10.2015 arhiiv

News | õue.onu | vaata.imet

Eestis kehtestatakse kirjaniku palk. Kriitikute klassifikatsioon

31.10.2015

Üks tondijutt käib mööda Euroopat: Eestis kehtestatakse kirjaniku palk.

Ülesanne on keerulisem, kui leida kolme keha vaba liikumise tasakaluline olek. Mida pole siiani leitud.

Esimene lemma: kirjanikud tuleb lahterdada.

Õueonule käib see hetkel üle jõu. Küll aga on ta loonud täpse kriitikute  klassifikatsiooni. Kui see aktsepteeritud, saab minna kirjanike kallale.

 Õueonu.Märts

Eesti kriitikute kriitikavaba klassifikatsioon

1.Tüvikriitik. Rein Veidemann

2.Juurkriitik. Mart Juur

3.Kultuskriitik. Marek Tamm.

4.Paradigmakriitik. Peeter Helme.

5. Sünergiakriitik. Eha Komissarov.

6. Diskursuskriitik. Hasso Krull.

7. Protagonist. Priimägi Vanem.

8. Dekonstruktivist. Priimägi Noorem.

9. Düsleksiakriitik. Remsu Vanem ja Noorem.

10. Fotograaf. Marju Lauristin.

11. Kroonik. Marju Kõivupuu.

12.Vabaliige. Jürgen Ligi.

 

Õueonu, Treppojal, 31. oktoobril 2015

Märkus: nimekiri on täielik ja lahendamisele ei kuulu.

 

 

 

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Vajame doktorikraadiga kingseppi!

25.10.2015

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus lühendatuna Eesti Ekspressis 30. septembril

 

„Kahju küll, aga mina ei taha mingeid seiklusi, tänan väga. Täna mitte. Head päeva! Aga palun tulge teed jooma, millal aga soovite! Kasvõi näiteks homme. Homme jah! Nägemiseni!“ Nii ütles kääbik Bilbo Baggins võlur Gandalfile, kui too teda seiklusesse kutsus. Nii suhtume me ka seikluslikku, loe: loovasse õppimisse. Osa meist justkui tahaks seigelda nagu Bilbos voolanud Took’ide veri, enamjagu meist aga tavaliselt aga ei söanda, nagu kohane põlistele ja endast lugupidavatele kääbikutele.

Loovaks nimetan ma mõtet ja tegevust, mis tegeleb ja tekitab midagi uut. Loovus algab indiviidist. Loovus on seotud loovutamisega: loovus on teadmine ja ehitamine. Teadmise saamiseks tuleb loovutada paralleeltegevusi. Ehitamine vajab püsivust. „Teoreetikul pole eelkõige vaja aju, vaid tagumikku,“ armastas öelda mu toakaaslane füüsik Enn Kundla. Laps on loov iseenesest. Laps on teadlane iseenesest, kuna ta avastab ja loob ümbritsevat maailma.

Lapsel on pliiats ja klotsid. Jälgin oma viieaastast sõpra, poisikest, kes ehitab maailma köögipõrandal legoklotsidest. Ta loobub kähku klotsialusest plaadist, lammutab seinad ja ehitab oma konstruktsiooni põrandale. Alusplaat kammitseb tema loovust. Majale on vaja nöörijuppe, traati, lusikad ja muud käepärast. Meenub varane poisipõlv, tuba, milles olin ehitanud puuklotsidest oma arust kõrgeima ja ilusaima torni. Oli veel üks asi tipus puudu, selle leidsin nööbikarbist. Sobis ainulaadselt. Olin täiuslikkuse üle õnnelik, vaatasin nööpi lähemalt, et uurida edu saladust ja neelasin nööbi kogemata alla. Puhkesin nutma. Ema tõttas ligi, kartis, et nööp teeb valu. Ei, see oli kurbus, et kaotasin ainuõige osakese oma idee lõpetamiseks.

Ühel hetkel loobub teiseseks kasvanud laps pliiatsitest, loobub klotsidest. Päästenööriks loovuse säilitamisel võib saada muusika õppimine või matemaatikakool või luuletamine või robotite ehitamine. Loomine on täideviimine, mitte inspiratsioon. Ideed on harva originaalsed, originaalne on nende seostamise viis ja täideviimise meelekindlus. Maailmas on lõpetamata ideid liiga palju ja enamgi.

Kõige suurem takistus lapse õpetamisel loovaks, sealhulgas teadlaseks on loovuse sobimatus kooliklassi. Harva kohtab õpetajat, kes ei väidaks, et hindab lastes loovust. Kui aga teha katseid ja uurida, kellele millise töö eest milline hinne on antud, muutub positiiv negatiiviks. Briti-ameerika tehnoloogiaguru Kevin Astoni äsja ilmunud raamatus „How to Fly a Horse. A Secret History of Creation, Invention and Discovery“ („Kuidas lennutada hobust. Loomise, leiutamise ja avastuse salajane ajalugu“) on toodud näide: 1950. aastatel uurisid kaks ameerika psühholoogi Jacob Getzels ja Philip Jackson kõrgema IQ-ga keskkooliõpilasi ja leidsid, et loovaimatel õpilastel oli suhteliselt madalam IQ. Nad olid naljakamad, mängualtimad, ennustamatumad ja tavapäratumad kui kõrge IQ-ga lapsed. Õpetajale nad ei meeldinud. Nad hindasid peaaegu alati  loovamate laste töid madalamalt keskpäraste laste omadest. Ennustamatus pole hinnatav. Nende tulemust on järgnevatel aastatel korraldatud katsed aina kinnitanud.

Istanbul.Saabas

Wilbur ja Orville Wright, mehitatud lennuki leiutanud vennad, saavutasid edu, kuna tõdesid: lendamine on nagu jalgrattasõit. Tähtis pole mitte õhkutõusmine ja lendamise kiirus, vaid tasakaal. Neile eelnenud katsetajad ei suutnud lennumasinaid õhus tasakaalustada. Nad keskendasid oma katsetused tasakaalule, leiutasid tiibade kõverdamise ja väänamise klappide abil nagu linnud tiivaservasulgedega seda teevad. Lennuk lendas mootori jõul 1903. aastal kolm sekundit, siis minut.

Wrightide vaade oli algaja vaade. Täpsemalt, teadva algaja vaade. Asjatundja, ekspert, ei mõtle nii palju kui algaja. Ta teab, et inimene lennata ei saa. Ta teab, et elekter pole millekski vajalik peale meelelahutuse. Ta teab, et ruum pole kõver. Ta teab, et osakesed ei põimu igaveseks. Kuid tulevad Wrightid, Michael Faraday, James Clerk Maxwell, Heinrich Herz, Albert Einstein, John Bell ja inimene lendab, toodab ja kasutab elektrit ning vaatleb kõverdunud ruumi, millesse laseb lahti põimunud footoneid ja kosmoselaevu.

Teadlaseks ei saa õpetada, ent mitteteadlaseks saab lapse muuta küll. See ei juhtu ülikoolis, isegi mitte gümnaasiumis, vaid lasteaias ja esimeses klassis. Kogenud õpetajad teavad, et algklassidest peale on igas klassis üks-kaks last, kes tahavad saada teadlaseks. Mida nad selle all mõtlevad, pole tähtis. Tavaliselt need ka saavad. Oluline on, kuidas säilitada teadlaseks-olemist teistel? Ilma et nad teadlaseks hakkaksid. Maailmasse algajalikult vaatamine, teadmistega võimendatud uudishimu on vajalik igal alal. Miks meil pole eriti doktorikraadiga ametnikke, firmajuhte, poliitikuid? Sest meil naeruvääristatakse doktorikraadiga kingseppi. Kuid praegune aeg vajabki doktorikraadiga kingseppi!

Tänu oma absurdsusele meil kuulsust kogunud aruanne OKK loovust ei arvesta, kuna see ise on tüüpiline näide eksperdi arvamusest, mis lülitab välja enesele mõistetamatu maailma ja seetõttu oma hermeetilisuses tragikoomiline. Kulutused haridusele kasvavad eksponentsiaalselt, vähemasti visonäär Ray Kurzweili andmetel USAs. Me peaksime liikuma pigem detsentraliseeritud haridussüsteemi poole, kasutades arvutite, aju ja mälu omadusi, arvab ta. OKK raport suunab meid möödunud sajandite poole tagasi.

Meie elu paradoks on, et keegi ei usalda Wikipediat ja kõik kasutavad seda. Kas me mäletame, et see tekkis alla 15 aasta eest? Kuid ärgem unustagem käsi! Kirjatehnikat, nokitsemist. Viieaastane poisike läheneb oma ehitustegevusele loovalt. Kord kasvate nii suureks, et tahate tagasi oma joonistuspliiatseid, mille lapsepõlve lõppedes nurka viskasite. Muusika ja kunsti kõrgtasemel õpetamine on ühiskonnale hädavajalik, ja eraldi, mitte kusagil taganurgas.

Endel Lippmaa ja Ernst Öpik alustasid oma loova mõtte rakendamisega enne kooliminekut ja algklassides, katsetasid kemikaalidega, vaatlesid teleskoobiga. Nad õppisid keskenduma.

Loova töö puhul armastatakse rõhutada kollektiivse töö tähtsust, sõltumata sellest, et oleme siirdunud kollektiviseerimisest privatiseerimisse. Töötoad on rajatud rühmatööle, isegi teadusvõistlused peavad enesestmõistetavaks, et vaid rühmatöös sünnib ideid. Ja kui rühmatöö, siis peab olema juht.

Tegelikult pole sel arvamusel vähimatki alust.  Kevin Aston toob näite 1963. aastal Minnesotas tehtud uuringutest, millest selgus, et neli eraldi töötavat inimest genereerisid 30 kuni 40 protsenti enam ideid kui neljaliikmelise rühmana töötades. Ajurünnak pigem pärsib kui edendab loovat mõtlemist, „rühmatöö“ ja „ajurünnak“  on pigem sõnakõlksud, mille abil üritusele toetusrahasid saada.

Akadeemik Lippmaa rõhutas: aeg, mis on kulutatud ebaõnnestumisele, on kulutatud hästi. Loomine on monotoonsem kui seiklus. Ent seda saab nautida. Võib-olla seepärast ongi Eestis nüüdisajal tekkinud võrratult enam maailmarändureid kui leiutajaid. Loovus on seotud ka naljaga. Tekib hirm, kui loen hirmtõsist kriitikat või aruandeid, kus puudub ootamatute seoste nali. Nõustun Astoniga: „Millegi uue leiutamine võib meid tappa, kuid mitte millegi uue leiutamine tapab kindlasti“.

Foto Tiit Kändler : Saapapuhastaja Istanbulis näeb välja emeriitprofessorina.

Telli Teadus.ee uudiskiri