02.2014 arhiiv

Ajalugu | Astronoomia | Filosoofia | Füüsika | News

Galileo: 450 aastat esimest eksperimentaalfüüsikut

16.02.2014

 

Täna või eile 450 aasta eest, 15. või 16. veebruaril 1564, sündis Pisa muusiku ja muusikuteoreetiku Vincenzo Galilei ja tema kangakaupehe tütrest maise Giulia Ammannati poeg Galileo.

Kolm eitust:

I Galileo ei sündinud päeval, mil Michelangelo suri, vaid seitse päeva hiljem.

II Galileo ei leiutanud teleskoobi, vaid pani selle autorikaitseõigusi ennetades hollandi prilliklaasimeistritelt pihta.

III Galileo ei hõisanud Maa kohta „Ta pöörleb siiski!“, või kui, siis pomises seda Päikese koha.

Esimene inimese mehaaniline leiutis oli kiil. Galileo rakendas kiilu kaldpinnaks ja mõõtis sellel välja, et raskemad esemed langevad Maa poole samamoodi nagu kergemad. See ei olnud lihtne katse, nagu tunduda võib – proovige seda korrata nüüdsete kelladega, kasutades veerejateks näiteks puust või rauast silindreid. Galileol oli võtta vaid veekell, aga ta sai asjaga hakkama. Temast sai esimene teadaolev ja ajalukku läinud teadlane, kes tõestas, et eksperiment on tõe kriteerium.

Galileo.450Detsembril esimesel päeval 1609. aastal suunas Galileo oma parima, 20-kordse suurendusega teleskoobi taevasse. Ta nägi seal paljutki, mida ei oldud enne palja silmaga nähtud, aga ka seda, mida oli nähtud, ent mille kohta ei olnud aimu, mis asjad need on. Päikesel olevaid plekke nägi ja kirjeldas Firenze astronoom ja astroloog Gualterotti 1604. aastal, Kepler jälgis samu plekke camera obscura abil 1607. aastal, pidades neid Merkuuriks. Galileo asus päikeseplekke vaatlema 1611. aasta kevadel ja jõudis lõpuks järeldusele, et Päike pöörleb ümber oma telje. „Päikesel ei ole mingit põhjust eelistada seismist pöörlemisele,“ kirjutas ta kenasti.

Galileo ei olnud rohkem matemaatik kui oli muusik, kunstnik, kirjanik, filosoof, nii et temast põhjaliku raamatu kirjutanud Ameerika teadusajaloolane John Lewis Heilbron peab kõige õigemaks sõnaks, mis võtab Galileo kokku, lihtsalt „kriitik“. „Galileo tõstis maa taevasse,“ kirjutab ta oma raamatus „Galileo“.

Galileo mehaanika kohaselt suudab vähimgi jõud liigutada suurimat raskust, kui aega on piisavalt. Liikumise suund on selge.

Tekst ja joonistus: Tiit Kändler

 

Loomad | News | to.imetaja

Mis on linnukesel muret? Teadus ja kunstid

16.02.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus akirja Eesti Loodus veebruarinumbris, nr 2, 2014.

Lisaks seal: jänese elu ja olu; putuka äratundmise nipid; Saaremaa merelahing aastal 2015; Ahto Kaasiku pühamaailm; Järvselja loodusrada.

 

Väikese poisina olin suviti vanaema juures Ubjas. Tal oli tilluke aed, kuhu igal hommikul tuli kõva häälega kraaksuma vares. Ühel päeval hiilis ligi kütt ja laskis varese maha. Vanaema valas pisaraid: lind ju laulis mulle nii ilusti, ütles ta. Kütt sai varesejalgade eest loa minna metsa teisi loomi küttima. Sellised linnulood ei unune. Vares laulab.

 

Inimene on läbi aegade ohverdanud mitmesuguseid imetajaid, sealjuures inimesi. Ent linde üsna harva, kui üldse.

Kui raputasin akna taha lindude söögilauale selle aasta esimesed seemned, tuli mulle linnuke pähe. Hakkasin mõtlema, kui tähtsad on linnud olnud teadusele. Kui paljude laste huvi teaduse vastu on saanud alguse lindudest! Ja kõik nad pole sugugi mitte saanud ornitoloogideks.

Maailmakuulus näide on James Watson, topeltheeliksi avastaja. Eestiski on palju loodusteadlasi, kes intervjuudes on kinnitanud, et huvi selle vastu, kuidas maailm toimib, on saanud alguse lindudest. Ja mitte üksnes On palju kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke, kelle huvi maailma olemuse vastu on äratanud linnud. Nõnda võib kinnitada, et linnud on andnud oma panuse teadusesse ja kunstidesse!

Ma olen kirjutanud paljudel teemadel, kuid ei tule meelde ühtki, mis mingit otsa pidi ei seostuks lindudega. Universum ja kosmoloogia? Palun väga: Linnutee. Selle eest tuleb eestlasel tänada oma esivanemaid, kes munesid maailma välja linnumunast. Matemaatika? Palun väga: hanemuna ja nulli leiutamine kusagil India kandis.

Arvude looduslikkust uuritakse vareste rehkendamisoskuse põhjal (neljani loevad vähemalt, õpetada saab kaugemalegi). Elekter, magnetism – palun väga, lindude rännete imet seostatakse magnetvälja tajumise võimega, ehkki see pole veel lõplikult selge.

Kui paljud inimese leiutised on aha viksitud lindudelt!

Lennumasinatest sulejoppideni välja. Lindude V-kujulist rändelendu uurides on ühtpidi hakatud kaootilisi protsesse paremini mõistma, teistpidi arvestatakse seda droonide parve lennutamist plaanides.

Rähn.KuuselInimese kultuuri areng? Palun väga, vareslased kasutasid tööriistu palju enne meid. Muusika? Linnu musitseerimisest on palju teada saadud muusika ja kuulmise kohta. Lind näeb ja kuuleb ning isegi haistab paremini – või ütleme, teisiti – kui inimene.

Teadjad ütlevad, et linnud on loomad. Kuid inimene tajub seda vaid mõistuse kaudu, koolis õpitud teadmiste põhjal. On ju selge, et on loomad ja on linnud. Mu lapsepõlveraamat „Üle õue õunapuu” pajatas Eesti rahva muinasjutu pähe loo lindude ja loomade sõjast. Mille võitsid linnud.

Linnud on ohverdanud end, et teadlased saaks uurida näiteks inimese nägemist, sellega seotud eri värvi valgustundlikke silma võrkkesta rakke. Selgus, et lind näeb rohkem, ka ultravioletti.

Darwin tõstis linnud kuulsuse tipule, saates oma ainsalt reisilt leitud lindude nahad Londoni loodusmuuseumile. Alles seal määrati liigid ja kuidagiviisi tekkis müüt, et loodusliku valiku seaduse oli Darwin avastanud tänu vintide nokkadele. Tegelikult polnud need vindid, vaid värvud, ja Darwin oli laisk, kuid väga hoolas ning terane – nii nagu enamik häid teadlasi. Ta uuris enamjaolt kodulinde: tuvisid, kalkuneid, parte. „Ma armastan tuvisid sel määral, et ei suuda neilt nahka maha võtta ja lahata. Ma olen teinud pahateo ja mõrvanud ingelliku, kümnepäevase väikese lehviksabatuvi,” kirjutas ta oma päevikusse.

 

Mida enam meenutab loom inimest, seda armsam ta meile näib. See on ka üks põhjus, miks just noored loomad tunduvad eriti armsad: nende silmad on suhteliselt suuremad peaga võrreldes ja üldse on nad kuidagi … inimlikumad.

Linnukesi ei saa inimsarnasteks pidada, nad on erand. Linde imetletakse, mitte konni või kuldkalu. Loomakaitsjad sundisid esmalt just linnukasvatajaid looma lindudele suhteliselt stressivabad tingimused, lehmad ja sead tulid seejärel. Pärast seda, kui selgus, et linnud põlvnevad dinosaurustest, said ka nood hirmuäratavad elukad inimesele mõistetavamaks.

Kole lugu küll, kuid tolleaegse maailma tõenäoliselt rangeima loomakaitseseaduse võttis 1933. aastal vastu Natsi-Saksamaa. See keelas loomade elusalt lahkamise, sätestas nende tapmise reeglid ja kinnitas, et seadus pole vastu võetud inimese jaoks, vaid „loomade endi huvides”. Peagi selgus, et loomakaitseseadus ei kehtinud inimeste, täpsemalt juutide ja teiste nendetaoliste kohta. Kuigi juudid olid seaduses sees: neil keelati ära lemmikloomapidamine, kuna olevat tõestatud, et juut käitub loomaga julmalt.

Väheseid seltse, kes suudab arvukuselt ja mõjukuselt vastu hakata jahimeeste seltsile, on linnukaitsjate ja -uurijate ehk nüüdiskeeles ornitoloogide selts. 1943. aastal, kui Saksamaa oli suuresti varemeteks pommitatud, kuulus lindude kaitse ühingusse 55 000 liiget. 1944. aastal, kui Saksamaa nälgis, anti loomakaitseseaduse raamatust välja kolmas trükk. Paul Mathias Padua maal „Leda ja luik” tekitas skandaali väidetavalt pornograafilise kujutuse tõttu, linnuarmastaja Hitler ostis selle oma kogusse.

 

Me oleme dodo väljasuremisele tundnud rohkem kaasa kui mõnelegi genotsiidile, me oleme enam mõistatanud, miks kiivi muna on kuus korda suurem, kui võiks olla, kui püüdnud aru saada panganduse ülespuhutud munast. Me ei mõista siiani, kuidas linnuke talvel metsas hakkama saab. Võib-olla see sunnibki meid ostma välja tillukese indulgentsi, riputama üles toidulaua, seda seemnetega täitma. Eks seegi anna jõudu Eesti ornitoloogiaühingule, kes vapralt korraldab üleriigilisi linnuvaatlusi, tutvustab linde ja nende kombeid.

Veel enne, kui meie õuele tulid kunstid ja teadused, oli meie esivanematel selge: linnust tasub lugu pidada. Kui oskad linnukeelt, siis läheb elu ludinamalt! Tere tulemast siis, talvised linnud, kelle söötmisest saavad täis pigem söötjate meeled kui linnukeste kõhud! Ärgem siiski unustagem, et kassipilt on Facebookis vähemalt sama populaarne või enamgi kui linnufoto.

 

Foto: Tiit Kändler

Bioloogia | Loomad | mis.uudist | News

Kes on vanim ilma peal? Tõlgendamise küsimus

07.02.2014

Uudis:

Kas Tamme-Lauri tamm on Eesti vanim organism?

Hydra.1400 aastatÜheks vanimaks organismiks maailmas pretendeerib hoopis tilluke hüdraloom Hydra magnipapillata (fotol). Need magevees elavad olendid uuendavad pidevalt oma rakke ning nende kogukonnas võib kohata 5 protsenti liikmeid, kes on elanud 1400 aasta vanuseks. Inimese puhul langeb sigivus vanusega, suremus aga suureneb. Osa organismidest järgib teistsugust strateegiat. Vesikirbu viljakus näiteks fluktueerub elu jooksul, hüdra suremus aga jääbki väikeseks.

Allikas: Nature/Scientific American

Kommentaar:

Seda hüdraliiki pole Eestis registreeritud, mõningaid teisi küll. Kõik nad võivad sigida nii suguliselt (muna ja seemneraku ühinedes) kui ka mittesuguliselt (pungudes). Vaat niimoodi, pungast-punga ehk põlvest põlve võib elu küll väga kaua jätkuda ilma sugulise protsessita, aga iga üksiku loomakese isiklik eluiga on tõenäoliselt ikka mõõdetav nädalate või kuudega, mitte aastatega; ta elab edasi oma geneetiliselt identseis tütarisendeis, kloonina.

Sedaviisi, mittesugulisel moel oskavad paljuneda mitmed muudki organismid, nii ainu- kui hulkraksed. Mõnel polegi sugulist sigimist teada – võibolla on see kaotsi läinud, kuna saab ka ilma? Selliste organismide puhul on bioloogid ammu filosofeerinud, kas ainult pooldumise teel paljunev isend (kloon) ongi praktiliselt surematu? Tõenäoliselt see kaua kesta ei saa, sest ükskord saabub nõder vanadus, ja elu jätkamiseks tuleb korraks jälle sugulise sigimisega tegelda.

Kui inglaste leitud 1400-aastane organism on ikka tõesti olemas, siis mitte isendina, vaid kloonina, kellel-millel on õnnestunud ilma degenereerumata elus püsida juba tuhandeid suguta põlvkondi.

Tarmo Timm, zooloog

Bioloogia | Etnoloogia | News | to.imetaja

Anonüümsete tegude vältimatus

05.02.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduse jaanuarinumbris, nr 1/2014

Oleme – või vähemasti suur osa elektroonilise ajakirjanduse identifitseeritud kommentaatoritest ja kommentaaride haldajatest – on mures anonüümsete kommentaaride osakaalu tõusu üle. Anonüümselt võib kirjutada mistahes jõledusi.

Unustame jõledused ja püüame mõtelda tagasi, e-maailma eelsesse aega. Elu tekkis anonüümselt. Eri liigid tunnevad ära teisi liike, aga see, kuivõrd nad identifitseerivad oma liigi isendeid, on liigiti iseasi.

Edukas tegutsemine, rünnak, reviiri hõivamine on anonüümne. Inimkultuuri alus on anonüümsus, mitte autorsus. Edasiviivad leiutised olid anonüümsed. Kes tegi esimesena tule? Kes leiutas kiilu ja seejärel kivikirve? Kes maalis koopaseinale piisoni? Kes leiutas käärimise? Me võime küll üha täpsustada aega ja paika, kus tähtsad leiutised tehti, ent me ei saa eales teada, kes oli nende autor. Kas see takistab meid ahju kütta või puid lõhkuda?

Istanbul, okt. 2012, tantsivad dervishidA

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Sufi pöörlevate dervišite müsteerium etendab elu anonüümsust.

 

Julgen veidi liialdada – elusloodus põhineb anonüümsusel. Kui kõik olendid oleksid märgistatud, nõnda et kõigi teod ja tegemised oleks täpselt indiviidiga seostatavad, võibolla siis ei oleks saanud elu üleüldse edeneda või oleks evolutsioon juhtinud selle suunda, kus inimühiskond poleks osutunud võimalikuks.

Niisiis: anonüümsed netikommentaarid on toonud eredamalt nähtavale selle, mis on olnud omane inimese kultuurile läbi aegade. Koopaseinale joonistamine, plangule kirjutamine, kemmerguseinal vaimutsemine. Anonüümsus on altruistlik koostöövalmidus, nimelisus seondub oma ego esiletõstmise ja turumajandusega.

Mis on loosungid, kui mitte anonüümsed üleskutsed, mis on lööksõnad nagu globaliseerumine, innovatsioon, turumajandus, loomemajandus, kui mitte anonüümsed käsud käitumise juhtimiseks. Teadus sündis anonüümsena, nimed kleebiti külge mnemoonilistel põhjustel. Üks sirgjoon ei erine teisest sirgjoonest, üks elektron teisest elektronist, üks konn teisest konnast – kui Luigi Galvani seisukohast lähtuda.

Kas muutume sellest õnnelikumaks, kui teame, et sõna geen mõtles välja taani botaanik Wilhelm Johannsen 1909. aastal, et kirjeldada pärilikkuse fundamentaalset füüsilist ja funktsionaalset ühikut, mille kümneaastase eksperimendi vältel avastas Gregor Mendel? Geen on vägev sõna, ent tunnistagem, et see on anonüümne, eriti seotuna teiste vägevate anonüümsete sõnadega nagu geenitehnoloogia, geenikiip ja muud säherdused. Kui me ütleme „geen“, kas teame siis paremini, mida me ütleme, kui teaksime, kes selle sõna leiutas? Sama lugu on loodusseadustega. Inimlik on neid seostada inimeste nimedega, mitte näiteks arvudega. Öeldes Ohmi seadus või Heisenbergi määramatuse printsiip me tegelikult tuvastame anonüümse seaduse autorsuse vaid näiliselt.

Meie ajastu on asendusainete ajastu. Keele asemel on meil žargoon, printsiipide asemel loosungid, tõeliste ideede asemel Suurepärased Ideed. Neid tõsiasju täheldas Inglismaal sündinud ameerika kriitik, näitekirjanik, laulja, toimetaja ja tõlkija Eric Bentley üle kuuekümne aasta eest, 1952.

Igal meist on juba praegu hirmuäratav pseudonüümide arv. Potugali kirjanik Fernando Pessoa kirjutas saja aasta eest viie erineva heteronüümi all, aga viskas ikka kogu kirjutatu toas ühte kasti. Meil on ID kood ja pangakonto ja igasuguseid PIN ja PUK koode ja salasõnu ja kasutajasõnu ei jõua kirjas kirjutada ega jutus jutustada. Mis tähendab lihtsat asja. e-maailm surub meile peale ühe uusi identiteete, mis tähendab, et näiliselt tagab meie anonüümsuse. Mida me siis imestame, et inimene peab e-keskkonnas anonüümsust looduslikuks nähtuseks.

Istanbul.VanameesALooduse hoomamatu mitmekesisus on anonüümsusel põhinev tõsiasi. Nüüd on evolutsioon sünnitanud e-maailma olendid, kes käituvad uute reeglite järgi.

Aisoposel on mõistujutt astronoomist, kes igal öösel läks õue ja vaatles tähti. Ühel ööl, kui ta jalutas linnast välja, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta seal hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teda, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“ Nõnda et vahel on ellujäämiseks kasulik olla anonüümne ka teadlasel.

¤

¤

Elu on olemuselt anonüümne.

Tekst ja fotod: Tiit Kändler

 

 

Ajalugu | News

Kaos lööb korra majja! Portugali juhtum

02.02.2014

 

Istume Tiinaga Viimsis ühes väikeses õdusas baaris ja kuulame ega suuda ometi uskuda oma kõrvu. Nii elus on see muusika, mida mängib oma mustal puhtalt helkival akordionil Henn Rebane. Oleme tulnud kuulama just teda. On nõnda hea tajuda vaid ühtainsat pilli, see teeb ajule imet, korrastab kaost mõtetest, mille on peale surunud … matemaatika. Sest kaos eksisteerib  vaid matemaatikas. Looduses on üsna vähe süsteeme, mida matemaatilises mõttes saab pidada kaootilisteks. Võibolla on neid muusikas, mis on matemaatika kaksikvend. Nii nagu kord ja kaos on kaksikud.

Henn teeb väikese vahepausi ja kõneleb mulle, et akordion – see on ka puhas füüsika, lõõts teeb korraga ära kahtpidise töö, tõmbab ja tõukab. Kui kuuleb, oleme just tulnud Lissaboni ja Porto fadode maailmast, siis mängib ta oma Portugali auks tehtud loo, millest kumab läbi selle maa rahva kaootilise ajaloo korrapärastatud äng. Tagatipuks virtuoositseb Rebane Brasiilia kuulsat „Tico-Tico no Fubát“ – kahe käega, vaid akordioni vasakpoolsetel nuppudel. Tajun teravamalt kui Sintra ülieklektilises ja ootamatult inimlikus Pena palees, mille ehitas Portugali artistlik kuningas Dom Fernando II valmis just oma surma-aastaks, 1885 – Euroopat saab enesele selgemaks vaid läbi Portugali kaootilise saatuse.

 

Teaduslik teadmatus

„Matemaatika on äärmuslik teaduslik fantastika,“ kirjutab Oxfordi matemaatik Leonard Smith oma raamatus „Lühike sissejuhatus kaosesse“. See „lühike sissejuhatus“ on küll sarja nimi, kuid seoses kaosega mõjub eriti ägedalt. Kas saab end kaosesse lühidalt sisse juhatada? Kas pääseb siit veel välja? Aga palun väga, siin on teile matemaatika, oma veidrate atraktoritega, tõmbekeskustega, mille ümber võib maailm pöörduda mistahes suunda.

Kuulan Henn Rebase „Portugali“, vaatan ta selja taga aknast pimeoranžile kunstvalgustänavale ja pähe pesa teinud mõtted ilmuvad kui mu isa kunagise punalambilise valgusega üleujutatud pimikus ilmusid mustvalged pildid ilmutusvannivee põhjast. Ei taha neid mõtteid lasta oma teed, pole kinnitada aga mujale, kui äsja raamatulaadalt ostetud Ernst Enno lasteluuletuste kogumiku lõppu. Joonistan pliiatsiga kahele vabale leheküljele, mida arvan nägevat muusika taga. Kodus loen Ennot:

“Kord elasid pasun ja trumm.

Kui üks neist ütles: pumm!

Siis teine kostis: tuu, tuu, tuu!

Sest kokku lugu ilus ju.“

Seda kirjutas Enno 90 aasta eest, inimese jaoks lõputusest. Sellest veel 429 aastat varem, 1494, sõlmivad Portugal ja Kastiilia Tordesillase leppe: kuidas jagada ära maailm. Jagavad väga lihtsalt – mööda meridiaani, mis jookseb Atlandi ookeanis 370 penikoormat Cape Verde saartest läänes, umbes poolel teel Colombo leitud maani. Penikoorem oli tee, mille inimene tunniga läbi kõmpis ehk kolm miili ehk umbes 5,5 km, merel aga nägi keskmise pikkusega ja merepinna kõrgusel seisev mees kolme miili ehk penikoorma ehk 5,5 kilomeetri kaugusele.

GeoSelts.KaartA

 

 

 

 

 

 

Fotol: Suurte Avastuste Ajastust pärit tähtsaim käsikirjaline kaart ei asu Lissabonis, mille dokumendid hävisid 1755. aasta maavärinas. Selle salaja tehtud koopia ostis Lissabonist aastal 1502 Itaalia diplomaatiline agent Alberto Cantino ning tükkidest kokkupanduna asub Modenas Estense raamatukogus. Cabrali ja Vasco da Gama ja Kolumbuse reiside põhjal loodud originaal oli rangelt salajane dokument, mille koopia ripub praegu ka Lissaboni Geograafiaseltsi restorani seinal. Kaardile on kantud demarkatsioonimeridiaan, mis annab Portugalile Lõuna-Ameerikast ilmselgelt suurema tüki kui tegelikkuses. Oli see portugallaste nõks või rohkemat ei teatudki – kes seda teab.

 

 

Mis jääb itta, on Portugali jagu, mis läände, on Kastiilia oma, lepiti. Kastiillased olid rahul, kahe mitte just alati sõbraliku naaberkuningriigi uute valduste vahele jääb meri, mitte ainuüksi mäed nagu Portugali ja Kastiilia vahele. Aga portugallastel on varuks üks trumbike, väike kena trumbike. Mistõttu nüüd kõneleb portugali keelt terve hiigelsuur Brasiilia kõigi nende teiste Lõuna-Ameerika hispaania-maade kõrval. Ja laulab „Tico-Tico no Fubát“ portugali keelel ja meelel. Kas portugallased teadsid, et too meridiaan ei lähe lõunasse läbi ookeani, vaid lõikab suure tüki seniavastamata mandrist?

Vasco da Cama kannab torm Brasiilia rannikule 1497. aastal, ent ta polnud esimene, Portugali meremehed olid ammuilma Lõuna-Ameerika kallast mööda edelatuuli püüdmas käinud. Pedro Álvarez Cabral jõuab Brasiiliasse ametlikult alles aastal 1500.

Ei tea, ei mäleta, näib kõnelevat Lissaboni Geograafiaseltsi peasekretär doktor João Baptista Pereira Neto ilme, kes näitab meile möödunud novembri alul kaarti seltsi suure, rõduga restorani seinal, millel on kujutatud Lõuna-Euroopa, Ida-Aafrika ja Lõuna-Ameerika, nagu portugallased neid 15. sajandil ette kujutasid. Neto on ilmselgelt uhke oma Euroopa vanimate hulka kuuluva, 1875. aastal asutatud geograafiaseltsi ja selle varade üle. Et neid imeasju näha, et uudistada seltsi rikkalikku raamatukogu ja kirjeldamatu sisearhitektuuriga Portugali saali, et kuulata lugusid maakaartide, Indiast, Aafrikast ja Hiinast pärinevate iidsete imeasjade kohta, mis seltsi ohtrates saalides klaasi taga seisavad, ei piisa lihtsalt suurest uksest sisse astumisest.

Tuleb end eelnevalt registreerida, ja ime küll, siis saadab dr Neto vastuseks maili, mis päeval mis kellajal ta meile oma maja näitab.

 

Rikkuse kaardid

Portugali kuningas João II põlgab ära Genova seikleja Cristóvão Colombo projekti sõita Indiasse läände üle ookeani. Kolumbus saab raha Kastiilia kuningalt, ja jõuab aastal 1492 eikusagile, tühistele saarekestele, mis osutuvad mitte-Indiaks, mingiks uueks tundmatuks maaks, kus pole ei kulda, ei vürtse. Portugal sihib täpsemalt, saadab teele maakuulaja ja meisterspiooni, araablaseks õppinud Pêro da Covilhã, kes jalgsi 1487. aasta 17. mail alustades jõuab lõpuks läbi uskumatute seikluste 1488. aasta jõuludeks välja esimese eurooplasena Indiasse, Kalkutasse. Selleks ajaks on Portugali innovaatilised karavellid kombanud Aafrika lõunarannikut üha kaugemale lõunasse, kuni Bartolomeu Dias purjetab ümber marutormise Hea Lootuse neeme neli aastat enne, kui Kolumbus oma tähtsusetu maatüki leiab. Nüüd tuleb mängu suursugune saadik Vasco da Gama ja tugipunktid Indias Goas, Ida-Aafrikas ning Malaisias Malakas on käes, moslemid sealt välja löödud ja vürtsiäri läheb käima.

Võib lõpetada orjakaubanduse, mille Portugal kristlastest esimesena alustas, kui nüüdseks tõeliselt ebarentaabli ettevõtmise. Ja tunnistada see ebamoraalseks. See äri jääb nüüd kastiillaste ja nende järel luusivate inglaste päralt. Maa tuleb täita rahvaga, olgu see või Ameerikas.

„Nõnda ka endisaegsed portugali meremehed,“ kirjutab Fernando Pessoa, esinedes Álvaro de Camposena ja jätkab: „Que temeram, seguindo contudo, o mar grande do Fim“.

„Kartes küll, purjetasid sellest hoolimata suurele lõpumerele,“ sõnastab Pessoa, „nähes seal lõpus ei monstrumeid, ei hiigelkuristikke.“ „Não monstros nem grandes abismos.“

Kirjutab selle luuletuse oma elu lõpul paberitükile, kaheksakümne aasta eest Lissabonis ja viskab seejärel oma kasti lugematute teiste paberitükkide sekka, millest tema elu ajal vormus vaid üks portugalikeelne raamat.

Loen Pessoat ja mõtlen: kuidas Portugal, kel oli tollal võtta vaid poolteist miljonit inimest, nõnda kaugele jõudis? Praegu ütleksime peenelt, et innovatsiooni läbi. Kuningas João II, seesama, kes hiljem Kolumbuse ära põlgab, asutab oma valitsemise algul 1481 Õpetlaste Kogu – kirikumeeste, rabide, matemaatikute ja kosmograafide ühenduse, mis pani aluse uuele, tsentraliseeritud režiimile, mille eluliseks osaks oli seesama Õpetlaste Kogu.

Esmalt jõusuudmetes saladuses valminud kerged karavellid, millel Barolomeu Dias purjetas ümber Aafrika lõunaotsa, seejärel veel salajasem relv, Diase leiutatud ümmargused kolmemastilised laevad, kuhu sai toppida tarbeks uutmoodi kahureid ja kuule ning tagasisõidul kulda ja karda ehk kardemoni. Seda kõike toetamas uudsed navigatsiooniriistad ja muidugi – kaardid.

Alul olid kaardid peas. Põlvkonnad portugali ja galiitsia kalureid püüdsid turska Kanada rannikul, mida Colombo eales ei näinud. João II ja tema õpetlased said hakkama Tordesillase leppega, sest nad olid selle sees olevad maad välja rehkendanud. Colombo suri vaesuses, portugallastest said rikkaimad inimesed Euroopas. Neil oli välja käia rikkuse trump – õpetatus. Julmust jätkus teistelgi tarbeks, aga just sellest jäi kastiillastel puudu.

 

Ajaloo sambad

Ajalooteaduses on omapärane ja huvitav võimalike versioonide paljusus. Kuigi kaardid, mida hoitakse Lissaboni Geograafiaühingus, pole enamasti originaalid, mis kadusid maamunalt 1755. aasta maaväringu läbi, saan kurjapilguliselt raamatukogudaamilt karmi hoiatuse: pildistadagi ei tohi! Ajalugu tuleb hoida! Seltsi 1300 liiget on väärikas seltskond, kelle hulgas on olnud Portugali kuningaid ja presidente. Portugali maadeavastamine ja -vallutamine algas täpselt teada ajal, 25. juulil 1415, kui vallutati Põhja-Aafrika linn Ceuta, „mis tegi lõpu barbarite piraatlusele ja andis Portugalile kontrolli Gibraltari üle,“ pajatab Neto.

GeoSelts.PostA

Kõige jahmatavamad eksponaadid seltsi muuseumis on kaks kolmemeetrist kiviposti (pildil vasakul), neljakümnesentimeetrise silinderkeha peal kirjadega kuup. Postid aeti püsti Aafrikas ja nendega tähistati, et Angola ja Mosambiik on Portugali omad. Ja need on alles, läbi kõigi aegade, läbi kogu selle kaose, jälle Lissabonis tagasi! Ajaloo sambad, mida saab kaardile kanda ja tõlgendada ikka ja jälle.

Teadus rajab meile üha uut maailma, näiliselt korrapärast, seesmiselt habrast. Üks näide: võttes matemaatikale abiks geneetika, nihutati äsja koera kodustamine vähemat 20 tuhande aasta tagusesse Euroopasse – siiani arvati see 15 tuhande aasta vanusesse Aasiasse. Kass seevastu lubas end uuema teaduse valguses lahkelt esimesena kodustada 5300 aasta taguses Hiinas, kui see siiani arvati olevat juhtunud 4000 aasta taguses Egiptuses. Stampnäited, mõttemallid muutuvad, navigeerimine kipub minema käest nagu Colombol.

Kuid nagu tema, midagi ometi leiame. Maailm vaid tundub kaootiline, pidev ebakindlus on teaduse tugevus, mitte nõrkus. Te võite välja arvutada kõike, kuid te ei tohi kõike seda uskuda. Panen kodus mängima plaadilt Henn Rebase loo „Portugal“. Riigist, mis kaotas oma üleilmahiilguse lõplikult kahe pooliku valitsejapõlvega, aastaks 1580, kuid iseseisvuse vaid 60 aastaks. Ja ta kõlab kõlavalt.

Tiit Kändler

Kolumn on ilmunud ajakirjas Horisont nr 1, jaanuar 2013

Telli Teadus.ee uudiskiri