06.2013 arhiiv

lugemis.vara | News

Raamat, mis toimib tõttamata

15.06.2013

Tiit Kändler

Loll on targaks saada

ehk

Tark lits taskus

¤

¤

¤

Nõndaviisi pealkirjastatud raamat on müügil Apollo ja Rahva Raamatu poodides.

Teksti ja joonistused on valmis teinud Tiit Kändler, kujundanud Eerik Kändler. Välja antud oma kulu ja kirjadega. Nõnda siis selle raamatu väljaandmisega toetame Eesti kultuurkapitali

See on lugude ja joonistuse kogu, mis pajatab Iisak Naatani ja Alma Naadi elust. Iisak Naatan on töötanud kõigil mõeldavatel töökohtadel. Alma Naat aga on kahe jalaga maal.

Tundub, et lood ei vii kusagile välja, kuid ometi puutuvad nad kokku meie igapäevase teadusmaailmaga. Siin on Euroopat. Siin on kolhoosikorda. Siin on arvamusliidreid ja muud poliitjampsi.

Autori kommentaar:

„Loodus on lahke.

Loodus ei toimi tõttamisi.

Loodus on jätkuv.

Ta kunagi ei voola lohakalt või uisapäisa. Pigem jätab tegemata.

Ma vaatan õuele ja mis ma näen?

Ei miskit erilist. Üht kastanit, üht kuuske, kasekolmikut ja männitüve Viru vande aegset.

Kuid nende puude tagant aimub mets, kus elab Iisak Naatan, Alma Naat ja erakonnamees ja arvamuseliider ja palju teisigi, kes metsast pugenud on meie endi sekka.“

Võimalik kauplusehinnast soodsamalt osta otse Teadusloo toimetusest. Huvilistel kirjutada toimetus@teadus.ee, misjärel saadame arve ja tagatipuks postiga ka raamatu.

Müük ka teadus.ee suvekoolis.

teadus.ee

News | Ökoloogia | vänge.lugu

Puuküte teeb muret Euroopa õhusaaste uurijatele

14.06.2013

Kui te varsti jaanitule süütate, siis on lõbu laialt, kuid teadke – Euroopa Liit hoiab puu põletamisel üha enam silma peal. Möödunud nädalal Brüsselis toimunud traditsioonikohasel Rohelisel Nädalal keskenduti õhu saastamisele. Õhu puhtus on inimesele tähtsaim ja kõige enam ohustavad seda peenosakesed, sealhulgas puu põletamisel eralduvad osakesed.

Kümme aastat tagasi seda Euroopa Liidus veel ei olnud. Puu oli kindla peale roheline kraam, isegi kui okkad ja lehed maas ning kui ka tüvi ahju aeti, peeti seda positiivseks taastuva energia kasutamiseks, millele vastustati fossiilse kivisöe, pruunsöe, põlevkivi ja gaasi energia. Energiapuidu kasvandused said hoogsalt toetust ja puupelletid ning muu säherdune saagimisjääkidest toodetud kraam oli loodushoidliku käitumise musternäiteks.

Jälginud viimaste aastate keskkonnauuringute alast kirjandust on hakanud silma, et üha enam uuritakse puu põletamisest tekkivat saastet. Möödunud nädalal Brüsselis toimunud Rohelisel Nädalal oli õige palju neid ettekandeid, milles puidu põletamisest pajatati. Tahked peenosakesed, mis õige mitmete tahkete kütuste põletamisel korstnast välja lendavad, on läinud moodi ja nende uurimine saab üha enam raha.

Mis on juhtunud, et seni võimaliku saastajana rahule jäänud puu on nüüd pinnuks silmas ning kogunisti kõlab üleskutseid kui mitte puu põletamine üleüldse lõpetada, siis keelata see linnades ning sundida inimesi vahetama oma vanad küttekolded uute ja peenosakesi kinni püüdvate vastu ümber.

Pole keeruline näha, mida sellised võimalikud EL direktiivid Eestile tähendaksid. Kindlasti enamat, kui hõõglampide keelustamine. Meie talud ja külad, alevid ja väikelinnad, kogunisti suuremate linnade ääred on külmumisest pääsenud tänu puule, mida ahju alla aetakse. Püüdsin keskenduda seminaridele, kus neist probleemidest kõneldi ning õnnestus lühikesel pressikonverentsil asja kohta pärida ka EL keskkonnavolinukult Janez Potočnikult.

Saksamaa Põhja-Reini-Vestfaali riikliku õhuseire EL võrdluslabori juhataja Ulrich Pfeffer mõõtis oma kolleegidega 2011/2012 hooaja talvel kümnest mikromeetrist peenemate peenosakeste PM10 sisaldust 21 jaamast koosneva võrgustiku abil. Nad kasutasid peenosakeste kontsentratsiooni indikaatorina levoglükosaani, kuue süsiniku rõngal põhinevat ainet, mis tekib puu põlemisel ning mille sisaldust õhus on füüsikaliste mõõteriistadega lihtne mõõta.

„Me jõudsime järeldusele, et umbes poole peenosakestest annab puu põletamine eramajades,“ kinnitas Pfeffer. Kuna Põhja-Reini-Vestfaalis on viimastel aastatel tööstuses ja transpordis tehtud pingutuste tulemusena peenosakeste sisaldus õhus vähenenud, on see siiski EL normist suurem. Nõnda langebki süü väikemajade puukütte kaela. Sama on tõdetud talviti teistes Euroopa tasandike maapiirkondades.

Levoglükosaan on võetud puu põletamisel eralduvate peenainete indikaatoriks, kuna see kemikaal tekib peaaegu eranditult tselluloosi sisaldava materjali põletamisel. See ühend on stabiilne ja püsib atmosfääris tuulistelgi oludel kümmekond päeva. Ühe massiosa levoglükosaani kohta tekib kümme kuni kakskümmend massiosa peenosakesi. Suurim levoglükosaani sisaldus mõõdeti jaamades 2011. aasta novembris, mil püsis külm ja tuuletu ilm. „Tuleasemed on küll head teie süsihappegaasi jalajäljele, kuid pahad õhu kvaliteedile,“ järeldas Pfeffer. Ta jagas ka soovitusi. Kasutage pigem ahjusid kui kaminaid. Uuendage oma koldeid. Kasutage optimaalse põlemisega ja filtritega ahjusid. Ning esitas küsimuse, kas ei peaks suure peenosakeste saastamise tingimustes väikeahjud keelustama.

Euroopa keskkonnavolinik Janez Potočnik ei näinud seost puukollete vastase jutu ja hõõglambipirnide keelustamise vahel. „Peenosakesed ohustavad meie tervist, see on selge,“ ütles ta, „kuid siin ei tohi vedada kindlat piiri keelustamise ja lubamise vahel. Te peate ise kontrollima oma õhu seisukorda. Tähtsam on leida üldjooneline lahendus Lõuna-Euroopa jaoks. Puud põletatakse edasi ja meil on vaja teada, kuidas see õhule mõjub, kuid lõppkokkuvõttes on energiapoliitika iga liikmesriigi enese teha.“

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Ülal: Saksamaa Põhja-Reini-Vestfaali riikliku õhuseire EL võrdluslabori juhataja Ulrich Pfeffer näitab pilti, millest selgub, et Eestis ei ületa peenosakeste hulk erinevalt Kesk-Euroopast soovitavat taset.

All: Euroopa Liidu keskkonnavolinik Janez Potočnik (paremal) on kindel: must süsinik on probleem, mis tuleb lahendada paindlikult.

Matemaatika | News | suve.kool

Suvekooli kava on selge

13.06.2013

teadus.ee suvekooli kava 2013. Lummavad arvud. Käsmu, 23.–25. august 2013

¤

¤

¤

Reede, 23. august

17:00 Väljub buss Käsmu suunas Tallinnast Rahvusraamatukogu eest.

18:00 Kohale tulemine ja kirja panemine. Telgid üles.

Paik: Rahvamaja.

19:00 Tiit Kändler: „Meie viimane kõigearvuline. Ernst Öpik.“

19:30 Urmas Tartes: „Pikslimatemaatika ehk arvud lumma vahendajana.”

Piltide keel.”

20:45 Õhtusöök

Paik: Rahvamaja.

21:30 Andrus Salupere: “Arvudest saavad pildid ja piltidest arvud.”

22:45 Urmas Sisask: „Lummavad numbrid taevamuusikas.”

Laupäev, 24. august

08:30 Hommikusöök

Paik: Rahvamaja.

09:30 Jüri Engelbrecht: „Dünaamilised arvud.”

10:45 Andrus Saar: „Mis on polliarvude taga?”

12:00 Jaak Kikas: „Ar/(v)ukas füüsika.“

Paik: Rahvamaja ja/või selle esine.

13:15 Mart Noorma: „ESTCube-1 kogemused.”

Lisandub: laste kosmose-töötuba .

14:30 Lõunasöök

15:30 Loodusfotograafi ja putukateadlase Urmas Tartese pildistusretk putukate maailma.

Paik: Rahvamaja.

17:00 Anu Reinart: „Mis arve annavad satelliidid Eesti kohta?“

18:15 Rein Rõõm: „Atmosfäärist kliimani läbi arvude.“

19:30 Eerik Puura: „”Geoloogia, inimelu ja loteriid.“

20:45 Õhtusöök.

21:45 Jaak Johanson: „Arvukad mõtted ja viisid.“

Läänemere muinastulede öö: Aarne Vaik, Urmas Sisask ja kõik teised.

Pühapäev, 25. august

08:30 Hommikusöök

Paik: Rahvamaja.

09:30 Juhan Javoiš: „Mida arvutab loom?”

10:45 Margus Vetemaa: „Eesti kala arukus ja arvukus.“

12:00 (Suur)paneeldiskussioon.

Osalevad ettekandjad. Teema: suvekooli teemad.

Seejärel: viktoriin, auhindade jagamine.

14:00 Lummav suupiste ja arutlused õhku jäänud arvudest.

16:00 Buss lahkub Tallinna poole.

Geneetika | News | to.imetaja

Haiguste ravi garanteeritud: kas geenikiibil või geenikiibita

11.06.2013

20. sajandi lõpp oli Eesti teaduses imeline. Skandaalsemaiguline teadussüsteemi reform oli rahunemas, esimene rahvusvaheline hindamine tehtud ja siis takkapihta tuli geenivaramu. Olin geenivaramu loomisele üsna lähedal ja vaimustusin mõttest, et kui ka kokku kogutud proovid arstiteadusele lähiajal midagi ei paku, siis üks suur rahvahariduslik projekt saab sellest ometi. Nõnda kirjutasin geneetikast üsna palju, harisin end, sain võimalusi vaadata asja seest ja õppereisidel välismaal. Olin sihtasutuse Eesti Geenikeskus üks 34 asutaja seas, andsin ajakirja Loodus vahel välja Geenilehte, kirjutasin hoogsalt Eesti Päevalehes. Ja olen rõõmus, et mõtlesin välja meie geenipangale kõigile meeldinud nimeks Geenivaramu.

Tollased skeptikud nagu Toomas Veidebaum, kes hoiatas, et genotüübi võime teada saada, aga fenotüübiga tekib raskusi, et geene ja nende avaldumist haiguslike nähtudega siduda või Endel Lippmaa, kes rõhutas, et geenidest jääb väheks, tuleb koguda ka valke, sest proteoomika on organismile vähemalt sama tähtis, võtsin väikese skepsisega. Laseme aga käia, küll pärast näeb. Nüüd näen, et neil oli suur ports õigust.

Kuid vähemasti rahvahariduslik ettevõtmine täitus nii hästi kui võis, geenivaramu on olemas ja toimib – viimase kolme aastaga on avaldatud sadakond teadustööd, proove kogutakse jätkuvalt, osaletakse rahvusvahelistes võrgustikes.

Aga ikka kripeldab kusagil hingesopis, et geenijärjestamine arste loodetud määral ei aita. Ja mitte Eesti teadlaste ega ka maailma teadlaste laiskuse ja lolluse tõttu, vaid seetõttu, et elu on meid üle kavaldanud. Sajandivahetuse ülioptimism, mis kulmineerus inimgenoomi kaardistamisega, pole viinud olulistele nihetele, kõnelemata paradigma muutumisest arstiteaduses. Seda tunnistas möödunud suvel Dublinis peetud Euroopa Teadusfoorumil Craig Venter, seda tunnistas mulle mai alul antud intervjuus nobelist Rolf Zinkernagel. Kes väljendas end „kohatult“, nagu ta mulle lisas: „Ajuhaiguste ega immuunsüsteemi haiguste ega ka muude oluliste haiguste tarbeks pole viimase paarikümne aastaga leitud mingeid tõhusamaid ravimeid ja parim, mida saame teha, on lükata probleemid kuuekümnendatest eluaastatest seitsmekümnendatesse.“ Personaalsest meditsiinist, mida on viimasel ajal hakanud jälle kõvahäälselt kuulutama TÜ Eesti Geenivaramu direktor Andres Metspalu, kõnelevad erinevalt kümne aasta tagusest ajast praegu optimistlikult veel ainult Euroopa teaduse ja tervise direktoraatide peadirektorid. Teevad oma tööd, tähendab.

Teiste silmis on sära kustunud. Põhjus on väga lihtne. Nii nagu elektroonika ei vähendanud, vaid suurendas paberikulu, ei vähenda nn personaalne meditsiin tervishoiukulu, vaid suurendab seda ja seniteadmatul hulgal. Metspalu kuulutab Tartu Ülikooli ajakirja märtsinumbris: „Haigused võivad olla ka nii keerulised, et isegi arstid ei oska diagnoosi panna, aga geenid näitavad täpselt, mis haigused inimesel on või võivad tulla.“

Andke andeks, aga häbi on akadeemikult sihukest jampsi lugeda. Haigused peavadki olema keerulised, muidu need haigused ei oleks. Ja muidugimõista ei näita geenid midagi täpselt. Vaid ainult teatud tõenäosusega ja mitte indiviidi, vaid populatsiooni kohta. Nii et kui tahate oma geenikiibi pealt teada saada, kui tõenäoliselt te haigestute pärasoolevähki, siis peate kiibistama kogu oma tänava ja alles siis saate öelda, kui tõenäoline on, et üks teie tänavast see õnnetu on.

Ernst Öpik ütles oma oponentidele, kes asja ei jaganud, malbelt: „You should know better“. Ka Metspalu peaks paremini teadma, et geenid ei ole see A ja O, see õnn ja õnnistus, mis inimese tervist loovad ja juhivad. Molekulaarbioloogia dogma: üks geen teeb ühe valgu etc on ammu murdunud. Näiteks valgud tegutsevad vahel üsna omapead, neil pole geenidest sooja, veel vähem külma.

Eesti elanikkonna geenikiibistamine mitte ainult ei ole teaduslikult ja meditsiiniliselt mõttetu, vaid ajab hirmu naha vahele ja geen seda teab, et ka hinge ja südamesse. Sest vaadake, sihuke asi on ajaloos juba enne olnud. Eugeenika on selline tore teadus, mida hakati esmalt kõige massilisemalt viljelema USAs enne I maailmasõda. Tore ja lihtne: tuleb kindlaks teha need, kes on debiilikud või peded või muidu lollakad ja need steriliseerida, et nad veel lollimaid järglasi ei saaks. Asjaga läks Euroopas õhinaga kaasa Rootsi, ka Eestis tehti veidi eugeenikat, aga muidugimõista sobis see teaduslik, pühendatud ja perspektiivne geene ja tõugu parandav ja riigi raha kokku hoidev meetod parimini Goebbelsile ja tema läbi kõigile natsidele. Stalin ei vajanud mingit eugeenikat, tal olid lihtsamad nuiad.

Tartu Ülikooli ajakirja UT märtsinumbris teatab Metspalu: „Kuna geneetilised riskid on olulised ja neid saab praegu määrata, tuleks kõigepealt teha Eestis nn Eesti geenikiip.“ Tore on. Kuid kole lugu, et ega ei saa neid riske ikka määrata küll. Kordan, kõik need riskid on tõenäosuslikud ja kehtivad populatsioonile, mitte indiviidile.

Ent ohhoo õnne – juba on kindlustusmagnaadid pudrumägedest kallastega kissellijõgede üle rõõmust lolliks minemas. Kujutage ette, et lähete elu kindlustama. Teilt küsitakse geenikiipi. Muidugimõista ei ole kõigil kohustus seda omada, aga mis seal ikka, kui te seda ei näita, siis on kindlustusmakse kõrgem. Kui näitate ja sealt loetakse välja, et teil on 60 protsenti tõenäosust eesnäärmevähile, siis palun väga, makske kuus korda rohkem kui see, kel on tõenäosus 10. Sama lugu hakkab olema pankades laenude võtmisel ja mis kõige olulisem: ka tööandja hakkab varem või hiljem teilt geenikiipi küsima.

Metspalu lennukas idee, kus ta kutsub eesti rahvast eesliinile, on meie rahvuse jaoks hukutav sõltuvusse sattumine, enneolematu ebavõrdsuse tekitamine inimeste vahel ja suurem orjastamine, kui lõunaosariikide plantaatorid seda eales teha suutsid.

Mõtleme, miks ütles samas UT numbris TÜ kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur:
„Väide, et personaalne meditsiin pikemas perspektiivis tagab inimestele tervemalt elatud elu ning hoiab kokku haigekassa raha, mida saab kasutada järjekordade lühendamiseks, hooldusravi parandamiseks või õdede palkade tõstmiseks jääb minu jaoks deklaratiivseks. Senine meditsiiniteaduse ja tehnoloogia areng on üksikute, tõsi küll, eredate eranditega näidanud vastupidist. Iga uus toob kaasa midagi paranenud kvaliteedis, samas vääramatut kasvu kuludes. Enamgi veel, minu ennustus on, et ennetav geneetiline testimine toob kaasa plahvatusliku «argimeditsiini» kulude kasvu.“

Mõtleme, miks ta pidas vajalikuks lisada: „Ennetava geenikaardi koostamisel uuritakse riske valikuta: geneetiliselt paksuks minemisest kuni varase kiilaspäisuseni, kõõmast ajukasvajani. Risk on statistiline tõenäosus, mida inimesel võib olla väga raske hoomata. Kõigil vähemalt 40 aasta vanustel Eesti kodanikel on näiteks 50%-line statistiline risk saada valituks Eesti vabariigi presidendiks.“

Ja veel siia otsa: „Haiguskoormusega seotud peamised probleemid  Eestis on välispõhjustest tingitud surmad (kus geenitest vist ei aita?) ja eluviisiga seotud riskiteguritest tingitud enneaegne suremus. Viimastest on peamised tubakatoodete kasutamine, vähene füüsiline aktiivsus, alkoholi liigtarbimine ja ülekaalulisus.“

Metspalu hõiskab: „Kõik on realistlik, on vaid vaja tahtmist ning valitsuse otsust, et taotleda tõukefondidest ühekordse kuluna geenikiibi väljatöötamiseks raha ja seejärel teha geenikiibi analüüs valdavale osale täiskasvanutest.“

Minul, ühel geenivaramu ideed tuliselt toetanul ja selle massidesse viimisel kaasa aitanul on moraalne kohustus ühiskonda hoiatata suurima ohu eest, mis meie nina all liigub, loob ja lehvitab. Ohu eest saada geeniorjadeks, ohu eest enneolematu ebavõrdsuse lokkamiseks, ohu eest mängida maha see ainus, mis meile veel on jäänud – omaenese keha.

Oht on selge, sest seesama peaminister, spiiker ja president, kes meilt küsimata on viinud meid vähemalt kolme sõtta, maksnud meie rahadega vähemalt kolme riigi pankurite võlad, toetanud meilt küsimata Eesti Energia kaudu USA advokaate ja Jordaania kõnnumaaomanikke, hoidnud meilt küsimata ülal nüüdisajal täiesti mõttetut lennufirmat, on hakanud nüüd laulma laulu geenikiipide kiituseks. Kui me kambaga kohemaid siin midagi ette ei võta, siis kardan, et kui mitte minu lastel, siis lastelastel mitte ainult et on võimalik, vaid suisa vältimatu siit geenkiibiorjastatud maalt jalga lasta.

Mis aga puutub personaalsesse meditsiini, siis viigem see ometi ellu. Ilma igasuguste geenikiipideta. Kui arstil on patsiendi jaoks empaatiat ja aega, kui riik lükkab käima pärasoolevähi ja eesnäärmevähi ja teiste haiguste ennetava, lahke ja tugepakkuva seireprogrammi, kus ei pea enam annetustega kerjama mammograafe, kui toimib korralik rehabilitatsioon – siis see ongi personaalne meditsiin, mida on võimalik ellu viia ja mis erinevalt vaid asjameeste palgaraha kergitavatest geenikiipidest ka tegelikult toimib.

Tiit Kändleri kolumn ilus ceidi lühendatud kujul Eesti Päevalehes,

Telli Teadus.ee uudiskiri