05.2014 arhiiv

News | õue.onu

Õueonu päevaraamat: võrratu võsa

30.05.2014

30. mai 2014

 

Täna hommikul on õu äkitselt mõttesse jäänud. Võibolla on temalegi selgeks saanud, et see kohutav palavus, millele järgnes hirmutav külm, ei ole enam väärikas viis end ülal pidada. Õueonu läks seepeale õuele. Kuulas üle hulga aega linnulaulu ja ennäe – ööbik laksutamas kusagil Treppoja kallaste ääres kasvavas toomingavõsas.

Võsa on muutunud eesti keeles justkui millekski pahaks ja kurjaks, hooletuse ja räpakuse sünonüümiks. Kuid võsa on õuele hädavalik nagu inimesele kapuuts või lohmakas mantel, kuhu saab peita oma pea. Võsas juhtub asju, mitte lagedal!

Võsas elab linde ja luusib loomi. Võssa saab minna oma plaanidega ja unistustega. Ning võsast välja tulles need kenasti kas ellu viia või ära unistada.

Õueonu.Võsa

Eesti parkides on viimastel aegadel toimunud äge võitlus võsa vastu. Pole siis ime, et linnades jääb linnulaulu üha vähemaks. Seevastu näiteks Brüsseli linnas on iga natukese aja tagant pargike – suuri muidugi ka, aga väikesed eriti ilmekad. Tavaliselt raudvõreaiaga piiratud ja ööseks luku taha pandud. Kuid sellisel pargikesel on imepärane mõju. Siin sa saad end tunda otsemaid linnaliiklusest eraldatult, visata muruplatsile pikali või istuda pingile, mida jätkub nii varju kui päikese kätte. Abiks tulevad hulgalised põõsad, võsa, mis siin on kenasti alles hoitud.

Isegi Brüsseli botaanikaaed, mis on umbes Tartu botaanikaaia suurune ja surutud liiklusmagistraali kõrvale ning sellest madalamale ja mida läbib veel väiksemat sorti autoteegi, ja mida ümbritsevad kõrghooned, on kui looduse kingitus siin suurlinna rahutuse vahel. Kõik tänu võsale. Samalaadi aed on ka näiteks Hamburgis. Otse kesklinnas.

Linnud laulavad ja rahvas puhkab. Päise päeva ja tippliikluse ajal ja kõrval.

Nõnda ülendab võsa tegelikult hinge. Võssa kasvanud põld aga ei pruugi tähendada midagi muud kui tulevast suureks kasvanud metsa.

Õueonu on rahul, et sai oma mõtetega midagi lisada oma „Õueonu päevaraamatule“, mida õuehuvilised siiani Apollo ja Rahva Raamatu poodidest leida võivad. Kusagilt raamatuvõsa vahelt.

 

Astronoomia | Kosmoloogia | mis.uudist | News | vänge.lugu

Aeg annab arukust. Suure paugu leid kogub mulle. Ka teadus.ee suvekoolis kõneldakse ajast.

27.05.2014

Ka teadus.ee suvekoolis kõneldakse ajast

 

Inflatsioonimudel ütleb, et kosmos paisus sekundi murdosa murdosa jooksul pärast Suurt Pauku valguse kiirusest kiiremini. Kui see on õige, siis pidanuks vallanduma gravitatsioonilained. 17. märtsil Harvard-Smithsoni Astrofüüsikakeskuses toimunud pressikonverentsil teatas uurijate rühm, et nad on tõepoolest gravitatsioonilained kinni püüdnud. Teade vallandas kui mitte suure paugu, siis plärtsatuse küll.

Kuid nüüdseks on olukord muutunud, arvab Princetoni Ülikooli füüsik Paul Steinhardt, kes toetas seni inflatsioonile alternatiivset mudelit. Kui Lõunapoolusel asuv teleskoop BICEP2 (fotol) oli lained leidnud, asus hulk kosmolooge asja kontrollima, arvates, et avastus seisab libedal pinnal.

BICEP2

Kahe kuuga on kahtlused paisunud, sest arvutustulemusi pole õnnestunud korrata. Avastajad aga ei ole avalikustanud oma originaalseid andmeid. BICEP2 võimalik avastus on ülioluline, et tõestada inflatsiooni toimumist. See on nüüdse kosmoloogia nurgakivi. Teine nurgakivi on, et universum on lame – kaks paralleelset joont ei kohtu, kui need ka kogu kosmose läbi reisiks. BICEP2 leidis mitte gravitatsioonilained enesed, vaid nende kujutise kosmilise taustkiirguse pildil. Nood lained pidid moonutama taustkiirguse mikrolaineid.

Kriitikud viitavad tolmusaastele kui väära info allikale. Kuid vastasseis ei saa kesta kaua aega. Plancki kosmoseteleskoobi meeskond peaks varsti avaldama oma tulemused tolmu polarisatsiooni kohta. Ja vähemalt veel kümme rühma töötab balloonidele paigutatud instrumentide abil polarisatsioonikatsetega. „Kui signaal on, selgub see vähemalt kolme aastaga,“ kinnitas Princetoni astrofüüsik David Spergel ajakirjale Scientific American.

Nõnda siis annab aeg arutust ja loodetavasti ka arukust.

Ajast erinevates teadusharudes ja muusikas kõneldakse teadus.ee suvekoolis „Aegumatu aeg“, mis toimub Käsmus 22.-24. augustini ja millele pädevaks registreerimiseks on aega täpselt 11. juulini. Tulge kuulama ja kaasa mõtlema! Vaadake täpsemalt ww.teadus.ee nupu Suvekool alt.

Allikas: Scientific American, foto: Wikipedia.

News | suve.kool

JUUBELIKOOL PÜHENDUB AJALE

18.05.2014

teadus.ee suvekool nr 10: “Aegumatu aeg” 2014

Uus: Registreerimine ja tasumine hiljemalt 11. juuliks.

Aeg: 22.–24. august 2014, reedest pühapäevani, Käsmu meremuuseum.

 

Kodanikualgatus teadus.ee on korraldanud oma suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud.

Kümnendas koolis on esinejad ajateemal akadeemik Jüri Engelbrecht,  helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, loodustundja Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, teaduskirjanik Tiit Kändler, KBFI direktor Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask.

Niisiis aeg universumi alghetkest ajuni.

Suvekooli mõte

Meie eesmärgiks on käsitleda üht teemat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on oodatud kooliõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, teadlasi ja teiste erialade inimesi, kes teadusest huvituvad.

Meie loosungiks on: „Igaüks on teadlane.” Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis iga nädal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.

SK2013.Saal

Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt praktiline maailma jaotamise abivahend, teiselt poolt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tõi võimaluse, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui tulevik nagu meist näiteks ees ja taga olev ruum.

Kavatseme korraldada laste töötoa nagu see on alati suvekoolis olnud ning loodusreisi fotohuvilistele aja tabamiseks. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.

Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga.

SK2013.Sisask¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

Osavõtutasud:

Kuna sel aastal üritust Haridus- ja Teadusministeerium erinevalt eelnenust ei toeta, siis on tasu järgnev:

Täiskasvanu 77 eurot; selle sees ettekanded, muud üritused ja söök 5+1 korda ning buss Tallinn-Käsmu-Tallinn.

Kuni kolme-aastased lapsed tasuta.

Kuni kolmanda k.a klassi lapsed ainult söögiraha 39 eurot.

Vanemad koolilapsed 49 eurot.

Ööbimine tuleb otsida ja maksta ise. Käsmus palju võimalusi, nõuga võib abiks olla Aarne Vaik +372 52 971 35.

 

Täpsem info

Info osavõtumaksude ja registreerimise kohta vt alates 13. maist www.teadus.ee ning see saadetakse laiali ka teadus.ee uudiskirjaga. Käsmus on saadaval lahedalt öömaja.

Kontakt: 56 483 481 Tiit Kändler programm, segased asjad, mured;

Registreerimine: 52 343 50 Tiina Kaljundi toimetus@teadus.ee

Jooksev info: www.teadus.ee nupu „Suvekool“ alt.

 

 

Märkus : tänavune suvekool võib jääda viimaseks. Kasutage juhust!

Uus kord: registreerimine ja tasumine hiljemalt 10. juuliks. Siis sulgub osavõtuvõimalus.

 

 

 

teadus.ee suvekooli nr 10 kava. Aegumatu aeg. Käsmu, 22.–24. august 2014

 

Reede, 23. august

17:00               Väljub buss Käsmu suunas Tallinnast Rahvusraamatukogu eest.

18:00               Kohale tulemine ja kirja panemine. Kes tahab, telk üles.

 

Paik: Muuseum.

19:00               Tiit Kändler: „Ajatu sissejuhatus.“

19:15               Aarne Vaik, Eerik Keerend: „Käsmu aeg.“

20:00               Urmas Tartes: „Hetke peatamine.“

20:45               Õhtusöök

 

Paik: Muuseum.

21:30               Erik Puura: „Pool tonni sekundis.“

22:45               Indrek Rohtmets: „Loomade sõprus.“

 

Laupäev, 24. august

08:30               Hommikusöök

 

Paik: Muuseum.

09:30               Jüri Engelbrecht: „Matemaatika ja aeg.”

10:30               Maria Tamm, Kairi Kreegipuu: „Üks hetk, palun!“

11:45               Jaak Kikas: „Ajast ja arust.“

13:00               Ülo Kaevats, Mihkel Kaevats:  „Aeg, ainuke jõgi, mille kiirus muutuv.“

14:30               Lõunasöök

15:30               Loodusfotograafi ja putukateadlase Urmas Tartese pildistusretk putukate maailma.

 

Paik: Muuseum.

17:00               Tarmo Soomere: „Mere ja maa aeglane dialoog.“

18:15               Raivo Stern: „Aja(loost) moodsas materjaliteaduses.“

19:30               Igor Garšnek: „Aeg tiksub muusikat.“

20:45                          Õhtusöök.

21:45               Urmas Sisask: „Ajas kulgev muusika.“

 

Läänemere muinastulede öö: Aarne Vaik, Urmas Sisask ja kõik teised.

 

Pühapäev, 25. august

08:30               Hommikusöök

 

Paik: Muuseum.

09:30               Laurits Leedjärv: „Aegade algusest lõpuni.“

10:45               Siiri Sisask: „Hommikuse aja kontsert.“

12:00               (Suur)paneeldiskussioon.

Osalevad ettekandjad. Teema: suvekooli teemad.

Seejärel: viktoriin, auhindade jagamine.

14:00               Lummav suupiste ja arutlused õhku jäänud arvudest.

16:00               Buss lahkub Tallinna poole.

Märkus 1: esinemispaik võib muutuda, sõltuvalt osalejate arvust.

Märkus 2: kavva võib tulla väikesi muudatusi.

 

Bioloogia | nädal.arvus | News

TUNTAKSE ÜLE 100 000 BIOMOLEKULI

18.05.2014

 Valgud.100000.Nature

Valkude ja teiste biomolekulide arvuline kokkuvõte ületas 100 000 piiri, kui 14. mail teatati 219st uuest struktuurist. Valkude Andmepank startis 1971. aastal, et koguda kokku kolmemõõtmelised struktuuriandmed aatomtasandil. Siis ja nüüd on teadlased kaardistanud enamiku valke, kasutades röntgenkristallograafiat, ent nad kasutavad kasvavalt uusi vahendeid nagu tuumamagnetresonants ja elektronmikroskoopia.

Allikas: Nature

Meditsiin | News

Rolf Zinkernagel: arstiteadus ei tohi anda liigseid lubadusi

17.05.2014

See Tiit Kändleri intervjuu ilmus Sirbis 19. mail 2014

 

Kui inimene viirusega nakatub, okupeerivad viirused peremeesrakud ja paljunevad nende sees. Terveks saame tänu sellele, et meie immuunsüsteem oskab ära tunda viirustega nakatunud rakud, mis on muutunud vaenlasteks ja millest tuleb kuidagi lahti saada. Haigestunud rakkude hävitajateks on tapjarakkude nime all tuntud T-rakud. Kuidas T-rakud ohtlikult viirusega nakatunud rakud ära tunnevad, selle tegid kolme aastakümne eest kindlaks Zürichi Ülikooli kliiniku emeriitprofessor Rolf Martin Zinkernagel ja austraallane Peter C. Doherty ning said oma avastuse eest 1996. aastal Nobeli preemia. Teadlased avastasid muuhulgas, et T-rakud tunnevad ära kaks erinevat molekuli raku pinnal – mitte ainult viiruse antigeeni, vaid ka ühe keeruka nimega valgumolekuli, mida lühendatult tähistatakse MHC. Sellest siinkohal piisab – Zinkernageli avastus aitab arstidel näiteks võidelda viirusliku meningiidi ehk ajukelmepõletikuga.

Kuid raskem on arstidel hakkama saada mittenakkuslike ajuhaigustega. Aju on kallis luksusese – igast suutäiest saadavast energiast viiendik läheb inimesel aju ülalpidamiseks. Ajurakkude ehk neuronite talitluse häired ehk neuroloogilised haigused on üha kasvav koorem nii üksikutele inimestele kui kogu ühiskonnale – selleski mõttes läheb aju meile kalliks maksma.

Euroopa Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv (IMI) koondab ja loodab üha enam kooskõlla sättida Euroopa erinevate uurimisasutuste aju-uuringuid. Möödunud aastal Brüsselis toimunud IMI foorumile oli peaesinejaks kutsutud Rolf Zinkernagel, et ta esitaks oma nägemuse ajuhaiguste uurimise ja ravi olevikust ja tulevikulootustest.

Olukord pole ajule hiilgav – ajuhaiguste ravi on endiselt sündroomipõhine ning uusi tõhusamaid ravimeid pole leitud. Asjad ei arene nii jõudsalt, kui seda veel paarkümmend, isegi viis aastat tagasi loodeti.

Zinkernagel3Zinkernagel taltsutas oma ettekandes Euroopa Liidu tervishoiuametnike optimismi: „Ka teadlased annavad valesid lubadusi,“ hoiatas ta ning tõi immunoloogina näiteid, milliste nakkushaiguste kohta vaktsiinid on olemas ja milliste kohta ei ole ja äranähtavas tulevikus ei tule ka. Esimeste seas on näiteks polüomeliit ja rõuged, teiste seas leepra, AIDS, malaaria. Zinkernagel selgitas, miks on olukord mitte just kaunis – haiguste mehhanismid on erinevad ja seega käitub ka immuunsüsteem eri haiguste puhul erinevalt.

Enne oma ettekannet leidis nobelist Zinkernagel mahti väikese ajakirjanike rühmaga ühe laua taha istuda ja vastata ka minu küsimustele.

 

Mis on olnud tähtsamad avastused immunoloogias, eriti immunoloogilise vastuse uurimisel teie pika ja viljaka tegevuse jooksul?

See on väga raske küsimus. Selle neljakümne aastaga on juhtunud mitmeid asju. Hästi – leiti ja määrati rakkudest vahendatud antikehadest sõltuv immuunsüsteemi tüüp. Teiseks leiti, et eriliste veres leiduvate rakkude, antikehade läbi töötab eriline võõrkehade äratundmise mehhanism, ja avastati, kuidas see mehhanism vahendatuna T-rakkudest toimib rakkudele. Kolmandaks arvan, et oli hiigelsuur avastus, kui leiti organismi mittespetsiifiline vastupanumehhanism lisaks looduslikule või loomupärasele vastupanumehhanismile, mille uurimine  sai alguse 70 aasta eest pärast interferoni avastamisest. See oli olemuslikult esimene vastupanumehhanismidest. Viimase 30 aastaga on kirjeldatud paljud nende mehhanismide detailid. Ja avastatud palju teisi selliseid mehhanisme.

 

Siinsel seminaril räägitakse palju ajust. Kas teie arust on aju kuidagi seotud inimese immuunvastusega?

Väga paljugi on  seotud, kuid mitte sel moel, nagu teie arvate. Nüüdisaja meditsiini suurim probleem on inimese käitumine. See ei ole tegelikult teadus. Me kõik teame, mida me peaksime tegema, meie ema rääkis meile, mida me peaksime tegema, kuid me ikkagi ei tee seda.

 

Kuid ometi vähki ja ajuhaigusi mingil moel ravitakse. Mis jääb siis vajaka?

Me kõneleme Alzheimeri haigusest või vererõhust või depressioonist või vähist ja me räägime alati lõpp-produktist. Kuid me ei kõnele või teeme seda väga harva, kuidas need asjad alguse saavad. Paljud uurijad arvavad, et põhjusi on üks.

Zinkernagel1Teiselt poolt näitas just praktilise meditsiini kogemus esmalt, et põletikuvastane ravim on aspiriin, praktilised meedikus parandasid viimases staadiumis olevate vähihaigete olukorda, ja üle lihtsustades lõppude on lõpuks kaks huvitavad asja, mida praktiliselt meditsiinilt üle võtta. Arsitd teavad mõnda asja väga täpselt viimase punkti ja komani. Vähiravim Gliveck toimib, sest arstid teavad ensüümi ja miks  see aktiveeritakse, teavad väikest molekuli, mis ensüümi blokeerib – fantastiline.

(Kommentaar: seda Glivecki nime all müüdavat türosiin-kinaasi inhibiitorit kasutatakse paljude kasvajate raviks, eriti leukeemia puhul. See tapab vaid vähirakke. On väga kallis. Ravi maksab 92 000 dollarit aastas, üks selle tootmiseks vajalik patent kaotab kehtivuse 2015., teine 2019. aastal.)

See on näide, kuidas asi võiks töötada, kui me teaks haiguse põhjusest kõike. Kuid me kas teame üht protsenti, viit, 30 või 90 protsenti. Ent see pole määramine.

Patsiendi jaoks on kaks võimalust – kasvaja kas ei tee häda või kasvab muudkui edasi. Me ravime senini sepavasaraga. Te ei tea, mida te teete, te lihtsalt virutate haamriga, et protsessi peatada. Meditsiinis töötavad paljud asjad sepavasara printsiibil. Te ei tea detaile, kuid see toimib ja kui see toimib, on patsient üsna õnnelik. See aga ei ole see, mis meile teadlastele meeldiks kätte saada. Kuid see on elu.

Kui me kõike teaksime, siis poleks vaidlusi. Kuid me teame väga vähe. Gliveck töötab teatud verevähi puhul 80- või 90-protsendilise tõhususega. Kuid see ei tööta paljudel muudel juhtudel. Alzheimer on palju keerulisem asi, see on veidi nagu palavik. Paljud asjad võivad põhjustada palavikku, Alzheimer on veel palju keerulisem ja selle puhul eiratakse sotsiaalsed teemasid täielikult, sest nii poliitiliselt kui praktiliselt ja need on liiga suured ülesanded.

 

Mis takistab meditsiini kiiremat arengut?

Ma ei ole neurofüsioloog või psühhiaater, kuid võin kinnitada, et meie diagnoosid neile haigustele muudkui täpsustuvad ja paranevad, kuid me saame keskeltläbi vanemaks. Me oleme põhimõtteliselt ehitatud elama 25. eluaastani. Ülejäänu on loterii. Põhjus, miks ma seda ütlen, pole et ma olen rumal, vaid endisaegadel said naised oma esimese lapse 13- või 14-aastaselt. Nad kasvatasid oma lapsi kuus-seitse aastat, kuni said 22-aastaseks. 25 oli juba küllalt vana, et surra.

Zinkernagel2Pärast sedalaadi inimühiskonna pikka arenguperioodi pole evolutsiooniline valik elukvaliteeti puudutanud. Praeguseks on abiellumine ja laste saamine nihkunud vanemasse ikka, kuid evolutsioonilises mõttes on tegu nõnda lühikese ajaga, et see ei ole mingit mõju avaldanud. Ma olen veidi julm, muidugi, kuid tõsiasi on – paljud haigused ei ole bioloogiline probleem, vaid eranditult ühiskonna probleem. Inimesed kannatavad isolatsionismi ja ühiskonnast eraldatuse tõttu. Nõnda töötab nüüdisühiskond. Kui mina oli 50, teadis tänaval igaüks igaühte, liikuvus oli väike, enamik inimesi elas ühes paigas väga pikka aega.

 

Kuid miks näiteks suureneb depressioon, olles muutunud üheks olulisemaks haiguseks Euroopas?

Vanusest sõltuv depressioon on nagu Alzheimeri tõbi. Sel on tegemist viisiga, kuidas ühiskond töötab. Kui inimesel ei ole lapsi või on ainult üks laps, on sellisel eluviisil ühiskonnale hiiglaslik mõju. Kaks või viis last ühes peres suhtlevad üksteisega, arenevad üksteiselt õppimise kaudu – nii toimivad paljud ühiskonnad. Talumeeste laste jaoks oli mäng töö, see polnud mäng meie praeguste laste mõttes. Evolutsioon võtab aega tuhandeid kui mitte miljoneid aastaid. Meie elulaad on sest ajast, kui olin viiekümneaastane, tohutult muutunud ja see on suur probleem. Kuidas me sellega hakkama saame – teie internet ei kõnele teile vastu.

Tundub, et on palju seoseid Alzheimeri tõve põdeva inimese füüsikalise ja mentaalse aktiivsuse vahel. Näiteks muusikutel tekib Alzheimer hiljem. Võtame lihtsama näite. Eesnäärmevähk. See haigus on kümnel protsendil viiekümneaastastest meestest. 90-aastastest meestest 98 protsendil. Haigestumine sellesse on vaid aja küsimus.

 

Kuidas kohastuda ühiskonna muutustega?

Kuid me ei saa kõik olla kõik talumehed. Väikelapse uutmoodi suhted vanematega tekitavad meditsiinile tulevikus probleeme. Me peaksime maksma lasteaednikele ja õpetajatele väga kõrget palka, et teha need ametid atraktiivseks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab, kuidas hakkavad lapsed sotsiaalselt käituma. Seda saavutada pole poliitiliselt kerge. See on väga pikaajaline investeering. Teil on vaja viisteist, kakskümmend aastat nagu ravimite juurutamise puhul.

Ma olen läinud üle piiri, kuid probleem on selles, kuidas me suhtume ravisse kõrges eas. Meditsiini parandades lükkame oma barjäärid edasi, kasutades enamiku raha nüüd inimeste ravimiseks, kelle vanus on 70–72, kui varem oli see 60–62. Probleem ei kao, vaid muutub suuremaks ja suuremaks. See on fakt.

Ratsionaalselt võttes ei tohiks toetada ei teadusuuringuid, ei kliinilisi uuringuid, sest see teeb probleemi suuremaks. Mis juba praeguseks on juhtunud. Võtame näiteks kalkunifarmi statistika. Kasvatate kalkuneid ja te arvestate nende pidamisel, söötmisel, et tänupühaks oleksid nad toredad ja terved – et nad saaksid kaheaastaseks oktoobris ja oleks teatud kaaluga ja siis tapate nad. Inimestel peaks olema optimaalne tervis – et indiviidid oleksid õnnelikud, kuni sureksid päevapealt.

See ei ole inimese puhul muidugi väga lihtne, kalkuni jaoks küll.

 

Arstiteadus on alatihti andnud lubadusi, miks paljud neist pole täitunud?

Võtame selle Šveitsi küla, kust ma olen pärit. Seal elas 400 inimest, ja kui keegi oli hull, teadis seda igaüks. Praegu on väga vähe haigusi, mille kohta teame, et üks või kaks geeni on väga olulised. Enamikul haigustest on olulised kümned või sajad geenid. Ja see, mis teeb haigeks, on nende kombinatsioon, lisaks näiteks veel toidulaua puudulikkus – väga keeruline.

Teadusel on väga suur vastutus. See ei tohi anda liiga suuri lubadusi – nagu finantsturgudel, on ka teaduses lubamine lihtne. Me ei saa alati uskuda lubadusi, mida annab farmaatsiatööstus. Uuringute tulemused ei ole neid toetanud. Meil ei ole vaktsiine haiguste raviks, mis lühendavad inimese eluiga, pole vaktsiine, mis laseks inimesel kauem elada. Täpsemalt – meil pole vaktsiine T-rakkude poolt kaitstud haigustele.

On väär arusaam, et vaktsiin peaks hoidma ära nakatumist. Vähi tapmisel organismis pole mingit evolutsioonilist tagajärge. Sest veelkord, kogu ülejäänud elu pärast 25. eluaastat on inimese jaoks evolutsiooniline loterii. Bioloogiline sõda siin lõpuni võidukas olla ei saa.

 

Kas siis lootust polegi?

Mõned viirused muudavad oma kombitsate asetust kümne-viieteistkümne päevaga. Seepärast polegi meil vaktsiine nende vastu – tuleb uus ja hullem. Tuleb kasutada evolutsiooni enese trikke. Leiutada vaktsiine, mille toime põhineb süsteemi võimel omada mälu. Antikehade mälu kestab 3–50 päeva. Seerumi asemel saame emalt immunoglobuliini. Võtmefaktor on esimese 12 kuu jooksul emapiima joomine.

See tähendab, et ei maksa lapsi vaktsineerida liiga vara. 1950. aastatel tabas meid lastehalvatus ootamatult. Praegu võib meil olla 300 erinevat gripivaktsiini, nende mälu on aga artefakt. Aitavad mitte ainult õpikud, vaid terve, kriitiline mõtlemine. Kuid – lõppude lõpuks peab teadlane valmis tegema ka millegi, mis töötab. Te ei saa uurimistoetust, kui midagi suurt välja ei luba. Isegi mitte Bill Gates’ilt.

Kui teile see jutt ei meeldi, siis ärge võtke mind tõsiselt.

 Tekst ja fotod: Tiit Kändler

Tiit Kändleri osavõttu IMI huvirühmade foorumist toetas Euroopa Liidu Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv.

 

 

Filosoofia | Füüsika | lugemis.vara | News

Rumi Suure Ühendteooria luule

14.05.2014

 

RumiRumi

Päikesesõnad

Valinud ja vahendanud Doris Kareva

Kirjastus Verb, 192 lk

 

 

Jalāl ad-Dīn Muhammad Balkhī. Rūmī. Mawlānā. Õpetaja kolm nime. Inglased kirjutavad lihtsalt Rumi, selle tee on valinud ka Doris Kareva, kes aastatel 1207–1273 elanud Pärsia-Türgi mõtleja luuletustega on tegelnud pikka aega. „Rumi tõlkimine on lummav, ühtaegu meditatiivne ja ekstaatiline tegevus,“ kirjutab Kareva järelsõnas ja võrdleb seda dervišite pöörlemisega.

Kui 800 aasta eest kirjutatud luuletused kõlavad kaasa nüüdisajaga, nõnda et nende kallal on mõtet kõva vaeva näha, mis see siis on, mis Rumi meie ajaga nõnda kõvasti seob nagu päev seob enesega öö läbi päeva? Lihtsus, selgus, mõtte ootamatu lend, mis ühtäkki muutub sinu enese mõtteks.

 

„Kui neelad mu sõnu, siis see,

mis tõeliselt toidab sind, sõber,

on sinust enesest kerkivad kujundid –

kuld,

mis oodanud kaevajat.

 

Mitte midagi uut.

 

Elavaks õndsuseks saab minu luule

alles su kujutluses,

ärkvel südame soojuses.“

 

Meil on vedanud. Raamatul on piisavalt järelsõnu ja lisaks Haljand Udami Türgi-raamat. Puuduvad vaid illustreerivad miniatuurid, mille kultuurist on meil eesti keeles võtta Orhan Pamuki „Minu nimi on Punane“.

Mis Rumi ajal oli eesti poeesia? Kui siia kolis hulk pappe Albertiga eesotsas. „Laula, laula, pappi!“ või midagi sellist? Kindlasti mitte. Pigem mingi vingerdi-vängerdi Setu värk. Neil Türgis olid seevastu mongolid.

Rumi ei tahtnud ega hakanud luuletajaks, see lihtsalt elu lõpupoolel juhtus nii. Muu selgines mõttetuseks. Ta räägib meile sellest, millest mõtleb nüüdisfüüsikute seltskond. Kas saab olla Suurt Ühendteooriat, kas kõik, mida me enese ümber näeme ja kuuleme, saab kirjutada üles ühe võrrandiga. See on füüsikute sufism – nagu keerlevad dervišid ringlevad nad ümber oma telje, et esitada nõnda algosakese spinni, mis peaks tooma korra majja ja taastama algosakeste ning gravitatsiooni lahutamatuse. Huvitav, ma ei silmanud, et Rumi kasutaks sõna „aeg“. Aegruum oli tal selge enne Einsteini.

 

„Salapööris meis

paneb tiirlema universumi.“

 

Kuu ja Päike, vari ja valgus. Kuid mitte aeg. Kui pöördud vaid hetkeks, et aias lilli vaadata, kurjustab kallim: „Siin on mu nägu, kuid sina silmitsed lilli.“ Kes pole luusinud Istanbulis Mevlana kalmistul Galata mäe veerel (päike tungimas läbi lehtpuude) ega näinud mevlana dervišite tantsu ega kuulnud selle muusikat, seda võib lohutada: mu meelest on see just see, mida füüsikud otsivad. Otsitakse ühendust luule ja tuule vahel.

Sufi avab meeled universumile. See tähendab kõigele, mis on olemas, mitte ainult kosmosele, tuntud osale universumist. Saab ühenduse Suure Ühendteooriaga.

„Sufi avab käed universumile

Ja annab vabaks iga viimse kui hetke.“

Rumi tekst on nii puhas, et ei kogu külge tolmu nagu ei kogu tolmu ka algosake, elektron või neutriino. Rumit lugedes selgub, et Suur Ühendteooria, või mis veel hullem – sümmeetriline peegelteooria on lahendatud juba ammu. Rumi kogus lahenduse kokku. Me ei saa õnnelikumaks, kui tõestame paralleeluniversumi või kokkukeerdunud ruumimõõtme.

On inimesi, kes on toonud paralleele taoismi ja füüsika vahel. Kuid see siin Rumi raamatu kaante vahel ongi universum ilma igasuguse paralleelide ja füüsikata.

See Tiit Kändleri kirjutatud tutvustus ilmus lühendatult ajalehes Eesti Ekspress 14. mail 2014

 

 

News | õue.onu | to.imetaja

Õueonu päevaraamat: Eesti läheb asjale

02.05.2014

2. mai 2014

1. Newtoni uusim seadus

Hea teravsilmse Jüri Alliku viitel sattus Õueonu ajakirja Nature 30. mai numbris avaldatud, Newtonist kirjutatud raamatu tutvustusele. „The Newton Papers“ kirjeldab, kuidas 1970. aastatel ei lastud Oxfordi doktoranti Mordechai Feingoldi Newtoni dokumentidele Oxfordsire’i Shinburni kindluses ligi. Põhjendus: eelmisel korral, kui üks Oxfordi sell raamatukogus käis, läks kaduma üks raamat. „Millal see juhtus?“ „1747. aastal,“ kõlas karm vastus.

Nüüd on Cambridge, kus Newton oma kuulsat professoritooli pidas, 10 mln euroga arhiivi ära ostnud.

2. Akadeemik Ergma lõbus vale

Akadeemik „astronoom“ Ene Ergma ja tema takka „sotsioloog“ Marju Lauristin kinnitavad: nüüd on Europarlamendi valimised isikuvalimised. Tuhkagi. Kui ikka mõni häälenoosi kogunu minna ei viitsi, kanduvad hääled samale parteile üle.

Järjekordne tõestus sellest, et kes poliitikuks hakkab, enam teadusest suurt ei jaga.

Õoeonu.02.05.14¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

3. Korruptantide toetajad taovad risti ette

IRL kandidaatide mantra on võitlus korruptsiooni vastu. Huvitav, miks nad seda siis valitsuses olles ei teinud? Aaviksoo sai TA teatel veel ministrinagi Teaduse Akadeemia osakonnajuhataja palka. IRL on muutnud Teaduste Akadeemia vaata et suuremaks parteiliseks organisatsiooniks, kui see oli nõukogude ajal. Presiidiumis on nende nuppe tarbeks. Seepärast ehk polegi TAlt oodata selgeid avaldusi, isegi teaduse rahastamise arutelu otsus jäi kusagile toppama.

Mis ei tähenda, et TAs poleks ausaid teadlasi, on ikka ja üsna palju.

Mitte piiksugi ei tulnud IRLi suust Reformierakonna kilekotiskandaali kohta. Kuriteo varjamine võrdub mõnel pool kuriteoga. Kahju, et muidu sümpaatne Tunne Kelam mängib sama mängu kaasa, selle asemel, et eraisikuna kandideerida.

IRL on mänginud meiega vahvat ümbermaailmareisi: kui miskit jama välja tuli, siis löödi Reformikate nupp maha, kuid enda oma jäeti laua peale alles, nagu poleks midagi juhtunud.

4. Eesti ajakirjandus: loometükitöölised

26. aptillil toimus EL majas Tallinnas arutelu, et kes see Eesti ajakirjanik on. Loomeinimene või tükitööline. Ja et miks EAL ei ole loomeliit. Selleks see ka praeguse koalitsiooni kehtides ei saa, nagu minister Urve Tiidus kinnitas.

EALi kuvand on siiani nõukogulik. Noored sinna ei kipu, teevad pigem oma liidukese. Kahju vaid, et nende põhimureks on teha küsitlus – kas kõik noored saavad ikka omavahel võrdset palka. Ei sõnagi aadetest. Kuigi Maarja Lõhmus TÜst muretses meie ajakirjanduse žanrilise ühehülbastumise üle, tsiteeris Peeglitki. Kuid Peeglisse ei vaata keegi: liiga valus on pilt vanahärrast, kes rõhutas ajakirjanduse harivat ja hingelist osatähtsust.

„Tööandjad“ Meelis Mandel Äripäevast ja Margus Allikmaa riigiringhäälingust kinnitasid seda kurba tõsiasja kui ühest suust. „Meie EALiga liitumiseks takistusi ei tee,“ kuulutas Mandel mesimagusalt kui Charles Dickensi korstnalaste töövahendaja. Kuid ametiühingud – hoidku ajakirjanikud vaid selle eest! „Teised saavad paremat palka,“ oli Mandeli nägu laia naeru täis.

Allikmaa jutt on endine: teie võite rääkida, mis tahate, iga saade peab olema meelelahutuslik ja iga esineja ekraanikõlbulik. Tõe huvides saab nentida, et Allikmaa tööandja on maksumaksja ja Mandeli tööandja on lugeja, mitte nemad ise ei ole teiste tööandjad. Küll aga ülemused.

Selise ootamatult avameelse küünilisuse peale pole loota muud kui ajakirjanikele seaväärset elu. Sest miks muidu Euroopa Komisjoni esindaja Eestis Hannes Rumm on oma malliks võtnud EKle vähegi ebameeldivama teema käsitlejaid minetada „luulu tekitajateks“, „paanika külvajateks“, “Õhtulehega koostöötajateks”, ning tagatipuks tema nimetamises „äraostetavaks kaabakaks“ ja „monopolide suuvoodriks“, nagu nimetas ta Õueonu selle peale, kui too julges kirjutada tasakaalustatud loo peenosakeste Euroopa-uuringute võimalikust tagamõttest puukütte suhtes. Selle asemel, et varustada ajakirjanikke pideva ja pädeva infoga, kallas Rumm ahikütte teema käsitlejad Õhtulehes iroonilist kütet täis.

Pole sobilik unustada, et poes keelati energiakaalutlustel ära hõõgniidipirnid, nüüd on need aga tagasi, ent kümme korda kallimana. Põrutuskindlamad. Võibolla selleks, et peaksid vastu EK palgaliste esindajate ülbe suhtumise tõelistesse ajakirjanikesse – kel süda alati valutab ja kel on alati tunne, et nad on võlgu.

Keskpärane lugu – haritud maades ajakirjanikku sekundiga tänavale visata ei saa, nii nagu Eestis.

Järeldus: siiani saame me kõnelda Eesti ajakirjandusvabadusest kui vabadusest alluda ja minema löödud saada. Aga eks Vildegi alustas ajakirjanikuna…

 

nädal.pildis | News | õue.onu

Õueonu päevaraamat: Elagu 1. mai!

01.05.2014

 

Elagu 1. mai 2014!

 

1. mai 2014Vihma Õueonu palus

Nagu taevast ilmutust.

Vesi kaua pilve talus,

Justkui kartes külmetust.

 

Külm vihm ja soe sadu –

Kes neid jõuaks lahuta!

Juhan Liiv ja tühi väli.

Ei neid enam rahasta.

Telli Teadus.ee uudiskiri