01.2013 arhiiv

Füüsika | lugemis.vara | News

Mudelipõhine realism ja füüsika

26.01.2013

Hannes Tammet

füüsikaprofessor

Neil päevil jõudis raamatukauplustesse Stephen Hawkingi ja Leonard Mlodinowi 2010. a. avaldatud raamatu “The Grand Design” eestikeelne tõlge “Universumi suurejooneline ehitus“. Raamat algab väitega “filosoofia on surnud” , kuid kaldub 2002. a. eestikeelses tõlkes ilmunud raamatuga “Universum pähklikoores” võrreldes märksa sügavamale filosoofiasse. Kuna minult telliti saatesõna, olen uut raamatut juba lugenud ja soovitan kõigile füüsikutele.

Lugedes pange tähele Hawkingi maailmavaadet tähistava termini “mudelipõhine realism” (model-dependent realism) esmaesitlust. Arvan, et mudelipõhine realism on oluline mitte ainult kosmoloogias, vaid juba füüsika üldkursuses. Füüsikavõrrandeid kasutavale insenerile on ehk lubatud uskuda, et võrrandid ongi reaalsus, füüsiku puhul tähendaks see loomingu võimalikkuse välistamist juba eos. Paraku peab kurvastusega ütlema, et enamus füüsika üldkursuse õpikuid nii teebki. Ilmselt arvates, et reaalsuse ja mudeli suhete analüüsimine jääks õpinguid alustava füüsiku jaoks mõistmatuks ja ebapraktiliseks filosofeerimiseks. Füüsikateadusele osutatav karuteene on omajagu põhjendatud, sest ühiskond vajabki rohkem õigefüüsikausklikke tehnikuid ja insenere kui maksumaksja tasku peal parasiteerivaid teoretiseerijaid.

Koolis teada ma sain, mis on mass ja mis pikkus (olevat füüsikalised suurused), aga mida tähendab füüsikaline suurus, seda ei küsitudki. Ja mille poolest erineb mass pikkusest, peab iseenesest mõistma, ja kui mõni peakski küsima, oleks loomulik vastus “loll küsimus“.

Mudelipõhise realismi nimi on uus, maailmavaade ise mitte. Mõõtmine vastandab reaalsete maailma objektidele matemaatilise mudeli elemente (abstraktseid arvusid) ning füüsikalise suuruse ja mõõtmise mõistetele on reaalsus-mudel suhteid analüüsimata raske läheneda. Visalt areneva diskussiooni avas Hermann Helmholtz 1887. a artikliga “Zählen und Messen, erkenntnisstheoretisch betrachtet“. Järgmine verstapost on 1920. a. ilmunud Norman Campbelli raamat “Physics the Elements”. 34 megabaidine fail on vabalt saadaval (tutvumiseks võib alla laadida 3 megabaidise katkendi). 565 lehekülje pikkust heietavat arutlust on tervikuna lugenud vähesed (tunnistan, et ka minul pole jätkunud kannatlikkust), tsiteerinud aga paljud. Mõõtmisteooria kaasaegne käsitlus algab Johann Pfanzagli 1968. a. ilmunud raamatuga “Theory of Measurement(venekeelne tõlge 1976). Süvenemiseks võib soovitada Fred Roberts‘i 1979. a. (kordustrükk 2009) ilmunud raamatut “Measurement theory”.

Enda loengutes olen püüdnud näidata, et füüsikast sügavam arusaamine algab füüsikalise suuruse ja mõõtmise mõistetest. Soojusõpetuse loengukilede koopiad on tänaseni veebis üleval, lisan veel sihipärase valiku dokumente:

Ja lõpuks üks intrigeeriv näide, mis ei sobinud soojusõpetuse loengutes kasutada. Pikkus s ja ajavahemik t defineeritakse aditiivsete jätkamisoperatsioonide kaudu kui fundamentaalsed suurused. Kiirust v käsitletakse õpikutes aga kui tuletatud suurust, mis on defineeritud võrrandiga s = v t. See võrrand on kokkulepe, mis ei vaja eksperimentaalset kontrollimist ja on a priori absoluutselt täpne. Teatavasti on aga ka liikumist võimalik eksperimentaalselt süsteemist süsteemi jätkata ja nii saab defineerida tavakiirusest erineva aditiivse fundamentaalse suuruse w, anname sellele nimeks fundamentaalne nobedus. Aeglase liikumise korral on nobedus tavakiirusega ekvivalentne. Erinevalt kiirusest võib nobedus olla kuitahes suur ja nobeduste liitmise seadusel w12 = w1 + w2 (samaviisi eksperimentaalselt kontrollitav loodusseadus, kui pikkuse defineerimise aluseks olev liitmise seadus) ei ole mingeid piiranguid. Seost kolme fundamentaalsuuruse s, t ja w vahel ei ole võimalik lambist võtta ja see on eksperimentaalse uurimise objekt. Tavatingimustes näitavad katsed, et s = k w t, kus k on mõõtühikutest sõltuv konstantne võrdetegur. Suurte nobeduste puhul osutub viimane võrrand ebatäpseks. Edasi arutledes saab üles ehitada erirelatiivsusteooria jaoks alternatiivse ja esmapilgul loomulikuna näiva interpretatsiooni, milles kiirus, kui seda mõistet üldse kasutada, on teisejärguline abisuurus nagu seda on nobedus erirelatiivsusteooria standardses esitluses. Valguse nobedus on lõpmatu (ei mingit kiusatust mõtiskleda valgusest nobedama liikumise võimalikkusest), aeglase liikumise füüsikast irdub aga teepikkuse võrrand s = c th(kw/c) t. Vajutage gaasi ja pange nobedust juurde palju tahes, kaugemale kui ct ikka ei jõua.

Nobeduse (rapidity) mõiste ei ole füüsikas uudis, selle võttis kasutusele juba Alfred Robb. Lähemaks tutvumiseks võib soovitada Lévi-Leblond’i ja Provosti artiklit “Additivity, rapidity, relativity“. Soovitatud artikli lähenemisviis on paraku tavakohaselt formalistlik ja läheb “lollidest küsimustest” kaarega mööda. Eelkirjeldatud kolme sõltumatu fundamentaalsuuruse (s, t, w) mõõtmisteoreetilisest defineerimisest alustades oleks aga paremini näha kuidas mudeli valimine võib korrigeerida füüsikalist maailmapilti ka siis, kui alternatiivsed formalismid on matemaatiliselt ekvivalentsed. Neli võimalust on: jätta üks paar kolmikust (s, t, w) fundamentaalsuurusteks või käsitada kõiki kolme fundamentaalsuurustena. Klassikaline käsitlus valib paari (s, t), defineerib tuletatud suuruse v = s/t ja sellele lisaks tuletatud nobeduse φ = arth (v/c). Tuletatud nobedus on abivahend, mille kasutamine kiiruse asemel muudab mõnede praktiliste ülesannete lahendamise mugavaks, teiste ja vist küll enamuse õpikuprobleemide käsitlemise aga ebamugavaks. Tuletatud nobedus ja fundamentaalne nobedus erinevad teineteisest enam-vähem samaviisi, kui sõltumatute fundamentaalsuurustena defineeritud raske mass ja inertne mass, ning seost φ = const w võib käsitada kui empiirilist kontrollimist vajavat loodusseadust.

Edasise mõtisklemise jätaksin lugejale koduülesandeks.

Antropoloogia | mis.uudist | News | Psühholoogia | vänge.lugu

Tõel on pruunid silmad

26.01.2013

Vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis tõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. 9. jaanuaril avalikus teadusajakirjas PLOS ONE avaldatavas artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need olgu need siis naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tundusid usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Allikad; EurekAlert!, PLOS ONE

Astronoomia | Füüsika | News

Eesti satelliit püsib graafikus

17.01.2013

Tartu Ülikool saatis laiali teate, et 21. jaanuaril esitletakse Tallinnas teletornis uut satelliiti.

Eesti esimene satelliit ESTCube-1 on valmis. Enne selle transportimist Prantsuse Guajaanasse esitleb Eesti tudengisatelliidi projekti meeskond oma viieaastase töö tulemust avalikkusele ja meedia esindajatele. Projekti juhendaja Mart Noorma koos satelliidi ehituses kaasalöönud üliõpilaste, välispartnerite ja projekti toetanud ettevõtete esindajatega tutvustavad satelliiti, selle valmimiseks tehtud pingutusi ning edasisi samme Eesti esimese satelliidi kosmosereisini aprilli esimesel nädalal. Sõna saab ka elektrilise päikepurje leiutaja dr. Pekka Janhunen Soome Meteoroloogia Instituudist, kes teeb ülevaate ESTCube-1 pardal katsetatava uudse kosmoselaeva mootori võimalikest tulevikurakendustest.

Tiit Kändleri lugu satelliidist ilmus Eesti Päevalehe teadusküljel 08. novembril. Autori fotod.

„Eesti saadab oma satelliidi Maa orbiidile enne Soomet,“ naerab Soome Meteoroloogiainstituudi teadlane Petri Toivanen, kui küsin, kas nende päikesepuri ikka on piisavalt uudne, et keegi seda orbiilile katsetama lennutab. Istume Vooremaa keskmes, Voore külalistemaja baaris, vanas mõisamajas, mille seinale kruvitud bareljeef (fotol) kinnitab, et siin koolis õppis aastatel 1951–1958 kirjanik ja lavastaja Mati Unt. Just samal ajal, 1957 lennutati üles esimene Maa tehiskaaslane Sputnik.

Mati Unt kirjutas kümme aastat hiljem jutustuse „Elu võimalikkusest kosmoses“. Nüüd arutatavad siin Soome teadlased ja Eesti teadlashakatised, kuidas lahendada veel mõnda tehnilist probleemi, enne kui jõululaupäeval, 24. detsembril kogu satelliit Euroopa Kosmoseagentuurile üle anda tuleb. Jah, tõesti – vahel on kosmos väike ja Eesti suur – täpselt nii, nagu tundub hommikul päikesest ja udust ülekallatud Eesti maastike vahel lintlevatel ülelibedatel teedel autot roolides.

Noore satelliidi sünd

Voore seminarimajas toimub oktoobri viimasel nädalavahetusel Eesti Füüsika Seltsi talvekool noortele füüsikutele ja teistele reaalteadlastele, kuhu olen kutsutud kõnelema teaduse koomiksist ja traagiksist. Tasuta kaasandena saan mõneks tunniks satelliidiks eesti esimese satelliidi leiutajatele. Lauda tuleb tõsine soome mees, tume portfell käes ja istub vaikides toolile. „Küsi temalt,“ juhatatakse. Küsingi, sest Pekka Janhunen mõtles välja, rehkendas läbi ja avaldas väärika Ameerika Aeronautika ja Astronautika Instituudi ajakirjas aastal 2004 artikli sellest, kuidas saaks kosmoselaevukese tagant tõukamiseks kasutada päikeselt pidevalt välja paiskuvat prootonite ja elektronide voogu, mida maalased familiaarselt päikesetuuleks nimetavad. Küsin, et mis on selles idees siis nõnda erakordset, et küllaltki lühikese ajaga leiti agentuur, mis oli nõus tema ideed testiva satelliidi oma kosmoselaeva pardale võtma, 700 kilomeetri kõrgusele Maa kohale tõstma ja seal vedruga välja paiskama, nii et satelliit oma iseseisvat tööd alustada saaks. „Meie päikesepuri on elektriliselt laetud traat, mida tõukavad elektriliselt laetud päikesetuule osakesed, enne arutleti magnetväljade energia rakendamisest,“ vastab Janhunen napilt ja täpselt.

Toivanen ja tema instituudikaaslased Timo Rauhala ning Jouni Envall on avanud selleks ajaks nutitelefoni ja lõbustavad end kolleegide rämerokkbändi videoga. Janhunen juhatab mulle kätte võrgupaigad, millelt saan asja kohta lugeda. Lauda potsab veel kaks noormeest, tervitan neid oma arust lahkelt soome keeles. Mehed tõmbuvad morniks ja kohmavad, et nemad on hoopis lätlased. Läheb lõbusamaks, kui küsin Tartu Ülikoolis satelliidiprojekti ESTCube-1 raames doktoritööd tegevatelt sellidelt, kuidas nad tunneksid ära, et on Lätis, mitte Eestis, Soomes või kosmoses. „Lätis on teed paremad,“ vastavad nad hoobilt. „Soomes on kuulda kõnnikepiklõbinat,“ pareerib Toivanen. Lähen numbrituppa artikleid lugema ning mulle turgatab pähe, et mina tundsin Eesti ära, kui Voorele lähenedes paksu suitsusammast kosmose poole tõusmas silmasin. Eestis tehakse alati lõket, ja saadetakse selle suitsu ja soojust üles taeva poole.

Eesti teadlaste tung kosmosesse algas umbes samal ajal, kui loodusteadused Eestis edenema hakkasid. Friedrich Georg Wilhelm von Struve mõõtis 1820. ja 1830. aastatel oma sisustatud Tartu tähetornis 2714 kaksiktähte ja avaldas nende atlase. Samal ajal kahe jalaga maa peal tegutsedes ning mõõtes kümmet maad läbiva 2820 kilomeetri pikkuse geodeetilise kaare, mille punktid Eestis Virumaadel leida on.

Eesti siiani kuulsaim astronoom Ernst Öpik vaatles nii meteoore kui kaugeimaid universumi objekte, avardades selle piire seninägematutesse kaugustesse ning seletades ära nii Päikese kui tähtede toimimise ja Marsi ning Kuu meteoriidikraatrite olemasolu.

Maa orbiidile on Tõravere astronoomid oma mõõteaparaate lennutanud aastatel 1974–2001 Nõukogude orbitaaljaamadel Saljut ja Mir. Need teleradiomeetrid lahendasid Maa atmosfääri heledusprobleeme. Osa seadmetest valmistati Leningradi optikatehases LOMO ja sõjatehases Kometa, osa ENSV TA Erikonstrueerimisbüroo Tartu ja Tõravere töökodades. Eestvõtjateks olid helkivate ööpilvede asjatundja Charles Villmann (1923–1992) ja astrofüüsik Uno Veismann, kes meie kosmoseajaloost ka ajakirja Akadeemias mitmeid artikleid avaldanud.

Kosmosesüstiku Buran 1988. aasta lennu tarbeks leiutas tootmiskoondis Mistra kuumuskindla vaipmaterjali ja tegi selle valmis ka.

Nõnda on jutt, et siiani on Eesti toodetest lennutatud orbiidile vaid Põltsamaal valmistatud Kosmose nimelist söödavat tuubigeeli, vaid triviaalajakirjanduse lemmikmüüt, samast maailmast Pisuhändade ja Jaan Tatikatega.

Kuid tudengisatelliidiks hüütav ESTCube-1 pole leiutustegevus, mis kuidagiviisi müütidega paarduks. Neilgi kolmel päeval istub seminarimaja ülakorrusel laudade ümber paarkümmend tõsist eesti noort ja sehkendab midagi arvutites, soome teadlased ja projekti juht Tartu Ülikooli ja Tartu Observatooriumi füüsik Mart Noorma nende vahel sidet pidamas. Siin viimistletakse Eesti esimest satelliiti, liitrise mahuga kuupi, mis peaks esimest korda maailmas 700 kilomeetri kõrgusel lahti kerima kümnemeetrise peenikese traadi, seda tegevust tillukese kaameraga filmima ning tagatipuks elektronkahuriga traadi laadima, et seejärel jälgida selle vastastikust mõju kosmose plasmaga ehk laetud osakestest koosneva küll väga hõreda, ent siiski piisavalt mõjusa stratosfääriga.

Lendav laegas

Pool, millele traat maa peal keritakse ja seade, mis selle lahti kerib, on mudelina olemas. Janhunen avab karbikaane ettevaatlikult kui Pandora laeka, kui seda pildistada soovin. Kuid erinevalt Pandora laekast ei lähtu sellest karbis mingit ohtu. Vaid võimalus lennutada väikesi kosmoselaevu Päikesesüsteemi kaugetesse osadesse senisest odavamal moel.

„Et traat kaalutuses lahti kerida, peame satelliidi pöörlema panema,“ selgitab Janhunen (fotol). „Mis võib kõige kergemini lörri minna?“ küsin. „Kõik,“ vastab Janhunen kõikehõlmavalt. Kõik on uus. Nii tillukesse, kümnesentimeetrise küljepikkusega kuupi tuleb mahutada elektronide kahur, mis on oma olemuselt nagu eelmise põlvkonna televiisori ekraanile pilti tulistanud katoodtoru, kuubi elektromagnetpoolidel pööritaja, traatpurje pool ja kerimismehhanism ja kaamera. Ning tagatipuks ja eelkõige elektroonikaseadmed, mis peavad sidet raadioamatööride jaoks tavalistel, umbes 440 megahertsisel sagedusel.

Praegu ringleb Maa orbiidil umbes mõnikümmend sama suurt kuupi, kui eesti noorteadlased üles lennutada kavatsevad. Janhunen hindab, et orbiidile edukalt lennutada on õnnestunud umbes pooled kuupidest ja pooltel juhtudel on rikki läinud side. Kui traadipool ja kaamera optika valmistatakse Saksamaal Bremenis, siis sideseadmed ja kaamera elektroonika on valmis teinud meie tudengisatelliidi seltskond.

Koos töötatakse Tartus tihti, Soome teadlastega kohtutakse umbes kord paari kuu jooksul ja nüüdki Voorel muudkui istutakse teisel korrusel ja silutakse programme, tulles alla maa peale vaid füüsika ja ettevõtlikkuse piirimail balansseerivate loengute vahelisteks kohvipausideks.

Satelliidi üleslennutajaid otsiti neli aastat, viimane aasta räägiti EASi innovatsiooninõuniku Madis Võõrase kaasabil läbi ESAga. Lend toimub Prantsuse Guajaanast järgmise aasta märtsis. Siis hõljub ESTCube-1 õhus 700 kilomeetri kõrgusel ning Maa pöörleb ta alt läbi, nõnda et meie satelliit on Eesti kohal umbes neli korda päevas. Teateid sellelt püütakse kinni ja mõtestatakse Tartu Ülikooli füüsikamajas asuvas sidekeskuses. Voorel lepiti kokku, et kuubikese sisekülgedele graveeritakse selle valmistate nimed, väliskülgedele sponsorite logod. 1,2 kilogrammise kauba orbiidile toimetamise eest tuleb maksta 600 000 eurot. Kuid mida siiski arvavad skeptikud? „Neid on jagunud, arvatakse, et mida need tudengid siis ikka teevad,“ muheleb Noorma. „Keegi pole veel tulnud ütlema, et see on loll idee,“ ütleb Janhunen ja vaatab seminarimaja ette lumme torgatud vineersilti, mis kuulutab: „Vette minek keelatud. Tugev kloor.“ Üles lennata ei keela keegi.

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Jaanuar

13.01.2013

13. jaanuar. e-hommik

Toidumaja külastab üha vähem linnukesi. Puukoristaja on kadunud, see on kurb – ta oli kiindunud õueelanik. Tihaseidki on vähem näha ja needki, kes tulevad, on justkui läbilendajad. Paiskuvad nooljalt toidumajakesse, napsavad seemnekese – ja läinud nad ongi. Varem olid nad huvitatud muustki kui seemnetest. Võibolla on see seotud õue muutumisega?

Võibolla on linnud rännanud e-õuele? Võibolla tulebki edaspidi panustada mitte õuele, vaid e-õuele? Võibolla ei esine õu mõne aasta pärast enam mullakandjal, vaid virtuaalselt, e-õuena, ja sellel elamiseks ja olemiseks tuleb osta õueluger? Luger? Õueonu mäletab, et kunagi elas sihuke keelemees nagu Johannes Aavik. Tema arvas, et eesti keeles on liiga vähe sõnu, palju vähem kui prantsuse keeles. Ja hakkas sõnu juurde mõtlema. Näiteks õõv, mis peab ju ühes haritud keeles olema. Mõni sõna oli kole inetu, näiteks luukere. Aavik pakkus selle asemel välja luger. See ei läinud käiku. Ootas oma aega, nüüd on saanud eesti keeles oma rolli. Raamatuid loevad moodsad inimesed lugerist ehk luukerest. Tuleb end hakata valmistama e-õue peale minekuks. Selleks tuleb e-smalt e-dendada e-lu e-levantide e-rakonnas.

13. jaanuar. Tumehommik

Me suudame näha ja kuulda, katsuda ja haista ja maitsta vaid üht protsenti kogu universumis sisalduvast energiast ja ainest. Ülejäänud 99 protsenti on tumeenergia ja tumeaine, millest ei ole meil siiani halli aimugi. Nõnda on ka õuega. Me suudame näha ja kuulda, katsuda ja haista ja maitsta vaid üht protsenti kogu õuest sisalduvast energiast ja ainest. Ülejäänud 99 protsenti on jäänud meile tumedaks. Kogu maailma õueonud! Ühendagem kõik jõud õue helestumise nimel! Muide, Slavoj Žižek arvas, et kõnelda saab vaid ühe protsentiga inimkonnast, ülejäänud 99 protsenti on …, aga eks vaadake ise, kes nad on, siinkohal piirdub Õueonu omadussõnaga „tume“, kelle kohta saab ütelda: „Mis sa istud, tume tumba!“ Õu ei istu kunagi nagu tume tumba. Küll aga istub õu Õueonule.

Antropoloogia | mis.uudist | News | Psühholoogia

Tõel on pruunid silmad

10.01.2013

Vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis tõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. 9. jaanuaril avalikus teadusajakirjas PLOS ONE avaldatavas artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need olgu need siis naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tundusid usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Allikas: EurekAlert!

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Uus jaanuar

05.01.2013

5. jaanuar 2013. Hommik

Täna lendas õuele 2013. lind. Lendas kohale ja ära ei lähegi enam. Nõnda on Õueonul piisavalt mahti, et mõlgutada, kust on teada, et see lind on just 2013. lind. Ega see nii kindel ei olegi, lugemine võis ju sassi minna. Teiselt poolt jälle – alati leiab linnu, kellest lugedes on see lind just nimelt 2013. lind. Iseasi, kus see alglind parasjagu on. Ja teineasi, et miks sihuke teadmine üldse on tähtis. Moslemite jaoks võib see lind vabalt olla näiteks 1434. lind, nii nagu neil on praegu 1434. aasta. Ja õigeusklikele ikka veel 2012. lind.

Siit teeb Õueonu järelduse – igal linnul pole mitte ainult oma laul, vaid ka oma alglind, kellest lugedes see lind on nii või naa mitmes lind. Jääb ikkagi veel üks küsimus – miks see teadmine on üleüldse tähtis? Ja kas üldse ongi tähtis? Teiselt poolt jälle – kui on tähtis, mitmes on Eesti õue koguprodukt ühe linnu kohta kõigi õuede seas Maa peal, siis on kahtlemata tähtis seegi, mitmes on üks või teine lind õuel.

Muuseas – kui Eesti õue koguprodukt linnu kohta on kõigi Maa õuede seas näiteks 135., siis mitmes on see universumi õuede seas? Paralleeluniversumite õuede seas? Kui paralleeluniversumeid on lõputult, siis eksisteerib kindlasti üks, milles Eesti õue koguprodukt on esimene. See teeb südame rõõmsaks. Rõõmu kestab senikaua, kuni tuleb pähe, et ju siis on ka selline universum, kus sihuke koguprodukt on viimane. Selle aga saab jätta arvestamata, sest ega lõputult palju asju ka arvesse võtta ei saa, meil on inimesi niigi vähe.

5. jaanuar. Ennelõuna

Kui elanike arv Eesti õuel muudkui väheneb, siis kuidas on lugu lindude arvuga? Õueonu arvates võib postuleerida uue jäävusseaduse, lindinimeste arvu jäävuse. Lindude ja inimeste summa õuel on jääv, tehtagi mida tahes. Kui see postulaat osutub tõeseks, siis saab need inimesed, kes praegu tegelevad lindude kaitsmisega, suunata välisõuedele. Mida vähem neid on meie õuel, seda enam on ju linde, ilma igasuguste ministeeriumideta.

5. jaanuar. Lõuna

Päike paistab Eestis enamjaolt lõunast. See on ka loomulik, sest Eesti on ikka mingil moel põhjamaa. Istanbulis näiteks paistab päike enamjaolt idast. See aga ei tähenda veel automaatselt, et Istanbul on läänemaa. Kui vastuoluline on maailm!

5. jaanuar. Pärastlõuna

Linnud läinud pärastlõunamaale, lilledel on pärastsurmakuu. Kõik sellepärast, et pärast mind tulgu või veepuudus, ennustab Õueonu tulevikku.

5. jaanuar. Õhtuoode

Vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Õueonu loeb teadusuudistest, et Tšehhi Karli Ülikooli teadlased on välja uurinud: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. Kui katsealustele näidati inimeste näofotosid, küsiti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid need naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tundusid usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik. Lõpuks tuli välja, et usaldusväärsust ei taga mitte niivõrd silmade värv, kui pigem pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Õueonu vaatab peeglisse ja peegel teeb talle hallisinist silma. Nüüd pole enam ime, et ta ei saa sellist peegelpilti eriti usaldada. Kas usalduskriis on vastastikune? Peeglike, peeglike seina peal ei vasta. Aga ehk ükskord tuleb aega…

aasta.mõttes | aasta.pildis | Antropoloogia | News

Head uut silmapilku!

01.01.2013

Üks silmapilk on ajupuhkus

Võibolla pilgutasite uue aasta tulekul silma?

Suurepärane. Kuigi inimene pilgutab silma 15-20 korda minutis, 1200 korda tunnis või 28800 korda päevas, ei tee veel üks lisapilgutus paha. Sest Jaapani Osaka Ülikooli teadlased on välja uurinud, miks me nõnda palju silmi pilgutame. Põhjus on lihtne: et anda ajule pisikenegi puhkus. Kui meie aju pole keskendunud mingile ülesandele, tegutsevad ajus piirkonnad, mida tuntakse aju vaikeoleku võrgustikuna. Jälgides videofilmi vaatava 20 vabatahtliku aju selgus, et kui video peatus, pilgutasid vaatajad tahmatult silmi ja aju siirdus selle läbi vaikeolekusse, mis lubab ajul veidi puhata. Silmapilgutus ja ajupuhkus käivad käsikäes.

Head uut teadusaastat! Joonistus: Eerik Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri