10.2014 arhiiv

Filosoofia | News | to.imetaja

Tõel on pruunid silmad

29.10.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Õpetajate Lehes 17. oktoobril.

Minu meelest ei pea teadust õpetama kui faktide kogumikku, kui lõplikku tõde. Teaduse loomuseks on liikumine, püüd tõe poole. Ja kui juba liikumine, pole kohatu küsida, kas on sellel siis ka lõpp? Võib ju näha, et viimase poole sajandi jooksul ei ole tehtud mingeid pöördelisi avastusi, mis katkestaksid teaduse senise arengu ja jõuaksid eelnenu ümberhindamiseni. Nõnda nagu olid seda kvantmehaanika tulek (või avastamine, kui tahate) ja universumi arengu tabamine.

Teaduspüramiid

Võibolla oleks õigem teadust õpetada tagurpidi, saavutatult tagasi, läbi selle, kuidas saavutused on saadud. See ei ole minu originaalne mõte, eestlastest oli seda meelt näiteks hiljuti lahkunud Madis Kõiv. Kuid sellel ideel, esialgu hullumeelsusena näival, on oma võlu. Pole ju mõtet laste eest varjata valguse kahepalgelisust – footon käitub kas osakesena või lainena, olenevalt sellest, millisesse olukorda see asetatakse. Maailm on üles ehitatud algosakeste ning nendevaheliste vastastikmõjude peale. Kui eriti radikaalseks minna, siis peaks ka ajalugu õpetama tagurpidi, alustades tänapäevast ja järk-järgult tagasi minnes. Pole sugugi kerge algklasside lapsel mõista varajase inimese, saati veel tema eellaste elu ja olu, probleeme, mille ees ta paratamatult seisis.

 

Nobeli preemiate mosaiik

Tänavuse Nobeli keemiapreemia võitsid Eric Betzig, Stefan W. Hell ja William E. Moerner superlahutusvõimega fluorestsentsmikroskoopia eest. Füüsikapreemia pälvisid Isamu Akasaki, Hiroshi Amano ja Shuji Nakamura sinist valgust kiirgava dioodi leiutamise eest. Füsioloogia- ja meditsiinipreemia au said John O’Keefe, May-Britt Moser ja Edvard I. Moser aju positsioneerimissüsteemi avastamise eest. Need avastused on tehtud aastatel 1971 kuni 2006. Võidukate teadlaste nimed ei tule meelde just paljudele, neilegi, kes on püüdnud teaduse edukäiku jälgida. Sinine LED-lamp võimaldab teisevärvilistega koos saada valge värvusega valgust, selle eluiga on väidetavalt 100 000 tundi – hõõglambi 1000 tunni vastu. Skeptiline olles pole sugugi kindel, kas hõõglambi eluiga pole mitte tootjafirmade poolt nimme vähendatud – et rohkem müüa. Mina olen igatahes selleteemalist dokumentaalfilmi näinud. Fluorestsentsmikroskoopia võimaldab jälgida paremal juhul ka üksikuid molekule – kuid neile tuleb fluorestseeruvad märgised külge panna. Selliste molekulide jälgimisega tegeles fluorestsentsi korrelatsioonspektroskoopia juba 40 aasta eest. Aju positsioneerimissüsteem on skeptikute arvates siiamaani lõpuni tundmata.

See ei vähenda loetletud teadlaste töö väärtust. Kuid osutab teaduse üha mosaiiksemale olemusele. See tähendab, et teadust ei saa võtta sõna-sõnalt, vaid arengus, areng on aga inimesele pigem taibatav tagantjärele kui ettepoole, tuleviku suunas.

Vähe sellest – maailm muutub ohtlikuks, kui võtame teadust sõna-sõnalt. Sest tulevik ei ole kujutletav. Me liigume probleemidelt parematele probleemidele. Mida edasi, seda enam tajume, et meie teadmine on tilluke ja teadmatus üüratu. Probleemid on vältimatud ja on küsimusi, millele ei olegi nõndanimetatud teaduslikke vastuseid.

Tulevik eksisteerib, meil tuleb vaid selleni jõuda. Võibolla on teadusel oma piirid? Võibolla elame praegu üleminekuajastul – avastuste, innovatsiooni ja inimvõimete saavutamise ajastul? Sel juhul on kujutlus, et ühtäkki ei suuda inimene enam vastu võtta kõike uut, mida teadus ja tehnika tema ellu toob, paisutatud ja ülepingutatud kujutlus.

Võib vabalt juhtuda, et murrangulised teadusavastused saavad ühel hetkel läbi. Ning me peame rahulduma järgmiselaadsete teadusuudistega. Nagu näiteks see, et vanarahval oli järjekordselt õigus. Soovitust: „Ära ole nii sinisilmne!“ tuleb võtta täht-tähelt või õigemini silm-silma vastu.

Teadusuudiste voo EurekAlert! teatel selgus Tšehhi Karli Ülikooli teadlase Karel Kleisneri ja tema kolleegide teadustöö tulemusena tähtis teadustõde: pruunisilmsed inimesed on usaldusväärsemad kui sinisilmsed inimesed. Möödunud aastal avalikus ajakirjas PLOS ONE ilmunud artiklis avaldati töö tulemused, mille käigus näidati 288 vabatahtlikule mees- naistüliõpilasele 80 inimese näofotot, ja päriti, kui usaldusväärsed nähtud tüübid on. Oluline osa küsitletutest pidas pruunisilmseid nägusid usaldusväärsemaks sinisilmsetest, kuulusid siis need naistele või meestele. Ümaramate nägude ja suuremate suude ning põskedega mehed tunduvad usaldusväärsemad, naiste puhul paistis olevat ükskõik.

Kui aga katsealustele näidati fotosid mehenägudest, mille ainus erinevus oli silmade värv, siis arvati mõlemad variandid ühtviisi usaldusväärseteks. Seega ei mängi usaldusväärsuse tõstmisel rolli mitte ainuüksi silmade värv, vaid pruunisilmsusega kaasnevad näojooned.

Selle peale meenub Ameerika inimese ja loomade suhete uurija Hal Herzogi väide: „Viis, kuidas me teistest liikidest mõtleme, eirab sageli loogikat.” Lisada tuleb vaid, et mõtleme ebaloogiliselt ka omaenese liigist.

 

Põnevaks võiks minna alul

Anglo-Ameerika poeedil Wistan Hugh Audenil oli selline mõttekäik. Teadlase teemaks on loodussündmuste hulk igal ajal; ta eeldab, et see hulk ei ole reaalne, vaid näiv, ja ta püüab avastada sündmuste kohta looduse süsteemis. Luuletaja teemaks on minevikust mäletatavate asjalooliste tundepuhangute hulk; ta eeldab, et see hulk on reaalne, kuid ei peaks olema; ning püüab seda kogumiks muuta. Nii teadus kui kunst on esmajoones vaimsed tegevused, ükskõik milliseid praktilisi rakendusi nende tulemustest ka tuletataks. Korratus, tähenduse puudumine on vaimsed, mitte füüsilised lahendused.

„Malepartii algul on laual alati 32 malendit, aga keegi ei nimeta algseisu keeruliseks… Keerulisest seisust võib rääkida alles siis, kui vastasleeride jõud kokku saavad. Kriisimoment saabub sel hetkel, kui puhkeb kokkupõrge vastasleeride vahel ja komplikatsioonid kasvavad nagu lumelaviin,” on ütelnud Garri Kasparov. Kriisid on niisugused pöördepunktid, mis panevad proovile meie jõu ja võimalused. Kui te ei suuda meenutada viimast kriisi teie elus, siis olete õnneseen – või juba ammu elust väsinud.

Miks mõned üksikasjad satuvad uudistesse, teised aga jäetakse tähelepanuta? Kui te mõtlete järele selle üle, miks meile jutustatakse ühte või teist lugu, siis võite teada saada hoopis rohkem kui sellest, millest jutustas lugu ise.

Ameerika füüsik Richard Feynman iseloomustas matemaatikat möödunud sajandi keskel nõnda: „Kui läheme üha arenenuma füüsika poole, siis saab paljusid lihtsaid asju tuletada matemaatiliselt palju kiiremini, kui on neid võimalik mõista fundamentaalses või lihtsas mõttes.” Geniaalne inglise kvantfüüsik Paul Dirac arvas möödunud sajandi keskel: „Ma mõistan, mida võrrand tähendab, kui mul on viis ära arvata selle lahendi omadusi, ilma seda tegelikult lahendamata.” Ja teisal tähendas ta: „Jumal kasutas maailma luues imekaunist matemaatikat.”

Kui juba tsiteerimiseks läks, siis olgu meenutatud Poola kirjanik CzesƗaw MiƗosz: „Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult huvitav ja lõbus.“ Tuleb temaga nõustuda, et loodus on siiski ilus ja sinna pole midagi parata. Kuid võrreldes asja endaga jäävad igasugused sõnad nõrgaks. Sama kehtib ka teaduse kohta. „Kõik, mida inimrass on teinud ja mõtelnud, puutub sügavalt tunnetatud vajaduste rahuldamisse ja valu leevendamisse,” arvas Albert Einstein. Küllap arvas ta nõnda ka footonist, mille kohta ta tõestas, et footon on igavene, sest kuna see liigub valguse kiirusega, siis tema jaoks aeg seisab.

Mida edasi kerime loodusteaduste ajalugu, seda põnevamaks läheb. Kas pole siis kuidagiviisi võimalik, et me seda põnevust põimiksime ka loodusteaduste koolikursusele, lükkamata seda edasi ülikooliaega, mida paljudel lastel ei pruugi tullagi.

Filosoofia | lugemis.vara | News

René Descartes ja tema kuus tundmust

26.10.2014

See Tiit Kändleri käsitlus ilmus lühendatult ja muudetult ajalehes Eesti Ekspress 15. oktoobril.

RDescartes

René Descartes

Hinge tundmused

Tõlkinud Andres Raudsepp

Järelsõna Ilmar Vene

Ilmamaa, 175 lk

 

 

„Hinge tundmused“ koosneb 212-st artiklist. On siis loomulik sellest kirjutada artiklites.

¤

¤

¤

1.artikkel

„Hinge tundmuste“ lugemise viisidest

 

„Hinge tundmused“ (1649)  on Descartes’i (1596–1650) viimane raamat. Seda saab lugeda kui romaani. Nagu romaanil ikka, on puänt etteaimatav – maises elus sõltub kõik hea ja halb üksnes tundmustest. Kuid viis, kuidas selleni jõutakse, on nauditav ka siis, kui ei olda nõnda masohhistlik, et lugeda nüüdisaegset Prantsuse filosoofiat oma narratiivide, diskursuste, dekonstruktsioonide ja muu moodsa sõnavaraga. Descartes on Suur Sõnameister ja selge mõtlemise geenius. Siin on ta eriti selgelt nüüdisaegne kirjanik, kes jagab oma teksti lühikestesse artiklitesse, mis on loetavad eraldi ja mis tahes järjekorras.

 

2. artikkel

Kuidas „Hinge tundmused“ võivad eksitada

 

Mööngem, et „Hinge tundmustes“ esitab Descartes hinge ja keha omavahelist mõju nende arstiteaduslike teadmiste põhjal, mis tulenesid inglise arsti William Harvey (1578–1657) avastatud vereringest ja omaenese teostatud lahkamistest. Iga asjatundja võib nüüdisaegsed seletused juurde mõtelda. Olulisem on see, et hinge ja keha koosolemist tuleb seletada keha talitlemisest. Inimene sureb, kuna sureb keha, mitte kuna sureb hing.

 

3. artikkel

Hinge kuus tundmust

 

Descartes „märkab hõlpsalt“, et hinge tundmusi on kuus: imestus, armastus, viha, iha, rõõm ja kurbus – ülejäänud on mõnest neist kokku pandud või on nende liigid. Iha on ainus, millel pole vastandtundmust. Kas mitte seepärast ei ole inimtegevust üha enam vallutamas tippsport, meelelahutus, seks ja poliitika? (Minu, mitte Descartes’i küsimus.)

 

 

4. artikkel

Kuidas on Decartes siiani oluline

 

Selles, kas oli Descartes esimene või teine või kolmas uusaja mõtleja, on praegu vaid filatelistlik väärtus. Olulisem on, et ühena väga vähestest filosoofidest lähtus ta oma järelduste tegemisel iseenesest, mitte ei maskeerinud neid millegi „objektiivsema“ taha. Nagu tegi seda tema kaasaegne Galileo Galilei, aga eriti tema mõttekaaslane Albert Einstein oma mõttelistes eksperimentides: mis oleks, kui sõidaksin footonil või kukuksin liftis? Descartes järeldas vaimu ja keha kaksikolemuse. Seega ei jäänud tal üle muud kui tõestada Jumal ja panna seda kuristikku ühendama. Einstein järeldas erilise ja üldise relatiivsuse. Tal ei jäänud üle muud kui välja mõtelda kosmoloogiline konstant.

 

5. artikkel

Mida tegi Descartes enne „Hinge tundmusi“

 

Kõigepealt avaldas Descartes „Arutlusi meetodist“ (1637), kus ta tõestas, et iga mõõtetegevus on läbi viidav ühte laadi korrastatud viisil. Sellega koos kolm esseed „Meteoorid“, „Dioptika“ ja „Geomeetria“. Siis avaldas ta „Meditatsioonid esimesest filosoofiast“ (1641), kus ta kinnitas, et Jumala ja hinge tõestus tuleb anda pigem filosoofia kui teoloogia abil. Ta järeldas, et ta ei tea midagi muud, mis puutub tema olemisse, kui mõtlemisvõime.

Iga loom kasutab oma koordinaatide süsteemi, et enesele olulisi asju kaardistada. Descartes avastas koordinaatide süsteemi, kolme üksteise suhtes täisnurkselt paikneva pulga süsteemi, mis on praeguseks inimese pähe istutatud nõnda kindlalt, et on raske end sisse elada mõnesse muusse, universumi geomeetriaga sobivamasse süsteemi.

 

6. artikkel

Millest tunneb ees- ja järelsõnade nõrkust ja tugevust

 

Descartes’i raamatud on pälvinud hulganisti ees- ja järelsõnu. Nende tugevus on see, et neid lugedes jääb mulje, justkui oleks Descartes sellega saavutatud. Tegelikkuses eksitavad ees- ja järelsõnad lugeja Descartes´i maailmast segasesse tihnikusse, milles kasvab kõike läbisegi, mida maailmas üleüldse on kasvanud. Descartes on võetav kui iseenese taust ega vaja muud kunstilist tausta rohkem, kui vajab tausta mind ründav lõvi või eksitanud Boroni ürgmets.

 

7. artikkel

Kuidas on Descartes Eesti ajaloo tegelane

R.Descartes.Kristiina

Decartes elas igaks juhuks enamiku elust Hollandi Vabariigis. Loobus raamatute lugemisest ja astus oma raha eest armeesse, et saada aega mõtlemiseks. Et erinevalt Galileost vabaks jääda, jättis avaldamata oma esseed „Maailm“ ja „Inimene“. Peaaegu kõik oluline on nüüd eesti keeles olemas. 1650. aastal sõitis Descartes külla Rootsi (sealhulgas Eesti) kuningannale Kristiina Vasale Stokholmi. Teda ei hirmutanud, et 1644. aastal sinna sõitnud Hugo Grotius oli haigestunud kopsupõletikku ja surnud. 1632. aastal kuueaastasena Rootsi trooni Gustav Adolfilt pärinud Kristiina eest valitses riigikantsler Oxenstierna. Kristiina oli teaduste ja kunstide huviline ning naissooarmastaja. Ta sundis Descartes’i alustama tundidega külmal talvel kell viis hommikuti, ehkki too oli hiline töömees. Descartes haigestus kopsupõletikku ja suri. Kristiina hakkas katoliiklaseks ja pidi seetõttu loobuma 1654. aastal troonist. Descartes oli ainus katoliiklane, keda ta kohtas või kellega oli kirjavahetuses. Kristiina järel tuli Karl X, Karl XI, seejärel Karl XII, kes selle asemel, et aastal 1700 jälitada Narva alt taganevat Vene armeed, suundus lõunapoolseid maid vallutama ja kaotas seetõttu 1710. aastal Eesti.

Maalil: Pierre Louis Dumesnnie (1698–1781) maalil on kuninganna Kristiina keskel, Descartes paremal. See on maalitud peaaegu sajand pärast Descartes’i surma.

 

8. artikkel

Hinge tundumused kui eneseabiõpik

 

Imestagem, et Descartes kirjutas oma raamatu nii, nagu praegu kirjutatakse eneseabiõpikuid. Kuid et Descartes oli matemaatik, leiutades analüütilise geomeetria, mis ühendab algebrat ja geomeetriat nagu Jumal hinge ja keha, siis teadis ta, et kolmnurk on kujundina mõistetav inimesele ka siis, kui ta ei tea, et nurkade summa on kaks täisnurka ning muid kolmnurga teoreeme. Sellest hoolimata on need teoreemid tõesed.

 

9. artikkel

Lõpmatusest ja tühjusest

 

Descartes ütles, et lõpmatust ei ole võimalik tunnetada, seda saab vaid arvesse võtta, tühjust aga ei ole olemas. Vaakum ja singulaarsused on siiani inimmõttele kättesaamatuks jäänud. Esimese jaoks on välja mõeldud vaakumist välja ja jälle sisse lupsavad osakesed (ei ole tühi), teise jaoks renormeerimine (lõpmatus võetakse teatavaks ja eemaldatakse).

 

10. artikkel

Mis sellest kõigest kasu on

 

Descartes’i viimane lause: „Kuid tarkus on kasulik peamiselt selle poolest, et õpetab meid oma tundmuste isandaks saama ning nende üle nõnda osavalt valitsema, et nende põhjustatud hädad osutuvad päris talutavateks ning me isegi tunneme kõigist neist rõõmu.“ The rest is silence. On tunne, justkui ma kirjutanuks raamatust, mis on ilmunud äsja.

News | õue.onu

Õueonu päevik: 17. oktoober 2014

17.10.2014

Õueonu.17.10.14Lehed langevad,

aga tuju ei tõuse.

Tuju jukerdab, päike ukerdab

pilveserva fraktaalsusest välja.

Päike väljub, tuju siseneb tõusufaasi.

Sest ta teab, et tegelikult läheb

pilv ära päikese eest, mitte

päike pilve tagant.

Meeliülendav on kummutada igikestev

relatiivsusteooria taustsüsteemide

ekvivalentsuse printsiip.

 

Filosoofia | News

Pulseeriva teadushuvi universum

07.10.2014

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Ekspressis 10. septembril

Aisoposel on mõistujutt astronoomist, kes läks igal öösel õue tähti vaatlema. Ühel ööl, kui ta linnast välja jalutas, paelus taevas teda nõnda, et kukkus sügavasse auku. Kui ta seal hädaldas, tuli mööduja ja oleks mehikese august välja aidanud, kuid saanud teada, et too on astronoom, tõdes: „Kui sa tõepoolest vaatasid taevasse nii pingsalt, et ei näinud isegi seda, kuhu su jalad sind maapinnal kannavad, siis oled mu meelest oma saatuse ära teeninud.“

Eesti psühholoog Endel Tulving tõestas, et inimene on ainus olend ilma peal, kel on võime kronesteesiaks, see tähendab, kes on võimeline siduma möödaniku sündmusi omavahel ajalises järgnevuses, nägema mineviku aega, seostama sündmusi minevikus toimunuga. Kui meie siin Eestis kõneleme teaduse rahastamise mõneti mõistetamatust muutmisest ja koguraha vähenemisest, siis minu meelest pole paha küsida, kas auk, kuhu meie teadus näib olevat kukkunud, on muu Euroopaga ühine või meie oma auk. Teadusrahastamine on seotud teadushuviga, huvi teaduse vastu aga muutub ajast aega.

Parim eesti teadlastest teaduse populariseerija Ernst Öpik avaldas 1960. aastal USAs raamatu, kus ta esitas pulseeriva universumi idee. Nüüdseks on see vananenuks tunnistatud – universum paisub kiirenevalt.

MILLEST POLE RÄÄGITUD, on et huvi teaduse vastu meile paremini teada olevas maailmas ehk siis Läänes ja Venemaal pole viimase sajandi jooksul olnud jääv, vaid pigem pulseeriv. Kui pulseerib avalikkuse huvi, pulseerib mingi faasinihkega ka rahastamine.

Huvi saab tunda asja vastu, mida mõistetakse, teisisõnu: osatakse mõistetavaks teha. Tühjuse kartus, horror vacui  sai otsa pärast hobuste kurnamist Magdeburgi poolkerade katses 17. sajandi keskel. Nüüd koormatakse Euroopa rahakotti Suure Hadronite Kollaideri ülivaakumiga. Vaatetoru, mille hollandlased 17. sajandi alul leiutasid, oli meelelahutuslik riist, kuni Galileo seda veidi täiustades teleskoobina Kuu ja Saturni peale suunas. Nüüd koormavad teleskoobid nii ESA kui NASA eelarveid. 18. sajandi Louis XV huvitus teadusest, kuid meelelahutuslikult, lastest üksteisel käest kinni hoidvast seitsesajast mungast läbi elektrilaengu. Sai palju nalja. Lõpuks sai sellest naljast Eesti Energia.

Kvantmehaanika tulek muutis teaduspildi tavainimese jaoks mõistetamatuks. See avaldas mõju maalikunstile puäntilismi ja impressionismi näol, aga ka kirjandusele dada liikumise kantuna. Dadaistid tegutsesid enne Esimest maailmasõda Zürichi vanalinna õllekeldris, kust sadakond meetrit üles mäkke minna elas teisel korrusel Lenin. Nüüd on mälestustahvel dadaistidele kõrtsiukse kõrval käeulatuses, Lenini tahvel teisel korrusel kahe akna vahel käeulatusest väljas.

Teadus tekitas hiiglasliku huvi, kui Einsteini üldrelatiivsusteooria üks ennustusi – et gravitatsioon muudab ruumi kuju –, leidis tõestust tähelt lähtunud valguse kõrvalekaldumise näol Päikese gravitatsiooniväljas. Einsteinist sai üleilmne superstaar, kelle USA loengute edu kasutasid sionistid ära oma riigi loomiseks vajaliku raha kogumiseks.

Siis teadushuvi vaibus, kvantmaailma inimmõistusele mõistetamatuse tõttu. Kuid kvantfüüsika rakendus tuumarelvana ja seejärel tuumaelektrijaamades vallandas tehnoloogilise tsunami ning teadushuvi plahvatusliku kasvu mõlemal pool raudset eesriiet.

SIIS HUVI TAANDUS, taibati plaanide utoopilisust. Huvi tõusis uuesti arvutustehnoloogia imbudes kodudesse, ent see muundus mitte niivõrd huviks teaduse, kui uut moodi tarbimise vastu. Huvi tõstis uuesti lakke geneetika ülespumpamine kahe võistleva inimgenoomi projekti ning sellega seotud lootuste läbi. Kui palju lubati uusi ravimeid, ei saa sõnas jutustada ega kirjas kirjutada, jätkus neid lubadusi Eestissegi. Vaikselt hääbunud on needki lubadused, mis ei tähenda, et tulemusi poleks olnud.

Teadlane.Näpp

Leiutised, ka teaduslikud avastused võib jagada arengut hüppeliselt muutvateks ehk arengut katkestavateks ja kohastuvateks, mõneti etteaimatavateks. Viimastel aegadel ei ole katkestavaid avastusi teaduses ette tulnud, üha enam käib töö kohastuvate avastuste kallal. Keegi ei tea, mis on tumeaine ja tumeenergia, keegi ei tea, kuidas saaks tõhusalt tööle panna tuumareaktori ITER. Maailmapilti katkestavad avastused nii kvantmehaanikas kui astronoomias tehti aastakümnete eest. Eksperiment on läinud üle jõu käivalt kalliks. CERNi avastatud Higgsi boson on esimene füüsikaavastus, millele anti Nobeli preemia, ilma et sõltumatu katse oleks seda kinnitanud. Tulemus võib olla õige, samas oli seda vaja CERNi hingeshoidmiseks.

Teadlaskonnal ei jää teadustegevuse rahastamise vähenedes ikka veel üle muud, kui otsida arenguks väljapääsu eri valdkondade veel suuremas koostöös. Kuid see on loosung, mida hüüti nii kaua, kui mina mäletan, üle poole sajandi taguse teadushuvi tõusu ajastulgi.

HÄDA POLE mitte selles, et kõik on teaduses juba ära tehtud, vaid selles, et äratehtu kohta teatakse üha vähem. Veel vähem osatakse see teadaolev üles leida. Hea näide on nn kvantarvutite juhtum: need arvutavat ülikiirelt ja paralleelselt. Kuid kvantarvuti, isegi kui selline õnnestub teda hävitada püüdva kaootilise maailma taustal ehitada, pakub mustmiljon lahendust, mille seast tuleb õige üles otsida. Kuidas, ei tea keegi.

Rootsi Karolinska Instituudi rahvusvahelise tervise professor Hans Rosling tõi suvel Euroopa Teadusfoorumil kõneldes oma loengus „Faktidel põhinev maailmapilt“ välja suureneva lõhe selle vahel, kuidas suur osa inimestest maailma näeb ja selle vahel, milline maailm tegelikult on. „Keegi ei mõista tulevikku, kes ei mõista olevikku,“ kuulutas ta, tuues näiteid küsitlustest, mis käsitlesid maailma rahvastiku kasvu, selle vanuselist koostist ja jõukust ning mis paljastasid suure lõhe arvamuste ja tegeliku maailma vahel. Näiteks arvatakse Euroopas, et maailmas on vaktsineeritud 15 protsenti inimestest, kui tegelikult on 80. Meil ole enam nõnda palju ruumi edeneda, kui arvame olevat.

Kvantmaailm on ennustatav, kuid hoopis teises mõttes kui meie tavapärane maailm. On selgunud veider, kuid ometi keerulise matemaatikata hoomatavat tõde: on küsimusi, millele polegi täpseid vastuseid, on nähtusi, mille seletamine sõltub taustast.

Nüüd arutletakse, kas teadus saab otsa. Seda arvati ka Briti tööstusrevolutsiooni järel, siis veidi enne kvantmehaanika ilmumist – noil aegadel, mil inimeste teadushuvi tundus otsa saavat. Teadushuvi ei paisu kiirenevalt nagu universum. See pulseerib. Isa Brown ütles oma seriaali ühes osas, et kui Piibliraamatut sõna-sõnalt võtta on maailm üsna ohtlik koht. Tundub, et see kehtib ka Teadusraamatu kohta.

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri