08.2014 arhiiv

News | suve.kool | to.imetaja

teadus.ee suvekooli hetked

25.08.2014

Mõned hetked teadus.ee suvekoolist “Aegumatu aeg” 22.-24. augustil Käsmus.

Analüüs ilmub siinsamas veidi hiljem, ca nädala pärast.

SK2014.Rühm Käsmu rahvamaja ees.

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.LõkeUniversumiaalne lõkketuli, kiirenevalt paisuv ja tumeainet täis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.Saal.SiiriSiiri Sisask laulab Uku Masingut  rahvamaja saalis

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

SK2014.VaikAarne Vaik soojendab sisse oma uut shamaanitrummi

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Teadus vajab visadust ja aega

See teaduskirjanik Tiit Kändleri lugu meie teaduskoolide kogemusest ilmus 22. augusti Õpetajate lehes.

Me oleme kindlad, et kui kaks eset kokku põrkavad, tekib kohutav või vähem kohutav müra. Aga kui need esemed põrkavad kokku vaakumis? Siis pole mingit müra. Kuidas oleks elu õhutühjas ruumis? Planeedil, kus puuduks vesi? Maailmas, kus poleks aega? Vahel on vahva võtta aega ja selliste tobedavõitu küsimuste üle mõtelda pikemalt kui viivu. Teadlased muud ei teegi, kui selliste küsimuste üle mõtlevad.

Me oleme üsnagi kindlad, et teadus aitab ühel või teisel moel meie elul edeneda või kui mitte edeneda, siis muutuda ometi. Kuid mis asi see teadus on, seda teame vähem – vahel jäävad teadlasedki selle küsimusega jänni. Veel vähem teame, kas ja kui, siis kuidas teadusest kõnelda, nõnda et see oleks huvitav nii teadlasele enesele kui kuulajatele. Ja veel vähem tundub et teame, kuidas õpetada lastele koolis, mis imeasi on teadus.

 

Teaduste ühendatud anum

Kümne aasta eest mõtles üks väike rühm inimesi Eestis, et kuna teadus ei ole purki suletud ega luku taha pandud, siis tuleb sellega arvestada ning mitte rääkida ühest ja ainsast teadusest nagu keemia, füüsika või matemaatika, vaid pista kõik kokku, segada hulka ports muusikat, kunsti, kirjandust ja siis ehk saab selles segases loos sogasuse asemel hoopis selgust. Sest ega looduses pole ju matemaatika kusagil eraldi puu all, keemia teise puu otsas ja füüsika kolmanda kännu all. Teadused on eraldi kastidesse pistnud inimene, et kuidagimoodi maailmast aru saada.

Vahel on kasulik need oma kastikestest jälle välja võtta ja kokku lasta ning vaadata, mis saab. Nõnda on kodanikualgatus teadus.ee korraldanud oma suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud. Meie eesmärgiks on olnud käsitleda üht teemat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on olnud oodatud kooliõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, teadlasi ja teiste erialade inimesi, kes teadusest huvituvad. Siin on nad kokku saanud teadlastega, mitte ainult nende loenguid kuulates, vaid kolme päeva jooksul üheskoos süües ja vesteldes, tuld tehes ja ujudes.

Meie loosungiks on: „Igaüks on teadlane.” Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis iga nädal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.

Sel nädalavahetusel tuleb Käsmus meie kümnes suvekool, milles räägime ja mõtleme ajast – „Aegumatu aeg“. Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt praktiline maailma jaotamise abivahend, teiselt poolt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tekitas võimaluse näha, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui tulevik –nii nagu korraga eksisteerib meist ees ja taga, ülal ja all olev ruum.

Meie suvekoolides on alati kõnelenud pühendunud eesti teadlased, esinenud pühendunud kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad. Teisiti ei oleks sellist üritust võimalik korraldada. Läheks võimatult kalliks. Pole ime, et taolisel tasemel ning nõnda erinevate teadlaste ja kunstnike kolmepäevane kohtumine rahvaga on vähemasti Euroopas haruldane.

Meie suvekoolide toetajad on eelkõige esinejad. Alaline toetaja on olnud Käsmu meremuuseum. Meie kooli on aidanud tutvustada ilm.ee. Sageli on suvekooli toetanud riik teaduse populariseerimise fondist. Sel aastal peeti sealtpoolt kooli toimumist tarbetuks. Korraldajad nõnda siiski ei arvanud, nõnda nagu ka sponsorid Eesti Energia ja Arengufond. Elu juba kord on selline, et vahel tuled omadega välja, vahel jääb ots otsaga kokku puutumata. Olulisem on muu.

Sel aastal on meil osalejaid veidi üle saja – umbes tavapärane arv – ja selle saja sees on palju lastega peresid. On üllatav ja kosutav näha, kuidas isegi lasteaialapsed, kõnelemata siis kooliõpilastest, teadlaste loenguid kuulavad. Pole oluline, et kõik oleks mõistetav, oluline on, et lapsele jääb mällu – teadusest saab rääkida huvitavalt ja naljakaltki, tähendab et tasub uurida, mis asi see teadus on.

Meie kümnendas koolis on esinejad ajateemal akadeemik Jüri Engelbrecht,  helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, õlitootmise asjatundja Indrek Aarna, loodustundja ja fotograaf Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, KBFI direktor füüsik Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.

Oleme ikka korraldanud laste töötoa ning loodusreisi fotohuvilistele aja tabamiseks.

Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga. Möödunud aastal korraldas põneva otsimismängu Mart Noormaa.

 

Kohastuvate avastuste ajastu

Kuidas rääkida ajast nõnda, et ajast ei tuleks puudu, vaid jääks veidi ülegi? See on teaduse üks keskseid probleeme: kuidas uurida midagi välja, et elu mööda ei läheks? Me teeme vea, kui teaduse nn populariseerimisel kaldume mõtlema, et kõik see jutt ja teater peab olema ilmtingimata lõbus ja põnev, nõnda nagu kaldub seda arvama näiteks riigitelevisioon. Tuleb meeles pidada, et just pealiskaudsus on tappev. Õppimine on vältimatult pikk ja vahel väsitav ning tüütu, ammugi siis teadlase töö. Kui me maalime roosa pildi, justkui oleks teadus üks lõbus välk ja pauk ja reisimine ja trallimine, siis petame lapsi.

Teadus on pigem visadust ja jonni, kui elegantset mõttelendu vajav tegevus. Millele elegantne mõttelend annab oma sära.

Ma ei tea ju eales seda, kas lugeja näeb sinist samamoodi sinisena nagu mina, kuid sellel ei olegi suurt tähtsust, seni kui ta nõustub seda, mida mina näen sinisena, nimetama siniseks. Kuid aeg on sihuke nähtus, mille kohta pole keegi osanud avastada, et mis see on. Ruumi kohta, olgu see kui mitmemõõtmeline tahes või kui sirge või kõver tahes, saame paljutki kirja panna ja ka ette kujutada. Et meie seisame siin ja ruum on meie taga ja ees ja kõrval ja ülal ja all. Aga aja kohta mitte. Psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga.

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katskestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias on tehtud aastakümnete eest. Teadlaskonnal ei jää üle muud kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös.

Vahel eelistame me anonüümsust, kõneleme vaid ametist. „Teadlased kinnitavad, et…“  tundub suurendavad väite kaalukust. Ametipidaja võib olla anonüümne, amet aga mitte. Selle kohta on Aisoposel üks ilus mõistujutt astronoomist, kes igal öösel läks õue ja vaatles tähti. Ühel ööl, kui ta jalutas linnast välja, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta sealt välja pääsemata hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teda, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“ Ja jättiski teadlase auku. Nõnda et vahel on ellujäämiseks kasulik olla anonüümne ka teadlasel.

Kui me kõneleme ennustajatest, keda me siis mõtleme? Küllap esmalt astrolooge, siis igasuguseid pusijaid-posijaid. Ka mustlased, kaardimoorid ja selgeltnägijad kuuluvad sellesse klassi. Seejärel muidugi börsimaaklerid, totalisaatorimängurid ja ilmaennustajad.

Loodusteadlased jäävad kohe kindlasti ennustajate kastist väljapoole. Kuid – stopp! Kas pole just teaduse üks eesmärke ennustamine. Ja ennustusi ootab teaduselt ka ühiskond – ükskõik, millise sünonüümiga me sõna „ennustamine” asendame.

Kui põhjalikumalt järele mõelda, siis on just teadlased kõige põhjalikumad ennustajad. Ennustamine ja teadus on ühe ja sama nööri kaks otsa. Kui me tahame ennustada tulevikku, siis peame endale selgeks tegema, mida me tuleviku all silmas peame.

Tulevik on see asi, mida on võimatu ennustada. Ennustada on võimalik vaid minevikku ja siis loota, et tulevik seda kordab. Kuid ei korda ei ajaloos, inimsaatuses ning isegi mitte täppisteadustes. Kvantmaailm on küll ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm.

On aeg õpetada lastele võimalikult varakult seda esialgu veidrat, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast – nagu näiteks võib valuseosake footon olla nii osake kui laine. Võibolla aitavad selleks kaasa meie suvekooli laadsed tegevusedki.

 

 

 

 

News | Teadusvaldkonnad | to.imetaja

Eesti vajab ka kolkateadust

08.08.2014

See Tiit Kändleri lugu ilmus ajalehes Sirp 1. augustil 2014

 

Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi iseenestest mõistetav osis.

Mitte keegi ei tule meile ütlema, mida me peame peale hakkama oma maavaradega või oma raudteedega või oma hariduse edendamise ja tervise hoidmisega. Lõppude lõpuks peame ju ise selle välja mõtlema. Et seda kõike välja mõtelda, on vaja teada, mis maailmas toimub, mis teadusmaailmas toimub. Keegi ei tule meile seda ütlema, mis on parasjagu teadusmaailmas ringlevatest ideedest maha käimas, mis esile tõusmas.

 

Tippnõu tuleb iseendalt

Raha võib olla rohkem või vähem kallis, kuid tipmist nõu me selle eest ei saa. Seda teab igaüks, kel on vähegi arvutitega pistmist olnud. Sind võidakse abistada, ja see ongi vältimatu, kuid sa pead ka ise üht ja teist teadma, et mõista, mida see abi sulle lõppude lõpuks kaela toob või kaelalt võtab. Loosung „Igaüks on teadlane!“ võib olla tobe, aga indiviidi seisukohast ei ole seda mitte. Sest igaüks, olgu vana või noor, rikas või vaene, peab lahendama probleeme, mis on tema jaoks uudsed. Tal pole sellest suurt lugu, kas need probleemid on juba kuskil lahendatud või ei – keskkond on erinev, ja see annab lahendusele oma näo.

Ehk nagu füüsikateoreetik ütleb: andke mulle algtingimused ja ääretingimused, siis hakkame ülesannet lahendama. Kui lahendus käes, siis vaatame, kuidas see eksperimendiga, meie näitel eluga kokku sobib. Üllataval ja mõistetamatul moel sobib paljudel juhtudel. Ja suudab ka midagi ennustada. Kõige suuremast ehk universumi kiirenevast paisumisest kõige pisemani ehk Higgsi bosonini välja.

Nõnda on teaduse rahastamise filosoofia kannapööre Eestis näha teadlastena vaid väheseid töörühmi, mis „maailmatasemel“, Eesti kui riigi jaoks kaheldava väärtusega ja teisalt ka lootusetu ettevõtmine. Maailm ei ole lineaarne, seda ju teadusrahastajad teavad, ja kui me üha enam avastame, kuidas matemaatilisest kaosest ilmub välja reaalne kord nagu vana aja punasest valgusest üle ujutatud fotopimiku ilmutusvannis lebavalt fotopaberilt esmalt tumedas ülikonnas isa, seejärel lillelises kleidis ema ja lõpuks valges kleidikeses õde, nõnda ilmub teadusilmutisse pistetud teadlastest ja nende seadmetest välja järk-järgult see pilt maailmast, mida me oma maailmanurgast näha võime.

On iseäralik see riik, kes ühelt poolt tunnustab loodusliku mitmekesisuse hädavajalikkust, püüdes kõigest hingest elu sees hoida meie looduses kunagi iseseisvalt hakkama saanud jõekarpidel või euroopa naaritsatel ning sportliku kirega maha nottides ja välja juurides kõik, mis tundub vähegi võõras ja meie koduõuele ohtlik, olgu need šaakalid või võõrhirved, teiselt poolt laseb aga kõige kaduva teed minna sellel paljususel, isepäral ja omaenesest tekkinud teadmisel, mis meil võtta on.

Ma ei kirjuta siinkohal Eesti teaduskirevast maastikust, läheme lugeja lahkel kaasabil veidi kaugemale – kuid ainult näiliselt kaugemale – sellest tegevusest, mida me oleme pähe võtnud nimetada teaduseks.

 

Paigamuuseumid on teaduse lätted

Ma räägin siin Eesti muuseumidest. Väikestest, tihti ühe inimese algatatud, teiste siiamaani ülal hoitud paikadest, kuhu on aegade jooksul tekkinud oma universumid, mis kus vähem, kus rohkem, kiirgavad ümbruskonda teadmise kiiri. Inimene elab, tema ümber koguneb üha enam asju, vahel hävitab ta need ise, tavaliselt aga jääb hulk asju tast maha, kui tuleb nende ja lähedaste keskelt minna teispoolsusesse. Ja hetkega kaotavad asjad, või vähemasti suur osa asjadest, mis elus inimesele oli osa tema inimeseksolemisest, oma tähenduse. See pole ju miski avastus, aga tasub ometi mitte ainult et üle korrata, vaid püüda seda ka tunnetada. Nõnda jõuame veidi edasi, Eesti väikese muuseumini, olgu see väike suurem, maakonna oma või pisem, küla oma, või talu oma või talutoa oma – suurusel pole olulisust selles faasiruumis, kui tahate pidulikku sõna.

Iisaku.Muuseum1A

Me saime pärandiaastal kuulda Paide muuseumi kurba lugu, kust ainus teadustöötaja koondati. Kas keegi on suuteline hindama, mida tähendab üks teadlane maakonnalinnale? Me võime imetleda Iisaku muuseumi (fotol) suurepäraseid teematubasid ja poluvernikute asualadelt leitud esemeid, Anne Nugamaa tööd poluvernikute keele ja kultuuri jäädvustamisel kuni Kaidma lohukivi leidmiseni välja. Võime uudistada Aravete Kurisoo mõisas oleva, nüüdseks lahkunud Valter Kreisbergi 1986. aastal asutatud külamuuseumi rahva agarust laste harimisel, sattuda seal loomulikule õppekäigukesele kunagisse klassituppa. Võime nautida mõnetoalise Lohusuu kooli muuseumi ehedaid asju ja lihtsat filosoofiat – lastele tuleb ju hoida ja näidata, kuidas elati, kui siin elu veel kees. Võime nautida Struve meridiaanikaare kõrval Võivere tuuleveski taastamist teadusmuuseumiks. Võime sisse minna Vadi külarahva taastatud endisesse koolimajja ja näha seal Heino Kiige tuba, aga uudistada ka Avinurme elulaadikeskuse moodsamaid nippe oma põlise riistakultuuri näitamiseks. Ja last not least olla õnnelik Aegviidu jaamahoone taastaja ja museaalide kokkukoguja Tõnis Randla energia üle. Pole ühtegi teist paika maamuna peal, kus sellised hindamatud kogud, olgu nende arv ja suhteline väärtus Tallinnas laua taga arvuti ees või sees istuvale ametnikule kuitahes väärtusetu, omandaksid selle tohutusuure tähenduse nagu seal, kus need parasjagu on.

Mõni paik ei ole ametlikuks muuseumiks saanud, nii nagu näiteks Avanduse mõis, Eesti pikim ja meie teadust maailma teadusega enim siduv paik.

 

Mahamagatud maailmateadus

Avanduse mõisas (fotol) tehti maailma teadusajalugu. Seal puutus meie kuulsamaid teadlasi Karl Ernst von Baer mõisa omaniku, Peterburi Teaduste Akadeemia presidendi, geograafi ja maailmaränduri Friedrich Benjamin von Lütke sõbrana kokku maailmarändur Ferdinand von Wrangelliga Roela mõisast, ning muidugi ka astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve tegevusega geodeetilise kaare baaspikkuse mõõtmisel. Baer, Lütke, Wrangell ja Struve asutasid üheskoos aastal 1845 Vene Geograafia Seltsi. Maailma ühe vanima geograafiaseltsi. Selle Maa avastajate seltsi asutajaks olid ka Eesti baltisakslased Alexander Theodor von Middendorff Hellenurme mõisast, Adam Johann von Krusenstern Kiltsi mõisast ja Gregor von Helmersen Kammeri mõisast.

19.Simuna1.Avanduse1

Imepärane, et ühe maailma vanima geograafiaseltsi asutasid Eestist pärit teadlased ja maadeuurijad, kes oma muude tegemiste seas uurisid eestlaste tervist, asutasid siinse looduskaitse, mõõtsid ära maakera ja edendasid meie ehituskunsti ning pargikultuuri. Saame siis kindlalt ütelda, et Simuna oli tol ajal, 19. sajandi esimesel neljandikul üks maailma uurimise nabadest.

Kas eestlased teadsid seda ehk teisiti, kas nende teadlaste tegevus on mõjutanud Eesti kultuuri? Muidugi teadsid ja muidugi on. Struve mõõtelatte kandsid ja loodisid või vähemasti olid 1827. aastal loodimise juues kohalikud talumehedki. Simunas tegutses Eesti vanimaid kihelkonnakoole. Ning Simuna kihelkonna rahvas ehitas 1986. aastaks laiemaks oma kiriku, et nii sakslased kui eestlased ühele jutlusele ära mahuks. See annab tunnistust meelekindlusest ja teadmishuvist.

Kuidas oleme nüüd jõudmas nõndasugusesse kohta oma ajaloos, et asjamehed selliseid meie teaduse monumente kui mitte halvustavad, siis vähemasti ei pea tarvilikuks hinnata, saati siis toetada? Kuis oleme jõudnud nõnda kaugele, et hindame oma asju vaid selle järgi, mitmendal kohal on need maailmas? Ja arvame, et kui mingi Estis tehtav teadus pole esikohal, siis pole seda vajagi.

Vabandage väga, aga mitte ükski teadus Eestis, kui hea ta ka ei oleks, ei jõua eales esikohale maailmas. Kas pole meil selle kohta piisavalt näiteid? Ernst Öpik avastas aasta enne Edwin Hubble’it, et Andromeeda pole täht, vaid galaktika. Ja avastas esimesena veel palju muudki. Astronoomiast kirjutavad anglo-ameerika teaduskirjanikud seda ei usu. Nii nagu nad ei usu, et Jaan Einasto ja tema kolleegid said aimu tumeainest meie galaktika kroonist veidi enne ameeriklasi – nii nagu ka universumi ülistruktuurist. Kui sa ei ole olnud Ameerika postdokk, siis sa pole õige loodusteadlane, kuid kui sa ei jäägi elama ja töötama Ameerikasse, siis võid leiutada mida tahad, esimeste sekka sind ikkagi ei võeta.

Nõnda toimib ka kultuuriuurimises. Lugegem lahkunud Aili Aarelaiu suurepärast lugu 17. jaanuari Sirbist: „Minu endagi tegevust ei mõõdeta enam mingite kolkalike näitajatega ega eesti keeli kirjutatu alusel; oluline on vaid nn 1.1 taseme ajakirjades ja nende kirjutiste viidatavuse kajastaja h-indeks. Peen värk, kindlasti kohe, kuigi globaalne teadusavalikkus suudab mind kui mingi Ida-Euroopa tähtsusetu maa esindajat vaevu identifitseerida.“

Keegi teine ei võita meie teadust tõsiselt ammuilma siis, kui me ei võta seda tõsiselt ise. Mis tähendab oma maa täitmist teadusega, olgu see maailma taustal nii tühisena tunduv kui tahes. Kuni me rõõmust segasena eksponeerime meremuuseumis „Titanicu“ hauapanuseid, selle asemel, et teha korralikke väljapanekuid me endi maadeavastajatest ja loodusseaduste avastajatest, võime oma nn tippteadust rahastada, palju tahame, kuid Eesti jaoks pole sel mõtet enam, kui mõnede tarkade inimeste palgaraha kergitamine. Millel kahtlemata ka on oma mõte sees, kuid üksikud singulaarsused lamedal kodumaa teaduspinnal kalduvad kas hajuma või ühinema muu maailma laiemapõhjaliste singulaarsustega. Eesti vajab nagu õhku ka kolkateadust, mis tõstab kolka harukordseks kolkaks.

 

Telli Teadus.ee uudiskiri