod kokku kootud jupikestest, mis on ühised kõigile rahvastele, kultuuridele, vaid viis, kuidas üks jupp teise külge õmmeldakse, see viis varieerub mööda rahvaid.

Teiseks

Kreeklased olid enne võlakriisi suured demokraadid – sest neil oli hea olla demokraadid, kuna tööd tegid Ateenas orjad – ja hea oli olla suured filosoofid – selsamal põhjusel. Üks põhilisi küsimusi, millele neil tuli vastata, oli: miks Maa alla ei kuku?

Ja nad vastasid kreekapäraselt: maa ei kuku alla, sest ta on juba alla kukkunud. Sama küsimuse esitasid enestele praktilised roomlased. Ja nemad vastasid ka praktiliselt – Maa ei kuku alla, sest sellel küsimusel ei ole mingit mõtet.

Minu ettekande tees on lihtne ja selge. Kreekalik. Maailm on juba ammuilma lõppenud. Maailmalõpp on juba toimunud ja sellepärast ei ole maailmalõpust mõtet rääkida. Maailmalõpp on toimunud, tuleb osata vaid seda näha.

See maja, kus me praegu oleme, ehitati Tallinna Elektrijaama jaoks gaasivabriku maa peale aastaks 1913. Seda köeti kivisöega ja turbaga ja puudega ja 1979. aastal polnud enam siit elektrit vaja. Hakati linnale sooja vett tegema. Siis taheti siia sisse panna mingi autofirma, aga kuidagi õnnestus ka minu isa Elmar Kändleri pingutustega aastal 1993 luua Energiamuuseum.

Nüüdseks on sellest saanud Energia Avastuskeskus

Üks maailmalõpp teise otsa, eks ole.

Inimene vajab maailmalõppu, muidu ei saa ta olla inimene.

UFOd on kahlemata olemas, selle üle ei maksa vaielda. Nad on meie peades. Maailmalõpp on kahtlemata olemas ja juba ammuilma toimunud, ka selle üle ei maksa vaielda.

Kalevipoeg võttis ette – või saadeti ta vägisi? – teekonna maailma otsa, maailmalõppu otsima. Lennart Meri otsis maailma lõppu. Vene muinasjutus kästakse inimesele: inimene mine-sinna-ei-tea-kuhu, tooma seda-ei-tea-mida.

Kolmandaks

See käsk on teaduse määratlus. Ei-tea-kuhu-ei-tea-mida. Teadus otsib maailmalõppu, on seda alati otsinud. Sest mida muud kui maailma alguse, Suure Paugu teoreetilise visiooniga saavutada ei taheta, kui et näha maailma lõppu.

Füüsikud otsivad üht ja ainsat valemit, millesse kokku väänata kogu maailm, mis kirjeldaks kogu maailma mineviku, seletaks ära oleviku ja ütleks tagatipuks, mis saab tulevikus. Suur Ühendteooria on selle nimeks. Kuid ikkagi ei ole miskit klappinud, midagi väga väikest on puudu jäänud. Einstein lisas oma võrrandile, mis kogu Universumi ära pidi kirjeldama, ühe liikme, mille kohta ta ei osanud midagi muud ütelda, kui et see peab olema, et kõik lapiks. See kosmoloogiline konstant klapitabki. Olenevalt selle väärtusest meie Universum mis nüüdsete arusaamade kohaselt paukus laiali 13,7 miljardi aasta eest, ja olenevalt kosmoloogilisest konstandist on kas kogu aeg ühesugune või siis tõmbub kokku või siis hoopis paisub laiali. Praegu arvatakse, et paisub laiali ja kiirenevalt. Ja selle arvamuse kinnituseks anti supernoovade mõõtmisest kiireneva paisumise tõestanud teadlastele ka 2011. aasta Nobeli preemia.

Füüsikutel pole veel õnnestunud suruda ühte valemisse gravitatsiooni kolme teise vastastikmõjuga, mis on elektromagnetiline, nõrk ja tugev vastastikmõju. Kolme viimast seob standardteooriaks nimetatav mõttemäng.

Põhiküsimus on aga selles, et kui sümmeetriline on maailm. Meil on parem ja vasak käsi, ja need ei ole sümmeetrilised. Nõnda on kõik elusolendid ehitatud ühtpidi kiraalsusega ehk käelisusega molekulidest. Juba lugu, aga maailm on ehitatud vaid ainest, antiainet küll õnnestub inimesel tekitada, kuid tavaainega see kohtudes plahvatab energia laiali ehk annihileerub. Miks on nõnda, kui Suure Paugu ajal oli nii ainet kui antiainet ühepalju, siis jäi üks neist peale, pole teada.

Füüsikavalemid on sümmeetrilised aja peegeldamise suhtes. Tass ei lähe terveks, aeg justkui pole elus pöörduv, aga paberil on, pole mingit vahet mineviku ja tuleviku vahel. Olevik on eriline, ent seda peaaegu et ei olegi.

Neljandaks

Kristuse sünd või prohvet Mohammedi sünd olid selgelt maailmalõpud. Lõppes üks maailm ja algas teine.

Arhitektuur selliseid maailmalõppe kajastas, ja minu nähtutest parimini Milano katedraal maailmalõpule järgneva kaubandusmöllu ja tööstushulluse keskel, veel paremini Istanbuli Hagia Sophia oma selget joonte ja kõnelevate mahtude käsiraamatuliku tekstiga. Ning muidugi Osmanite mošeed, mida Istanbulis on rohkem kui Tallinnas kilusid.

Maailmalõpu arhitektuuri algeid, ent see-eest äärmiselt õnnestunud algeid on Tallinnas leida. Maailmalõpu arhitektuur peab oma isekuses tähtsaks iseennast keskendumas maailmalõpule – inimesed ja kodanikud, lapsed ja lapselapsed, müüjad ja ostjad, isegi mitte rentnikud ja omanikud ei ole sellisele arhitektuurile oluline, täpsemini, neil ei ole maailmalõpu arhitektuuri jaoks mingit mõtet. Maailm on juba alla kukkunud, maailm on lõppenud ja pole mõtet küsida, kelle jaoks maja on ehitatud.

Nõnda satubki informeerimatu inimene Viru keskuse peakohal ähvardava kantpealise toru all pori ja läga, bossi ja auto, takso ja trolli, vihma ja lume, sopa ja lobjaka keerisesse, mis kannab ta leti ette, kust parema väljapääsu puudumisel tuleb lunastada lõhnav õnnistus petlikku maalimalõpu järgsesse tulevikku.

Nõnda ronibki Solarise lihtsameelne klient maa-aluse koopa kaudu, mida parema puudumisel kasutavad ajutise koduna marutõves mutid ja katkuhaiged rotid, üles viimasele rõdule, et sealt hinge kinni pidades näha kokkukiilutud maailmalõpumeelse rahvahulga vaimustust etenduse üle, millise eest maailmalõpueelne Osmani sultan Mehmet II või Rooma Jeruusalemma asehaldur Pontius Pilatus oleks kas lihtsalt pea maha raiunud või vähemasti ristile naelutanud.

Viiendaks

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, pildil näha oleva mošee aiakese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama.

Maailmalõpu järel pole mõtet halada, et oma õpitud oskusega söögiraha teenida ei suuda. Parandatagu ajanäitajaid.

Kuuendaks

„Armastus on nagu Higgsi boson. Paljud usuvad, et ta on olemas,“ kirjutab Jürgen Rooste luuletuskogus „Higgsi boson“, mida tema sõnul inspireeris üks Teaduskabaree õhtu, kuhu kutsusin ta külla esinema. Elame ajastul, mida Teaduskabarees esinenud Mihkel Kaevats nimetab Oma luuletuskogus „Ungari kirsid“ tasapisi totaliseeruvaks säästupirni ajastuks, ajastuks, mis veereb iseenda paratamatu lõpu poole.

Kui ma küsisin Endel Lippmaa käest, et miks ta ikkagi on nõnda kaua ja visalt, nõnda paljudel aladel teadust teinud, vaatas ta mulle oma nüüdseks veidi pleekinud, ent ometi täpptumedate silmadega ots aja sõnas: „Et lõbus oleks!“

Maailmalõpp on alati lõbus. Või vähemalt peaks olema.

Ajalugu | Folkloristika | Humanitaarteadus | News | Sotsiaalteadus | to.imetaja

Miks mitte Eesti Rahvaste Muuseum?

