12.2013 arhiiv

aasta.pildis | News

Lumememmega heinale!

31.12.2013

Head uut ja vana!

Uusvana.2013.2014.A

News | Ökoloogia

Laelatu puisniit katab oma 2000. jõululaua

19.12.2013

Alljärgnev lugu ilmus jõulutervitusena mu häädele lugejatele 20. detsembri Eesti Päevalehe teadusküljel vaikse pühendusena neile, kes on mu aastate pikku ilmunud lugusid uurinud ja nende kohta mulle ka lahkeid tähelepanekuid teinud.

Allpool on toodud terviktekst, mille tähendus, nii nagu igas traditsioonilises jõulumüsteeriumis, ilmneb loodetavasti Kolmekuningapäeva paiku.

Terviklikkuse huvides on toodud ka lühiuudiste täielikud tekstid.

Minust sõltumatutel asjaoludel ning hea ja kurja vahelise võitluse aktuaalsuse kinnitusena ilmus samal, teadusküljel, reklaam ka ühele Eestis tuntud inimesesarnasele olendile, kelle kurjuse piiril balansseerivad nn ennustused on alati andnud märku kui mitte muust, siis pimedusejõudude jätkuvast võimust ja väest meie pisikeses riigis. Mis on ka mõistatav, sest kes pole Jumala kohus – niivõrd kui tal seda saabki olla –, hoida meid näitelaval, milles peaosade etendajaks võime end oma upsakuses pidada vaid meie ise.

 

 

Tiit Kändler

Laelatu puisniit katab oma 2000. jõululaua

 

 

Talvine pööripäev ei ole inimese väljamõeldis, kuid sellega seotud tavad ja uskumused inimeseta läbi ei saa. Pärandkultuuri aasta lõpul on põhjust mõtelda, kummal pool nähtamatut seina me seisame. Kui oleme metsamehed, siis  peaksime justkui loopealsed ja puisniidud omapead jätma. Kui oleme oma esivanemate kultuuri  jätkajad, siis peaksime loopealseid ja rannaniite hoidma, nii  nagu need kujunesid – jah, millal need kujunesid? Me ei eksi palju, kui arvame, et puisniit, mis pole ju muud kui mets, kuhu on jäetud kasvama üksikuid puid, mille ümber loomi karjatada ja kust heina niita, hakkas siin-seal välja kujunema vähemalt 8000 aasta eest esimeste siia saabunud küttide-korilastega. Soode ja rabade, jääaja mälestusmärkide kõrval on see vanus nooruke.

Teaduse asi on puisniitu uurida, aga kas me peame selle säilitama ja kui palju ja kus ja kuidas, otsustab elu ise. Mitte teadmameeste kogu, vaid elu oma piirangutega. Äsja ilmus Eesti rannikualasid ja merd käsitlevate teadusartiklite kogumike sarjas Estonia Maritima mahukas väljaanne Laelatu puisniidu ajaloost ja loodusest. See täiendab kenasti 1997. aastal ilmunud puisniitude raamatut, mille kirjutasid Tartu Ülikooli botaanikud Toomas Kukk ja Kalevi Kull. Uuel kogumikul on enam autoreid ja see loob tugipunkti, millelt hinnata ühe meie paremini säilinud ja liigirikkama, Euroopa ühe suurema, Laelatu puisniidu võimalikku tulevikku.

Eesti Maaülikooli botaanik Toomas Kukk selgitab: „Enamasti käib see tõesti nii, et kõigepealt on mets ja siis seda hõrendati. Kuna Laelatu on Lääne-Eestis, kus maapind umbes millimeeter-poolteist aastas tõuseb, on seal meri aastasadade jooksul taandunud. Laelatu kõrgemad kohad võisid laiuna mere alt vabaneda umbes 2000 aastat tagasi – küllap võeti need suvise karjamaana kohe kasutusele, tuues laiule näiteks lambaid. Võib-olla polegi Laelatul kunagi õiget metsa olnud, algusest peale puisniit. „

 

Nupukas maastik

Princetoni  füüsik Freeman Dyson kuulutab: „Iga paik on  eluks kõlblik, kui ollakse piisavalt nupukas.“

Puisniit oli kindlasti inimese eluks metsast kõlblikum. Kuid selle loomiseks oli vaja kirvest, mis on inimkonna vanimaid leiutisi. Puisniidu lausaliseks rajamiseks tuli leiutada vikat, mis Eestisse saabus vähem kui kahe tuhande aasta eest. Puisniidule said saatuslikuks järgnevad leiutised –  hobuniiduk ja traktor. Veel 20. sajandi alul oli puisniit põhiline ja enamlevinud heinamaa Eestis. Võibolla oli üheks põhjuseks, et siia sai kenasti ligi ka talvel, küünidesse kogutud heina vedama ja mitmeks tarbeks kasvama jäetud puid võtma, et kehtival puuajal meisterdada tarvilikku kila-kola.

Puisniit oli mugava mehe mets, hea julge minna ja askeldada. Läks aeg edasi, jäi üha enam puid jalgu. Puhtu vanim tamm arvatakse 600-aastaseks, Laelatu nooremad tammed enam looduselt lisa ei saa. Läheb veel sadakond aastat ja tammedel on lips läbi, ehk jääb veel mõni arukask ja saar ja vaher – kui pärandkoosluse eest ekstra hoolitseda. Muidu on peal mets või majad.

Laelatu.Toomas KukkMiks pajatada puisniidust talvel, kui puudest näib olevat kadunud elu hõng ja rohi maa alla vajunud? Eesti Pärandkoosluste Kaitse Ühingu rahvas nõnda ei arva. Ühingu juhatuse liige, vasakul oleva foto autor Toomas Kukk pajatab: „Varasemal ajal toodi talvel puisniidult küünist hein koju ja raiuti ka oksi ja puid kütteks. Praegusel ajal on puisniit talvel lihtsalt vastupandamatult ilus. Oleme Laelatu puisniidul käinud korduvalt aastat vahetamas, minnes keskööks puisniidule lõket tegema. Oleme võtnud puisniidule ka televiisori kaasa, et oleks nagu päris aastavahetus.“  Programm on täiuslik, kuna elektrit pole.

Laelatul elab metskitsi, sokkude pahandamist on puisniidu sõbrad sageli kuulnud. Kuke sõnul on seal kindlasti ka põtru, metssigu ja jäneseid. Rääkimata hiirtest. 1990. aastatel tõdeti, et meie puisniitude taimekooslused on maailma kõrgema liigirikkusega maastike seas. Täpsemalt – puisniidu väikeseskaalalised kooslused, kus ühel ruutmeetril elab umbes seitsekümmend liiki.

„Liigirohkus on viimasel ajal kippunud küll vähenema, aga pideva seire tõttu on vähenemine siiski teada,“ selgitab Kukk. „76 liiki ruutmeetrilt pole me viimastel aastatel enam kirjeldanud, aga ligi 70 tuleb ikka ära. Ilmselt oleks mõistlik pärast niitmist ka Laelatul loomi karjatada, nagu see ajalooliselt on enamikul puisniitudest olnud – loomad loovad uusi mikroelupaiku, toovad oma karvkattes uusi seemneid ja aitavad ka vahepeal kasvanud ädalat vähendada.“

„Kahtlemata on Laelatu kõige tuntum ja uuritum Eesti puisniit, kuskil mujal pole nii palju teadlased elurikkust kirjeldanud ja välikatseid teinud,“ ütleb Kukk, kes ise on nii agar puisniidu uurija kui selle hoidmiseks paar korda aastas talguliste seas. „Sellist agarust, mis oli Laelatu bioloogiajaama hoone ajal aastast 1984 kuni põlenguni aastal 2007, pole uuringutes tõesti enam märgata,“ tõdeb ta, kuid lootus jääb. „Loodetavasti saab 2014. aastal valmis bioloogiajaama uus hoone, mida rajab Tartu ülikool. Siis võiks loota uut hoogu ka Laelatu uurimises.“

Vaikselt ja vagusi saab seda Eesti loodusimet nautida ometi.

 

Laelatu puisniidu rikkused

Laelatu puisniit asub Puhtu-Laelatu looduskaitseala põhjaosas ning sinna saab mööda aastatel 1931 – 1968 tegutsenud Rapla-Virtsu raudteetammi kulgevat teed.

1939. aastal asutati Puhtus tervisemuda kaitseala, 1959. aastast oli siin Virtsu-Laelatu-Puhtu keeluala, praegune piir pärineb 2003. aastast. Siin kasvab 2/3 Eesti orhideeliikidest.

Looduslikult erineb Laelatu teistest meie puisniitudest esmalt oma suuruse poolest – seal niidetakse 15 hektarit, puisniiduilmeline on umbes 25 hektarit ja potentsiaalselt võiks puisniitu olla kuni 75 hektarit. Teiseks liigirikkuse, sealhulgas kaitsealuste liikide suure hulga poolest. Laelatul on seni leitud kasvamas 546 liiki soontaimi. Ühel ruutmeetril on leitud kasvamas kuni 76 liiki taimi.

TK

ASTRONOOMIA

Tähed emigreeruvad Linnuteelt

Võibolla pakub teile tuge teadmine, et ära ei minda mitte ainult Eestist. Viimastel aastatel on astronoomid avastanud käputäie tähti, mis liiguvad nii pöörase kiirusega, et ühel heal päeval põgenevad meie Linnuteelt. Astronoomid loodavad, et nood eskapistid võivad anda teavet tumeaine kohta, mida veel keegi näinud pole, aga mida on tavalisest ainest viis korda enam. Kuid siin on üks konks: tuleb teada, kust säherdune täht lähtus. Selleks uuritakse hoolikalt äsjaleitud hüperkiirusega tähe HVS17 valguse spektrit. Täht on 153 miljonit aastat vana ja kihutab Linnutee äärel kiirusega poolteist miljonit kilomeetrit tunnis. Andmed viitavad, et täht pärineb Linnutee keskmest.

Allikas: Scientific American

 

SOOVITUS

Külastage rakkude ja teadlaste jõulumaad

Eesti aasta parimatel teadusfotodel ehivad end taimed sama kaunilt nagu inimesed jõulupuid.

Teadusfoto.2013Eestikeelse Vikipeedia arendaja, mittetulundusühing  Wikimedia Eesti korraldatud aasta teadusfoto võistlusel pälvis aasta teadusfotograafi aunime Tallinna Tehnikaülikooli genenitehnoloog Heiti Paves oma fotoseeriaga müürlooga lehekarvadest. Müürlook on geneetikute mudeltaim, kelle abil on avastatud hulk eluslooduse evolutsiooni tõsiasju. Tema lehekarvad on erakordsed moodustised müürlooga lehe ja varre pinnal. Lehekarva rakk on sadu kordi suurem kui ümbritsevad lehe kattekoe rakud. Tervet sarja ja teisi võidupilte saab näha Vikipeediast aadressil Teadusfoto 2013.

Allikas: Wikimedia Eesti

 

RAAMAT

Päevauudiste tõlgendaja

RHallutsinatsioonidOliver Sacks

Hallutsinatsioonid

Inglise keelest tõlkinud Kaia-Leena Pino

Imeline Teadus, AS Äripäev, 320 lk

 

Meie nüüdis-Eestis väga asjakohane raamat sellest, kuidas unenäod tungivad maailma, mida vanast harjumusest peame reaalseks. Siit leiab kohutavaid sõnu nagu hüpnopompiinsed või hüpnagoonsed hallutsinatsioonid. Autor kinnitab, et pärast selle raamatu kirjutamist ei vaja ta enam amfetamiini nagu varem. Loodame siis, et lugeja vabaneb selle abil mõnest sõltuvusest, olgu või näilisest. Sobilik lugeda eriti jõulude ajal ning enne ja pärast. See pole kahjuks küll käsiraamat hallutsinatsioonide esilekutsumiseks, kuid sobib siiski suurepäraselt päevauudiste peale ja alla.

TK

 

Antropoloogia | Geneetika | News

Eestlastel ja indiaanlastel on kolmandik eellastest ühised

16.12.2013

 

 

Kulunud mõttemallina  viib teadus ellu ka kõige julgemad unistused. Kui ka mõnikord ei vii, siis vahel kinnitab teadus mõne levinud müüdi asjakohasust. Nüüd on saanud tõeks väide, et eestlaste ja indiaanlaste vahel on suurem sarnasus, kui kahe juhislikult võetud rahvatõu vahel. Geneetikud tõestasid äsja, et vähemasti geneetiliselt oleme Ameerika põlisrahvastele lähedasemad, kui senine teaduslik mõttemall väitis.

„Kuigi Ameerika põlisrahvad näivad olevat geneetiliselt lähimad Ida-Aasia rahvastele, pole konsensust, millisele Vana Maailma populatsioonile on nad lähimad,“ kirjutavad Kopenhaageni Loodusajaloo Muuseumi Geogeneetika keskuse teadlane Eske Willerslev ja tema 30 kolleegi teadusajakirjas Nature äsja avaldatud artiklis. Autorite hulgas on kaheksa Eesti geneetikut, nende seas Eesti Geenikeskuse teadusdirektor, geneetik Mait Metspalu, kes ütles: „Organiseerisime võrdlusbaasi proovide kokkukorjamist, genotüpiseerisime DNA kiipidega võrdlusbaasi proovid ja tegelesime ka Maljta poisi genoomi analüüsiga.“

IndianeestlaneUlatusliku koostöö tulemusena, milles osales veel teadlasi Venemaalt ja USAst, jõuti järeldusele, et Ameerika indiaanlaste genoomidest ikka ja jälle leitud Euroopa geneetilised mustrid ei ole sinna sattunud mitte alles pärast seda, kui portugallased Lõuna-Ameerikasse ja Kolumbus Ameerikasse jõudsid. Vaid et viimase jääaja aegsed Euroopa kütid-korilased segunesid Ida-Aasiast, eelkõige Ida-Siberist pärit rahvastega ja seejärel rändasid edasi Ameerikasse, kust neist said inimesed, keda meie tunneme indiaanlaste nime all.

24 000 aastat tagasi elas „seal Siberis Baikali taga „ – sedapuhku täpselt, mitte üldistatuna nagu laulus –, paigas, mida praegu tuntakse Maljta külana (j tähistab siin pehmendusmärki), üks nooremapoolne mees. Suri ära, kuid tema luud leidis Belaja jõe kaldalt üles tol ajal kuulus Nõukogude arheoloog Mihhail Gerassimov, kes kaevas seal aastatel 1928–1958. Ajal, mil nõukogumaal oli geneetika vaenulike jõudude salasepitsus, kuid see-eest tuli igal sammul tõestada, et venelased olid igal pool juba ammuilma ees olnud. Rahvaste sugulus ja päritolu on olnud poliitiline teadmine paljudel aegadel.

 

Iidsete luude teine kõne

Tol ajal taastas Gerassimov ajalooliste isikute näokujusid, ka Stalini käsu peale, kuid tema 1964. aastal ilmunud Siberi rahvaste arheoloogia raamatust oli abi veel nüüdseski uurimuses. Maljta küla leiud – nooruki luud ja Veenuse kujud ja muu inimkäte tehtu viidi Leningradi Ermitaaži muuseumisse hoiule. Nii nagu ka sellest hiljem, 17 000 aasta eest lähikonnas Afontova Gora kandis elanud inimese luud.

Kümmekonna aasta eest, kui geneetikud olid ära õppinud iidsete luude pealt nende omaniku genoomi järjestuse määramise keerulised nipid, hakati laiemalt ringi vaatama, kust leida materjali, mille abil saaks geneetiliselt tõestada, kellega üks või teine rahvas on lähedane ja seega teada saada, kuidas rahvad on muiste rännanud. Aastal 2008 jõudis Willerslev järjega Peterburi Ermitaaži muuseumi ja avastas selle hoidlast kaks kõnealust, eelmise sajandi esimesel poolel Siberist välja kaevatud luud. Geneetikaga tegelemine pole Venemaal enam kuritegu, nii nagu ka võõramaalastega teaduskoostöö. Nõnda sai Siberi leiud ette võtta ja kamba peale nende genoom määrata. Luud hakkasid kõnelema teist korda.

Tõe huvides tuleb ütelda, et genoom järjestati esimeses lähenduses, ent ometi piisavalt, et teha järeldusi geenimustrite võrdlemisel. Luude vanus määrati radioaktiivse süsiniku meetodil. Enesele MA-1 nimeks saanud 24 000 aasta vanune nooruk on vanim anatoomiliselt nüüdne inimene, kelle geenid said järjestatud. Tema emaliini genoom on mustrilt sarnane Euroopa küttide-korilaste genoomide mustritega, isaliini genoomi muster nüüdsete lääne-eurooplaste ja enamiku Ameerika põlisrahvaste genoomi mustritega. Mis oluline – Ida-Aasia rahvaste genoomi mustrist on MA-1 oma hoopis erinev.

Nõnda tuleb välja, et eurooplased elasid seniarvatust palju enam kirde pool. Ning elasid seal püsivalt, mida kinnitavad MA-1-st seitse tuhat aastat noorema leiu genoomi samalaadsed mustrid. Kõige selle põhjal saavad teadlased nüüd kindlalt väita, et kolmandik, täpsemalt 14 kuni 38 protsenti iga indiaanlase esivanematest on pärit Euroopast. Ja teistpidi võttes on umbes kolmandik meie genoomist sama, mis indiaanlastel. Mis tähendab, et umbes kolmandik meie ja indiaanlaste esivanematest on ühised. Ka eestlastel ja indiaanlastel. „See kehtib kõigi loode-euraaslaste kohta, kuid 24 000 aastat on nii pikk aeg, et mingitest tänapäevastest populatsioonidest pole mingit põhjust rääkida,“ kinnitab Metspalu.

Tiit Kändler

Artikli lühendatud variant ilmus Eesti Päevalehes 28. novembril

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri