09.2013 arhiiv

Astronoomia | Matemaatika | mis.toimub | News

Ernst Öpik 120: teadlaste öö Kundas

23.09.2013

ToF_2013_LOGO

Reedel, 27. septembril Kunda Tsemendimuuseumis toimuv teadlaste öö „Meie kosmiline saatus“ pühendatakse Ee3sti kuulsa astronoomi astronoom Ernst Öpiku tegevusele.

Teadlaste öösel seotakse omavahel astronoomia kirjandusega, et seeläbi ja Öpiku abil uurida universumi ja päikesesüsteemi saladusi, seejuures inimest ja inimlikkust ning inimühiskonda hetkekski unustamata.

Üritus algab kell 18 Tsemendimuuseumi taga Öpiku auks pingi avamisega ja jätkub Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi direktori, professor Jaak Kikase põnevate eksperimentidega.

Viru Rannateatri näitlejad loevad vahelduseks ette katkendeid Ernst Öpiku raamatust „Meie kosmiline saatus“, esitatakse tema klaveripala.

Kohtumistest Öpikuga Eestis ning mujal ja tema töödest kõneleb akadeemik Jaan Einasto.

Öpiku töö seostest Eesti ja Põhja-Iirimaa kultuuriajalooga ning tema Armagh’ kolleegidest kõneleb teaduskirjanik Tiit Kändler ettekandes: „Meie ainulaadne kõigearvuline.“

22. oktoobril möödub 120 aastat Ernst Öpiku sünnist Port Kundas ehk Lontovos.

Allikas: Kunda Tsemendimuuseum

Ernst Öpik püsib Armagh’ Observatooriumis aukohal

Armagh.ÖpikA

 

 

 

 

 

Eesti astronoom Ernst Öpik püsib Põhja-Iirimaa Armagh’ Observatooriumi nõupidamiste saalis aukohal tänaseni. Aastatel 1948–1981 Armagh’s töötanud ja ka maalähedaste objektide uurimisel maailmakuulsa Öpiku foto seisab observatooriumi endiste direktorite näopiltide vahel ja selle teadusasutuse 1789. aastal asutanud Iiri Kiriku peapiiskopi Richard Robinsoni büsti kõrval. Seinal ripuvad Robinsoni kujutav maal ja praeguse peapiiskopi, observatooriumi nõukogu esimehe Richard Clarke’i foto.

Öpik tõestas 1950. aastatel, et Maa ajaloo jooksul oli üsna tõenäoline kokkupõrge vähemalt 34-kilomeetrilise läbimõõduga meteoriidiga, millele järgnes globaalne häving. Alles 1990. aastal tõestati nüüdse Mehhiko alal 65 miljoni eest toiminud hiiglasliku 10-kilomeetrise meteoriidi kraater ning püsib hüpotees, et selle plahvatuse läbi hukkusid dinosaurused.

Foto: Tiit Kändler

Astronoomia | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat. Sügistalv 1. Teadus kui komeet

20.09.2013

Vahel on teadusuudised nagu komeedid, mis ilmuvad meie vaatevälja, siis kaovad ja naasevad jälle – kas mõne aasta, aastakümne või sajandi järel. Elu päritolu on uurimisaine, mis toodab üsna kindla regulaarsusega uudiseid elu maavälise päritolu kohta. Tundub, et kui Maal ägeneb mingi kriis või vastuseis, siis hakkab teadlasi huvitama maavälise elu võimalikkus. Nõnda tõusis see valdkond eredalt möödunud sajandi 50. aastatel, mil paisus kolmanda maailmasja oht, nii ka viimastel aastatel, mil maailm on kokku põrganud suure majandushädaga. Eelmises laines osales ka Eesti kuulsaim astronoom Ernst Öpik, kes elades tollal pommiplahvatuste ja püssipaukude keskel Ulsteris Armagh linnas, pani kirja oma arvutustel põhinevad kaalutlused selle kohta, kui tõenäoline on kohtuda maavälise eluga. Tema tulemused kehtivad üldjoontes tänini, üle poole sajandi hiljem.

