03.2013 arhiiv

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Lihavõte 1. ja 2.

29.03.2013

Lihavõte 1

28. märts

Lumi pole veel taevasse üles tõusnud, ometi on ülestõusmise aeg kätte tulemas.

Õueonu näeb läbi talve läbi paistnud aknaklaasi, et õuel nokitseb Tibujänes.

Kuused on üle öö kasvanud temast pisemaks ja ega päikegi suurem ole.

Kõigi Asjade Määramise raamatu järgi kuulub Tibujänes karvaste suleliste liiki.

Ta on kantud Punasesse Raamatusse kui väljasurematu tõug.

¤

Lihavõte 2

28. märts

Jänes lebab munal ja muna lebab jänese all.

Lebavad nagu kaks laiska vorsti.

Mida nad seal ometi munevad?

Ajalugu | Astronoomia | Kosmoloogia | lood.teadusest | News

Universum osutus arvatust vanemaks

29.03.2013

Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehes 28. märtsil 2013

Universum paisub aeglasemalt ja on vanem, kui arvati. Selle koostises on arvatust rohkem tavalist ainet ja vähem tumeenergiat. Need tulemused avaldas ESA möödunud nädalal.

Lihavõttekoogi retsept: segage 4,9 grammi tavalist jahu kokku 26,8 grammi tumeainest jahuga ja kuumutage seda 68,3 grammi tumeenergiaga. Saate 100 grammi universumist, kus on meil au ja õnn elada. Kahjuks ei tea mina, nii nagu ei tea isegi ükski astronoom ega kosmoloog maailmas, kust saada tumeainet ja tumeenergiat ja mis asjad need üleüldse on. Kuid et universum koos seisaks ja parasjagu nõndaviisi käituks nagu vaatlused näitavad – kiirenevalt paisuks ja selle galaktikad just nõnda kiiresti pöörleksid nagu need pöörlevad, peab koogi sees olema kõige enam just neid tumedaid osiseid, mida veel ühegi mõõteriista silm näinud pole.

Sellest hoolimata mõõdetakse üha üle, kui palju meie universum erinevaid aineid ja energiaid sisaldab. Möödunud nädalal tutvustati Euroopa Kosmoseagentuuri ESA kosmoseteleskoobi Planck viimase 15 kuu jooksul mõõdetud tulemusi. Neist selgub niipalju uut, et meie universum lendab laiali aeglasemalt kui arvati, ja on seepärast seniarvatust vanem – 13,7 miljardi aasta asemel 13,8 miljardi aastane. Ning universumis on vähem tumeenergiat ja rohkem ainet, nii tavalist kui tumedat, kui varem arvati.

„Sellega on universumi sündimise kulg teada suurusjärgu võrra täpsemalt kui seni,“ kinnitas ESA peadirektor Jean-Jacques Dordain. 2019. aastal lähetas ESA kaugele Kuu orbiidi taha, Päikesest veel 1,5 miljonit kilomeetrit eemale Lagrange 2 nimelisse punkti kvantfüüsika rajaja Plancki nime kandva kosmosejaama, et mõõta kosmilise mikrolaine taustkiirguse temperatuuri ülitillukesi kõikumisi, millest lõpuks said tähed ja galaktikad. Selles paigas L2, kus jaam asub, pole jaamal paigalseismiseks palju vaja kütust kulutada ja Maa signaalid mõõtmisi ei häiri. Planck kasutas mõõtmisteks kahte instrumenti, mis mõõdavad taustkiirguse sagedusi vahemikus 27 gigahertsi ja 900 gigahertsi vahel.

Kosmoloogide standardmudeli kohaselt hakkas universum vahetult pärast Suurt Pauku ülikiiresti paisuma. Silmapilguga paisus universum 100 triljonit triljonit korda. Selle silmapilgu kestnud inflatsiooni ja järgneva 380 000 aasta jooksul oli universum läbipaistmatu. Tihedus ja temperatuur olid ülikõrged ja osakestevahelised põrked ülisagedased, mis takistas footonitel levida üle universumi. Osakesed ja tavaaine olid tihedalt seotud footonitega, moodustades ühtse mateeria ja kiirguse „vedeliku“. Gravitatsiooni ja kiirgusrõhu koosmõju hoidis ära fluktuatsioonide kasvu.

380 000 aasta vanuselt pärast Suurt Pauku oli universum paisunud, nii et selle tihedus ning temperatuur parasjagu vähenenud 3000 kraadini (ehk kaks korda pisemaks kui praegu Päikese pinnal), et prootonid ja elektronid said ühineda vesiniku aatomiteks. Tol ajal oli universum tuhat korda pisem praegusest ja selle temperatuur tuhat korda suurem nüüdse universumi keskmisest temperatuurist. Elektronid kadusid footonite vaateväljalt ja see sidestas nad omavahel lahti. Sündis omasoodu mööda universumit reisiv valgus. Need algsed footonid elavad siiamaani ja hulguvad mööda universumit ning moodustavad taustkiirguse lainepikkusega mikrolainealal. Kiirgust iseloomustab musta keha temperatuur, mis sellise kiirguse kiirgaks. Taustkiirguse temperatuur on üsna absoluutse nullkraadi lähedane, 2,7 kraadi Kelvinit.

Mikrolaineline taustkiirgus ei ole ühtlane, esinevad tillukesed temperatuuri kõrvalekalded ehk fluktuatsioonid, mille muster on jäädvustanud pildi aine jaotusest ajal, mil valguskiirgus vabanes.

Komilise mikrolainelise taustkiirguse avastasid 1964. aastal USA raadioastronoomid Arno Penzias ja Robert Wilson, teenides selle eest 1978. aastal Nobeli preemia. 1992. aastal mõõtis NASA kosmilise taustkiirguse satelliit COBE, et kiirgus pole ühtlane, vaid mustriline, kandes informatsiooni universumi alghetkedest.

Praegune kosmoloogide standardmudel kirjeldab suurtel ruumiskaaladel tasast, homogeenset universumit, kus valitseb tumeaine ja tumeenergia. Selle mudeli õigsust kinnitasid 2001. aastal lähetatud kosmosejaama WMAP andmed. Nende kohaselt moodustusid esimesed tähed, kui universum oli 400 miljoni aasta vanune.

Planck saatis kosmoloogidele mõned vihjed, et nende mudel vajab kohendamist. Nimelt ei sobi suurtel vaatenurkadel mõõdetud fluktuatsioonid standardmudeliga kokku. Üks võimalikke seletusi on, et universum ei ole suurtes skaalades siiski igas suunas ühesugune.

Filosoofia | News | Teoloogia | to.imetaja

Vaba tahe – jumal temaga

22.03.2013

See Tiit Kändleri essee ilmus ajalehs Sirp 22. märtsil 20123.  Lisatud autori illustratsioonid

Ja alguses oli Martin Vällik, kes ütles Postimehes Eesti hümni kohta nõnda: „Riiklikult sanktsioneeritud palve /…/ on ebateaduslik.“

Ja Toomas Paul ütles Sirbis sellepeale nõnda: „“Ei ole konkreetse indiviidi valida, kas ta on usklik või uskmatu.“

Ja Rein Raud ütles Eesti Päevalehes selle kõige peale nõnda: „Tegelikkus kui süsteem ei allu kellegi plaanile või tahtele, vaid toimib ja kujuneb nende seaduste põhjal omasoodu.“

Kui üks osaline kirjutab ühes lehes, teine talle aga vastu vaidleb teises lehes, kolmas teisele kolmandamas, kuidas seda nimetada? Kas on see vaba tahte avaldus või lihtsalt kaose ilmumine rahvale? Olen segaduses, tahaks vastata, aga kus – võibolla hoopis kusagil kõrgemal pool? Jumal küll, mida teha? Oi-oi, vabandust, palun, juba see nimi tuli. Aga olgu, otsustan, et sekkuda on sobilik ka siin.

Alguses, teadagi, oli, on ja jääb sõna, kuni inimene või mõni muu olend seda kasutada mõistab või viitsib. Ja kinnitagu vaidlejad mida tahes, varjaku nad oma mõtteid kuitahes suure lugemuse raudse eesriide taha, tegelikult ju käib vaidlus ikka selle üle, et kas Jumal on või Jumalat ei ole mitte. (Ei midagi uut siin taeva all (olgu seal Jumal või mitte) – Jumala olemasolu kütab enam kirgi isegi sellest, kas elektriturg peaks olema avatud või suletud või kas muuseum peaks olema linnast väljas või peaks linn olema muuseumi sees.) Ja see annab lootust. Kuni rahvale pole ükskõik hingeline küsimus – on Jumal või ei ole Jumalat, pole veel kadund kõik ja saab loota, et vähemalt keskmised koju tulevad.

Eks me kõik, kes me veel säherdusi dispuute loeme ja kirjutame, ole midagi tarka ka ennemuiste lugenud, aga püüan sedapuhku hakkama saada keerutamata, ilma nende diskursuste ja pööreteta, mille taha võib varjuda nii hõlpsalt saatan ise.

Vastus peitub keeles

Vastus on lihtne. Asi pole Jumalas või vabas tahtes, asi on keeles. See pole miskit uut – kui selgus (eksperimentidest), et Newtoni mehaanika (klerikaali oma) ei sobi, et on veel miskit, mida see ei kirjelda, siis tehti valmis kvantfüüsika. Metsikute filosoofiliste vaidluste saatel. Kuid filosoofiast pole abi, ütles Heisenberg, ja täiendas Bohri komplementaarsuse printsiipi määramatuse relatsiooniga.

Need kaks – koplementaarsus ja määramatus – tähendavad inimkeeli umbes järgmist (sest vaid umbes saab neist inimkeeli kõnelda!): on asju looduses, mille kirjeldamiseks inimkeel ei kõlba. Ja vähe sellest – neid asju ei saa ka keeletute riistadega ühekorraga kuitahes täpselt mõõta. Pole ime, et sihuke asi võttis keeletuks. Kuid abi oli ka üsna lähedal. Selliste asjade kirjeldamiseks tuleb välja mõelda midagi muud. Heisenberg mõtles maatriksmehaanika, Schrödinger lainemehaanika, teised jälle muud, nimetagem seda kõike kokku matemaatikaks.

Nii lihtne see asi ongi. End skeptikuks nimetav Vällik arvab, et Jumalat pole, ja kui juba ei ole, siis ei sobi tema nime isegi mitte hümni laulmisel suhu võtta. Tehkem siin väike tagasiast. Mis imeloom on skeptik? Kas see, kes kahtleb aias, kui näeb aiaauku? Või kahtleb augus, kui näeb aeda?

Ei ole siin sobilik hakata ajama filosoofilise skeptitsismi jälgi. See meid jälile ei vii. Skeptikute liikumine USA kontekstis, mis jõudis üsna peatselt ka Euroopasse, tegeleb nn paranähtuste lahtiselgitamisega, posimise paljastamisega ning teaduse vastaste rünnakute tõrjumisega seal, kus need rünnakud toimuvad. Kordan – seal, kus need toimuvad. Nii ka skeptikud näiteks Soomes. Häda on selles, et skeptitsism Eesti moodi on enesele võtnud ka ateismi rolli. Ateist olla on lihtne, usklik olla raske – kogu aeg kahtled, et kas Jumal on või teda ei ole. Ateisti jaoks pole maailmas mingeid kahtlusi. Kuid kuna ateism nõukogude aja ajaloo kontekstis hästi ei kõla („teaduslik ateism!“), siis saab selle toppida skeptitsismi alla.

Mu meelest aga peaks õige skeptik olema kahtleja, nii nagu õige usklikki.

Kas inimene, kes hüüab „Tule jumal appi!“ usub Jumalat? Kes usub, Jumala nime niisama suhu ei võta. Tähendab ei usu. Kes ei usu, see Jumala nime taha ei poe. Tähendab usub.

Mis näitab, et loogikaga pole siin miskit pihta hakata, jõuame tüüpilise habemeajaja paradoksini.

Vaba tahe kui kvantnähtus

Kui teadus selle nüüdisaegses mõistes pihta hakkas, see tähendab et tuldi selle peale, et ainuüksi arutlus ei vii tõele lähemale, vaid tuleb katsetada, siis olid just vaimulikud see rahvas, kelle seast tuli suur hulk teadlasi ja teadustulemusi. See nende usklikkust ei seganud.

Ei sega ka nüüd, kõneldagu mida tahes. Jah, Richard Dawkins küll püüab tõestada teisiti oma eestigi keelde tõlgitud raamatus „Luul jumalast“, kuid Francis Collins jälle teistpidi oma raamatus „The Language of God“. Kõik tühi töö ja vaimu närimine. Kas sellest, et esimene neist on tõlgitud eesti keelde, teine mitte, võime siis järeldada, et Jumalat pole, kuna ta ei toetanud oma ustava sulase raamatu tõlkimist?

Kunagise loodusteadlasena tean üht ja väga selget asja – kui sead enesele eesmärgiks midagi välja uurida ja hakkad ehitama katseseadet (kirjutuspaberil või laborilaual), siis pole kohta ei filosoofial ei religioonil ega ka ateismil. Pole mingit usku ka teaduse vastu, aga pole ka mingit kahtlust. Tuleb vaid mingi asi täpsemalt ja uudsemat ja olulisemal määral ära mõõta.

Jumal ja mittejumal on vajalik kasvõi selleks, et mõtlemist korras hoida, mõtteid mõlgutada üldisematel teemadel. Kahtlus on teaduses in corpore, kogu tema verifitseeritavusega, see toimib vaid kamba kohal olles ja tegutsedes. Ja vaata – sama lugu on usuga jumalasse. Sellekski on vaja kampa. Erakule eriti.

Meil on vaba tahe arvata, et meil on vaba tahe. Kui jänni jääme, siis kipume selle kena vaba tahte mõttekese hülgama kiiremini kui sisalik saba. Hüüame ette ja taha: „Meil polnud ja pole valikut!“ Ometi me näeme alatasa märke sellest, et juhib miski muu kui see, mille valimata valisime. Küsigem siis nõnda: kas veekeerisel jões on vaba tahe? See on olulisim küsimus, mille taga peitub Jumala olemasolu. Me arvame, et veekeeris sellist küsimust ei esita. Igatahes ei ole meil mingit märki, et esitab. Ometi ei oska ja ei saagi põhimõtteliselt osata öelda, kuidas veekeeris kasvõi silmapilgu murdosa pärast välja näeb. Sihuke on kaootiline korrapärane maailm. Üldjoontes elatav, üksikasjus vahel talutav, vahel mitte.

Kui inimene esitab küsimuse, kas tal on vaba tahe, siis selge see, et on. See aga ei tähenda, et igal inimesel oleks. Lugu on nagu rahaga. Mõnel on seda rohkem, mõnel on seda vähem, mõnel üldsegi mitte. Kuid raha on olemas – ent vaid siis, kui on olemas kamp.

Kas pole nõnda ka Jumalaga. Mõnel on teda rohkem, mõnel vähem, mõnel üldsegi mitte. Ja see ongi jumalik. Mu meelest on see olukord, millest kõneleb kvantfüüsika: antud ajahetkel on lõputu arv minevikke. Kuidas need summeeruvad, selgub olevikus. Kuid mitte tulevikus, sest neid on jälle lõputu arv. Kas Jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ei suuda üles tõsta? Kes vähegi füüsikat tunneb, see teab õiget ning lihtsat vastust: suudab ja ei suuda ka.

Need on asjad, millest meie keeles rääkida ei saa. Ei saa ka matemaatika keeles. Võibolla kunagi tuleb keegi Neobohr ja mõtleb välja uue komplementaarsuse.

Oma mõttekäikude tõestuseks soovitan läbi viia järgmise eksperimendi. Võtke trükkige välja Pauli ja Raua artiklid. Eemaldage autorite nimed ja pealkirjad. Lõigake kumbki artikkel pooleks ja kleepige kokku üks pool ühest, teine teisest. Saate jälle kaks artiklit. Paluge vabatahtlikel katsealustel artikleid lugeda ja hinnata. Tulemused jätke enda teada.

Nõnda siis. Kes usub vabasse tahtesse, see uskugu. Kes Jumalasse, see uskugu. Neid kahte asja ühte heita pole mu meelest kohane. Vähemasti mitte inimkeeles.

Arheoloogia | Astronoomia | mis.uudist | News

Leiti Egiptuse vanim päikesekell

18.03.2013

Ülem-Egptuses Teeba lähedal asuvas Kuningate Orus kaevasid arheoloogid välja maailma vanima Egiptuse päikesekella. See ilmus lagedale, kui Baseli Ülikooli Egüptoloogilise Seminari professori Susanne Bickeli juhtimisel tegutsenud rühm puhastas sissekäiku ühte hauakambrisse. Siledaks töödeldud paekivisse uuristatud ja mustaks värvitud poolring on jagatud 12 osaks, igaüks 12 nurgakraadi. 16-sentimeetrise diameetri keskel asuvasse sälku kinnitati puust või metallist varras, mille vari näitas päeva kulgemist. Iga osa sees on pisikesed punktid täpsemaks ajamõõtmiseks. Päikesekell kleiti kivihüttide alal, kus 13. sajandil eKr elasid hahakambrite ehitajad. Võimalik, et päikesekell mõõtis nende tööaega. Kuid päikese tee jagamine oli oluline ka allilma toimimisel, mille kohta on hauakambrite seintele pilte joonistatud. Kella sihverplaadist on näha, et see on jagatud sektoriteks silma järgi. Mis vihjab, et täpsel kellaajal ei olnud nõnda suurt tähendust kui tänapäeval.

Allikas: AlphaGalileo/Universität Basel

Meditsiin | News | Psühholoogia

Vitamiinide müüt on varisemas

03.03.2013

Tiit Kändler

Lühem variant ilmus EPL, 28. veebruaril. Moraal: ärge toituge toirulisanditekst, sööge ikka toitu.

Üks väike ussike on seljatamas üht molekulaarbioloogia dogmat. See pisike, millimeetrine olend pole oma elundite varjamisel kade: ta keha paistab läbi ning osavalt värvaineid kasutades saavad teadlased näha, kuidas toimivad mitte ainult ainevahetus, vaid ka ussikese närvirakud. Ümarusside hõimkonna esindaja varbuss, elegantse ladinakeelse nimega Caernorhabdititis elegans on laborites pikka aega olnud pikaealisuse katseloomaks, kelle peal on proovitud üles leida vananemise põhjuseid.

Vananemisega kaasneb või eelneb rakkude kahjustumine. Rakke kahjustab meile eluliselt vajalik mürk hapnik, mille väga reaktsioonialtid ühendid rakule eluliselt vajalikke molekule oksüdeerivad ehk nende küljest tegevuseks vajalikke elektrone ära napsavad. Selliste aktiivsete pahalaste ehk vabade radikaalide tegevuses on nähtud vananemise põhilist mehhanismi. Selle üldtunnustatud teooria kohaselt kahjustavad vabad radikaalid organismi vananedes rakkudes tegutsevaid lipiide, valke ja DNA juppe, halvates seeläbi organismi kudesid ja organeid ning kogu keha tegutsemisvõimet.

Vitamiinid pole imerohi

Vaba radikaal on paha radikaal ning nende vastu saamiseks on aastakümnete vältel loodetud selliste ainete abi, mis vabad radikaalid loiuks teeksid. Ühed säherdused rakukahjustumise vastu võitlejad on antioksüdandid – vitamiinid, mida leidub näiteks puu- ja köögiviljades, aga mida on sisse pandud lugematusse arvu toidulisanditesse, olgu need müügil multivitamiinidena või muude meeldivate nimede all. Rakud toodavad ka loomulikke molekule, ensüüme, mis vabade radikaalidele vastu astuvad ja nende aktiivsuse lõpetavad, kaitstes nõnda raku molekule võimaliku lõhkumise eest.

Kõik tundus tore ja teadlased püüdsid jälile jõuda, kuidas vabade radikaalide aktiivsust ja vabadust veel tõhusamalt piirata saaks. See vananemise maailmapilt ehk mudel toimis, kuni Londoni University Colledge`i tervisliku vananemise instituudi asedirektor David Gems ja tema kolleegid lõid geneetiliselt muundatud varbussid, kes enam ei tootnud loomulikke ensüüme, mis vabade radikaalide aktiivsuse lõpetaks. Vabade radikaalide tase sellistes varbussides tõsis enneolematult, ning nõnda oleks pidanud ka ussikeste rakud kiiremini hävima.

¤

¤

Fotol: TTÜ geenitehnoloogia instituudi teadlane Heiti Paves, 2007. aasta teadusfoto võistluse võitja, pildistas erinevates arengustaadiumites varbussi, kelle kolme neuronisse on viidud rohelist fluorestseeruvat valku GFP, et neuronite arengut nähtavaks teha.

¤

Kuid midagi sellist ei juhtunud. Vastupidiselt ootustele ei surnud mutantsed ussikesed tavalisest nooremana. Hoolimata suurest oksüdatiivsest kahjustusest ehk stressist elasid ussikesed hoopis vanemaks kui muiste.

Sama lugu kordus teistes uurimislaborites, kui asja uuriti antioksüdantseid ensüüme mitte tootvatel hiirtel. Nemadki ei elanud vähem kui tavalised hiired. Selleks ajaks oli teada ka üks kummaline fakt – paljasnahkne muttrott on pikima elueaga näriline, kes elab kuni 30-aastaseks, kaheksa korda enam kui sama suur hiir. Ning nood paljasnahksed maa-alused elukad sisaldavad vähem antioksüdante kui hiired ja nende koed on teistest närilistest nooremast peast kahjustatud. Ometi elavad nad näriliste seast vanimaks.

Vananemise oksüdatiivse teooria pooldajate jaoks olid sellised avastused ketserlus, ometi on viimase kümne aasta jooksul paljud eksperimendid toetanud ideed, et vabad radikaalid ja teised oksüdeerivad molekulid pole vahel organismile mitte ohtlikud, vaid hoopis kasulikud ja tervislikud. Need väga reaktsioonialtid molekulid vallandavad kehas kaitsemehhanisme, mis keha korralikult vormis hoiavad.

Uudis, mis farmaatsiafirmadele just liiga meeldiv ei pruugi olla. Sest see kummutab senileviva uskumuse, et mida vanem on inimene, seda enam antioksüdantseid vitamiine peab enesele sisse ahmima. Vananemine võib olla ja tõenäoliselt ongi palju keerukam nähtus, kui teadlased siiani arvasid. “Tuleb otsida uusi vananemise teooriad,” kinnitas David Gems ajakirjale Scientific American, “mis võivad vananemise bioloogiale hoopis erinevalt vaadata.”

Vabad radikaalid on hingamise ja ainevahetuse loomulikud kaasproduktid ja kehas tekib neid alatasa ilma välise radioaktiivsusetagi. Et vananedes suureneb radioaktiivne kahjustumine ja tõuseb vabade radikaalide tase, oli loomulik eeldada, et just vabad radikaalid on rakkude vananemise kurja juur. Kui hiirtele söödeti anitoksüdante, elasid nad kauem. Tõsi, suurtel kontsentratsioonidel polnud antioksüdandid just liiga tervislikud. Siis avastati organismis toodetav antioksüdantne ensüüm ja vananemise vabade radikaalide teooria sai iga bioloogiaõpiku vältimatuks peatükiks.

Organismi kaitsemehhanismi osa

Kuid sellele vaatamata ei olnud tõendeid, et kui katseloomale antioksüdante sööta, siis elab ta kauem. Kui tehnoloogia täiustus ja sai võimalikuks kasvatada antioksüdantidest vabu GM-hiiri, saigi selgeks, et vabad radikaalide ja antioksüdantide imekaunis ja lihtne lugu pole tõepärane.

Koledam veel – kui 2010. aastal tehti valmis varbussid, kes tootsid vabu radikaale külluslikult, selgis, et nood ei sure mitte imeruttu maha, vaid elavad tavalistest kolmandiku jao kauem. Kui nendele tavapärast antioksüdanti C vitamiini söödeti, siis taastus tavaline eluiga.

Nõnda võib spekuleerida, et vaba radikaal ei toimi lõhkuva molekulina, vaid hoopis annab varbussi kehale signaali, et avalduksid geenid, mis hakkavad tootma rakke kaitsvaid ja parandavaid aineid. Looduskaitsjate õuduseks selgus, et kui McGilli Ülikooli bioloog Siegfried Hekimi pritsis varbusse väikese koguse putukamürgiga, siis elasid ussikesed orgaanilises keskkonnas elanutest 58 protsenti kauem. Möödunud aasta aprillis näitasid Hekimi ja tema kolleegid, et lüües rivist välja varbussi geenid, mis toodavad vabu radikaale kahjutuks tegevaid molekule, ussikese eluiga ei muutunud.

Vabad radikaalid on Hekimi arvates organismi kaitsemehhanismi osa, mida toodetakse ka rakkude kahjustumisel., et anda kehale ohusignaal. Näiteks on varbusside mõõdukas kuumutamine ja kemikaalidega töötlemine suurendanud nende eluiga.

Idee anda kehale pisikesi kahjustusi, et ravida suuremaid, pole kuigi uus, et mitte öelda – see on iidne viis inimest ravida. Sportlane kahjustab oma lihased, et neid suuremaks ja tugevamaks kasvatada. Ometi vabaneb füüsilise koormuse tagajärjel kehas hulk vabu radikaale. 2009. aastal tehti kindlaks, et treenijad, kes ei söönud sisse antioksüdante nagu vitamiinisegusid, olid tervemad neist, kes vitamiinidest toitusid.

Suur hulk inimesi sööb iga päev antioksüdante nagu E-vitamiini ja beetakarotiini, mis sisalduvad multiviitamiinide nime all müüdavates toidulisandites. Juba 2007. aastal avaldas Ameerika Meditsiiniühingu ajakiri JAMA ülevaate, kust selgus, et 68 kliinilisel vaatlusjuhul ei vähendanud antioksüdandid surmaohtu. Vastupidi – mõned antioksüdandid hoopis suurendasid seda.

Mida siis teha, kas vitamiine vajab keha? Kindlasti vajab, ent neid saab loomuliku toitumisega, ja ekstrakogustes tuleb sisse süüa, kui arst on diagnoosinud vitamiinipuudulikkuse. Vananemine võib hoopis olla seotud bioloogiliste protsessidega, mis kasvu ja paljunemise puhul muutuvad üliaktiivseteks.

Telli Teadus.ee uudiskiri