07.2013 arhiiv

mis.toimub | News | suve.kool

teadus.ee Suvekool. Õueonu päevaraamat. 16,33 juuli

16.07.2013

16,33 juuli

Kell on 9:33, mis tähendab, et kolmandik päevast ja veidi enamgi on läbi, nõnda et tegelikult pole mitte 16. juuli, vaid 16,33. juuli. Matemaatikat peab rohkem oskama, siis pole tunde ega minuteid ega sekundeid vaja pähe tuupida.

Matemaatika on koll, millega hirmutatakse lapsi ja riigivargaid, kuid kui asja lähemalt, matemaatiliselt uurida, siis on matemaatika imbunud nii muusikasse kui kalade vesisesse ellu, matemaatikata ei saa läbi lind ega looduspildistaja, ja tõelise üllatusena selgub, et matemaatika on ikka veel kohane füüsikas, sotsioloogias ja raketiteaduses. Ükski lokaalne või globaalne ilmaennustaja matemaatikata kah läbi ei saa, see on kindel värk.

Õueonu mõtleb natuke ja teeb järelduse: „Matemaatika on aju pühapäev!“

Mida enam matemaatikat, seda enam aju puhkab.

Kes suve lõpupoole tahab tõeliselt aju puhata, see ühineb teadus.ee suvekooliga „Lummavad arvud“, kus kõnelevad iga mõeldava ala asjatundjad arvudest nõnda, et magama jäävad vaid need, kes on täielikult arvulagedad.

Jah, 9. suvekool 23.-25. augustini Käsmus on vana hea tava kohaselt rahvalik ja esinduslik ühekorraga.

Õueonu pea sekretäri märkus. Suvekool

Kes tahab täpsemalt teada saada, et mis ja kuidas, see olgu lahke ja lugegu www.teadus.ee

Arvudest, matemaatikast, ELUSt räägivad oma erialal vahvad Eesti teadlased ja teised mõtlejad.

Jüri Engelbrecht, mehaanikateadlane, akadeemik, TTÜ professor: „Dünaamilised arvud.“

Mart Noorma, Eesti tudengisatelliidi eestvedaja, TÜ füüsik: „ESTCube-1 kogemused.“

Andrus Saar, Sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll juhataja, sotsioloog: „Mis on polliarvude taga.“

Anu Reinart, Tõravere Observatooriumi direktor, keskkonnafüüsik: „Mis arve annavad satelliidid Eesti kohta.“

Andrus Salupere, TTÜ Küberneetika Instituudi direktor, mehaanikateadlane, professor: „Arvudest saavad pildid ja piltidest arvud.“

Erik Puura, TÜ arendusprorektor, keskkonnateadlane: „Geoloogia, inimelu ja loteriid.“

Jaak Johanson, muusik, õpetaja, mõtleja: arvukaid mõtteid ja viise.

Jaak Kikas, TÜ Füüsika Instituudi direktor, professor: „Ar(v)ukas füüsika.“

Juhan Javoiš, TÜ zooloog ja ökoloog: „Mida arvutab loom?“

Rein Rõõm, TÜ professor, ilmateadlane: „Atmosfäärist kliimani läbi arvude.“

Urmas Sisask, Eesti kosmosemuusika maaletooja: „Lummavad numbrid taevamuusikas.“ Urmas Tartes, loodusfotograaf, putukateadlane, loodusemees: „Pikslimatemaatika ehk arvud lumma vahendajana.“

Markus Vetemaa, TÜ mereinstituudi kalateadlane: „Eesti kala arukus ja arvukus.“

Tiit Kändler, teaduskirjanik: „„Meie viimane kõigearvuline. Ernst Öpik.“

Üllatused: Arvukate Muinastulede Öö, laste töötuba, fotoretk tundmatute arvude otsingule jt. Eripakkumine: uhiuuelt remonditud Käsmu rahvamaja.

Registreerimine aadressil: toimetus@teadus.ee jooksev info www.teadus.ee

Info alltoodud toimkonna telefonidel.

Kajastus: www.teadus.ee ja uudiskiri teadus.ee

Meie liitlased: Teadus- ja Haridusministeerium, ilm.ee, Looduse Omnibuss, Käsmu Meremuuseum.

aasta.mõttes | Ajalugu | lugemis.vara | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Raamat. 16. juuli

16.07.2013

Õueonu imbub uksest välja, pilvealusele õuele ja loob hetkega väikese loodusvärsi:

„Loodus on lahke.

Loodus ei toimi tõttamisi.

Loodus on jätkuv.

Ta kunagi ei voola lohakalt või uisapäisa. Pigem jätab tegemata.“

Õueonu vaatab õuele ja mis ta näeb? Pilved on kusagile kadunud.