meteoorneografÖpiku arvutuste kohaselt on meie Galaktikas ehk Linnutees eluks sobivate keskkonnatingimustega planeete 8 miljonit – „muljetavaldavalt suur arv vaatamata nende suhteliselt harvale esinemisele.“ Öpiku arvutatud jääaegade umbes iga 250 miljoni aasta järel kordumise tsükkel arvestas erinevalt eelnenult kuulsaks saanud Milutin Milankoviči tsüklitest mitte ühe, vaid õige paljude asjaoludega ning võimaldas meie mõtlejal 1958. aastal ajakirjas Scientific American ilmunud artiklis väita: „Pilt kestvalt soojenevast kliimast, mida pikas perspektiivis katkestavad jääajad, annab meile uue vaatepunkti elu evolutsioonile maakeral.“

16. septembril saatis Ameerika Astronoomiaühing AAS laiali kõlava pealkirjaga uudise, et avastati kosmiline vabrik, kus toodetakse elu ehituskive. Selles selgub, et Londoni Imperial Colledge’i ja Kenti Ülikooli teadlased tegid kindlaks, et kui jäised komeedid põrkuvad planeediga, võivad tekkida aminohapped, mis on eluks vältimatute valkude koostisosad. Nad spekuleerivad, et sel moel saab seletada, kuidas elu Maal tekkis ajavahemikus 4,5 kuni 3,8 miljardit aastat tagasi, kui Maad pommitas tihe komeedi- ja meteoriidisadu.

Õiglane olles saab kinnitada, et sellele järeldusele jõuti juba üle poole sajandi tagasi. 1953. aastal teostas ameerika keemik Stanley Miller ainulaadse eksperimendi, mille käigus sünteesis eluta süsteemis elusolendite ehituskive – orgaanilisi molekule. Ta lõi laboris primitiivse Maa keskkonna – kolvi, mida varustati veega, metaaniga, vesinikuga ja ammoniaagiga ning mida kuumutati ja millest lasti läbi kunstvälku ehk elektrilahendusi. Sellest keskkonnas tekkis aminohappeid, millest koosnevad valgud meie kehas. See vallandas ülemaailmse katsete laviini, mille käigus selgus, et teatud keskkondades moodustuvad suuremad molekulid ehk polümeerid, aga ka pärilikkusaine DNA ehitamiseks vajalikud nukleiinhapped.

Öpik oli esimene teadlane, kes arvutas välja, kui palju on Maa eri suurusega kosmiliste kehadega aegade jooksul kokku põrganud ja mis sellest elu tekke ja kulgemise jaoks tõenäoliselt on johtunud.

Biokeemiliselt on elu ühekülgne, põhinedes suuresti nukleiinhapetel, valkudel, süsivesikutel ja rasvadel. 95% elust põhineb vaid kuuel elemendil. Need on süsinik, vesinik, lämmastik, hapnik, fosfor ja väävel. See tähendab, et igas organismis on teiste jaoks midagi söödavat. Praegu maamunal enam uut elu elutust ainest tekkida ei saa. Enne teket süüakse osised lihtsalt ära. Ainult elus mateeria saab Maal elusat sünnitada.

 

oueonumurula

Õueonu aasta

Kirjutanud ja joonistanud Tiit Kändler

Kujundanud: Eerik Kändler

Teaduslugu MTÜ, 2013, värvitrükk, kõvad kaaned, 80 lk

 

Õueonu on kirjutanud ja joonistanud oma õuest ja sellega toimuvast Looduskalendris pikalt ja pidevalt, kõige enam 2010. aasta oktoobrist järgmise septembrini ja kui aastaring täis, voolas see, mis tõrde ei mahtunud, Õueonu päevaraamatusse.

Nüüd on kõik see saadaval raamatuna kõvade kaante vahel.

„Õueonu aasta“ kirjeldab õue, nii nagu seda võiks näha looduse ja meele mõlgutamise sõber. See on mõeldud kõigile neile, keda võlub loodus, aed, maastikud ja nende seosed igapäevaeluga ning inimese mõttemaailmaga.

„Õueonu aasta“ avaldab selget rõõmu õuest, nii nagu see ühele avalale Õueonule on antud.

Kuude kaupa saab lugeda rõõmudest, mida avatud meelele pakub õu.

Õueonu on pigem õuevaatleja ja õuemõtleja kui õueaednik. Õueonu kannab õue alati kaasas, kuhu ta ka ei reisiks.

„Ahjaa,“ lisab Õueonu, „selle raamatu kirjutamise ja joonistamise ja lugemisega toetame kodumaa loodust. Ja kodumaa loodus toetas meid selle väljaandmisel, ei keegi muu.“

Saadaval Rahva Raamatus ja Apollos.

 

 

 

 

 

Füüsika | lugemis.vara | News

Värvilise maailma valgus: uus teadusraamat lastele

12.09.2013

 

Tiit Kändler

Valguse värviline maailm

Väike teadusraamat koolilastele

Illustreerinud ja kujundanud Eerik Kändler

AS Ajakirjade Kirjastus, 120 lk

 

Esikaas.Valgus

Valgus on meie jaoks tavaline asi. Kuid mis see tõeliselt on? Kust on see pärit? Kuidas see meieni jõuab? Miks me seda näeme? Kas näeme me seda samamoodi nagu lind, kass või ämblik? Mida näevad taimed? Kas saame valgusega reisida nagu lennukiga? Kas saame seda pista kotti nagu herneid? Mis on kiirem – kas valgus või mõte? Kas on olemas pime valgus? Mis toimub vaakumis ja mis on kõige võimsam valgussähvatus universumis? Mida teeb meiega valge öö ja millega tegeleb välk?

Sellest kõigest pajatab see raamat.

 

Autori arvates tuleb valgusest rääkides alustada kohe sellest, mida me praegu teame, see tähendab mitte hakata pihta valguskiirtest ja nende käitumisest optika maailmas, vaid hakata mõtlema selle üle, kuidas valgus on kahepalgeline – osake ja laine ühtaegu –, sõltuvalt sellest, mille taustal me asja uurime.

Õpikutes esitatakse valgust valgus teisiti, aga see raamat pole kooliõpik, vaid teejuht huvilisele valguse maailma uksekese ja aknakese taha.

Raamatu lõpus on suunatud asjahuvilisi ka mõne huvitava raamatu poole, mis siin kirjutatut targemal moel täiendada võib.

Kõige lõpus on toodud aineregister, kust saab leida tähtsamad märksõnad, mis siin raamatus sees on.

„Sa ärkad hommikul ja teed silmad lahti. On vara. Ükski lamp toas ei põle.

Sa näed lage, millele on ajapikku tekkinud mingi tabamatu muster. Sa näed tapeeti või värvi seinal. Sa näed tooli, lauda, riiulit kõigi asjadega sellel. Sulle paistab silma üha rohkem ja rohkem asju. Kuid kas siis asjad ise paistavad silma? Asjad paistavad silma, kuna neid valgustab valgus. Ja see valgus kas peegeldub või hajub neilt asjadelt ja nõnda jõuab selline justkui teisenenud valgus su silma.

Kuid kust tuleb kõige esimene valgus, mis jõuab asjadeni toas, ja nende kaudu sinu silma, kui ükski lamp ei põle?„

Raamat, mis sobib nii koolilastele kui koolilastevanematele.

 

 

lugemis.vara | News

„Õueonu aasta“ raamat kukkus õuele

06.09.2013

Õueonu aasta

Kirjutanud ja joonistanud Tiit Kändler

Kujundus: Eerik Kändler

Teaduslugu 2013

Nagu esimene varasügisene kaseleht, potsatas õuele uhiuus raamat „Õueonu aasta“.

Õueonu on kirjutanud ja joonistanud oma õuest ja sellega toimuvast Looduskalendris pikalt ja pidevalt, kõige enam 2010. aasta oktoobrist järgmise septembrini ja kui aastaring täis, voolas see, mis tõrde ei mahtunud, Õueonu päevaraamatusse.

Nüüd on kõik see saadaval raamatuna, kõvade kaante vahel.

„Õueonu aasta“ kirjeldab õue, nii nagu seda võiks näha looduse ja meele mõlgutamise sõber. See on mõeldud kõigile neile, keda võlub loodus, aed, maastikud ja nende seosed igapäevaeluga ning inimese mõttemaailmaga.

„Õueonu aasta“ avaldab selget rõõmu õuest, nii nagu see ühele avalale Õueonule on antud.

Kuude kaupa saab lugeda rõõmudest, mida avatud meelele pakub õu.

Õueonu on pigem õuevaatleja ja õuemõtleja kui õueaednik. Mis ei tähenda, et ta vahel ei võiks olla ka aednik. Kuid Õueonu õu ei piirdu oma „aiaga“, see ulatub kaugemale ja kõrgemale ja vahel isegi sügavamale. Õueonu kannab õue alati kaasas. Õu on suurem kui õu: selle tõsiasja avastanud, on Õueonu jälil ka õue lõpmatu tee lättel. Seda püüab ta osutada oma lahkele lugejale.

„Ah, mis, tegin natuke nalja kah,“ kommenteerib Õueonu ja läheb õue peale.

„Ahjaa,“ lisab Õueonu, „selle raamatu kirjutamise ja joonistamise ja lugemisega toetame kodumaa loodust.“

Müügil Apollos ja Rahva Raamatus.

vaata ka www.teadus.ee

Humanitaarteadus | News | to.imetaja

Peakeelekorraldajad hävitavad pärandkultuuri

06.09.2013

Alljärgnev lugu, mis ilmus Eesti Päevalehes 26. augustil 2013 kajas üsnagi vastu. Isiklikud kirjad ja telefonikõned, aga ka lugejate avamused ei puudunud. Järgmisel kolmapäeval, 11. septembril korraldab „kultuuripärandi aasta pärandiralli meeskond“ kohanimede teemalise arutelu.

On siis sobilik siinkohal minu lugu veelkord avaldada.

Täiendan seda mõne mõttega, mis põhjendavad minu muret ja kurbdust olukorra üle meie kohanimede maailmas.

A. Ametnikud on võtnud endale õiguse valitseda meie kohanimede üle.

B. Juri Lotman iseloomustas 1960. aastatel arutluse all olnud ideed reformida vene keele ortograafiat mitte niivõrd teadusliku kui sotsiaalse ja poliitilise probleemina (vt „Jalutuskäigud Lotmaniga“, Vladimir Uspenski jutt „sekundaarsest modelleerimisest“).

Kuivõrd kohanimi on muuhulgas ka üsna selgelt semiootiline objekt, võiks võtta ägedad reformijad vaevaks ja veidi tutvuda Lotmani töödega.

C. Poliitilise probleemi lahenduse riistana kasutatakse teaduse nuia ehk täpsemalt Eesti Keele Instituuti.

D. Seesama instituut on moodustanud hulga komisjone, mis reguleerivad eest keelt, olles teinud paljudele keeleoskajatele elu kui mitte just talumatuks, siis väga raskeks. Nii mõnigi on alla andnud ja suisa loobunud eesti keeles avaldamast, kuna keeletoimetajate omavoli käib üle jõu. (Vestluse põhjal Jaan Kaplinskiga teadus.ee suvekoolis „Lummavad arvud“ 24. augustil Käsmus.) Olen ise kogenud, et vaid juhul, kui kontrollin viimase liigutuseni oma teksti kallal tehtavaid parandusi, st kui töötan koos oma pojast kujundaja ja küljendajaga, saan oma mõtteid täpselt avaldada. Eriti masendav oli see Endel Lippmaast kirjutatud raamatu puhul. Oma ajaleheartikleid ei loe ma enam ammu üle, nende tekstide mõtete moonutamise kallal tehakse ilma minutagi tublit tööd.

E. Kui ma näen Tammsaare voore all, Kodru rabasse sisenedes silti, et matkarajal toimub „Külastatust suunava taristu rekonstrueerimine“ (kui tegelikult tehakse korda laudtee) ning tajun, et „peakeelekorraldajatele“ on selline keel täiesti vastuvõetav, siis on selge – Eesti Keele Instituut on mestis ametnikega, ja üks ametnik teisele juba midagi ette ei heida. Kaitsetute inimestega aga on kerge mängida.

F. Eesti teadusvaldkondade tsiteeritavuse pingereas on sotsiaalteadused eelviimasel kohal, 2,61 tsiteeringut artikli kohta (viimane on matemaatika arvuga 2). Kas mitte sellepärast ei oldagi hakatud ametnikuks – selle asemel, et saada teadlaseks.

G. Olen nõus Arvi Tavastiga, kes näiteks meie eelmise aasta suvekooliski põhjendas keele regulatsiooni mõttetust lihtsalt: keel on vahend ja selle kasutajad püüdlevad niigi, et teised temast aru saaksid.

H. Mitte üheski teaduses pole midagi lõpuni kindel ja selge, va Eesti keeleteaduses – kui pidada silmas teadusinstituudi ametnikutööd.

Kahjuks võin seda loetelu jätkata, kuid ei tee seda siinkohal mitte. Nüüd siis artikkel.

Peakeelekorraldajad hävitavad pärandkultuuri

Tiit Kändler

keele kandja

Ühe mõtte ajel, üht lugu või õigemini lugude pesakondi taga ajades olen eelmisel ja sel aastal mööda üht Eesti sihti sõitnud enam kui muidu – ehkki ka varem pole just vähe mööda Eesti kohanimemaastikke reisinud, unes või ilmsi. Olen põhjalikumalt kui varem sõitnud läbi Kõrvemaa ja Pandivere ja Alutaguse, siin- ja sealpool maanteed, all- ja pealpool maanteed, autoga ja rattaga ja jalaga. Olen kohtunud suurepäraste inimestega, kes on avastanud uusi kultusekive, korras hoidnud ja üles ehitanud vanu raudteejaamu ja tuuleveskeid, külakoole ja alevimuuseume. Keegi neist ei kurtnud, muud kui seda, et olgu rahaga kuis on, aga seda mõistmist, seda head pilku pealinna poolt näeb vähe. Kord laiendab maanteeamet teejupi ega pane miskiks külarahva palvet jätta üks märgiline puu kasvama, mis kuidagiviisi liiklust ei sega. Ja kui väheke segakski, siis miks mitte. Ei miskit. Olgu, puu surm on kurb, kuid saab istutada uue.

Kuid kurvem on keele tahtlik tapmine. Veel kurvem – Eesti Keel Instituudi rahva poolt, kes on pannud püsti meie keele ja meele kaitsmise ja hoidmise hüvanguks peakeelekorraldaja nimelise ametimehe. Ma poleks elas arvanud, et nõukodude süsteemist iseseisvudes kerkib vohama seltskond, kes hakkab hävitama iidseid Eesti toponüüme. Talude ja külade, mägede ja isegi jõgede nimesid. Ehkki hüdrotoponüümid on ajaloos kõige kestvamad, mida ei muutnud isegi Stalin mitte (ja tänu millele saame laial Venemaal ajada merjalaste ja karjalaste jälgi), on nüüd kellegi Peeter Pälli võidukal juhtimisel selliste vägitükkidega hakkama saadud. Borovnja jõgi, mis voolab Narva jõkke Puhatu kaitsealal põlismetsa vahelt, on saanud nime oma vaokujulise sängi järgi, vene keele põhjal ja sealkandis end sajandite eest sisse seadnud vadjalaste ehk poluvernikute kultuurist. Siis see rahvuseestlastele ei kõlvanud, pandi Boroni. Nüüd on tulnud uued rahvuskeeleinstituudi tüübid ja panid nimeks Poruni. Tore lugu, eks ole?

„Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Iisaku mail elav ja pärandkultuuriobjekte kaardistanud Anne Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab Nurgamaa. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, ehkki kriivadeks nimetatakse sealmail liivaseljandikke – mida Peeter Päll ja tema keelekupjad muidugi ei tea. Kõnnu küla muudeti Ohakvereks, ehkki too küla oli pisem ja seal enam kedagi ei ela. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse letaalsetest tagajärgedest. Küllap keelekubjastel oli arvamus, et Kõnnusid on Eestis liiga palju, kas teate. Ülipalju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. See on küll kõrgem keeleteadus, millega peakeelekorraldaja eluunistus pole kahjuks veel täitunud.

Ja veelkord, iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska Peeter Päll ja tema keeleharitlased seda kirjutada. Üks Jõuga kaugemast järvest kandis nime Armeiska järv. See on Rootsi sõdadest pärit, seal olevat rootsi sõdalased laagris olnud. Tulid peakeele korraldajad ja teised eesti keele omanikud ja pistsid nimeks Armitsa, kohaliku rahva vastuhäältest hoolimata.

Kaidma küla lohukivi seisab põllul nagu muiste ja vaid tema kivisel keelel on nende nimed, kes ta turjale lohukesed uuristasid. Muuseas, see kivi lükkab veidi ümber vadjalaste loo, elas siinmail enne justkui teisigi – kas on oodata nüüd, et arheoloogiakomisjon tuleb ja raiub kivilt lohud maha? Loodan siiski, et peaajalookorraldajat nende seas ei tegutse. See-eest on meil peakeelekorraldaja. Taara, avita! Mida teeb peakeelekorraldaja siis, kui alamkeelekorraldajad ja vähimkeelekorraldajad äkki on haigestunud? Eesti Keele Instituudi jaoks on eesti keel nagu veneaegne Tapa jaam, kus korraldajad ringi käisid ja muudkui vehkisid oma kollaste ja punaste lippudega. Nüüd, olgu öeldud, teeb selle töö ära elekter.

Võõras ära tule! Selliseid silte oleme näinud Eestis suvel ringi liikudes küll ja küll. On tõeliselt kurb, et üks seltskond on võtnud pähe ja erastanud meie kalli keele, eesti keele. Võõras olen ma Pälli ja temasuguste peakeele korraldajate jaoks meie eesti keele mail, ja ärgu olgu mul sinna asja. Tema ja ta arvukad komisjonid on raudkindlad nagu omanik ikka, et võõras, ole vait. Meie teame, kuidas te kõnelema peate ja mis nimed teie küladel ja taludel tegelikult olema peavad.

See meie pärandkultuuri hävitamise tegevus ei ole muidugi uus. Suur osa Eesti kohanimede kultuurist, vahel ka suurem osa pärineb baltisakslastelt ja vadjalastelt ja lätlastelt ja liivlastelt ja venelastelt ja setudelt. Päts ja tema ideoloogia hävitas setude nimetraditsiooni ja nimetas nad ümber eestipäraseks. Mis sellest sai, eks mõtelge ise. Nõukogu ajal oli käimas meie kohanimede ühtlustamine, mõni ei sobinud poliitilisel, mõni lihtsalt bürokraatlikel põhjustel, ja nüüd siis jälle – uskumatu lugu, ent pärandkultuuri aastal võtab üks kamp tüüpe, kes Eesti Keele Instituudi alt riigiraha saavad, ja otsustab hävitada Eesti kohanime pärandkultuuri. Et mis te konnad ikka teate, meie oskame lugeda ja oleme talinast ja teie olge vait.

Tulge, alutagused, tulge avinurmikud ja iisakulised ja kes veel kõik ja ärgem allugem isehakanud keelekubjastele, vaid jätkem kohanimed selliseks, nagu need on olnud ja muutuvad aegade käigus, mitte mõne pealkeelekorraldajaks moondunud ebateadlase laual.

Juhtigem teadlased tagasi sinna, milleks on nad loodud. Eesti keele uurimiseks, nõnda, et see ka maailmas vastu kajaks. Miskipärast siiani eriti ei kaja küll. Ja ei hakkagi kajama, kui armas on kupjaamet ja oma mina jäädvustatakse tuleviku kaartidele, mis on vaesemad ja lamedamad olevatest, ent see-eest isehakanud keeleomanike nägu.

Teaduse ega ametniku asi ei ole inimestele ette kirjutada, kuidas nad peavad kõnelema ja oma asju nimetama. Kõnelda ja nimetada tuleb nii, et üksteisest aru saadakse ja nõndaviisi ka tehakse, on tehtud igiammugi. Iga kohanimi, mis on kirjutatud veidi teisiti, kui seda lubab keelefeldmarssali lamekeelne maailm, rikastab meie kultuuri.

Ja veel. Kui meil on juba peakeelekorraldaja, siis las ta korraldab oma peakeelt. Meie kõneleme ja nimetame asju aga omavahel lihtsalt – eesti keeles. Meile pole peakeelt vaja.

Telli Teadus.ee uudiskiri