17.12.2012

Esmaspäeval, 17. detsembril ilmus EPLis minu kolumn Eestiu rahva Muuseumi võimalikust sisust nüüdissajandil. Siinkohal toon ära tervikteksti, mis ei lahkne avaldatust, lihtsalt mõned kõrvalliinid on Päevalehes võibolla et õigustatult kõrvale ehk eemale jäänudki.

Tiit Kändler

Kui korjate sarapuult pähkli, siis võite küll imetleda selle kaunidust, kuid varem või hiljem tuleb tahtmine tuumani jõuda. Ja kui see pole just ussitanud, siis maitset maitsta. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva kehtib ka maailmalõpupajatuste sogaseks aetud keskkonnas. Ootan kannatamatult, tuleks see lõpp ometi kiiremini, siis saaks ehk alata tuumast, mille ümber ehitada koor.

Praegu tundub küll nõnda, et meil Eestis on pigem vastupidi. Tallinna Ülikooli rektor teatas õnnelikult, et näe, nüüd on uus maja valmis, küllap siis tulevad selles töötama hakkavatele teadlastele ka mõned head mõtted pähe. Narva kolledži üliõpilased olid õnnelikud, et nüüd uue maja sees tuleb tuju ka õppida. Eesti Rahva Muuseumi uus direktor nentis, et nüüd tuleb uus maja ka sisuga täita. Temal on selleks ka parim võimalus, on ju maja vaid arhitektide ja tellijate ja teadlaste peades – nagu maailmalõppki, mis eksisteerib kindlasti, ent meie kõigi peades. Ja kindlasti on Tõnis Lukasel ka lahket tahet, mida ta näiteks haridus- ja teadusministrina ilmutas.

Aegadest, mil Õpetatud Eesti Selts ja Jakob Hurt sõnalise ja ainelise vanavara kogumisel oma uskumatult tõhusat tööd tegi, kogus ja kirjutas, mõtles ja meenutas kaasa suur hulk rahvast. Eesti rahvast, maarahvast, eestlasi. Aga küllap ka teistest rahvustest rahvast. Nüüd on käes 21. sajand, ja ehkki algtingimused on ERMi jaoks samad, on taust muutunud. Isegi kõlkssõnad, mida kasutame, kui mõtted otsa saavad, on muutunud – postmodernismist on saanudu skeene, narratiivist osalusdemokraatia. Muutunud on Eesti rahva sisu. Loodan väga, et seda tunnetavad ERMi taasülesehitajad. Loodan väga, et see muuseum ei piirdu vaid eestlaste etnograafilise skeene eksponeerimisega – kui nüüdisaegselt ütelda. Kõik, mis meil on, see on kokku tassitud, maha saetud, üles raiutud, õmmeldud ja ehitatud, treitud ja müüritud väga erinevatest rahvustest inimeste poolt. Miks ei peaks siis uus, nüüdismõtteline muuseum keskenduma – ja just nimelt keskenduma – nüüd ja eelkõige sellele, mida Eestis on eri rahvad koos valmis teinud. Pole ju meie rahvariidedki nii väga meie, ikka mõjutustega siit ja sealt. Kõnelemata paatidest või isegi suitsutaredest. See on hämmastav, kui palju erinevate riikide vermitud münte on Eestis läbi aegade käibel olnud.

Nõnda võib Eesti Rahva Muuseumist kujuneda tõeline nüüdisime, ühe rahva, eesti rahva kaunis panus Euroopa kultuuri. Eesti Rahvaste Muuseum. ERM ikkagi, ja ega seda pea siis sellepärast isegi lahtikirjutatuna ümber nimetama. Pole vaja, rahvas on tõlgendatav ju mitmeti. Meil kahjuks pigem rahvusena, mis mitmete riigiasutuste eesliitena möödunud sajandi algaegade rahvussotsialismi pärandina meid kollitab. Kuid näiteks angloameerika kontekstis on see ju hoopis miskit muud, ongi rahvas, rahvad.

Kui esmakordselt lennusadamasse sisse sain, ei uskunud oma silmi. Õieti ei näinudki silmad midagi. Pimedusega harjudes tuli välja, et eestlased on olnud ikka kohtuavad sõjardid. Ei mingit kalapüüki, mõni jääpurjekaõit, aga muidu pommid ja miinid, kahurid ja kuulupildujad, ristlejad ja mis need kõik olid varjutasid vesilennuki, mida olin vaatama tulnud, kuid mis häbelikult oli tõmmatud suure toa viimasesse pimedasse nurka lae alla, ja millele ligineda ei lubanud sild, mis auhinnaga pärjatud disainerite soovil on eluohtlikult järsk. Selgitusi ei lasknud lugeda pimedus ja aeg-ajalt kostuvad sireenid. Sest sõda käib, kas teate. Nüüd on kuulda, et patarei vanglast peab tulema sõjamuuseum. Vägev maailmariik see Eesti, ja kui sõjakas on teine olnud.

Pole selle sõjakuse vastu edukas paljaste kätega sõdida. Muidu kui lootes, et rahumeelne Eesti Rahva Muuseum jätab Mahtra sõja kaikad ja Vabadussõja vidinad, mida Laidoneri muuseum Viimsis niigi pilgeni täis, rahule ja keskendubki rahule – sellele, mis meist on teinud säherdused eestlased nagu me oleme.

See ainus asi on töö: lihtne ja keeruline, teaduslik ja ebateaduslik, hariv ja noriv, mida on teinud eestlaste kallal ja eestlastega koos venelased ja sakslased, juudid ja rootslased, taanlased ja lätlased, leedukad ja poolakad, soomlased ja igasugu muu rahvad. See on ainus asi, mis meil tõeliselt pakkuda on maailmale, mis kipub lõhkema kultuurikonfliktidest ja uppuma ajalootõlgenduste rahvusvahelisse mutta.

Eesti Rahva Muuseumi sisu on minu meelest paras aine üldriiklikuks debatiks, poliitikaüleseks debatiks, kus asjade laheda käigu juures osaleksid ühel või teisel moel kõigi Eesti rahvaste huvilised. Ei tule korrata lennusadama viga, kus asi tehti avalikkuse selja taga lihtsalt ära nagu mingi omaenese aiatagune lehtla. ERM aga ise võiks selle läbi saada oma uude majja esimese ja parima eksponaadi – üldrahvaliku ja kolkliku, rahumeelse ja ägeda, vaimuka, ent mitte võimuka arutelu.

Vaata artiklit siit:

http://www.epl.ee/news/arvamus/tiit-kandler-miks-mitte-eesti-rahvaste-muuseum.d?id=65415006

News | Uncategorized

Õueonu päevaraamat. Detsember

11.12.2012

11. detsember. Hommik

Rahal pole rahvust, oleme pidanud kuulma kahekümne aasta eest. Nüüd on selgunud, mida selle all mõteldakse. Et raha võib vabalt varastada, see ei ole rahvusriigi vastane.

Kas õuel on rahvust? Kas Treppoja õu ja Istanbuli Uue mošee õu on pigem üks ja sama õu või pigem eesti ja pigem türgi õu? Kui potsatad kusagile õuele, kas siis taipad hoobilt, mis rahva õuele oled sattunud? Kas Eesti Rahva Muuseumi õu on pärit ajaloo kullakambrist või kuulub ajaloo prügikasti?

11. detsember. Lõuna

Saksa lõpmatuse matemaatik Cantor on minule kättesaamatu, ehkki olen püüdnud ta tõestustel järge pidada, ja vahel tundunud, et kohe-kohe saan sabast kinni. See on nagu Jumalaga. Mis ei tähenda, et Cantor on Jumal. Jumal hoidku selle eest!

Toimetajad aina korrutavad, et tuleb lühendada, kui nad midagi ei jaga. Kui liita siia veel aja ja ruumi puudus, siis lihtsa algebralise loogika kohaselt tuleb veel lahutada, ja mida siis muud kui meelt.

Seepärast poelgi meil Cantorit, on vaid meelelahutus.

11. detsember. Õhtu

Põnev on põletada ajalehte. Keerad rulli, pistad ahju alla (aga ahjul on klaasist uks nagu tulekindlal küpsetuspotil) ja – põleva tikuga külge. Tuli kõhkleb, kahtleb, siis otsustab, hakkab laisalt ronima. Millise sõna ta esmalt ette võtab, tühjusesse põletab – sellest sõltub kogu maailma tulevik, olevik ja kindlasti ka minevik. Jah, minevik ennekõike. Tuli loeb, see on kindel, tuli loeb kiiresti, üha kiiremini, pöörases tempos, nii kiiresti ei jõua kirjutada Marx ega Engels, Lenin ega Stalin, Laar ega Vahtre, isegi mitte Mutt, Kivirähk ja Remsu kokku. Tuli loeb, loeb, aga ei ütle, mida ta teada sai. Ikka seesama – anna ainult ette. Ja kui enam trükitut pole, kui otsas on viimane kui raamat, viimne kui reklaambuklett („halleluujat laulvad hordid, allahinnatud on Fordid…“), siis nõuab ta metsa, jah, metsa, mis pole veel paberiks tehtud, täis tehtud, täis trükitud, lugemiseks tulele, talle kõlbab ka eeltrükis, paberipuit, aga ka liimpuit ja mööblipuit, ehituspuit ja isegi puitpuit – see on selline puit, mis on puidust tehtud, et ollagi puit, jäädagi puiduks. Tulel üks puit kõik.

Jah, tuli on kõige targem, kõige lugenum, tuli on lugenud üle kõik, mis inimene eales on kirjutanud. Tuli loeb üle kõik inimesed, sest mis on mädanemine kui mitte aeglaselt põlev tuli looduse krematooriumi katla all, tulest oled sa võetud ja tuleks pead sa saama, see on ainuõige, mitte mullamulin.

Tulelt pead sa tõtt teada saama, temaga tõtt vaatama, temast jõudu ammutama. Tuli meelde – tuli jääb meelde.

11. detsember. Ikka veel õhtu

See kuupäev tähendab, et homme on üks jagu suurem kuupäev. 12.12.12. Hea lihtne meeles pidada. Miks aga meeles pidada, see on läinud meelest. Mis meelest, see keelest. Mis keelest, see on läinud meelest – türgi keelest või eesti keelest. Õu seda teab. Istanbuli Uue mošee küljes on väike õu umbes nagu õuna küljes on väike naba. Pole seda justkui vaja, aga näe, õun ilma hakkama ka ei saa. Sama selle mošee õuega.

1663. aastal ehitas Osmanite sultani Mehmet IV ema ehk Valide Sultan valmis Istanbuli Uue mošee ehk Yeni Cami. Selle ülalpidamiseks rajas ta enne turu, nüüdse Istanbuli vürtsituru. Käibemaksust jätkus kooli, sauna ja astronoomi ülalpidamiseks. Kool haris vaimu, saun keha, mošee õuekese nurgamajakeses elava astronoomi ülesanne oli määrata kindlaks viie palveaja täpsed ajad – mis sõltuvad Päikese rännust taevalaotusel, seega siis aastaajast, teha kindlas paastu algus ja lõpp püha ramazaani ajal. Võibolla avastas astronoom ka mõne tundmatu tähe. Kuid kindlasti pidi ta ennustama tulevikku sultanile, kes lõbutses haaremis, sel ajal mil ta ema riiki juhtis. Lõpuks läks astronoomil elu ikkagi täbaraks ja ta hakkas ümbruskonna rahva ajanäitajaid parandama.

Parandas mis parandas, kuid kristlastele tuleb ikka 12.12.12 kätte. Osmanitega sihukest asja juba ei juhtu. Nende õuele sellist päeva ei tule. Neil on aastaks 1434. Hamam seda teab, mis päev või öö parasjagu valitseb. Nõnda saabki öelda, kas on tegu osmani või eesti õuega. Atatürk muidugi ajas asja sassi ja nüüd ei te keegi, mis päev Uue mošee õuel valitseb. Mehmet IV astronoomi kah enam pole.

¤

¤

Ainus, kellelt küsida, on kärumees, tema teab. Kuid milline neist, kui kolmandik istanbuli meestest lükkab käru, et teine kolmandik saaks klaastopsist kanget tshaid juua ja kolmas kolmandik sulle kasvõi aja hammast maha müüa?

¤

Raske, nii raske on küsida – vastata oskab igaüks.

Ajalugu | lugemis.vara | mis.toimus | News

Kändleri raamat Endel Lippmaast alustas oma elu

10.12.2012

6. detsembril esitleti Tallinnas Teatri Puhvetis raamatut akadeemik Endel Lippmaast. Dokumentaalse teadusromaani „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“ autor on Eesti Päevalehe teadustoimetaja, teadus.ee pidaja teaduskirjanik Tiit Kändler. Esitlus toimus ajaloolises paigas, kus 1960. – 1980. aastatel asus Lippmaa füüsikasektor, millest on lähtunud mitmed Eesti nüüdsed teadussuundumused. Tollestki ajast pajatab raamat, mille avaldas Ajakirjade Kirjastus, toimetas Anu Jõesaar ja kujundas Eerik Kändler.

¤

¤

¤

Esitlusel vestlesid akadeemik Endel Lippmaa ja raamatu autor Tiit Kändler tuliselt teaduse minevikust, olevikust ja tulevikust. Poolsada huvilist kuulas põnevusega, miks on Higgsi osake siiani hüpoteetiline ja mis oli mööduva aasta esmane teadusuudis ja mida võiks järgmisel aastal teadusest oodata.

¤

¤

¤

¤

Kõige põletavam oli siiski Kändleri küsimus, millise elektripaketi on Lippmaa valinud. „Kõige kindlama,“ vastas Lippmaa viivitamatult ning täpsustas hetke pärast: „Elektrit tuleb osta tootjalt.“

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Raamatu kujundaja Eerik Kändler, kelle duo Sädelev Kass valmistab parasjagu ette oma esimest plaati, mängis mänglevat muusikat.

„See raamat on Eesti teadust, ajalugu – nõnda siis meie kõigi saatust – oluliselt mõjutanud inimesest. Valmistasin seda peaaegu kolm aastat, mille vältel reisisin läbi 82 aastat Eesti ajaloost, sealhulgas 42 aastat oma elust teadlase ja teaduskirjanikuna. Ei hõlmanud ajalugu teaduslikult ega teadust ajalooliselt. Ositi ehk ometi. Sestap nimetasin selle raamatu dokumentaalseks teadusromaaniks,“ selgitab raamatu autor. Raamat kirjeldab elu sõjaeelses Tartus ja ülikooli botaanikaaias, sõja argipäeva ja traagikat, olusid Stalini-aegses TPIs ja Nikita-aegses Teaduste Akadeemias. Siit saab lugeda Teodor Lippmaa ja Jakob Mändmetsa perede saatusest ning jälgida viimase aastasaja teaduse arengu omapärast ülevaadet. On juttu fosforiidisõjast ja MRP pakti tühistamisest, Moskva-rahade saamisest ja haruldastest USA-reisidest. „Oluline on taust ja algtingimused, nagu ikka füüsikalises maailmas,“ rõhutab autor. Raamatul on selgitavad lisad ning põhjalik register.

Raamatut on praeguseks eeltellitud ja kirjastusest ostetud vähemalt 600 eksemplari. Raamat on müügil nupukates raamatupoodides.

teadus.ee

Informaatika | Meditsiin | News | vänge.lugu

Valel on punased ninad

09.12.2012

Valel võivad vahel küll olla lühikesed jalad, kuid nüüd on selgunud, et kindlasti tõuseb valevorsti nina temperatuur ja küllap siis nina ka punetama hakkab. Granada Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia osakonnas tehtud termograafiliste uuringute kohaselt seisneb Pinoccio efekt, nagu teadlased seda ilmingut nimetavad, nina ümber paikneva silma sisenurga orbitaallihase ümbruse temperatuuri tõusus.

Termograafia on tehnika, mis põhineb kehade temperatuuri mõõtmisel tööstustes, ehituses ja meditsiinis, sellega uuritakse on hoonete energiakadusid, veiste hingamisteede haigusi või pesukarude marutaudi. Termograafia leiutati Teise maailmasõja ajal USAs, et öösel vaenlasi näha.

Granada Ülikooli teadlased Emilio Gómez Milán ja Elvira Salazar López hakkasid esimestena kasutama termograafiat psühholoogias. Selle meetodi abil on nad määranud meeste ja naiste seksuaalset erutust, mis tõstab rindade ja genitaalide temperatuuri. Nende uuringud näitavad, et mehed ja naised erutuvad samaaegselt, kuigi naised ütlevad, et nad pole üldse või on vaid veidi erutunud.

Näotemperatuur muutub vaimsel pingutusel nagu võrrandite lahendamisel, aga ka siis, kui inimene tabatakse valetamas. Vaimsete pingutuste tulemusena näotemperatuur tõuseb ja vihahooga langeb. Kui luiskame oma tunnete kohta, siis tõuseb temperatuur nina ümber, sest aktiveerub ajukoore esiosas paiknev ajupiirkond nimega insula. See on aju autasustamissüsteemi osa ja aktiveerub vaid tõeliste tunnete puhul. Teisalt osaleb insula kehatemperatuuri jälgimisel ja reguleerimisel. Mida tugevam on tunne, seda aktiivsem on insula ja seda pisem on temperatuurimuutus – ning vastupidi.

Kui tantsija tantsib flamencot, alaneb tuharate temperatuur ja tõuseb käsivarte temperatuur. „Igal tantsul on oma termiline jalajälg,“ kinnitab Salazar. Keha termogrammist võib tema sõnul välja lugeda inimese emotsionaalset mentaalse seisundi, sõnaga – näha, mida inimene tunneb või mõtleb. Termograafia aitab hinnata patsiendi emotsioone, samuti ka mõningaid neuroloogilisi haigusi nagu multiskleroos, mil keha ei reguleeri oma temperatuuri vajalikul moel. Meetod võimaldab ka näha keharasvade mustrit.

Nõnda siis, kui just valetamata ei saa, ärge tehke seda vähemasti siis, kui keegi teie nina temperatuuri mõõdab.

Allikas: AlphaGalileo, Universidad de Granada

mis.toimub | News

Esitletakse Tiit Kändleri raamatut Endel Lippmaast

02.12.2012

Neljapäeval, 6. detsembril kell 16 esitletakse Tallinnas Teatri Puhvetis raamatut akadeemik Endel Lippmaast. Raamatu „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“ autor on teaduskirjanik Tiit Kändler, toimetaja Anu Jõesaar ja kujunduse autor Eerik Kändler. Raamatu kirjastas Ajakirjade Kirjastus.

Esitlus toimub ajaloolises paigas, kus raamatu tegevuse aegadel asus Lippmaa füüsikasektor, millest on lähtunud mitmed Eesti nüüdsed teadussuundumused. Esitlusel viibib akadeemik Lippmaa, kes vastab raamatu autori ja huviliste küsimustele.

Kujundaja Eerik Kändler, ansamblite Mantra Gora ja Sädelev Kass liige, mängib muusikat.

Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli professor Tõnu Tepandi loeb katkendeid raamatust.

Samal nädalal poodidesse müüki jõudva raamatu nimetas autor dokumentaalseks teadusromaaniks.

„See raamat on Eesti teadust, ajalugu – nõnda siis meie kõigi saatust – oluliselt mõjutanud inimesest. Valmistasin seda peaaegu kolm aastat, mille vältel reisisin läbi 82 aastat Eesti ajaloost, sealhulgas 42 aastat oma elust teadlase ja teaduskirjanikuna. Ei hõlmanud ajalugu teaduslikult ega teadust ajalooliselt. Ositi ehk ometi. Sestap nimetasin selle raamatu dokumentaalseks teadusromaaniks,“ selgitab Tiit Kändler

News | to.imetaja

Teadus rahastamise süsteem – poliitiline või apoliitiline?

02.12.2012

Eelmises teadus.ee uudiskirjas nr 165, 14. novembrist sisaldus minu arvamuslugu „Parteilise teaduse sõdurid“, kus ma arutlesin selle üle, et tegevpoliitikutel ei ole sobilik end nimetada teadlasteks. Lugu sisaldas järgmise lause:

„Nüüdses Eestis, mis on ohtlikult langemas parteilaste kootud valede ja ahnuste võrku, on ka teadlaste asi lollusele vastu seista. Muidugi on seda teha raske, kui Eesti parteid on parteistamas ka teaduse hindamise ja rahastamise struktuuri.“

See arvamusavaldus tekitas ühe suure Eesti teaduse rahastamisega tegeleva asutuse mõnedes töötajates võibolla et põhjendatud segaduse, nõnda et asutuse juht võttis minuga ühendust ja päris, mida ma selle lausega mõtlesin, toogu ma tõendeid ja kinnitas, et Eestis pole teadusrahade määramine olnud ega ole ka praegu poliitiliselt kallutatud.

Mida on tore kuulda, sest pole ma seda ometi kunagi arvanud ega väitnud, jutt käib ikka poliitilisest survest teaduse hindamise ja rahastamise struktuurile. Kirjutasin selle arvamusloo – kordan, see on arvamuslugu minu enese vaba tahtega ülal peetaval veebipaigal ja uudiskirjas – kevadel ja saatsin ka laiali, siis ei saanud see mingit vastukaja. Nüüd, mil Harta12 aktuaalne, arvasin, et sobib jälle lugeda saata. Sobiski.

Kevadel, kui teatati Eesti Teadusagentuuri moodustamisest, pärisin koosolekul osalenud mitmelt asjatundjalt, et miks oli vaja senini väidetavalt eeskujulikult toiminud teadusfond ümber muuta. Keegi, vähemad või suuremad, ei andnud mulle selle kohta selget vastust. Võis muidugi kergesti juhtuda, et ma ei taibanud nende vastuse mõtet omaenese lollusest.

Nõnda siis – kirjutasin vaid rahastamise struktuurist, sest pole kunagi arvanud, et meil jagatakse teadusraha, vaadates mingi teadlase poliitilist kuuluvust.

Struktuur struktuuriks, kuid nüüd on teadusprojektide rahastamisel uus põhimõte: saavad pigem suured ja edukad rühmad ja rohkem. Kui palju selle uue skeemi tagajärjel Eestis teadlasi vähemaks jääb, ei ole keegi selgelt ütelnud, olen vaid kuulnud ennustust 10 protsendist 50 protsendini ja selle taha. Kuid selge see, et jääb.

Selge ka, et on poliitiline küsimus, kui palju vajab eesti omamaist teaduslikku teavet, omaenese teadlaste olemasolu eri valdkondades.

Nimetan siinkohal teaduseks nii loodusteadusi kui humanitaarteadusi, erinevalt angloameerika traditsioonist.

Humanitaarteadustes – kui võtta sekka näiteks ajalugu ja arheoloogia ja etnoloogia – tundub et tulevad rasked ajad, millest on teadlased ise siin-seal ka kirjutanud.

Autentsetest allikatest tean: et ära elada, tuleb osaleda üle-Euroopalistes projektides, Euroopa aga vaevalt et huvi tunneb selle vastu, mis Eestile oluline. Nõnda siis tuleb palgaraha saamiseks teha tööd, mis meile ei pruugi eriti vajalik olla. On olnud Sirbist lugeda, et isegi etnoloogias ei ole ühtegi avatud Eestis rahastatud uuringut – ja ometi ehitatakse hoogsalt uut ERMi.

Parem pole asi ajaloos, kus mõned teadlased tunnetavad poliitika otsest survet. Ajaloolane Aro Velmet kirjutas Postimehes 24.11 ja Sirbis 23.11: “Minevikukannatuste ja «ühtse» ajaloo fetišeerimine mitmekultuurilises ühiskonnas on probleemne juba üksnes sellepärast, et see takistab kriitilist mõttevahetust ja akadeemilist ajaloouurimist, mis mõlemad on demokraatliku ühiskonna eelduseks; lisaks tekitab aga ühe, rahvusromantilise ajaloonarratiivi riiklik propageerimine asjatuid rahvuspõhiseid pingeid, mis meie riiki pigem nõrgestavad kui tugevdavad, ning aitavad suuresti kaasa «rahvusliku kaitsedemokraatia» toimimisele ja kõigi teemade julgeolekustamisele. Kuni riiklikul tasandil ei tunnistata erinevate vaatenurkade olemasolu ja kompromisside leidmise vajadust «ajaloolise tõe» kivisseraiumise asemel, on ka kõige liberaalsema integratsioonpoliitikaga raske tulemusi saavutada.“

Nüüd siis hakkavad poliitikud vastu võtma uut vaenamise keelamise seadust, mis 27.11. ETV „Vabariigi kodanike“ saates pani ajaloolased kartma, et see seab piirid teaduse edendamisele mõnedes eriti tundlikes valdkondades.

Teisalt on Kultuuriministeerium näiteks otsustanud kaotada Paide maakonnamuuseumi kui iseseisva uurimise ja talletamise asutuse. Mis tähendab, et maakonnast kaob ajalugu uuriva teadlase koht ning eks see mõjub ka üldist vaimust. Kui see ei ole poliitilise surve tõttu teaduse rahastamise struktuuri muutmine, mis siis veel on?

Piisab näidetest, võtan kokku: minu arvamuse avaldus on vaba kodaniku arvamuse avaldus teemal, mille kohta teadlased pole võibolla päris vabad kõnelema. Ning loomulikult on kodanikul õigus oma nägemuses ka eksida, ja tulevik ei pruugi Eestis olla nõnda intelligentsitõrjuv, nagu see mulle praegu tundub. Nõnda et oma eksimist loodan südamest.

Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri