02.2013 arhiiv

Ajalugu | Füüsika | News | to.imetaja

Ühte ja ainsat ajalugu ei ole universumil ega ka eesti rahval

23.02.2013

Tiit Kändler

Ilmus ajalehes Sirp, 15. veebruaril

Omavahel näiliselt ootamatult seotud asjad juhtuvad üheaegselt, seda on kogenud küllap iga mõtleja. Selline üheaegsus on tõenäosuslik, ent mitte klassikalises mõttes, vaid kvantfüüsikalises mõttes. Tõenäosus on maailma osa. Seda ei ole mõtet püüda kõrvaldada, vaid tasub arvesse võtta.

Parasjagu, kui ilmus Stephen Hawkingi raamatu “Universumi suurejooneline ehitus” eestikeelne tõlge, tuli platsi ka kogumiku Eesti ajalugu II köide. Mis vallandas ägeda arutluse teemal, et milline on meie keskaja ajalugu tegelikult. Kas siis ei olnudki muistset vabadusvõitust kogu selle Lembitute, laulvate pappidega ja Tasujatega, või oli ikka küll. Kui taanduda näidetest, siis vaieldakse selle üle, kuidas me sattusime siia, kus me parasjagu oleme. Kuidas me oleme jõudnud olevikku.

See on olemuslik vaidlus ka füüsikas. Küsimuse saab lüüa lahti kolmeks põhiliseks küsimuseks.

Miks on pigem miski, kui eimiski? Kus on äär? Mis oli aegade alguses?

Ajaloo kontekstis kõlavad need: Miks on pigem olevik kui minevik? Kus on mineviku äär? Mis oli oleviku alguses?

Hawking lähtub oma maailmanägemuses mudelipõhisest realismist. Selles, kuidas me objekte tajume, sisaldub vastus. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. Küsimus on, kuidas see pilt maailmale vastab. “Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega,” kuulutab Hawking.

Selle maailmapildi toel lahendatakse ka olemise probleem – kas tool, mida ma näen, on ikka veel olemas, kui ma lähen kõrvaltuppa? Seda tehakse mudeli lihtsuse printsiibil, Occami habemenoa printsiibist lähtuvalt.

Mudelipõhine realism ütleb meile ka, kas asjad, mida me oma meeltega ei taju, on või ei ole. Me tajume neid oma meelte pikendustega, katseseadmetega. Mikroskoobiga, teleskoobiga, Suure Hadronite Põrgutiga. Mudelipõhine realism võimaldab isegi ennustada. Kui lõpuks selgub, et ennustus langeb täppi, siis mudel toimib.

Hawking arvab, et pole olemas üht matemaatilist mudelit või teooriat, mis suudaks kirjeldada igat universumi külge. Selle asemel on teooriate võrgustik, mida nimetatakse M-teooriaks. Iga teooria kirjeldab mingit nähtust hästi teatud vahemikus. Kas saabki siis olla üks ja ainsam ajalooline mudel?

Ajalugu tekib lõpmatust hulgast ajalugudest

Kvantfüüsika kohaselt on loodus juhuslik põhimõtteliselt, mitte kuna me sellest piisavalt ei tea. See seletab ka ära, kuidas tekib ajalugu. Osakesed kasutavad algpunktist lõpp-punkti jõudmiseks igat võimalikku rada. Mis eriti oluline: osake järgib kõiki võimalikke radu üheaegselt.

Kuid, oh õnnetust! Kui liita lõpmatu hulk erinevaid ajalugusid, saate lõpmatu suure tulemuse. Elektronil näiteks tuleb välja lõpmatu laeng ja mass. Selle vältimiseks on füüsikud välja arendanud sellise pealtnäha kahtlase meetod nagu renormeerimine.

Renormeerimine seisneb selles, et lõpmatust tulemusest lahutatakse lõpmatud negatiivsed suurused nõnda, et tulemuseks saab parajasti massi ja laengu lõplikud väärtused. Vägev värk: lahutades lõpmatusest lõpmatusi, saadakse lõplikud arvud, ja täpselt sellised, nagu vaja. Kuidas on see võimalik? Aga ainult takkajärele, vastust teades või õieti – olles vastuse eelnevalt kokku leppinud. Sellisel kombel elektroni massi ja laengut ennustada ei saa, kuid kui need on kokku lepitud, siis tuleb sellest välja kõik muu. Ja lõppude lõpuks on ju mõõtühikute küsimus, kui suureks me elektroni massi ja laengu võtame, kui vaid teised maailma iseloomustavad suurused nendega vastavusse seame.

Newton uskus, et maailmal on kindel minevik. Kvantfüüsika ütleb, et olgu meil olevik teada kuitahes hästi, on minevik ja tulevik määramatud. Kordan – ainus, mis on kindel, on olevik. Minevik ja tulevik esinevad vaid kui võimaluste spektrid. Universumil ei ole ühest minevikku ega tulevikku.

Tavaline eeldus kosmoloogias on, et universumil on üksainus ajalugu. Kasutades füüsikaseadusi, arvutame, kuidas see ajalugu kulgeb ajas. Seda võib kutsuda “alt üles” lähenemiseks kosmoloogiale. Kuid me peaksime jälgima arenguid “ülevalt alla”, praegusest ajast tahapoole. Mõned ajalood on teistest rohkem tõenäolised, ja summas domineerib üksainus ajalugu, mis algab universumi loomisega ja kulmineerub olekuga, milles hetkel oleme ja mida vaatleme.

Meil on lõpmatu hulk võimalikke ajalugusid. Nõnda ei tohiks me kosmoloogias järgida universumi arengut alt üles, sest see eeldaks ühtainust ajalugu hästi määratletud algpunkti ja evolutsiooniga. Tuleb jälgida arenguid ülevalt alla. Mõned ajalood on tõenäolisemad, teised vähem. Tavaliselt domineerib üksainus ajalugu.

Sama lugu inimese ajalooga. Meil on lõpmatu hulk võimalikke Eesti ajalugusid. Oleme jõudnud olevikku, sest need ajalood kõik on liitunud. Kui hakkame neid kõiki kokku liitma, tekivad singulaarsused ehk lõpmatused. Et lõpmatustest lahtu saada, et kuidagiviisi oma ajaloost sotti saada, selleks tuleb kasutada renormeerimist. See tähendab, et peame milleski kokku leppima – nagu leppisid füüsikud kokku arvudes, mis tähistavad elektroni massi ja laengu suurusi.

Sest vaadake, kvanttõenäosus, et universumil on rohkem või vähem kui kolm suurt ruumidimensiooni, on tähtsusetu, kuna oleme juba otsustanud, et asume kolme ruumidimensiooniga universumis. Pole tähtis, kui väike on sellise ruumi tõenäosus, siin me oleme.

Singulaarsuest vabanenud ajalugu

Idee, et universum on loodud inimkonna mahutamiseks, on tekkinud tuhandete aastate eest ja püsib siiamaani. Selleks on rida piiranguid keskkonnale. Et elu saaks tekkida ja püsida. Hiina muinasjutu kohaselt, mil oli kümme Päikest, ei saanud elu olla üldsegi nii mugav kui üheainsaga. Meie olemasolu seab piirid meie päikesesüsteemile. Kuid võib ka arvata veel äärmuslikumalt, et see seab ette ka piirangud loodusseaduste vormile ja sisule. Meie olemasolu seab piirid, kust ja millal on võimalik vaadelda universumit.

“Pole olemas mudelist sõltumatut reaalsuse testi. Hästi koostatud mudel loob omaenese reaalsuse.” Nõnda arvab Hawking. Kui nii, siis ei ole meil Eesti ajaloo puhul millegi üle muretseda.

Meil on olevik, selle üle saab vaid rõõmu tunda. Minevikke, ajalugusid on meil olnud lõpmatu hulk, mõned neist üliväikese tõenäosusega, mõned tõenäosemad. Olulisim on, et oleme need läbinud üheaegselt. Kuid kirjeldada suudame naid vaid ühekaupa, olles ikkagi Newtoni maailma objektid.

Idee, et Eesti on loodud eestlase mahutamiseks, on sama antropotsentrislik kui idee, et universum on loodud inimese mahutamiseks. Ent mõlemad ideed toimivad. Meil ei ole mõtet vaielda, mitu mõõdet on meie ruumil, sest me oleme juba kokku leppinud, et koos ajaga neli. Ülejäänud, kui neid ongi, on kokkukeerdunud ja peaaegu tunnetamatud. Sama lugu Eestiga. Me oleme oma ajalooruumi renormeerinud, lõpmatusest vabanenud, ja seepärast kirjutame raamatule kaane peale “Eesti ajalugu”. Sellega on öeldud enim, muu on juba erinevate tõenäosustega erinevad ajalood, mille summeerimisel me jõuame olevikku, mis tänu renormeerimisele on siiski lõplik ja hoomatav, mitte singulaarne.

Mõtelda on mõnus, vaielda veel mõnusam, kuid vahel on mõnus ka end rahustada, et ainus, mis meil on, on olevik ja selleni jõudmise radu, ajalugusid on olnud meil lõputu hulk. Mõni nähtavam, mõni varjatum.

Inimese ajalugu ei ole miski, mis seisab lahus universumi ajaloost – või täpsemalt öeldes, selle seletamiseks loodud mudelite maailma reeglitest, mille oleme leidnud olevat adekvaatse.

Astronoomia | mis.toimus | News

Lendtähed pärinevad Päikesesüsteemi koidikust

23.02.2013

Et taevast kive alla sajab, ei uskunud Euroopa teadlased veel 200 aastat tagasi. Prantsuse Akadeemia pidas selliseid jutte selgeks ebausuks. Kui aga aastal 1803 kukkus Normandiasse L’Aigle’isse paar tuhat meteoriiti, tuli teadlastelgi tunnistada, et taevast kive alla sajab. Sajab ka tolmu. On hinnatud, et iga päev jõuab maapinnani 20 tonni kosmosest pärit olevat ainet. Ainult et kui tuul liiva silma keerutab, ei ole just lihtne teada, kust see Maale sattus.

Kui Maale läheneb komeet või asteroid, muutub see Maa atmosfääris põlema lahvatav hiiglasliku kiirusega kihutav taevakivi lendtäheks, mis tervitab meid päikesesüsteemi 4,5 miljardi aasta tagustest algaegadest. Möödunud nädalal sattus teineteise lähedale kaks haruldast sündmust.

Siberi plahvatused

Maast 27 600 kilomeetri kauguselt möödus reedel, 15. veebruaril 50-meetrise läbimõõduga asteroid 2012 DA14 ning mõni tunnike varem sisenes atmosfääri, lagunes ja plahvatas Venemaal Tšeljabinski linna kohal komeet. Komeet, mille läbimõõduks enne atmosfääri sisenemist on hinnatud 17 meetrit ja massiks 10 000 tonni, kihutas taevas helenduva jutina laugjalt kiirusega 60 000 kilomeetrit tunnis ning tekitas 500 kilotonnise plahvatuse.

Komeedi plahvatus umbes 25 kilomeetri kõrgusel registreeriti viies eri paigas asuvas infraheli seirejaamas, esimesena andis sellest teada Alaskal asuv plahvatusest 6500 kilomeetri kaugusel asuv jaam. Infraheliandmetest nähtub, et komeedi laialipaiskumine atmosfääris toimus 32,5 sekundi jooksul. Komeet tuli arvatavasti Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst. „Me arvame, et sellise suurusega sündmus juhtub keskmiselt kord saja aasta jooksul,“ ütles NASA maalähedaste objektide programmi NEO teadlane Paul Chodas. Nii suure meteoori puhul võiks oletada suure arvu meteoriitide sadu maapinnale, nõnda on taevakivi plahvatus Tšeljabinski kandis vallandanud tõelise kullapalaviku. Oletatavaid meteoriidikilde on hulganisti leitud lumehangedest, katuseaukude alt ja koguni mantlitaskutest. Neid ostetakse ja müüakse, kuid teaduslikest analüüsidest pole veel teateid.

Ometi filmiti üliharuldane plahvatav lendtäht paljude Uuralis asuva Tšeljabinski linna elanike kaameratega, justkui oleksid inimesed komeeti oodanud. Iroonilisel moel aitas üliharuldast sündmust jäädvustada liiklejate ja liikluskorraldajate omavoli Venemaa teedel ja tänavatel, mis sunnib suurt osa autojuhtidest oma turvalisuse tarbeks läbi auto esiklaasi pidevalt olukorda kaameraga jäädvustama.

Need kaks lendtähesündmust on omavahel seotud vaid ajaliselt, mitte põhjuslikult – asjatundjad on korduvalt kinnitanud, et kahe lendtähe trajektoorid olid suisa erinevad. Nüüdne meteooriplahvatus meenutab 1908. aastal Siberis Tunguusis toimunud plahvatust, millega eelmise nädala sündmust lõhkejõult võrreldakse. Inimtühjal alal plahvatanud Tunguusi meteoor andis peaaegu sajandiks tööd ja leiba nii selle toimet uurinud teadlastele kui lugematu arvu müstilisi tagamaid välja mõtelnud kirja- ja filmimeestele. 1947. aasta veebruaris plahvatas Kaug-Ida taiga kohal Sihhote-Alini meteoor.

Maalähedaste jälgimisprogramm

NASA NEO programm on nimekirja kandnud ning jälgib 9714 maalähedast objekti, neist 1382 võimalikult ohtlikku asteroidi. Maalähedased on asteroidid ja komeedid, mille orbiit kulgeb Maale lähemal kui 1,3 astronoomilist ühikut ehk 1,3 Maa kaugust Päiksest. Programmi eesmärk on võimalikke Maaga kokku põrkavaid kosmilisi objekte avastada ning neil silm peal hoida.

¤

¤

¤

Joonistus: Mis on maalähedased objektid

Maalähedased objektid on asteroidid ja komeedid, mida lähedaste planeetide gravitatsiooniväljad või omavahelised põrkumised suunavad trajektoorile, mis lõikub Maa orbiidiga ning mis võivad seega Maaga kokku põrgata.

Komeet

Tekkinud külmas välises planetaarsüsteemis, koosneb tolmuosakestega tsementeeritud jäätunud veest. Päikesele lähenedes jää aurustub ja tolmupilve teeb nähtavaks hajunud päikesevalgus. Gravitatsiooni toimel satuvad mõned neist Maa lähedusse.

Asteroid

Rändrahnust suurem kivirahn, mis ringleb Marsi ja Jupiteri vahel Päikesesüsteemis. Jäänuk planeetide moodustumise ajast, mis ühegi planeediga ei ühinenud. Üksteisega põrkumisel mõned asteroidid eralduvad ja satuvad Maa orbiidiga lõikuvale trajektoorile.

Meteoroid

Rändrahnust pisem, kuid tolmuterast suurem kivitükk.

Meteoor

Kui asteroid või meteoroid siseneb Maa atmosfääri ja tekitab nähtava valgusjoone, siis kutsutakse seda meteooriks.

Iga päev siseneb Maa atmosfääri tuhandeid asteroide ja meteoroide, kuid põleb ära pinnani jõudmata. Aastas siseneb Maa gravitatsioonivälja kümneid tuhandeid tonne planeetidevahelist kraami komeetidelt, asteroididelt ja teistelt planeetidelt ning isegi Kuult, aga ka inimese poolt orbiidile saadetud seadmetest.

Boliid või tulekera

Ere meteoor.

Meteoriit

Pinnani jõudvad taevakivi tükikesed. Iga tükike, mille mass on suurem kui gramm, võib jõuda maapinnani ja muutuda meteoriidiks.

¤

¤

¤

Mis saab siis, kui maalähedane taevarahn ennustatakse Maaga kokku põrkama, pole otsustatud, selle üle veel vaieldakse. Kuid kindel on see, et kõiki võimalikke vastu maad kihutajaid on küll põhimõtteliselt võimalik avastada, kuid see on üle jõu käiv ponnistus. Seepärast tuleb avastada suuremaid ja tõeliselt ohtlikke kosmilisi maalähedasi objekte. Need, mille läbimõõt on pisem kui sada meetrit, ei peeta ohtlikeks seetõttu, et nood atmosfääri sisenedes lagunevad, suuresti üles sulavad ning maapinnmale jõuavad vaid pisemat sorti meteoriidid. Seepärast ei ole isegi USA valitsusel võimalik ka kõigi nende avastamise ja jälgimise peale hiiglaslikke rahasummasid kulutada.

Nõnda on loodud valitsusväline algatus B612 Fond, millel on 2018. aastal plaanis orbiidile lennutada Sentineli taevateleskoop, mis avastaks vähemalt 90 protsenti Maale ohtlikke asteroide. Sellele algatusele on lubanud teavet anda NASA, igaüks, kes soovib, saab oma panuse anda.

Hawaii Ülikoolis töötatavad astronoomid välja ohtlike asteroidide avastamissüsteemi ATLAS, mida toetab NSA viie miljoni dollariga ning mis eri Hawaii saartel paiknevast kaheksast teleskoobist. Selle eesmärgiks on avastada ka 50-meetriseid asteroide.

Maailmas on teada umbes 150 meteoriidikraatrit. Eestis on neist seitse. Igal aastal maandub Maale 26 000 enam kui sajagrammise massiga meteoriiti. Suurem osa neist sukeldub maailmamerre, polaaraladele, kõrbetesse ja teistele inimtühjadele aladele. Kaali peakraatri tekitanud meteoriidi mass oli 2700 tonni, läbimõõt 8 meetrit, väiksematel läbimõõdud 1-3 meetrit. Suurim Kaalist leitud kild on 38,5 grammi.

Eesti astronoom Ernst Öpik tõestas möödunud sajandi keskel esimesena, et suur osa meteooridest on pärit väljastpoolt Päikesesüsteemi. Tema arvutas välja ka päikesesüsteemi kehade kokkupõrgete sagedused ning tõestas Marsil meteoriidikraatrite olemasolu. Öpik oli ka esimene astronoom, kes juhtis tähelepanu ohtudele, mida kujutavad maapealsele elule komeedid ja asteroidid. Tema ennustas komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas, mida praegu Öpiku-Oorti pilveks nimetatakse ja kust paljudki Maale kukkunud meteoriidid pärinevad ning mis tekksiid Päikesesüsteemi koidikul.

Hawaii ülikooli astronoom David Jewitt, kes 2000. aastal avaldas ajakirjas Nature artikli meid taevast ähvardavatest ohtudest, “Silmad pärani kinni,” tuletab meelde, et Maa orbiidiga küllaltki suure tõenäosusega kohtuval trajektooril ringleb umbes 1000 üle kilomeetri suurust kaljukamakat. Jewitti kalkulatsioonide kohaselt on tõenäosus, et inimene oma elu jooksul taevakeha läbi surma saab, üks juhus 20 000 kohta. See on pisem, kui tõenäosus kukkuda elu jooksul kord alla lennukiga.

Kuid kas asteroid ka maksab midagi? Asteroididelt satelliitide tarbeks saagi koristamist plaaniv firma Deep Space Industries teatas 12. veebruaril, et maksab küll. Kui asteroid 2012 DA14 oleks sattunud õigel ajal õigesse Maa orbiidi paika, nõnda et seda oleks saanud kasutada mõne satelliidi ehitamiseks või täiustamiseks, siis oleks selle metallid, vesi ja muu kraam olnud väärt 195 miljardit dollarit.

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Veebruar

10.02.2013

10. veebruar

Lund sajab, kuid kõrvad ei tee kindlaks, kust lumi tuleb. Sest Õueonu kuulmine on tasapinnaline, ta suudab eristada vaid seda, kus langetatakse puid või kus rähn toksib varsti langetatavat puud. Lumekakk kuuleb kolmemõõtmeliselt, tema kõrvad ei ole pea küljes sümmeetriliselt nagu inimesel, vaid üks kõrv on teisest madalamal. Nõnda kuuleb kakk, kas heli tuleb õhust või maapinnalt.

Õueonu aju teeb vahet, kui helilained saabuvad kahte kõrva 0,6 millisekundilise nihkega. Tore, et pea on nõnda suur. Kui inimese pea oleks kümme korda pisem, siis ei näeks ega kuuleks me ruumiliselt nõnda teravalt. Kuid siiski – Mehhikos elav parasiitkärbes Ormia ochracea suudab helide saabumise suunda määrata vähemalt sama hästi kui inimene. Ehkki tema kõrvad on teineteisest mitte 15 sentimeetri, vaid poole millimeetri kaugusel. Selleks tuleb putukal eristada heli jõudmist kummasegi kõrva 50 miljardiku sekundilise viivise pealt.

Ruumilise haistmisega on lugu aga hoopis hull. Imetajatest suudab ruumiliselt haista vaid peaaegu pime ja Õueonule tüütavalt tüütuks muutunud mutt. Vaid tänu oma ruumilisele ninale suudab mutt leida üles vihmaussi kiirelt ja täpselt.

Kui mutril poleks stereonina, kas oleks siis õuel vähem mutimullahunnikuid? Või oleks neid hoopis enam? Ah, talvel ei ole neid niikuinii. Mida silm ei näe ja kõrv ei kuule ja nina ei haista, seda pole õuel olemas. Sellegi poolest on õu üks tore asi.

Bioloogia | Loomad | News | vänge.lugu

Mutil on stereonina

07.02.2013

Enamik imetajatest näeb ruumiliselt ja kuuleb ruumiliselt. Kui pauk käib, keerate pea instinktiivselt sinnapoole, kust arvate paugu kostvat. Ka süttinud lambi suuna, isegi kauguse teete vähemasti umbkaudu kindlaks. Selleks teil ongi kaks silma ja kaks kõrva. Kuid ka ninasõõrmeid on kaks, ent katsuge kindlaks teha, kus täpselt teie lähikonnas liha grillitakse – kui te just suitsupilve ei näe.

Tavalise muti jaoks pole see mingi probleem. Seesama mutt, kes teeb teie elu kibedaks ja muru mutimullahunnikute rikkaks, , leiab oma saagi hõlpsalt ruumilise lõhnataju toel. Ajakirjas Nature Communication avaldati Vanderbilti Ülikooli bioloogiaprofessori Kenneth Catania ja tema kolleegide artikkel, mis võtab kokku töö, milles esmakordselt tehti kindlaks, et Ameerikas elv euroopa muti sugulane Scalopus aquaticushaistab ruumiliselt.

Harilik mutt on praktiliselt pime ja tema kompimismeelgi pole kuigi hea. Kuidas ta oma söögi siis üles leiab? Catania ehitas maa alla poolringikujulise areeni, mille keskelt pääses mutt sisse. Siis pistis ta juhuslikesse augukestesse vihmaussi tükikesi. Andurid seirasid õhurõhu muutust, nõnda et sai näha, millal mutt nuusutas.

Milline ka ei olnud toidu asupaik, mutt leidis selle üles vähem kui viie sekundiga. Kui mutt sisenes kambrisse, liigutas ta oma nina edasi-tagasi ja kui oli toidu suuna leidnud, liikust otsejoones selle poole.

Et asja edasi uurida, pani Catania muti ühe ninasõõrme plastiktoruga kinni. Kui kinni pandi vasak sõõre, kaldus mutt alati paremale, kui suleti parem sõõre, siis vasakule. Toidu nad leidsid, kuid selleks kulus kauem aega.

Kui toit pandi kambrisse otse sissekäigu vastu, siis kulgesid mutid otsejoones selleni. Kui üks ninasõõre suleti, läks tee kiira-käära kas paremalt või vasakult poolt kaldu. Samasugust suunataju muutust jälgiti 1979. aastal öökullidel, kui üks nende kõrvu suleti.

Kindla tõenduse andis test, kus muti ninasõõrmetesse pisteti torukesed ja need ristati, nõnda et vasak sõõre tundis paremalt poolt tulevat lõhna ja vastupidi. Loomad sattusid segadusese, ekslesid edasi-tagasi ja sageli ei leidnudki saaki üles.

Inimese stereonina puhul jääb Catania skeptiliseks. Silmad kinni seotud inimeselt saab küsida, kummast ninasõõrmest ta lõhna tunneb, kui lõhnaaine ninasõõrmetesse torukeste kaudu juhitakse. Kuid vastused tulevad vaid juhul, kui lõhn on piisavalt tugev, et ärritada ninasõõrme limaskesta. Nii et milline naaber parasjagu liha grillib, selgub tõsikindlalt ikkagi siis, kui ise kohale lähed või vähemalt aknast piilud.

Kuid võibolla on ka äärmiselt hea haistmismeelega koertel ja sigadel stereoninad.

Allikas: EurekAlert!

Telli Teadus.ee uudiskiri