Muud ei miskit erilist. Näeb: üht kastanit, üht kuuske, kasekolmikut ja männitüve Viru vande aegset.

Kuid nende puude tagant aimub mets, kus elavad: Iisak Naatan, Alma Naat, arvamusliider, erakondlane ja palju teisigi, kes metsast pugenud on meie endi sekka. Kas teadus kõike seda ära seletab?

Õueonu otsib vastust ja leiab kivi alt Tiit Kändler raamatu „Loll on targaks saada ehk tark lits taskus“ ja loeb sellest raamatust, mis võib juhtuda, kui inimesed arutlevad kõige üle maailmas, nii nagu teadlased seda oma teadustes teevad. Peategelased Iisak Naatan ja Alma Naat satuvad kokku Newtoni ja Leibnitzi lemmadega, nelja värvi probleemiga, Alan Turingi ja Tartu Ülikooli teoreemidega: matemaatikat pole võimalik üles ehitada kooskõlaliselt, nii ka Tartu Ülikooli pole võimalik kooskõlastada. Ühesõnaga – Euroopa kvartalist Brüsselis on vaid sammuke kolhoosikorra kvartaliaruandeni – nagu on üks sammuke heinaniiduki järel sammuval toonekurel konnast vikatiterani.

Mida tähendab, kui inimene annab välja raamatu oma kulu ja kirjadega? Aga seda, et selle raamatu väljaandmisega toetatakse Eesti kultuurkapitali. Müügil Apollos ja Rahva Raamatus, saadaval toimetus@teadus.ee

Ajalugu | mis.uudist | News | vänge.lugu

Pärandkultuuri kaardistajad avastasid ajalugu muutva kultusekivi

04.07.2013

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehe tagaküljel 04. juulil 2013

Illuka ja Mäetaguse valla pärandkultuuri nimekirja täiendades, iidseid puid ja rändrahne, haruldasi taimi ja ehitisi üle vaadates avastasid entusiastid Kaidma küla põllult haruldase lohkudega kultusekivi. See suunab ajaloolasi ümber hindama arvamust, et vadjalased asusid Alutagusel tühermaale.

Kuremäe kloostri kuplistik sirutub üle metsakaare edevalt päikest peegeldades silma paistma. Metsa ees, rahvarohkest pühast allikast mõnisada meetrit lõunas on suur tühi heinapõld, paremal servas talu. See on iidne küla, Taani hindamisraamatus aastal 1241 mainitud Kaidma. Kesk põldu, mõnikümmend meetrit kruusateest eemal, rõhub maad inimesekõrgune rahn. Paistab välja nagu meie rändrahnud ikka – kokku sulanud erinevatest mineraalidest, paraja praoga keskel. Kuid pärandkultuuri kaardistamise projekti käigus avastas kaks kohalikku energilist ja ajaloohuvilist naist, et seda kivi tasub paitada. „Arheoloogid soovitavad ikka samblasse kasvanud kivide lage siit-sealt paljaks kraapida,“ ütleb Iisaku muuseumi kuraator Anne Nurgamaa ja näitab võidukalt, mis samblike alt välja tulnud (fotol). Selged ja korrapärased, poolkerakujulised kümnesentimeetrised augud.

Anne Nurgamaa ja Ida-Virumaa turismiühenduse juhatuse liige Ingrid Kuligina on ühed vähesed Eestis, kes pärandkultuuri aastal võtsid kätte ja asusid kaardistama oma ümbruskonna pärandkultuuri. Illuka ja Mäetaguse vallad soovivad, et nii elanikele kui külalistele oleks selge, mis kus asub ja mis tähtsam – millises seisukorras üks või teine objekt on. Paikkonna ajalugu on eriline, kuna siinseid ääremaid asustasid vadjalased.

Veel tuhande aasta eest siin neid polnud. Siis, 11. sajandil hakkas ida poolt lõunavadjalasi lainetena Alutaguse idaaladele rändama ja paikseks jääma. Kahe võimuala, Taani ja Pihkva-Novgorodi vahel polnud kindlat piiri, oli vaid vaheala. Seal võis elada igaüks, nii nagu hajusalt paiknenud küladegi vahel. Kui tõmbasid ümber aia või panid piiritulbad ja hakkasid maad harima, siis nii kauaks kui harisid, maa sinule jäi.

Ida poolt tulnud vadjalased tõid kaasa oma keele, rahvarõivad, kombed. Neil olid omamoodi matusekääpad, umbes samalaadsed nagu Kagu-Eestis. Kõrged, hulgakaupa nagu on neid näha Jõugas või ka üksikumaid nagu on näha Vadil või hoopis üksikuid nagu on näha Kurul.

Kuid kultusekivid vadjalaste värk ei olnud. Kultusekivid, rändrahnud, mille selga uuristati selgelt nähtavad umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga ja viiese sügavusega ringjad augud, kuulusid varasematele elanikele.

Keskajal hakkasid vadjalased eestistuma, tekkis omapärane poluvernikute kultuur. Nii nagu Kaidma rahn on kokku sulanud erinevatest mineraalidest, nõnda sulas poluvernikute kultuuri vene ja eesti ja vadja ainest – olgu siis riietusse või keelde, töödesse või tegemistesse. Suheldi üle Narva jõe elanud venelastega, asja ajamise keskus oli eestlaste Iisaku.

Pärandkultuuri aasta on käimas, kuid enamjaolt toimub lühemaid või pikemaid sündmusi, nii nagu tuleb Baltica kontsert 5. juulil Iisakul. Sisulist tööd on tehtud vähem. Nurgamaa ja Kuligina toovad näiteks 12 erinevat Eesti ametlikku registrit alates muinsuskaitsest ja muuseumidest, kuni vee ja ürglooduse registriteni välja. Tosin on, aga ühte nad ei klapi – andmed kipuvad eriaegsed ja paigad ebatäpsed olema. Selleks, et üles leida veel 2003. aastal Hendrik Relve raamatu ülistatud Kuru mändi, läks mul ja mu kaaslasel mullu ja nüüd kolm poolpäevakest ja kolm kohatundjat, enne kui selle lõpuks ühe lahke vene tädi hoovilt võrkaia seest üles leidsime. Surnuna ja sipelgate poolt närituna, omaniku imestudes: „Miks nad ometi ei tee siia teed, kui kaitsevad, ja ei kaitse ega toesta, et lastele ohutu oleks – või võtku siis juba maha.“

Nii et nüüdisolukorra teadmine tuleb kasuks ka tervisele. Naistel on leping 500 objekti peale, nüüdseks on nad leidnud üles 600 – läbi nõgespuhmade, üle kivide ja kändude. Nad on määranud asupaigad ja pildistanud, nad on kirjeldanud ja kogunud pärimusi. „Kadunud on Võhma metsavahikoht, säilinud vaid Männiku lõhkeladude vundament, laululava koht maharaiutud ja Ojamaa kaevanduse all sattunud Lähte männikus, Mäetaguse vesiheinamaa allikad,“ loendavad nad hävinut. Teisalt osutus Kurtna viinaait olevat ilus ja korras, ja Kuremäe läheduses peitus kunagine tsiviilkaitse kelder, kuhu sisse naised siiski sisse pugeda ei julenud.

Säilinud on jupikesi 1944. aastal sakslaste sõjavangide, enamjaolt juutide ehitatud Puhatu raudteest, mille sillad õhku lasti ja relsid ära veeti, kuid liipridki kohati näha. Säilinud on Dobrina kanal, mis Puhatu sohu pagiparvetuseks kaevati, kuid Krivasool, kus Punaarmee mitu 1944. aasta kuud kotis istus, on punkrid lagunenud. „Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab ta. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, Kõnnu Ohakvereks, ehkki too küla pisem. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse tagajärgedest. Palju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. Ja iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska keeleharitlased seda kirjutada.

Vadja kääbaste maa

Lõuna-Alutagusel leidub Eestis ainulaadseid vadjapäraseid kääpaid, mis kaardil on tähistatud ringikestega. Eesti suurim kääbastik asub Jõugal, otse Jõuga esimese järve vastas üle tee.

Iisaku Muuseumis leidub ohtralt vadjalaste ja poluvernikutega seonduvaid muistiseid.

Iisaku ümbruse põliskülad said alguse 11. sajandi paiku ja esimesteks põlisasukateks olid vadjalased. 12.–13. sajandil tuli vadjalasi ühe juurde. Alutaguse lõunaosas elas keskajani vadja rahvastik. Nad matsid oma surnuid kääbastesse, kust on leitud vadjalastele omaseid oimurõngaid, kolmest traadis kokkukeeratud käevõsusid, võreripatseid.

Vadja keelest ja meelest sai eesti ja vene algetega sulandunult poluverinikute kultuur. See on säilinud vaid mõnedes kasutatavates sõnades ja kohanimedes.

¤

¤

Kaidma rändrahnul avastati hiljaaegu inimese tehtud kümnesentimeetrised poolkerakujulised augud. Selliseid kultusekive asub mujalgi Eestis, kuid vadjalaste maal pole veel leitud. See tähendab, et keegi elas siin ka enne vadjalasi. Rahn asub Kuremäe kloostri all põllul läbi Kaidma küla kulgeva kruusatee lähedal.

Fotod ja tekst: Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri