05.2015 arhiiv

Antropoloogia | lugemis.vara | News

Kriminaalne teadus

30.05.2015

Kriminaalne teadus
Nigel McCrery, Tummad tunnistajad. Kriminalistika ajalugu, tõlkinud Lauri Laanisto, AS Äripäev, 2015

Kui juba seriaalidele jutt läks, siis krimisõbrad võiksid end täiendada asjadega, mida krimiseriaalides tavaliselt ei näidata. Ja nimelt, kuidas teaduse ja tehnika areng on kangelasuurijatele appi tulnud.
Tõepoolest, leiutiste maailma imbumist ootamatutesse eluvaldkondadesse illustreerib kujukalt kriminoloogia omamoodi võikavõitu, ent värvikas ajalugu. Krimkad on kogunud enesele palju sõpru, nagu näiteks BBC seriaalid vähem ja rohkem tuntud politseiuurijatest ja detektiividest. Kuid napilt on filmides rõhutatud teaduse ja leiutiste maailma suurt osa kurjategija leidmise põnevaks aetud rajal. Olgu siis siinkohal pildi värvimiseks ja krimkade auks toodud mõned jooned kriminoloogia arengust „hallide ajurakkude“ maailmast rakendusteaduse kirevale õuele. Kes ei malda üht seriaaliosa vahele jätta, selle tarbeks on võtta briti endise politseiohvitseri ja seriaaliautori Nigel McCrery suurepärane ülevaade kriminalistika teadusajaloost „Tummad tunnistajad“ . McCrery on kirjutanud meilegi ETVst tuntud seriaalid „Uued trikid“ ja „Ihult ja hingelt“ ning rahastanud tsaar Nikolai II perekonna jäänuste identifitseerimise. Nii et teda võib usaldada.
ESOF.Brahe2AMcGrery kirjutab, kuidas esmalt hakkas prantsuse teadlane Alphonse Bertillon uurima matemaatilist statistikat ning avaldas 1835. aastal raamatu „Uurimus inimesest ja tema vaimuannete arenemisest“, püüdes mõista, miks inimesed käituvad nagu nad käituvad. Uurinud ka antropomeetriat, hakkas ta välja töötama isiku tuvastamise süsteemi, mille edasiarendust tunneme tänapäeval fotorobotina. Süsteem toimis ning ta lahendas nii mõnegi kõmulise kuritöö.
Inglise botaanik Nehemiah Grew avaldas 1648. aastal artikli, milles kirjeldas inimese sõrmede ja peopesa kurrulist iseloomu. Umbes sajand hiljem ütles saksa anatoom Johann Mayer välja, et ükski sõrmejälg pole teisega täpselt samasugune. Kõige esimesena kasutas sõrmejälgi inglise riigiametnik William Herschel selleks, et avastada bengali palgasõduritele penisonimaksmise ajal sulisid, kes lootsid saada mitmekordset tasu. Sõrmejälgede abil tuvastas esimese kurjategija aastal 1879 Jaapani politsei, saanud idee Tokios töötanud šoti kirurgilt Henry Faulds’ilt. Naasnud Inglismaale, kirjutas Faulds ideest Charles Darwinile, kes omakorda teatas uudisest oma nõole, mitmekülgsele antropoloogile Francis Galtonile. Too töötas välja sobiliku klassifitseerimissüsteemi ning avaldas aastal 1892 raamatu „Sõrme jäljed.“
1891. aastal hakati kuritegude lahendamisel rakendama mikroskoopiat. Austria professor ja kohtunik Hans Gross ilmutas „Koroneride, politseinike ja sandarmite käsiraamatu“, mis paljude asjatundjate arvates muutis ta kriminalistika isaks ja milles asitõendite uurimist mikroskoobi all esmakordselt väga tähtsaks peeti. „Kriminalisti üks peamistest ülesannetest pole muud, kui sõdida valede vastu,“ kuulutas Gross. Kas pole see ka teaduse ja leiutamise ülesanne?
Et mitte liiga kriminaalseks minna, siinkohal vaid viitame vere uurimisele, ballistikale, jäljeekspertiisile. Kõiki neid abistav mikroskoop leiutati mõne hollandi prillimeistri töökojas umbes 1590–1595. Esmalt avardas see imeline riist inimese teadmisi elusmaailma ehitusest, nagu itaalia arst Marcello Malpighi aastal 1661. avastas kopsude struktuuri ja hollandlane Antoni van Leeuwenhoek aastal 1674 ainuraksed organismid, inglise filosoof Robert Hooke aga avaldas aastal 1665 raamatu „Mikrograafia“, mida imetleti tänu selle üksikasjalikele joonistustele putukatest. Kui sakslane August Köhler leiutas 1893. aastaks viisi, kuidas gaasilampidega mikroskoobi alusplaati valgustades saada ühtlaselt valgustatud vaatevälja, milles oli mugav fotografeerida, jäi mikroskoop kriminoloogide tööriistaks, millega sai uurida mistahes materjalist tükikesi, mis võisid ühendada ohvri ja mõrtsuka prantsuse meditsiinidoktori Edmond Locardi vahetusprintsiibi abil: „Iga asi jätab jälje.“ Kui prantsuse keemik Gaston-Edmond Bayle edendas spektraalanalüüsi, meetodi aatomite ja molekulide valgusspektri sõrmejälgede jäädvustamiseks ning selle abil Pariisi politsei kriminalistikaosakonnas 1924. aastal ühe kõmulise kurtöö sooritaja leidis, oli kriminalistika kasvanud nüüdisaegseks rakendusteaduseks, mis ei pelga kasutamast arvutiteadust ega geneetikat. Ja kurjategijale väga ohtlikuks teaduseks –mida tõestab kurb fakt, et Bayle ühe väljapressija kuulidest 1929. aastal hukkus.

Antropoloogia | kole.lugu | News

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Kuninglikud kaelkirjakud“

17.05.2015

Tiit Kändler, muusikasõber

Mis on kunagi kirja pandud, see peab ühel heal või pigem halval ajal ka täide minema. Mark Twain kirjeldas oma Tomi ja Hucki lugudes rändteatrit, milles mängiti „Kuninglikku kaelkirjakut“. Etendus seisnes selles, et paljaks kooritud ja triibuliseks võõbatud näitlejad käpuli üle lava jooksid. Janti näinud külarahvas kiitis seda teistelegi, ja nii olid saalid täis, kuni viimasele etendusele koguneti, mädamunad ja munakivid taskus. Kuid trupp oli mööda Mississipit põgenenud.
Klassikaline ja ilus Twain realiseerus kogu mõeldavas hiilguses Tallinnas Noblessneri valukojas, kus Eesti Kontserdi korraldusel etendati Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni draamat „Aadama passioon“. Heatahtliku uudishimutsejana läksin minagi seda ajakirjanduses üles kiidetud etendust 16. mai päisel päeval nautima. Olles eelnevalt lugenud ümaraks kirjutatud arvustusi erinevates ajakirjandusväljaannetes, ja arvates lihtsameelselt, et arvustuste üks mõte on kõnelda tõtt, mitte valetada kokku soovunelmaid, otsustasin mälu järgi kirja panna, mis toimus sellel kahtlemata erakordsel kultuurisündmusel, mida ei oska nimetada teisiti kui finantsilis-panganduslikuks tragikomöödiaks, milles naer langes korraldajate, tragöödia aga vaatajate pangaarvetele.
arvtelgÜtlen kohe otse välja ainsa kiiduväärse asja: kindlasti oli korraldajatel Thamesi mõlemalt kaldalt eriliselt raske ülest otsida selline kulunud klišeede, poliitkorrektsuse ja olematu koreograafia meisterlik valdaja nagu Robert Wilson, kellest kunsti jahedad tuuled on käinud mööda nagu ettekandja maksujõuetu kliendi lauast. Mida lava peal näha sai, oleks olnud paras näidata Võidupüha ajal Kingissepa linna kultuurimaja eesriiete vahel või kõige parem taga. Koreograaf oli lavale tassinud ühe liputaja, kes palja riistaga mööda catwalki sihitult edasi-tagasi kõndis, punnis silmad suunatud kusagile sinna, kust võis aimata Tallinna lennujaama päästvat väravat. Laval tolknes ka hulk naisi ja mehi, kes ei osanud teha muud kui tühja pilguga juhuslikku suunda vahtida ning kaks last, olenevalt maitsest kas pioneeri või hitlerjugendi prototüüpi, kes kulminatsioonis oma puupüssidega vehkima asusid.
Samas püüdis rahva selja taha lae alla paigutatud muusikute hulk Tõnu Kaljuste vapral juhtimisel tekitada helisid, milles võis hea tahtmise korral tunda lõike Arvo Pärdi teostest, ent mille mitte ainult et ülemtoonid, vaid ka kõrgemad sagedused neelas armutult lagi, nõnda et kuulajateni jõudis midagi sellist nagu läbi pioneerilaagri kõlarite lastud pühapäevalõunane soovimuusikasaade.
Kuna mul ja mu kaaslannal õnnestus täishinnaga osta piletid toolidele, mis osutusid keerlevateks, ümmargustest raudseibidest välja saetud seljatoeta tasakaaluharjutusvahenditeks, tuli olla õnnelik hr Madis Kolgi ja tema meeskonna suurepärase ärivaistu üle müüa istumiseks sobimatuid kohti, mis kahtlemata suurendas honorare ka teose autoritele, kelle lahkel kaasabil algusest lõpuni osaliselt suitsuga varjatud laval ei toiminud muud kui üks magedast filosoofiast suureks puhutud, ent kahtlemata imepärase meelekindlusega teostatud haltuura. Nagu juba mainitud, ei kostnud ka etendust saatev muusika meieni just parimal moel, lisaks varjutas seda loodan et autorivälise täiendusena mingi ventilatsiooniks või soojenduseks määratud toru meelekindel mühin.
Pärast kõike seda maailmatasemel praagi, haltuura ja konjunktuurluse paraadi olin nõnda kurb, et minust jäi nägemata, kas „Kuninglike kaelkirjakute“ geniaalsed etendajad Kaljuste, Wilson, Kolk ja Pärt viimaseks etenduseks parvel Helsingi poole põgenesid. Sel polnuks ka mõtet – etenduse filosoofiline idee sai ju rahvani toodud täpselt: pärleid kodumaa sigade ette ei loobita.

Ajalugu | lugemis.vara | News | Sotsiaalteadus

Algarvulise rahva lugulaul

16.05.2015

Algarvulise rahva lugulaul

SeeTiit Kändleri raamatuesse ilmus Postmehes 16. Mail 2015
Šolem Aš
Oru laul
Jidiši keelest tõlkinud Kalle Kasemaa
LR 12–14, 2015, 136 lk

Oru laul Esikaas
Täisarvud on matemaatikas väga olulised elemendid. Saksa matemaatik Leopold Kroenecker arvas koguni 19. sajandi keskel, et Jumal andis täisarvud ja muu on inimese töö. Täis- ja murdarvudega saab üles ehitada kogu matemaatika. Matemaatika omakorda on inimesele ainus kulumatuks osutunud töövahend, millega kirjeldada loodust. Pole oluline, kas matemaatika on looduses olemas või on selle välja mõelnud inimene: see on just nii täiuslik nagu see on.
Täisarvude seas on erilisel aukohal algarvud. Arvud, mis ei jagu muude täisarvudega, kui vaid iseenda ja ühega. Algarvude esinemine arvureas on kaootiline – see ei tähenda, et pole umbkaudseid reegleid, kuid täpselt ennustada, kus algarv asub, pole võimalik.
Sedapalju matemaatikast. Kui ma lugesin juudi kirjaniku Šoleim Aši 1938. aastal kirjutatud, ent Esimese maailmasõja eelset ja selle vahetut tulevikku kirjeldavat „lüürilist olukirjeldust“ „Oru laul“, tulid ajusilma ette algarvudega seotud probleemid, mis on meie jaoks ühtpidi esoteerilised, teistpidi eluliselt olulised, kui meie eluks oluliste andmete krüpteerimise ehk salakodeerimise alus.
Šolem Aš kirjeldab, kuidas möödunud sajandi alul läksid juudid Euroopast ja Põhja-Ameerikast üles ehitama oma intelligentide rajatud utoopiat: sionistlikku Iisraeli.
Paradoksaalsel kombel selle teooria rajanud intelligentidele üle jõu käiv, kohati tõepoolest sunnitöölaagritest hullem üleehitustöö kandis ometi vilja, mida maailm sööb praegu Iisraeli ja teda ümbritseva Araabia maailma kaootiliste suhete näol.
Asundusi on ennegi rajatud maadele, kus eelnevalt inimesi elanud, olgu Austraaliasse või Põhja-Ameerikasse, Siberisse või Hiina eri provintsidesse. Kuid Iisraeli puhul tuleb mängu algarv. Iisrael on äravalitud maa, algarv, mida ei saa jagada millegagi, ja millel on eriline asend maailma krüpteerimises. Üks teine rahvas, kes end äravalituks kinnitab, on moslemid või vähemasti suur osa neist. Algarvuks on pürginud küll slaavlased, küll varased katoliiklased, ent neil ei ole aegade käigus see õnnestunud. Algarvudena on end esitanud lugematu arv usulahke, mis ometi on maailmale avaldanud vaid meelelahutuslikku mõju.
Juudid algarvuna on sünnitanud Golemi, sotsialismi ja sionismi. Moslemid algarvuna on sünnitanud Kaaba, matemaatika ja ISISe. Algarvude matemaatika ja nende rahvaste vahel on nõnda palju paralleele, et mõtiskleda sel temal edasi, praegu aga kõnelgem ometi kord „Oru laulust“. Esmalt ja otse on see teos järjekordne näide, kuidas kirjandus võib õpetada maailma ajalugu peenemalt ja inimaju tarbeks täpsemalt, kui mistahes ajaloolaste poolt kokku kirjutatud ajalugu. Meid aitab sedapuhku Kalle Kasemaa oma kommentaaridega, ent nendetagi on Poola juut Šolem Aš võrreldav meil hiljuti tõlgitud Barcelona hispaanlase Enrique Vila-Matase, tšehhi Bohumil Hrabali, katalaani Mercè Rodoreda ja eestivene kirjaniku Andrei Ivanoviga, kui märkida neid, kellest enam mõlgutanud ja seejärel kirjutanud olen.
Kuid Šolem Aši lugu seondub meiega tihedamaltki: tegu on moskoviitide rühmaga, kes Vene impeeriumi aladelt eri moel ja viisil põgenevad. Jidišit kõnelesid neist vähesed, õppida püüdsid kõik. See oli kui algarvuks saamise esimene aste. Edasi tuli juba bifurkatsioon: sotsialistlik kirjandus või pühad raamatud.
Eesti kirjandudusest tuleb „Oru laulu“ lugedes võrdlusena pähe Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ ja Paul Haavaoksa „Eelkarastumine“ (kui need kommentaaridega varustada), Hans Leberechti „Vagus Koordis“, A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa, vene kirjandusest aga eelkõige Mihhail Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa“ ja Isaak Babeli „Ratsaarmee“. Kuid venelastel pole õnnestunud end kehtestada algarvuna, veel vähem eestlastel, enam ehk Aleksis Kivi „Seitsmes vennas“ ja tollastes Soome kirjanikes tuleb see pürgimus ette, kuid sedagi ummikteena.
Araablased, kellelt oli ostetud maatükk, millel noored israeliidid oma orus tegutsema asuvad, elavad mäe otsas mõnda aega ähvardava varjuna, Iisraeli hakatakse rajama mülkas, mida kaitstakse püssimeestega ööl ja päeval.
Šolem Aš on peenem kui A.H.T., Leberecht ja Smuul kokku, oles võrreldav pigem poola-leedu maamärgi Czesław Miłoszi autobiograafiaga „Sünnimaa Euroopa”. Minnakse elama ja sünnitama, hoolimata sellest et mingid araablased ja berberid kohapeal sehkendavad – mustad, haisvad, kahtlased.
Kuid see on algarvuliste tagasipöördumine, milleks pole küll otsest sundi ja mille pealt osa algarvulistest ka teenivad, ent ometi: tagasipöördumine. Tantsu tantsitakse igal õhtul, laulu ’Am Jisra’el haj! saatel. Iisrael elab. Neid sõnu hüütakse, kui on väga raske. On ka üksik, kes kohmab: jätke see Iisrael, mis see siia puutub.
„Vaevalt kuus kuud oleme siin olnud, aga rahvas on kuus aastat vanemaks jäänud,“ mõtles üks tegelasi Sara. Nukrat mõtet ei suutnud lohutada isegi esimese oma heina, värske heina lõhn. Ainus, mis lohutas, oli äkitselt veidi eemal süüdatud rõõmutuli: nende järel orgu tulnud asunikerühm oli metsikult kasvava rohu põlema pannud, et kuivendatud maa jälle üles harida.
Algarvud on matemaatika aatomid, neist ehitatakse teised arvud, kuid senini ei teata algarvude esinemise mustreid. Nii pole ka teada end algarvuks pidavate rahvaste esinemise ja kestmise mustreid ja mis olulisem – neid ei saadagi kunagi teada. See lohutu lohutus aimub Šolem Aši minimalistlikust tekstist nagu kunagi matemaatikavihkude tagakaantele trükitud ükskordühe petlik täiuslikkus.

Informaatika | News

e-riigi vabakäiguvangid

09.05.2015

Kas kohastume e-riigi vabakäiguvangideks?
Tiit Kändler
teaduskirjanik

lllllllllOlen mõnda aega mõlgutanud, et kui meil on tõepoolest e-riik, kelle riik see siis on? Millises keskkonnas elavad selle riigi kodanikud ja kuidas keskkond nendega käitub? Millegipärast ei tea, et keegi riigijuhtidest oleks neid küsimusi avalikkuses üles tõstnud. Vastupidi – e-riigi rahvast näib rõõmustavat, et Eesti sammub „Me Liidu rahvaste ja riike seas
esimeste kindlas reas!“, nagu laulis ENSV hümn, ja see on argument iseeneses: kui juba mingi e-rakendus on lastud käiku (kindlasti esimesena), siis tähendab see kindla peale, et e-jumal on näinud, et see saab meile olema hea. e-maailm on kõneldud nõnda enesestmõistetavaks ja lahtumatuks igasugustest „e-dulugudest“, et see ongi muutunud jumalaks, kelle üle arutlemine, saati siis kelles kahtlemine on hullem kui ketserlus – see näitab saamatust, tahtmatust, tagurlust, küündimatust, päästmatut, vanadust ja tagatipuks muidugi veel lihtviisilist ignorantsust. Kes ei pea oma põues skype’i, ei toida iPadi ega vii jalutama nutikäekella, süüdistagu ise ennast, et meil on nii madal tööviljakus, nii kõrge emigreerimine ja nii keskmine eluiga.
Vahel osutavad juubelid pigem millelegi, mida pole tähelegi pannud. 50 aasta eest, 19. aprillil 1965. aastal pakkus elektroonikainseneriks hakanud ameerika keemik Gordon Moore välja ühe tähelepaneku: sellest ajast, mil 1958. aastal leiutati integraallülitus ehk mikrokiip, oli inseneridel õnnestunud igal aastal kahekordistada kiibil olevate osiste, eelkõige transistoride arvu. Ta ennustas ka, et elektroonikaelementide mõõtmete vähenemine jätkub samas tempos. Vaid pool sajandit, ja mis on selle aja jooksul muutunud, pole võimalik kokku lugeda.
Kuid kui empiirilise Moore’i seaduse põhjal läheb elektroonika aastaga kaks korda pisemaks, siis peame ju selle eest millegagi maksma. Kõigepealt tuleb enesele aru anda, et Moore’i seadus ei ole nagu fundamentaalsed loodusseadused, mis kehtivad inimese käitumisest sõltumatult. Kui elektroonikatööstus jääb seisma, kaob ka Moore’i seadus. Kuid majandusseaduste survel pole see veel seisma jäänud, kuigi, mida tihedamini on pakitud transistorid, seda pisem on kiibi eluiga. Ning seda enam palgatakse tohtreid, kes nanoelektroonikal silma peal hoiavad, seda treenivad ja vigu mitte ainult et otsivad, vaid ka parandavad. Iga transistor on veidi erinev, individuaalne ja pool toote arendusajast võtab seadme usaldusväärsuse kontroll, mis toimub automatiseeritult, programmide vahendusel. Transitori headus väheneb aastas viis kuni viisteist protsenti, vananemisel on füüsilised ja keskkonnast tingitud põhjused.
Harva kohtab neid, kes teavad, mis nende arvutite sees töö käigus hoiab. Tihemini on neid, kes on kuulnud Moore’i seadusest. Gordon Moore, kellest sai 1968. aastal, lillelastest tulvil Californias, üks superfirma Intel loojaid, napsas 1965. aastal seaduse idee hoopis veidi enne ühel konverentsil kõnelnud ameerika arvutiinsenerilt ja leiutajalt Douglas Engelbartilt (1925–2013), kes siiski ei heitunud ja leiutas 1967. aastal arvutihiire.
Esimese transistori suurus oli viis sentimeetrit. Praegu on pisima toodetud transistori läbimõõt 14 nanomeetrit. Et Moore’i seadusele piir ette tuleb, on ennustatud aastaid, kuid insenerid on ikka leidnud uusi võimalusi kiipide tihendamiseks.
Elektriliin2ASiinkohal ei ole oluline leiutiste maailm, vaid see, kuidas inimene end selles tunneb. Asja uba on selles, et arvutuskiiruse suurenemise eest peame maksma seadmete eluea vähenemisega. Paradoks, mis sunnib kasutajat pidevalt tegelema mitte tööga, vaid tööriistadega. Need muutuvad üha kapriissemaks, nende tööiga lüheneb, need vajavad üha uusi ja uusi juhiseid ehk tarkavara.
Mikroelektroonika ajastu on lõppenud, oleme nanoelektroonika ajastus. See on kiire (ei jõua põhjalikult mõtelda), tilluke (kipub kaduma), ja ei püsi kaua (pole mõtet, sest kahe aasta pärast on uus ja „parem“). Kuid kas jõutakse kunagi nii kaugele, et hirmpisikeseks kokku topitud kiip vananeb enne kasutamist? Kust võtavad inimesed raha, et enesele üha kiirema tempoga uusi ja uusi e-vidinaid osta? Kas pidevast värk- ja tarkvara uuendamise vajadusest tulenev stress ei vii üle depressiooniks kalduva haiguse läve, mille muutumist eurooplaste põhihaiguseks senise südame-veresoonkonnahaiguste asemel ennustavad aju-uurijad?
„Meie ülesanne on vananemiskindlate osade loomine, kui juba areng on nõndaviisi läinud, et suund on kiiremaks ja pisemaks,“ kommenteerib akadeemik ja nanoelektroonika tervendamise eestvedaja, TTÜ arvutitehnika ja diagnostika professor Raimund Ubar, kuid lohutab: „Teadlased ei pea töötama leiutajate kõrvaltoas.“
Veekord. Üks lihtne ja väga oluline küsimus jääb: kas me saame sellega hakkama? Tootmisega küll, aga kasutamisega? Käigushoidmisega? Üha uute ja uute rakenduste, programmide loomisega? Mõistmisega? Me ei saa ju loota, et maamunal kõik eranditult oleksid itimehed? Või peame? Need, kes ei kõlba itimeheks, surevad välja?
Nüüdne Eesti praktika viitab sellele ja just nimelt sellele.
Kui mul on vaja anda elektrooniline allkiri, lähen närvi juba tunde enne. Kas programmid ühilduvad? Ega nad pole seal midagi muutnud? Kas nad tunnevad mu koodid ära? Küsida ei ole kelleltki. On vaid mingid elektroonilised juhised. Mina ei ole selles hädas üksi – sattusin hiljaaegu ühe FB sõbraküsitlusele e-allkirja kohta ja lugesin samalaadseid vastuseid. Riik on rikas, suudab ülal hoida häid IT-mehi, muuta oma programme, osta uusimaid arvuteid ja palgata karjade kaupa nõunikke. Kui ühel eelmise valitsuse promoüritusel üks minister ID-allkirjaga kaamera ees jänni jäi, hüppas talle vasakult ja paremalt abilisi kõrvale ja lõpuks pusisid allkirja alla. Eks ole – selle asemel, et teha see viie sekundiga paberil.
Kuid kui sa ei tööta kontoris, kus IT-mees võtta, vaid kodus, siis oled jännis, kui pole leidnud sõbrameest, kes hädas aitaks. Sest ametimehi pole alati võimalik palgata.
Teisalt – riigiteenused peavad olema tasuta. Tähendab, nende kättesaadavuseks hädavajalik internetiteenus samuti. Ja mingid elementaarsed seadmed samuti. Nagu ka hooldus ja konsultatsioon. Mingi aktsiisimaks ei ole tähtsuselt selle probleemiga võrreldav. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed ei ole võrdsed. Ja praegu nad kahtlemata ei ole. Kahjuks pole ükski riigiinimene sellest kõnelnud. Mis loeb alampalk või ülemmaks, kui inimesed on sünnist saati ebavõrdsed?
Arvutimaailmas talupojamõistus ei toimi. Sest see, nii nagu meid ümbritsev tehnoloogiline maailm üldse, ei ole lineaarne maailm, vaid mittelineaarne, kus lihtlabane liitmine ei anna lihtlabaseid vastuseid. Kui maailm on mittelineaarne, siis väikesed muudatused viivad suurtele muutustele lihtsa aritmeetikaga ettearvamatul moel.
Talupojamõistus tähendab, et kui ise otsustad, ise teed valmis ja ise vastutad ka. Nõnda seletas mulle talupojamõistuse seoses Ernst Öpiku fenomeniga selgelt ära akadeemik Jaan Einasto. Öpiku ajal talupojamõistus võis töötada ka tippteaduses. Kui aju välja arvata, mis geeniustel töötab äraarvamise ehk konjektuuride loomise olekus. Maailm on ammu jõudnud uude paradigmasse, uude pöördesse. On olulisi süsteeme, mis käituvad ennustamatult, kaootiliselt, ehkki põhjuslikkus säilib.
1928. aastal sündinud ameerika kirjanik ja futuroloog Alvin Toffler oli eriti populaarne oma kolmanda laine mudeliga. Esimeseks laineks nimetas ta küttide-korilaste ühiskonna vahetanud agraarrevolutsiooni, teiseks laineks 17. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani toimunud tööstusrevolutsiooni ja kolmandaks laineks postindustriaalse ühiskonna. Seda iseloomustab elustiilide mitmekesisus, tema leiutatud infoajastu, ning paljudelt autoritelt laenatud suundumused nagu globaalne küla, elektrooniline ajastu, kosmoseajastu jne. Virtuaalajastut ta siiski ette ei näinud. Ometi peetakse Tofflerit Bill Gates’i suurusjärku futuristiks. Toffleri 1970. aastal avaldatud „The Future Shock“ ja 1980. aastal avaldatud „The Third Wave“ (Tulevikušokk“ ja „Kolmas laine“) annavad mõtteainet tänaseni, kui Rooma Klubi 1960. aastate ennustused ei võtnud arvesse maailma mittelineaarsust ning Francis Fukuyama „Ajaloo lõpp“ oli lihtsalt bluff.
Kui maailm on muutumas üha keerulisemaks, kui üha enam kerkib ülesandeid, millele põhimõtteliselt ei olegi vastuseid, siis võiks ju arvata, et inimestevaheline suhtlemine tasandaks keskaegse tühjusehirmu, horror vacui vastandina tekkinud täitumishirmu. Kõik kohad on üha enam täis masinaid, ei lennujaamas, ei poodides ei tänaval saa sa läbi nendega suhtlemata ja keegi ei julge tunnistada, et hakkab kõhe. Kust saada abi? Programmid on muutunud, inimesed sulgunud arvutikastide taha; kui pangaga suhtlemine läheb tuksi, siis ütleb pank, et küsige ID-keskusest, sealt jälle, et see on panga asi. Koolis suheldakse õpetajaga pihuarvuti vahendusel ja seepeale imestatakse, kust saab hagu vägivald, kui pihuarvutist on saanud pihiarvuti. Kui mõteldakse välja uus king, siis saan ma rahumeeli vana kinga kanda, kuni see kannatab. Kui mõeldakse välja uus programm, siis ma enam vana ja minule sobivamatki kasutada ei saa, sest see e-maailmaga ei ühildu.
Kõik see on õnneks algus. Pole ime, et kultuuririigid ei julge niisama lihtsalt totaalsesse e-maailma sukelduda. See ei ole kolklus, see on puhas demokraatia alalhoiuinstinkt.
Kui suhtlemine toimub enamjaolt inimeste vahel, jääb meile ühe kitsamate erialade maailmas siiski üks lootus. Teaduse hierarhiliste süsteemide vahel on alati mingi leke, nõnda et keemik ei saa eirata füüsikat, bioloog ei saa eitada keemiat, kuid kaugemale leke ei toimi. Inimesed saavad üksteisest aru, kui nad ka ei mõista kvarkmudeleid ja tuumade struktuuri, elektroni orbiitide olemust, keemilist sidet, Van der Waalsi jõude, valkude struktuuri, raku organelle, rakkudevahelist vastasmõju, erinevate inimkeha organite füsioloogiat, keerulisi seoseid organite vahel. Inimene peab vaid üldjoontes teadma, kuidas madalam tase töötab ning mudelid, mis nõnda hierarhiliselt on rajatud, on inimesele mõistetavalt tõele lähedased ja edukad.
Miks siis ei võiks loota, et ka inimeste omavahelisi suhteid ei saaks nõnda, alamate nivoode pealt maha kirjutades, rajada. Saabki. Kuid kui vahele tuleb e-maailm, siis enam ei saa. See on küll sisuliselt masinlik, täidab käske ja puha, kuid selle reeglistik muutub mittelineaarse, kaootilise maailma kohaseks. Samalaadsete, looduse kaootiliste reeglite kohaselt toimivas savannis läks ikka hulk aega, miljoneid aastaid, et inimesest saaks valdav liik. Kas jääme selleks, pole sugugi ilmselge. Igatahes ajab mõõdutu e-maailma taevanikiitmine millegipärast hirmu nahka. Sest see unustab ära elu. Võib-olla on elu ainus ja ülim eesmärk ninapidi pihuarvutis kinni olla? Jah, tõepoolest, pihuarvuteid võivad toota robotid. Kuid kes neid parandab? Jah, iga pisema veaga saab ju ära vahetada. Kuid kes õpetab, kuidas uuega hakkama saada? Ja lõppude lõpuks – milleks pihiarvutile üleüldse on vaja inimest? Kui üks e-vidin on muutunud meiekultuuris nii keskseks, et on suunamas koolitunde ja teleprogramme, liiklust ja suhtlemist, milleks siis inimene?
Nii et olgu see soov vanamoodne, ma loodan siiski, et koidab päev, mil otsustajad mõistavad, et inimesed pole hädas mitte mingite aktsiiside ja liisidega, vaid lihtlabase inimesest nõustajate puudumisega. Veelkord: riigiteenused peavad olema tasuta. Demokraatia ei saa kehtida, kui inimesed peavad selle elementaarseks toimimiseks peale maksma enam, kui nad rahumeelse töö läbi teenivad.

Bioloogia | lugemis.vara | News

Lemmikloomade tänu: zoonoosid

05.05.2015

David Quammen, Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia, tõlkijad Karin Andersen ja Ivi Heinlaan, AS Äripäev, 2014, 637 lk

 See Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Postimehes 30. aprillil

Mäletan, et kunagi  lugesin raamatut käopoja tänust. Kes võõras pesas koorudes kõik oma pesa linnukesed välja tõukas. Polnud kes teab mis südamlik raamat. Umbes nagu Hiina muinasjutt poisikesest, kes oma rinnal ussikest soojendas, et too ei hukkuks, ja pidi  siis nägema, kuidas ussist sirgus kohutav draakon, keda meheks kasvanud poisike pidi minema mägedesse tapma. Möödunud  aastal ilmus eesti keelde tõlgituna hiidpaks, üle 600-leheküljeline raamat loomade vahendatud haigustest zoonoosidest, David Quammeni „Hüpe“. Ei oleks küllap lugema hakanudki, kui  kohe alul ei oleks leidnud peatükki Ebolast, mis tol ajal oli eriti moes. Mulle tundus, et ajakirjandus pajatab küll Ebola ohvritest, mitte aga selle olemusest. Lugesin läbi ja sain teada.

Võiks ju arvata, et parasiit ei  ole huvitatud peremeesorganismi  surmast. Kuid seda juhul, kui tal pärast paljunemist poleks kusagile pakku minna. Zoonooside, sealhulgas ebola puhul on. Reservuaarperemeest, nagu nimetatakse.

Zoonoos puhkeb seal, kus inimene on häirinud loomulikku looduslikku kooslust. Ja kus ta tagatipuks oma järge ootavat mikroobi majutavat reservuaarlooma kas puudutab või  kogunisti nahka pistab. Nii ka Ebola. Haiguse puhkemine on sel juhul kindel, nakkamine ka. Kuid  seni, kuni elatakse külade kaupa laiali, võtab haigus ette ühe küla. Miks osa inimesi ellu jääb, ei tea. Küla ammendatud, võib epideemia juhusliku inimese kaudu levida järgmisesse, põhjustades sealgi haiguspurske. Need paar-kolm kontakti ammendatud, haigus vaibub, nii nagu see on siiani teinud. Poeb reservuaarlooma tagasi ja ootab.

Ebola puhul polnud raamatu kirjutamise ajal pärsi selge, nüüd aga on, et reservuaarloomaks on tõenäoliselt nahkhiir. Nii nagu ühe haruldase hobusehaiguse puhul, mis on esimesi  tõestatult zoonootilisi  haigusi, ja sai nimeks Hendra.

Ameerika teaduskirjanik David Quammen on perfektsionistlik teaduskirjanik, kelle raamat „Dodo laul“ ilmus eesti keeles kümne aasta eest. „Hüpe“ on veel mahukam ja tundub oma 637 leheküljega üsna kohutav. Kuid kui seda võtta romaanina looduse ja inimese vahekorrast, saab lugemisest omamoodi seiklus. Hea on see, et „Hüpe“ annab vastused paljudele ajakirjanduses staarideks kirjutatud haigustele.1976. aastal  esimest korda Zaire põhjaosas Ebola jõe ääres puhkenud zoonootilise pandeemia lugu on põnev ning selle zoonoosi kandumine mööda maailma üsna seikluslik, kui õudukate terminoloogiat kasutada. Quammeni tekstist saab selgust, miks oli reservuaarperemehe – looma, kelles viirus epideemiate vahepeal ootas –, leidmine nii keeruline. Jutuks tulevad malaaria, SARS, Lyme’i tõbi,HIV-1, herpes B, C-hepatiit, viirused on erinevad …

Assisi.FranciscusReservuaarperemehed on nahkhiired, kodulinnud, sead – eelkõige nahkhiired! Epideemiate vallandamisel on alati olnud oma osa keskkonna segipaiskamisel. Ja zoonootiliste haiguste vastaste võimalike vaktsiinide väljatöötamisel on vajalik 4. bioohutustaseme labori  olemasolu (kaitseülikonnad, kolmekordsed kindad, hermeetilised uksed ja „kõike muud, mis pole turistide atraktsioonina mõeldud loomade vaatlemisel pihul eriti teostatav“), mida Eestis  ei ole – veel ühe omamüüdi purunemine.

10. aprillil 2015 andsid Manchesteri Ülikooli professor Simon Lovell ja tema kolleegid teada arvutianalüüsi tulemuse. Selle järgi ei ole Ebola 40 aastaga muutunud tapvamaks. Nüüdse epideemia suurem ohvrite arv, mis  ületab 10  000, ei ole tingitud sellest, et viirus oleks muutunud virulentsemaks, ehkki selle RNA on muteerunud, vaid peegeldab inimese suurenenud liikuvust. See tähendab, et nakatanu suremus haigusesse on jäänud samaks, kuid siiski suureks, 40 protsendi kanti. Kui viirus oleks vähem virulentne, siis poleks see ilmtingimata parem, kuna peiteaeg suureneks. Teine hiljutine, möödunud aasta detsembri  lõpu uudis pärineb Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsioonilt EMBO ning selles kinnitatakse aimdust, et ebola reservuaariks võivad olla nahkhiired. Kuid mitte need puuviljanahkhiired, mida Kagu-Guinea Meliandu elanikud süüa tavatsevad, vaid teist liiki, sabatud nahkhiired, kes pesitsevad ühes küla lähedal kasvava puu  õõnsuses,  mille läheduses lapsed mängida armastavad.

Miks nahkhiired? Üks igast neljast imetajaliigist on nahkhiir. Nende vanus: 50 miljonit aastat.

Grippi sureb aastas 250 000 inimest. On see lohutus? Puhangud saavad otsa. Keskkonda paistakse segi jätkuvalt. Nii võib eeldada, et zoonoosid ei lõpe.

Inimese kõige lähem sugulane on šimpans. Just haru, mis viib šimpansini, lahknes inimeseni viivast harust kõige hiljem. Kuid šimpans satub Eestisse vaid harukordadel. Milline on aga Eestis elavatest loomadest meie kõige lähem sugulane? Geneetikute arvates on see nahkiir.

Viimaste andmete kohaselt hakkasid imetajad lahknema umbes 120 miljonit aastat tagasi. Suur lahknemine toimus 80-60 miljoni aasta eest, ja pärast seda on elupuule tekkinud pikad-pikad harud.

Fotol loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse kuju Kataloonias Motserrati kloostris. Foto: Tiit Kändler

Telli Teadus.ee uudiskiri