03.2014 arhiiv

Astronoomia | Füüsika | Kosmoloogia | mis.uudist | News | vänge.lugu

Teadlased kinnitavad, et registreerisid gravitatsioonilained

18.03.2014

17. märtsil hakkas teadusuudiste kanalitesse saabuma teateid, et John Kovaci juhitava Harvard-Smithsoni astrofüüsikakeskuse rahvusvahelise koostöökogu BICEP2 teadlased on universumi õige varastest algaegadest pärineva kosmilise taustkiirguse uurimisel leidnud, et see on teataval kombel polariseeeritud. Valguse puhul pole polariseeritus uudis – ka veelt peegeldunud või atmosfääris hajunud valgus on polariseeritud. Uudis kõneleb, et taustkiirguse polarisatsiooni isepäraste omaduste põhjal saavad teadlased esmakordselt kinnitada eksperimentaalselt teoreetikute poolt ammuilma pakutud väidet, et universum paisus äkitselt (nn inflatsiooniliselt) ning vähe sellest – uued andmed annavad esmakordselt märki gravitatsioonilainetest ehk aegruumi tillukestest virvendustest.

Inflatsioon1Kui asi tõepoolest on nõnda, mida näitab seegi, et tulemusi kinnitab konkureeriv teadlasrühm Berkeley Ülikooli astronoomi Adrian Lee juhtimisel, kes oma avastusest teatas 10. märtsil, siis on astronoomid jõudnud võrratult lähemale, et vastata: kust saab loodus raha? Sest nende avastus ühendab esmakordselt kvantmehaanika ja üldrelatiivsusteooria – mida on taotlenud tulutult paljud geeniused Einsteinist alates.

 TK

News | to.imetaja | vänge.lugu

Eeasti lastekirjanduse uurijate lugemus võiks avarduda

13.03.2014

„Üldse ei ilmunud raamatuid, mis huvitaksid kümneaastastest vanemaid lapsi, kes veel noortele mõeldud teoseid ei loe.“

Jaanika Palm,  Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija

Nõnda võtab 7. märtsi Sirbis möödunud lastekirjanduse aasta kokku Eesti Lastekirjanduse Keskuse palgal olev uurija.

 

Mis pole kombeks ja heaks tooniks, see tuleb varem või hiljem ära teha, lootuses mitte tekitada atonaalset halaks.

Pole oluline, kuidas me asju nimetame, oluline on asjade sisu. Nõnda võime me Ameerika füüsiku Richard Feynmani kombel aja definitsioonis kimbatusse jõudnuna ütelda, et aeg on kõik see, mis toimub, kui midagi ei toimu. Ehkki kas see määratlus ajale midagi kaasa annab, on iseasi.

Nõnda tundub olevat Eesti kirjanduse ja eriti lastekirjandusega määratlustega. Õnnetul kombel lugesin 7. märtsi Sirbist Jaanika Palmi ülevaadet Eesti 2013. aasta lastekirjandusest ja oleksin muidu asja jätnud sinnapaika, ehk laps on vait, kui täis kasvanu pajatab, aga kuna tegu tundub olevad Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmetel põhineva looga, seega siis mitte pelga arvamuslooga, pole ehk kohatu asja pisut laiemale pinnale kanda.

Kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes keele trikkidest, selle seostest tavaeluga, selle kujunemisest, siis on see lastekirjandus. Kuid kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes, kuidas maailm meie ümber on loodud, kuidas see toimib ja millised vahvad seosed võivad asjade vahel olla, siis see ilmtingimata ei ole lastekirjandus. Ja kui ei ole lastekirjandus, siis pole sel  väärt kohta päikese all.

Olen aeg-ajalt lastele kirjutanud lugusid, mõneteistkümne aasta eest kogunisti ühe raamatukese „Asi susiseb“. Siis jõudsin selgusele, et kõige selgem ja vahvam ja õigem asi, mida minu haridusega kirjanik saab teha, on kirjutada koolilastele teadusest. Ehk sellest, kuidas maailm toimib, millised on vahel ootamatusena tunduvad seosed asjade vahel, kui neid vaadelda läbi teaduse prillide.

Nüüdseks olen selliseid raamatuid avaldanud kolm, „Päikeselt näeb kaugemale“ 2009. aastal, „Kukkuva maa lapsed“ 2010. aastal ja kõnealusel 2013. aastal ilmus „Valguse värviline maailm.“

Need raamatud tekkisid tänu koostööle Leelo Tungla ajakirjaga Hea Laps ja toimetaja Anu Jõesaare leebele survele.

Möödunud aastal ilmunud lasteraamat „Valguse värviline maailm“ on raamat, mis on kirjutatud neile, kelle jaoks Eesti Lastekirjanduse Keskuse usaldusväärsetel andmetel lasteraamatuid üleüldse ei kirjutatud. Ma ei tea, mis planeedil see keskus elab, kuid kõnealune raamat – nii nagu eelmisedki – on just eelkõige „raamat, mis huvitaks kümneaastaseid ja vanemaid lapsi“ ­ ja ka nooremaid – nagu korduvatest koolilastega kohtumistest on selgeks saanud.

LastekirjandusMinu teada ei ole veel avastatud loodusseadust, mille kohaselt raamatul peab olema personifitseeritud kangelane või inimkujulised tegelased. Minu raamatul kangelane ja tegelased küll on – uudishimu, asjad meie ümber ja sees ja kaugemalgi veel.

Et lastekirjanduse keskuse silmis ei ole laste harimine köitvas ja – andke andeks liialduse eest – kirjanduslikus vormis – tühjagi väärt, on juba nende eneste asi ja peegeldab „Eesti teadmiskeskse riigi“ teesi kui poliitikute tühja sõnakõlksu.

Eks ole nende raamatute õigetele peolettidele jaotamisega hädas olnud ka raamatukauplused. Kuid tean kindlalt, et Hea Lapse lugejate ja nende vanemate seas on olnud rahvast, kes pole võtnud paljuks paluda, et teadusteema käsitlemine lastele Eestis jätkuks.

Tean ka seda, et ühtki neist raamatutest pole müüdud alla tuhande eksemplari. Mis mulle näitab, et mu töö on väärt tegemist, mida ka meie geniaalsed lastekirjandusteadlased sellest arvavad või rehkendavad. Siiski soovitan sõbralikul kombel neile järele mõtelda, kuidas on maailm muutunud ja asjad enam möödunud sajandi keskosa kastidesse ei mahu. Lasteraamatute teemaskond on määratult laienenud ning kahju, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse malli rakendades ei kuuluks sinna kui mitte just Alice Imedemaalt või siis Kääbik, siis George Gamowi mr Tomkinsi raamatud, kõnelemata Stephen Hawkingi ja ta tütre visioonidest kindlasti mitte.

Olles ühtlasi nüüd juba kümnendat korda loodetavasti toimuva igaüheürituse teadus.ee suvekooli korraldaja, tean kindlalt lastegi huvi valdkondade vastu, mida Endel Sõgel muidugi ei oleks lastekirjanduseks pidanud, kuid Karl August Hindrey või Jüri Parijõgi küll.

Lastekirjanduse ohjajad võivad teha ja mõtelda, mida tahavad, kui Jumal annab, siis jätkan sama vaimu kantuna ning hakkan viima neid, kes seesinatse Keskuse seinte vahelt on õnnekombel välja jäänud, sedapuhku reisile uude universumisse.

Tiit Kändler, teaduskirjanik, sh lastekirjanik. Minu joonistus.

Füüsika | lugemis.vara | News

Hawkingi universumi mütoloogiline ilmumine Eestile

11.03.2014

See Tiit Kändleri kirjtutatud raamatututvustus ilmus Eesti Ekspressis 27. veebruaril 2014

Kitty Ferguson

Stephen Hawking

Aheldamata mõtted

Inglise keelest tõlkinud Ulla Väljaste, Einar Ellermaa, Kaupo Palo

Ajakirjade Kirjastus 2013

 

 

Nüüdseks on selge, et Stephen Hawking on saanud mütoloogiliseks nähtuseks, mille erakordseks eripäraks on esmapilgul tähtsusetu asjaolu, et ta on ikka veel elus. Hawkingi elulooraamat, mille kirjutas temaga kaks aastakümmet suhelnud ning aastal 1991 tema esimese biograafia avaldanud ameerika teaduskirjanik Kitty Ferguson kinnitab lõplikult teadusliku fakti, et seda teadlast on eesti keeles avaldatud rohkem kui Einsteini. Alustas Akadeemia, mis 1992/1993 aastatel viies numbris avaldas Ene-Reet Sooviku tõlkes maailma väidetavalt „enim müüdutest vähim loetud“ Hawkingi raamatu „Aja lühilugu“. Siis tuli tunda kahju, et eesti keelde tõlgitud teksti ei mõistetud välja anda raamatuna, olgu või Loomingu Raamatukogus. Nüüd on juba hilja, on ilmunud „Aja lühem lugu“ ja muud Hawkingi osalusel valminud raamatud ja kosmoloogia, mis tegeleb meist aegruumis kõige kaugemaga ja nende asjadega, mida me kunagi ei ole näinud ning võibolla ei näegi nagu tumeaine, tumeenergia ja paralleeluniversumid, on arenenud jõudsamalt kui tuumafüüsika. Üks arengu põhjusi on selles, et kosmoloogia tegeleb suuresti asjadega, mis paiknevad kosmoloogide peades.

Hawking2002. aastal ilmutas Eesti Entsüklopeediakirjastus füüsiku Henn Käämbre tõlkes Hawkingi raamat „Universum pähklikoores.“ Suurepäraselt illustreeritud füüsika ajalugu, kus pole valemeidki välditud. 2010. aastal ilmutas Eesti Entsüklopeediakirjastus lastele mõeldud ning tütre Lucy’ga koostöös kirjutatud raamatu „George ja universumi salavõti“, 2013. aastal ilmus TEA kirjastamisel Stephen Hawkingi ja ameerika füüsiku Leonard Mlodinowi koostööna valminud „Universumi suurejooneline ehitus“ suurejoonelise alapealkirjaga „Uued vastused elu põhiküsimustele“. Selles kuulutab Hawking alul, et filosoofia on oma aja ära elanud ja siis kukub filosofeerima.

 

Hawking Einsteni taustal

Senisele ohtrale kajastusele lisaks ilmus äsja Hawkingi elulooraamat, justkui markeerides seda, mis on füüsikas muutunud nende 20 aastaga, mis on jäänud tema kahe eestikeelse raamatu vahele. Küllap kirjastati raamat kiirustades. Asja kallale asus kolm tõlkijat, raamatul puudub sisuregister ja kirjanduse loetelu ning tagatipuks vilksab terminoloogilist segadust, nt üldiselt kasutusele võetud tumeaine kõrval räägitakse ka tumedast ainest. Peatükist 19 on aga kusagile musta auku kukkunud joonis, millele ometi lahkelt viidatakse.

Hawkingi kajastuse taustaks võib võtta Albert Einsteini kajastamise eesti keeles. 1962. aastal ilmus füüsiku Harry Õiglase tõlkes Einsteini ja poola füüsiku Leopold Infeldi kahasse kirjutatud „Füüsika evolutsioon“. Martin Gardneri „Relatiivsusteooria miljonitele“ füüsik Eve-Reet Tammeti tõlkes ilmus 1968. aastal. Harry Õiglane kirjutas Einsteini füüsikast oma 1965. aastal ilmunud raamatust „Vestlusi relatiivsusteooriast“. Ega Einsteinist enne Stalini surma Eestis kirjutada saanudki. Hawkingist on saanud tema tegevuse jooksul alati.

EinsteinnaliMingi kahtluseta lõi Einstein uue paradigma, uue arusaama maailma toimimisest. Kas ka Hawking? Maitseasi. Igatahes tõestas ta koos inglise füüsiku Roger Penrose’iga, et universumil on algus. Hawkingi suur kirg on mustade aukude teooria, mis seletab lahti, kuidas säherdused singulaarsuse toimivad. Teooria tipp oli Hawkingi leiutis, et must auk ei ole päris must, vaid kiirgab. Musta augu kiirgus on seotud vaakumi omadustega. Vaakumis käib pidev sigin-sagin, sealt hüppab välja aine-antiaine osakestepaare, mis välkkiirelt annihileeruvad. Kui hüpe toimub musta augu serval, võib positiivse energiaga osake meie sekka vabadusse pääseda, negatiivse energiaga osakese neelatab must auk.

Musta augu kohta teame kolme asja: selle massi, pöörlemist ja laengut. Tähtsaim küsimus, kas neelates ainet läheb mustas augus kaotsi informatsiooni või mitte, on praktiliselt lahendamata. Hawking on oma arvamust nii selle kui paljude teiste universumi mõistmiseks oluliste küsimuste kohta korduvalt muutnud, teinud „kannapöörde“ nagu ütleb Ferguson, kuigi ta seda füüsiliselt teha ei saa.

Raamatus põimub traagilise haigusega Hawkingi elu tema vaimurikka eluga, nõnda et vahel on raske aru saada, kus lõpeb üks, kus algab teine. Ferguson kirjeldab põnevalt Hawkingiga ja tema naistega toimunud skandaale kui ka tema ratastooliõnnetusi. Pilt saab selgeks: tervist saab osta raha eest. Tavainimene oleks motoorsete närvirakkude haiguse kätte, mis tabas Hawkingit 21-aastasena, kümme korda ära surnud, olgu USA või Suurbritannia meditsiinisüsteemis. Hawking sai 2012. aasta jaanuaris 70. Alul Hawkingil põetamiseks raha ei olnud, üks superratastooli ning põetajate palkamise võimalus oli kirjutada bestseller, milleks „Aja lühilugu“ kujunes. Hawking on showman, kes on kaasa mänginud „Star Trekis“, „Simpsonites“ ja paljudes populaarsetes teleshowdes. Ta peab meeletul hulgal loenguid (täpsemalt – neid peab tema kõnesüntesaator, autor laval taustaks rekvisiidina) ja reisib mööda maailma enam kui mõni jalgpallistaar. Alati on temaga neli inimest: doktorant, kes tegeleb ka arvuti ning ratastooliga, kaks põetajat ja medõde.

 

Nobelist ilma

Nobelit Hawking ei saa, vähemalt on ta ise nõnda kinnitanud, Nobeli saamiseks peab teooria olema katseliselt kinnitatud. Kosmoloogiast on selliseid näiteid viimasest ajast võtta kaks – universumi mikrolaineline taustkiirgus ning universumi kiirenev paisumine. Kummagi puhul ei olnud Hawkings teoreetikuna esirinnas. Tema kirg on füüsikageeniuste sündroom läbi aegade – alates Galileost, Newtonist ja Faradayst –, saada jälile kõiki jõude, sealhulgas gravitatsiooni ühendavale teooriale. Nagu paljud kosmoloogid, püüab Hawking mõista, mis toimus Suure Paugu ajal ehk kui suur oli tol ajal singulaarsus, mis tähendab lõpmatut tihedust ja temperatuuri ja muid ebamugavaid lõpmatusi. Neid püüab ta vähendada, nagu vähendas musta augu singulaarsust, taandades nood eriliste kiirgajate seisusesse. Kuid Hawkingi kiirgus ei ole seni füüsikalisel tõestatud. Lootused on satelliitidel, mis mõõdavad Suure Paugu järgset taustkiirgust ja muid imepeeni kosmilisi vibratsioone, sealhulgas peaaegu püüdmatute, enamjaolt universumi algaegadest pärinevate neutriinode käitumist.

Füüsika põhiküsimus on olnud, kuidas suhtlevad omavahel aine ja väli, natuurfilosoofia põhiküsimus, kuidas suhtlevad füüsika ja tegelikkus.

Kosmoloogia on üks paras segapudru, ega sealt ei puudu oma soolapuhumine ja turunduski. Fergusoni raamatust pole lihtne aru saada, mis on selles toodud ideedest aegunud, mis uued, mis ümber lükatud, mis jäävad. Me ju võime elada kümnemõõtmelises universumis, aga kui kuus neist on kokku rullitud nii pisikeselt, et isegi kõige suurema mikroskoobi all ei näe, mis teadlased on võimelised valmis ehitama ja kui pooled neist kinnitavad, et ruumimõõtmeid pole kümme, vaid üheksa või mingi muu arv, siis mida peab kõige selle kohta arvama, kuidas edasi elama?

Ferguson oma raamatus mingit kokkuvõtet ei anna, küll aga pistab meile pihku abistava nööriotsa. See on „mudelipõhine realism“, mida Hawking selgitas oma „Universumi suurejoonelises ehituses“ põhjalikumalt. Lühidalt – selles, kuidas me objekte tajume, sisaldub vastus. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. Küsimus on, kuidas see pilt maailmale vastab.

“Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega,” ütleb Hawking.

Mudelipõhine realism ütleb meile, kas asjad, mida me oma meeltega ei taju, on või ei ole. Me tajume neid oma meelte pikendustega, katseseadmetega. Mudelipõhine realism võimaldab ka ennustada. Kui ennustus langeb täppi, siis mudel toimib.

Hawking arvab, et pole olemas üht matemaatilist mudelit või teooriat, mis suudaks kirjeldada igat universumi külge. Selle asemel on teooriate võrgustik, mida nimetatakse M-teooriaks. Iga teooria kirjeldab nähtust hästi teatud vahemikus. Ainus, mis on kindel, on olevik. Minevik ja tulevik esinevad vaid kui võimaluste spektrid. Universumil ei ole ühest minevikku ega tulevikku.

Vähe sellest, minevikku mõjutab süsteemi vaatlemine olevikus. See on ameerika füüsiku Richard Feynmani möödunud sajandi keskel pakutud maailmapilt osakestest, mis kasutavad algpunktist lõpp-punkti jõudmiseks igat võimalikku rada. Kvantosake järgib kõiki võimalikke radu üheaegselt. Seda kirjeldab Feynmani summa üle ajalugude, mis on kvantfüüsika teiste formulatsioonidega võrdväärne esitus.

Einstein tegi võimalikuks aatomipommi, aga ka päikeseelemendid ja GPS süsteemi ülitäpsuse. Ta andis jõudu miljonitele genotsiidiohvritele. Feynman tegi kindlaks, miks Challenger 1986. aastal plahvatas. Ta andis jõu tuhandetele teadlastele end mitte siduda parteide ja poliitikaga. Hawking näitas, et elu ei seisne keha ja vaimu ühtsuses, et haiges kehaski võib olla terve vaim. Ta on andnud jõudu miljonitele teistmoodi inimestele. Seda on mõõtmatult palju – isegi kogu nende revolutsioonilise füüsika taustal.

 

Ajalugu | Antropoloogia | lugemis.vara | News

Ussiaugust ühendatud ajalood

05.03.2014

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Postimehes 1. märtsil 2004. aastal

 

Bohumi Hrabal

Ma teenindasin Inglise kuningat

Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver

Loomingu Raamatukogu nr 24–27, 2013

SA Kultuurileht, 182 lk

 

Pepetela

Platoo ja stepp

Portugali keelest tõlkinud Mart Tarmak

Loomingu Raamatukogu nr 28–30, 2013

SA Kultuurileht, 157 lk

 

Vahel tundub, et ideed rändavad õhus ringi nagu üksteisest sõltumatud asteroidid, ent ometi tekib nende vahel omamoodi ja ootamatu side, peaaegu olematu nabanööri ehk nagu kosmoloogid ütlevad, ussiaugu kaudu, mis seob võimalikke paralleeluniversumeid.

See ei ole üllatav, sest ameerika füüsiku Richard Feynmani möödunud sajandi keskpaiga, nüüdseks tunnustatud käsitluses oleme jõudnud siia, kus me oleme, mööda samaaegselt eksisteerivaid erinevaid teid pidi ehk siis samaaegsed erinevad ajalood on tõsiasi, mis kosmoloogias ja osakestefüüsikas aktsepteeritud.

Miks siis mitte inimmõtlemises. Oleme ju tajunud, kuidas mõni idee on õhus, kuidas seda haaratakse ja kuidas erinevate aegade ning eri autorite kirjutatud raamatud omavahel seonduvad.

Mina ei saa sellest tundest lahti kahe eelmisel aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teose puhul. Ja ega enne ei saagi, kui olen oma tunde kirja pannud, et tekitada ka ise ussiauk kirjandussõprade universumisse.  Need kaks on tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali „Ma teenisin Inglise kuningannat“ ja Angola portugallase Pepetela „Platoo ja stepp“.

Hotellist1Tšehhi kirjanike geniaalsest pajatamisvõimest on ju eesti keeles võinud aimu saada varemgi, tipuks Karel Čapeki „Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust.“ Prahas ringi tuianuna ei imesta enam  säherduse meisterjutuveeretamise oskuse võimalikkuse üle. Hrabal on oma raamatu kirjutanud nõnda, et see võiks olla kõik üks lause, aga ikka on põnev ja õudne ja naljakas ja kohtuvalt kurb. Nagu ajalugu ikka, saati siis veel Tšehhi ajalugu. Läbi ühe mehikese on loodud paljumõõtmeline pilt, mis teeb Euroopa ajaloo, sealhulgas jupikese meiegi oma, palju selgemaks ja annab veel kunstilaksu ka. Harva on raamatuid, kus tehakse säherdusi trikke, mis kangelase käekäigu suisa pea peale pööravad, õige mitmeid kordi, ja lõpuks tullakse kuidagiviisi omadega koju ka veel.

IMG_7300Portugalist teame vähem, õigemini peaaegu et mitte miskit. Kui potsatada Lissaboni või Porto tänavatele, ei jaksa uskuda, kui kummaliselt vale on ettekujutus sellest maailmast minu jaoks olnud. Pepetela on küll Angola kirjanik, aga seda vägevam – tema haare ulatub Luandast Moskvasse, sealt Ulaanbaatarisse ning tagatipuks Havannasse välja. Majandusdoktor Salazari ja eludoktor Nikita kokku keeratud supp Tsendenbali soolas ning Castro garneeringus vormub siin jõuliseks ja mis üllatav, usutavaks ning kaasaelatavaks melodraamaks, mille lõpp saab olla vaid üks. Hrabal jõuab lõpuks Stalini käpa all oleval Tšehhimaale. Pepetela aga üha segasemaks muutnud Angolasse.

Ma räägin siin neist meistriteostest justkui ajalooõpikutest, aga vaid seepärast, et nende raamatute lummust ei ole ma suuteline edasi andma, või kui, siis ehk läbi puukoristaja tiivalöögi, kes mu üles riputatud lindude söögimajja hommikuti sisse lendab ja sealt sama väärikalt oma kahesaja-aastase männi tüve krokodillikoorele asja teeb.

 

Ajaloo kosmoloogia

Kosmoloogid on alates inglise füüsiku Michael Faraday märkmetest oma 1849. aasta eksperimendipäevikusse tammunud ühel kohal või õigemini selle ümber üsna laialt maa kinni tampinud. „Gravitatsioon. Kindlasti peab see jõud olema võimeline eksperimentaalseks seotuseks elektri, magnetismi ja teiste jõududega, nõnda et osaleda üheskoos vastastikuses mõjus. Mõtelda veidi, kuidas neid asju faktide ja katsega käsitleda,“ kirjutas ta. Mõteldakse siiamaani.

Newton mõtles välja gravitatsiooni, täpsemalt tegi kindlaks, et kehad üksteise poole tõmbuvad ja et sel lihtsal põhjusel ei lenda Maa Päikese ümbert minema nagu lingukivi lingupaelalt. Kuid mis asi see gravitatsioon on, seda ei teata siiani. Ei ole märkigi gravitonidest või gravitatsioonilainetest.

Oma kimbatuses ühendada neli maailma püsti hoidvat jõudu on jõutud paralleelsete universumite ideeni, selleni, et elame oma braanil, mis tundub meile kolme ruumi ja ühe aja mõõtmelisena, kuid erinevaid braane on veel kirjeldamatul hulgal ja ühelt braanilt teisele kui pääseb üleüldse, siis null-läbimõõduga aukude, nn ussiaukude kaudu. Paralleeluniversumid on üksteisega seotud, muidu ei oleks neil ju mingit mõtet – nii nagu poleks mõtet universumil, kui inimest selles ei elaks. Et aga elab, siis seepärast ongi universumis kehtivad seadused ja konstandid parasjagu sellised nagu on. Või kui aus olla, on asi teistpidi. Aga see ei ole siinkohal oluline.

Oluline on sideme võimalus maailmade vahel, mis tunduvad vaid inimese aju väljamõeldisena. Ussiaugud on olemas, kui inimene on need välja mõtelnud. Nõnda tekitavadki ussiaugud ka kummalisi ühendusi raamatute mitmekesises maailmas.

Viimasel ajal reklaamitakse usinalt permakultuuri põllumajanduses. See tähendab, et tuleb lasta eri liiki taimedel üksteise vahel kasvada. Permakultuur sobib laiskadele, on ju selle põhimõtete seas kasutada väikesi ja aeglasi lahendusi, rakendada äärepealseid ja marginaalseid meetodeid ning luua põld mustrist detailideni, mis tähendab, et teha enesele enne selgeks muster, seejärel laskuda (pigem küll tõusta) detailidesse. Ja, last but not least, kasutada ning väärtustada mitmekesisust.

Ühesõnaga – vaatle, mõtle, püüa leida mustreid ja siis kasvata, nõnda et üks liik ei domineeriks. Inimkonda see muidugi ära ei toida, kuid mõnele pakub lõbu ja veidi tulugi.

See on ju parimate jutuvestjate meetod, see on ju maailm, milles elab Hrabali kelner, kes tahtis saada restoraniomanikuks ja seda sekundiks saigi ning Pepetela kindral, kes ei tahtnud selleks saada, vaid hoopis taas üles leida oma armastuse ja leidiski, ehkki vaid sekundiks.

Fotod: Tiit Kändler: Praha ja Porto

Telli Teadus.ee uudiskiri