01.2014 arhiiv

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat: klaasanuma seadus ja hobupatent

25.01.2014

25. jaanuar 2014

 

Õueonu klaasanumate seadus

Õueonu lõikab äsjaostetud kannukohvi jahvatusega paki lahti ja valab selle sisu klaasist kohvipurki. Ta märkab, et pool kilo kohvipuru mahub lahedasti purgi sisse ära. See efekt ei sõltu köögi temperatuurist.

Veel paari aasta eest pool kilo kohvi purki ei mahtunud, tuli ülejäägist paar-kolm tassi kohvi teha. Õueonu saab järeldada sellest faktist kaht asja.

Esiteks – kilogrammi etalon muutunud kergemaks. Kuid seda plaatina ja iriidumi sulamist valmistatud silindrit valvatakse ning kontrollitakse hoolikalt; plaanitakse küll üle minna kilogrammi definitsioonile, mis on seotud Planck’i konstandiga, aga veel ei ole seda tehtud. Nii et kilogramm peaks ikka olema täpselt sama kilogramm, mis oli kahe aasta eest.

Teine ja ainus ülejääv võimalus: Õueonu klaaspurk on muutunud ajapikku suuremaks, nõnda et sinna mahub nüüd ära lahedalt rohkem jahvatatud kohvi kui varem.

Siit järeldub Õueonu I seadus: klaasist kohvipurgi maht suureneb aja kulgedes. Üsna tõenäoline, et see seadus kehtib ka joogiklaaside kohta, sest on usaldusväärseid teateid, et neisse valatud 40 või 120 sentiliitri vedeliku pind on vajunud ajas üha allapoole.

Õueonu.Kohv.Hobu.25.01.14

Õueonu laiguliste hobuste patent

Täna hommikul, veel ärkamata, ent enam mitte magades, tegi Õueonu avastuse, mis võib muuta maailma. Nagu geniaalsed avastused ikka, on see imelihtne. Õueonu avastas, et tuleb geenmuundamise teel valmistada rohelise-pruunilaiguline hobune, mida katab sõduri moondamisrõivatuse laadne muster. Selline hobune ei ole looduses märgatav ning sobib kasutamiseks õhu puhtuse kontrollimiseks teostataval luureretkel („kas õhk on puhas?“), põgenemiseks inkassofirma eest või šaakalite küttimisel.

Talve tarbeks asendatakse pruunid laigud valgetega. Kesk-Aafrika Vabariigis rahutagamise jaoks tuleb hobuse laiguline nahk asendada liiva-neegrilaigulise nahaga.

Kui õueonu vaatas oma õuele, ei näinud ta seal ühtegi hobust. Mis kinnitas talle, et patent on registreeritud.

 

Bioloogia | mis.uudist | News

Igavese nooruse pärmirakk

20.01.2014

Toidu maitse ei ole oluline ainult söögilauas. Vahel on kummalise maitse põhjuste uurimisel satutud olulistele teadusavastustele. Nii juhtus näiteks ühe iidse Aafrika õlle puhul.

Schizosaccharomyces pombe ehk lühendatult S. pombe on pärmiseen, mis on pakkunud geneetikute ja rakutsükli uurijatele oma teeneid kasuliku mudelorganismina, mille uurimise eest võitsid 2001. aasta Nobeli füsioloogia- ja meditsiinipreemia inglise geneetikud Paul Nurse ja Tim Hunt ning ameerika bioloog Lee Hartwell ja Tim Hunt, kes avastasid valgu, mis kontrollib raku jagunemist.

 

Igavese nooruse pärmirakkSelle üherakulise kepikesekujulise ja umbes kümne mikromeetri pikkuse pärmikese leidis 1893. aastal Paul Lindner üles matse järgi. Täpsemalt, eraldas pärmi ühest Ida-Aafrika hirsiõllest, mille suahiilikeelne nimi on pombe ning mille lähema uurimise põhjuseks oli selle eriline maitse – mida eurooplased pidasid „vastikult happeliseks“.

Aafriklaste kes teab kui mitmeid tuhandeid aastaid tagasi õlle tarbeks kodustatud pärmiseen jaguneb eriliselt. Erinevalt teistest pärmiseentest, mis jagunevad kaheks erinevaks pooleks, millest ühe poole osaks jääb vanem ja sageli vigane pärilikkusaine, teine pool aga saab uuema, hästitoimiva materjali.

Nõnda siis annavad mikroobid nagu inimesed enesest nooremaid järglasi.

Kuid seesinatne S. pombe jääb igavesti nooreks, jagunedes kaheks pooleks, millest kumbki saab enesele päranduseks ausa osa vanast geneetilisest materjalist. Kuna aga mõlemad pooled saavad ainult poole kahjustunud materjalist, siis on nad endisest nooremad. Nõnda nooreneb iga paljunemisega nii selle erakordse pärmiseene vanem kui järglane.

Sellele järelduse jõudsid Bristoli Ülikooli ja Max Plancki Molekulaarse Rakubioloogia ja Geneetika Instituudi teadlased, kes avaldasid oma töö tulemused 2013. aasta septembris ajakirjas Molecular Cell Biology ilmunud artiklis.

Kui aga kibedamaitselisele pärmile tehti elu kibedaks, pommitades teda näiteks ultraviolettkiirgusega või kuumutades või mürkainetega kimbutades, siis hakkas ta käituma nagu teisedki pärmid, jagunedes vanemaks ja nooremaks pooleks. Nõnda suudab S. Pombe vananemise eest põgeneda vaid headel aegadel. „Rakud tunnevad matemaatikat ning muudavad oma strateegiat, sõltuvalt keskkonnast,“ kommenteeris Bristoli Ülikooli matemaatik Thilo Gross, kes tegeles pärmirakkude käitumise mudeldamisega ja andmete analüüsiga.

Tiit Kändler, allikas: Molecular Cell Biology

Loomad | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat: linnud asutasid teaduse ja kunstid

10.01.2014

Linnud, teadus ja kunstid

10. jaanuar 2014

Sajab talve esimene lumi. Selle helbed on suured-suured, aga kui Õueonu paneb pähe prillid, siis muutuvad helbed pisemaks ja kuidagi teravamaks. Kas saab sellest järeldada, et prillid mõjutavad lund?

Õueonu.Lind.10.01.14Tuleb lindude söögilauale raputada esimesed seemned. Külalisi annab oodata. Senikaua, kuni Õueonu seda teeb, tuleb talle linnuke pähe. Ja ta hakkab mõtlema, kui tähtsad on linnud olnud teadusele. Pole vaja tuua anekdootlikke näiteid Darwini vintide nokasuurusest, mis muutsid meie mõttemaailma ja lõid evolutsiooniteooria. Darwin krabas oma reisilt kaasa kõigi lindude nahad, mis temal ja kaaslastel õnnestus maha kõmmutada. Pärast Londoni Loodusajaloo Muuseumis määrati liigid.

Kuid kui paljude laste huvi teaduse vastu on saanud alguse lindudest! Ja pole kõik neist saanud sugugi mitte ornitoloogideks. Maailmakuulus näide on James Watson, topeltheeliksi avastaja. On Eestiski palju loodusteadlasi, kelle huvi selle vastu, kuidas maailm toimib, on saanud alguse lindudest.

Või mis teadlasi. Kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke. Järelikult: mitte inimene, vaid linnud on pannud aluse teadusele ja kunstidele!

Sest veel enne, kui meie õuele tulid kunstid ja teadused, oli meie esivanematel selge: linnust tasub lugu pidada. Kui oskad linnukeelt, siis läheb elu ludinamalt! Tere tulemast siis, talvised linnud, kelle söötmisest saavad täis pigem söötjate meeled kui linnukeste kõhud.

 

mis.uudist | News | Tehnoloogia | vänge.lugu

Tallinna Tehnikaülikooli linnak: Euroopa parim

09.01.2014

Tallinna Tehnikaülikooli linnak: Euroopa parim

Tiit Kändler, teadus.ee

 

Äsja saabus Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) pressiosakonnast teade, et TTÜ linnak võitis esikoha 30 Euroopa ülikooli koondava Euroopa Rektorite Klubi võistlusel „Science and Education“ („Teadus ja haridus“).

Esile tõsteti linnaku nüüdisaegsust, innovaatilisust ja tihedaid sidemeid kõrgtehnoloogiaettevõtetega, samuti noorte perede õppimisvõimaluste headust.

Tallinnas Mustamäel on koondunud TTÜ ja IT Kolledž ning Tallinna teaduspark Tehnopol. Siin õpib umbes 14 400 tudengit, töötab üle 1100 teadlase ja tegutseb 162 ettevõtet oma 2600 töötajaga.

ylikoolilinnak_4

Hinnati linnakute arhitektuuri ja disaini, majutusvõimalusi ja muud kaasnevat. Lõppvooru pääses 17 linnakut, kelle julgast žürii valis välja TTÜ linnaku.

Rektor Andres Keevalliku sõnul on nüüdne keskkond loodud aastatepikkuse töö tulemusena. Kes on uidanud TTÜ hoonete ümber tekkinud pargikestes, skulptuuriaedades, raamatukogus, sellel ei tule otsus üllatusena. Eestis harukordse saavutusena on mulle ikka tundunud viis, kuidas TTÜ uued hooned, sh raamatukogu, on osatud liita harmooniliseks arhitektuurseks tervikuks, minemata labaseks ja igavaks.

Oma raamatus „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga“ (2012) kirjeldasin Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitamise algaegu, lk 273,274:

 

„See maja (TA Küberneetika Instituut, praegu Tallinna Ülikooli teaduslik raamatukogu etc) asus alal, mis sõjajärgsel Tallinna generaalplaanil oli määratud saama Tallinna kultuurikeskuseks ja mille tsentrisse plaaniti ehitada TPI linnak. Teadlased olid Stalini ajal tähtsad tegelased. Arhitekt Harald Armani 1948. aasta planeerimiskava kohaselt ehitati kultuurikeskuse 10 hektari suurusele TPI maa-alale arhitektide Edgar Velbri, Henn Roopalu ja Ilmar Laasi projekti järgi 1948–1954 teadlaste elamu, millesse algselt olid plaanitud kogunisti kahe sissepääsu ja teenijatoaga suurkorterid. /…/

TPI juhtkond tabas kähku, et kesklinnas ei ole kõrgkoolile tulevikuruumi, ei tahtnud laieneda ka Kopli kunagise Vene-Balti laevaehitustehase pompoosse, ent teaduslaboriteks täiesti sobimatu Esimese maailmasõja eelse peahoone ja keemialaboriteks muudetud Kopli Kinnisvaravalitsuse maja baasil ning nõnda tehti EKP juhi Johannes Käbini toetusel õnnestunud otsus ehitada kõrgkoolilinnak Mustamäele – kuhu tol ajal polnud veel kerkinud ühtegi elumaja ega olnud seega ka mingeid kommunikatsioone.“

 

1963. aastal, Agu Aarna rektoriks olles, valmis Uno Tölpuse ja Henno Sepmanni peahoone ühes selle küljes paiknevate tiibadega.

Edaspidi, eriti Andres Keevalliku rektoriks olles, on lisandunud hulganisti hooneid. Nõnda kujutab TTÜ erinevalt Tartu Ülikoolist, mille juhid kahetsusväärsel kombel ei mõistnud väikelinna ühtset ülikoolilinnakut rajada ning paiskasid selle kaootiliselt laiali, enam või vähem arulagedatel aastatel sündinud ning edaspidi arukalt toimetatud ehitustöö musternäidet Eestis – ja nüüd siis tuleb välja, et ka kogu Euroopas.

Otsus tehti teatavaks detsembri lõpul Inglismaal Oxfordis.

Allikad: TTÜ; Tiit Kändler: „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga.“ (2012)

Kommertsväljaannetes kasutamine keelatud.

 

 

 

News | to.imetaja

Ühe teadusajakirjaniku pihtimus

07.01.2014

Tiit Kändler, teaduskirjanik

Moto: „Kõik, mida inimrass on teinud ja mõtelnud, puutub sügavalt tunnetatud vajaduste rahuldamisse ja valu leevendamisse.” Albert Einstein (1879–1955), Saksa-Ameerika füüsik

Möödunud aastal avaldasin oma teadusküljel www.teadus.ee ja saatsin ka e-uudiskirjas nr 183 ning Facebookis laiali oma nägemuse talvisest Laelatu puisniidust. Kirjutasin selle eessõnas:

„Alljärgnev lugu ilmus jõulutervitusena mu häädele lugejatele 20. detsembri Eesti Päevalehe teadusküljel vaikse pühendusena neile, kes on mu aastate pikku ilmunud lugusid uurinud ja nende kohta mulle ka lahkeid tähelepanekuid teinud.“

Ning lubasin, et selle selgituse tähendus „ilmneb loodetavasti kolmekuningapäeva paiku.“

Nüüd on käes aeg, mil mul on raske, ent vältimatu kohustus anda teada, et Laelatu loo kirjutasin ajal, mil Eesti Päevalehe ülemuskond oli andnud mulle teada „töölepingu erakorralisest ülesütlemisest“ alates jaanuari esimesest päevast.

Olen Eesti Päevalehes väikese pausiga töötanud 22 aastat, millest 14 on õnnestunud  mistahes olukordades, sealhulgas peatoimetajate ja reatoimetajate ning nende nõudmiste muutudes ilmutada eraldi teadusele pühendatud lehekülge – algselt paralleelselt keskkonnaleheküljega –, ja mu Euroopa taustalgi edukas tundunud tegevus hoidus alati vähemal või enamal määral tasakaalu kodanikualgatuse piiril – töötades kodus, omaenese vahendite toel. Nõnda ehk ei liialda ma palju, kui liigitan end avaliku elu tegelaste sekka ning seetõttu olen kohustutud selgitama juhtunut.

On siin hää paik tänada oma Eesti Päevalehe artiklite vahvaid lugejaid, kes vahel pole pidanud paljuks oma huvi mulle ka sõnaliselt ilmutada.

CERN.UniverseA

KÕIGEPEALT: ma ei lahkunud vabal soovil, ega tundnud väsimust. Mulle ei olnud heita ette mingeid töölepingu punktide rikkumisi. See peab olema selge.

On ka ilmselge, et mistahes asutuse töös tuleb teha muudatusi, mille käigus osa töötajaid osutuvad üleliigseteks. Mõistan seda ka enese puhul. Ent viis, kuidas organisatsioon inimestega neile sellisel kahtlemata mitte just kergel ajal käitub, on ülemuste valik. Minuga ei räägitud asjast sõnagi, enne, kui kutsuti 4. detsembril kohale kohtuma peatoimetaja Urmo Soonvaldi ja tegevtoimetaja Andres Eilartiga. Ei räägitud siiski, selles klaasikambris, kus valgesse rõivastatud peatoimetaja pilk oli suunatud kusagile üle mu vasaku õla, sinna, kust läbi akna võis paremal juhul näha sajuse udu pilvi. Mulle lihtsalt lükati ette lauale paber, kust ma sain lahkelt lugeda paragrahvikonksudega illustreeritud teksti ja alla kirjutada, et olen papri kätte saanud.

 

EI SÕNAGI sellest tööst, mida olen teinud, et poolt sõnagi neist muudatustest, mis „seoses otsusega äriühingu töö efektiivsemaks muuta“ minu aastatepikkuse töö ja vaeva kuulutasid ebatõhusaks. Ei sõnagi. Ma olin tühisem kui see aknatagune udupilv, mis võib vähemasti vihmaga ähvardada. Ei sõnagi. Ahjaa, siiski lubati, et ehk leidub mõni lahendus, kuis ma saaksin lehele kasulik olla. Kuid paari nädala pärast, kui olin lahendusi kuulma läinud, osutusid needki lubadused tühiseks.

Olles ajakirjanikuna tahes ja tahtmata jälginud ning püüdnud tunnetada Eestis toimuvat, tunnen nüüd omal nahal: mu kartus, et laad, mida on kodanikega käitumisel enesele aastate vältel lubanud riiki juhtivate parteide tegelased, on mitte ainult imbumas, vaid imbunud üha allapoole.

Nõnda siis, olles kirjutanud ajalehes Sirp nüüd juba neli aastakümmet kord ridade vahel, kord peal, kord all, tundsin äkitselt oma nahaga, et Toomas Väljataga ja Kaur Kender pole üksikjuhtum. Kui juba Eesti Päevalehes leiduvad AS Eesti Ajalahed juhatuse esimees Art Lukas ja peatoimetaja Urmo Soonvald, küllap siis ka mõneski teises asutuses esineb samalaadse Väljataga ja Kenderi sättumusega inimesi juhatuse esimeesteks ja peameesteks. Kellel pole mingit moraalset tõket näidata, et oled täiesti tühine ja tegutsenud täiesti asjatult.

Olen Rahva Hääle ja Eesti Päevalehe muutudes töötanud eelnevalt seitsme peatoimetaja ja ühe asetoimetaja juhtimisel, on olnud erimeelsusi, on olnud konfliktegi, mida, kahju küll, põhjustas enamjaolt minu ebasobiv käitumine ning vead, mida tegin ja millest paljut häbenen elu lõpuni. Kuid alati on olnud võimalik kõnelda. Midagi sellist, nagu kogesin 4. detsembril, ei oleks ma eales oodanud.

 

MA JU TEAN, ET AJAD MUUTUVAD, ja inimesed ei kipu muutusega just eriti rõõmsalt kaasas käima. Kuid mulle on hingeliseks toeks ka president Meri antud orden, paar Eesti teaduse populariseerimise tunnustustust ja ülemöödunud aasta Euroopa parima teaduskirjaniku preemia – loodan, et need näited ei tundu siinkohal kelkimisena, vaid on toodud lihtsalt taustaks, olgu või õlekõrrelaadseks.

Mis kõik ei tähenda, olgu veelkord öeldud, et need näited peaksid olema mingid garandid minu igikestvaks ametiks ühe ja sama asjanduse sees. Kuid tunnustused või mitte, ma arvan jätkuvalt, et ei parteijuhid, ei asutuste juhid ole õigustatud käituma viisil, mis tekitab alluvale ebavajalikke kannatusi. Kui juba ahiküttest väidetavalt saastatud õhk öeldatavalt lühendab keskmise kodaniku eluiga – kuipalju lühendab ja ohustab elu käitumine, mille puhul tajud järgmist. Esmalugemisel veidi hirmutav diagnoos, mille möödunud aasta 23. novembril andis Õhtulehe küsitlusele Hando Runnel: meiega käitutakse kui orjadega („Ja praegu on Eestis täpselt seesama –kõik on nagu pärisorjad! Otsustavad kas partei ladvikusse või kõrgemasse bürokraatiasse kuuluvad riigiinimesed – see on see kõrgem seisus.“) – ei pruugigi tõest olla kaugemal kui vihm udupilvest.

 

ERITI KURVAKS TEEB selline juhtide omalaadne käitumine ajalehe puhul, kes oma tekstides on esinenud inimväärikuse kaitseks, alandatute ja solvatute hüvanguks. Kuidas pean nüüd neid sõnu uskuma? Eks iga lugeja teeb oma otsused. Mina usun, ma usun neid vahvaid kolleege, keda EPList tean, kuid selge see, et praegu kehtiva peatoimetaja kirjutisi pole mul just kerge uskuda.

Mul on, mida teha. Olen viimastel aastatel ilmutanud aastas kolm-neli raamatut, selgi aastal, kui teadusjumal annab, võiks ilmuda mõnigi. Tahtmatult andis tuge mu kaheaastane reis läbi Kõrvemaa, Pandivere ja Alutaguse, mille inimestest ja loodusest ja ajaloost inspireeritud reisiraamat asjaolude laabudes kevadel ilmumas. Tuge on andnud jätkuv mõtlemine meie ühele vägevale inimesele, teadlasele Ernst Öpikule. Kui juba tema ellu jäi…

KOHANE ON ÖELDU kokku võtta Öpiku sõnadega, millega tema ignorante kostitas: „They should know better!“

Ja panna siia lõppu link ansambli „Queen“ kitarristi, astrofüüsiku haridusega Brian May soolole „Last Horizon“:

http://www.youtube.com/watch?v=P8F9-rnMhNs

Muuseas, kui käisin aastal 2006 Londonis West Endis „Dominioni“ teatris vaatamas „Queenist“ muusikali „We Will Rock You,“ siis õuepimeduses Oxford Streetile jõudes ja seal sebivat rahvast vaadates tekkis säherdune testamentlik tunne, et nad ei tea, mis nad teevad. Déjà vu, mis kipub korduma – elu kui Karl Čapeki teooria anekdootidest, mis külastavad maailma nagu komeedid: me ei tea, milline neist naaseb homme, milline tuhande aasta pärast.

Foto: Tiit Kändler: CERNi etüüd

Terv, Tiit

Ajalugu | Astronoomia | News

Lissaboni Geograafiaselts säilitab Purtugali vägevust

07.01.2014

Lissaboni maastik tundub meie silmadele vägivaldne. Keskel jõe ääres kilomeetrike pikk ja pool lai tasapind, selle servades ja taga äkiliselt tõusvad mäed. Nii äkiliselt, kui ei kusagil mujal Euroopa pealinnades. Kaardilt vaadates eraldab kaht tänavat sadakond meetrit, ent poole sellest pead veel üles ronima. Linnakaartidele ei kanta kõrgusjooni. Seda ei teinud ka Portugali meresõitjad, kes oma suurte avastuste ja vallutuste hiilgeaegadel nähtud maid kaardistasid. See-eest ilustab nende kaartidel kitsast Lõuna-Ameerika läänekallast horisontaalselt kasvavate roheliste kuuskede rida.

Lissaboni Geograafiaseltsi peasekretär doktor João Baptista Pereira Neto näitabki meile algatuseks kaarti seltsi suure, rõduga restorani seinal, millel on kujutatud Lõuna-Euroopa, Ida-Aafrika ja Lõuna-Ameerika, nagu portugallased neid 16. sajandil ette kujutasid.

GeoSelts.KaartANeto on ilmselgelt uhke oma Euroopa vanimate hulka kuuluva, 1875. aastal asutatud geograafiaseltsi ja selle varade üle. Et neid imeasju näha, et uudistada seltsi rikkalikku raamatukogu ja kirjeldamatu sisearhitektuuriga Portugali saali, et kuulata lugusid maakaartide, Indiast, Aafrikast ja Hiinast pärinevate iidsete imeasjade kohta, mis seltsi ohtrates saalides klaasi taga seisavad, ei piisa lihtsalt suurest uksest sisse astumisest.

Tuleb end eelnevalt registreerida, ja ime küll, siis saadab dr Neto vastuseks maili, mis päeval mis kellajal ta meile oma maja näitab.

 

Ajaloo sambad

Teisipäeval, 5. novembril kell kolm otsime üles maja, mis asub Lissaboni keskmes, tasapinnal, kust 1755. aasta kõigi pühakute hommiku maavärin kogu hiilguse ja au puruks väristas ning ühes tund hiljem saabunud hiidlainega 15 000 inimest tappis. Napoleoni sissetung ja Inglise okupatsioon takkajärgi hävitasid ka hulga algdokumente, mis annab kirjanik Martin Page’ile võimaluse väita, et iga järgnev režiim oli vaba ajalugu taaslooma. Page loob oma versiooni Portugali ajaloost oma raamatus „Esimene globaalne küla“. Netol on oma versioon ja see kattub Lissaboni Geograafiaseltsi traditsioonidega.

Ajalooteaduses ongi omapärane ja huvitav võimalike versioonide paljusus. Kuigi kaardid, mida siin hoitakse, nõnda et pildistadagi ei tohi, on originaalid, annavad nad end lugeda nii ja naa. Neto on olnud seltsi peasekretäriks kaks aastat ning kahtlemata on suur au, et just tema, ajaloodoktor, kümmekonnale huvilisele oma valdusi näitab.

Neto.MaalidA

Seltsi 1300 liiget on väärikas seltskond, kelle hulgas on olnud Portugali kuningaid ja presidente. Portugali maadeavastamine ja -vallutamine algas täpselt teada ajal, 25. juulil 1415, kui vallutati Põhja-Aafrika linn Ceuta, „mis tegi lõpu barbarite piraatlusele ja andis Portugalile kontrolli Gibraltari üle,“ pajatab Neto. Seltsi ühes koosolekute saalis on seinal hiiglaslik kaart Portugali meresõitjate marsruutidega, nagu Vasco da Cama sõit Indiasse 1498. aastal ja Fernão de Magalhãesi reis sinnasamasse 1521. aastal, mida rahastas tegelikult Hispaania kuningas (nagu tagantjärele loen) ja kus ta oma ümbermaailmareisi finaalis filipiinlaste poolt maha löödi. Viimane neist kuulsatest reisidest toimus 1600. aastal ja kulges erandlikult põhja poole, läbides Põhja-Jäämere.

Siin saame näha oma silmaga ligidalt neid kaarte, mille järgi vaprad meremehed sõitsid – ja sõidu käigus täiendasid. Enne maavärinat oli Portugal nõnda rikas, et raha polnud kusagile panna ja kuningas Manuel I ehitas 1520. aastal Tajo jõe suudmesse hiigelkeeruliste kivinikerdistega mauri-portugali ehk manuelistlikus stiilis kaitsetorni, mida, tõsi küll, läks vaja eelkõige vanglana. Antropoloogiaprofessor Neto ilmanäinud silmad lähevad põlema, kui ta meile pajatab, kus kõik on nende kogudest näitused välja pandud olnud. Ta teeb seda väärika tõsidusega, žestikuleerimata. Portugallased on pärit oma üheselt kirjeldamatust ajaloost ja käituvad hoopis erinevalt hispaanlastest või itaallastest. Mingi tõsidus, väärikus, mis aitas üles ehitada mahapurustatud linna ja täita see nõnda suurte muuseumide, valitsushoonete ja kes teab mis majadega, et enamik kirikuid, kloostreid ja muuseume on eksponaatidest pooltühjad. Ka geograafiaseltsis pole väga palju välja pandud. Just parasjagu, et vihjata, mis veel võib olemas olla.

Aastal 1494 jagasid Portugal ja Hispaania maailma ära üht meridiaani mööda kulgevat demarkatsiooniliini pidi. Ida jäi Portugalile, lääs Hispaaniale. Kuue aasta pärast selgus, et see meridiaan läbib ka arvatust suuremaks osutunud Lõuna-Ameerika. Nii sai Portugal enesele Hispaania pettumuseks ka Brasiilia. Kes teab, ehk aimasid nad, et see seal olemas on – oskasid ju nemad otsida Indiat õiges suunas, pidades Kolumbuse ideed totraks. Ja said enesele pikaks ajaks vürtsimonopoli.

GeoSelts.PostA

 

Kõige jahmatavamad eksponaadid seltsi muuseumis on kaks kolmemeetrist kiviposti, neljakümnesentimeetrise silinderkeha peal kirjadega kuup. Need aeti püsti Aafrikas ja nõnda tähistati, et Angola ja Mosambiik on Portugali omad. Ja need on alles, läbi kõigi aegade. Ajaloo sambad, mida saab kaardile kanda ja tõlgendada ikka ja jälle.

Tiit Kändler

 

Märkus: Portugali reisi võttis autor ette oma kulu ja kirjadega. Lühendatult ilmunud Eesti Päevalehes, 21.11.2013

 

Fotod: Tiit Kändler

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri