02.2016 arhiiv

Antropoloogia | News | Ökoloogia | to.imetaja

Sallivuse sallivuse sallivus: looduse pale

28.02.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr2, 2016

Mured käivad hulgakesi. Kas nad siis üksteist sallivad? Rõõm ja mure kaksikvennad. Kas nad siis on meile sallivuse eeskujuks?

Puukoristaja mu akna taga kasvaval 200-aastasel männil on tegutsenud üksi ja kaksi kuus aastat järjepannu, ajast, mil maja uusehituse valmis sain. Oletan, et ta pesitseb maja tuulekastis, ja ega see või olla siis sama puukoristaja, kes praegu hommikul enne tihaseid lindude söögimajas käib ja männipuu krokodillikoort mööda pea all- või ülalpool siugleb. Küllap see mingi uue pesakonna tüüp on. Kuid ei kunagi ole siin näha olnud enamat arvu puukoristajaid. Sest puukoristaja on sallimatu teiste liigikaaslaste suhtes: tal on oma riik, reviir. Teisiti on lugu rasvatihastega: nemad küll nääklevad vahel, ent lendavad kohale pigem hulgakaupa. Ja siis saavad ka söögilauale maandunud musträsta eemale peletatud. Nemad on sallivad oma liigikaaslaste suhtes, teatava piirini küll, kuid mitte musträsta suhtes. Tapmiseks tõsi ei lähe, tagaajamiseks küll.

 

Kohatu Päike

¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

Tiit Kändler: “Kohatu Päike”, 2014

Sama lugu on huntide, ilveste ja kotkastega, igaüks on oma reviiri piires sallimatu nii oma liigikaaslaste kui jahisaagi suhtes. Jahisaak jälle omakorda ja nii edasi, bakteriteni välja.

Kust võtame siis äkitselt, et Homo sapiens peab olema salliv, kui tal neandertallasegagi just kõige paremini ei läinud, kõnelemata veel teistest Homo sapiens’i rühmadest.

Alati on tapetud ja taga aetud. Üleüldine sallivus ei ole looduses kohane, selle rakendumisel meid siin ei oleks, see on selge.

Et olen hariduselt füüsik, siis muidugimõista toob sallivuse teema mulle mällu eelkõige antroopsusprintsiibid. Need selgitavad, miks on maailm ehk universum selline, et inimene siin kenasti välja arenes ja toimetada saab. Kas meie pärast või lihtsalt juhuslikult, on muutumatud arvud, mis matemaatika ja füüsika keeles väljendavad elementaarlaengud või vähima algosakese suurust või muid olulisi arve, mis seovad looduse seadused enam-vähem ühtseks matemaatika keeles väljendatud süsteemiks, just täpselt sellised, et universum, sealhulgas päikesesüsteem saaks esineda sel ja täpselt sel kujul, et elu ja sealhulgas inimene tekkis ja evolutsioneerus.

Antroopsusprintsiibid, nimetatagu neid nõrgaks või tugevaks, pole looduse seadused, vaid takkajärele tõdemused: kui universumis oleks üks või teine oluline konstant veidi erinev, siis meid poleks. Siin pole mingit sallivust. Kui ka esinevad paralleeluniversumid, siis meietaolise eluka kohtamiseks peavad mõnes neist kehtima samad loodusseadused, mis meil.

Sallivus pole kohane, sallivuse sallivus laseb ajada omi asju ja sallivuse sallivuse sallivus on kui mitte sallimatus, siis täielik ükskõiksus ometigi. Tundub tühja kalambuurina, kuid minu jaoks seda ei ole. Kui puukoristaja sallib rasvatihaste sallivust, siis ometigi ei salli ta naid söögilaua-konkurendina, rakendades sallivuse sallivuse sallivust, et neist ette jõuda.

Kas gravitatsiooniseadus ei sallinud mind, kui ma redeleilt alla kukkudes kuus ribi murdsin? Opakas küsinus? Või äkki polegi? Meil ei jää muud üle, kui sõnastada paljud asjad antropomorfselt, igapäevaselt: gravitatsioon sallib mind, kui ehitan maja, arvestades selle sallivuse piiridega, ja minu elu, kui tegutsen neis piirides.

 

Sallivuse piirid annab looduses minu meelest kätte valitud taustsüsteem. Kui me kanname kõik olendid ja eluta objektid, alates algosakestest kuni uusimate kosmoloogiliste objektideni teljestikule, mille logaritmilises skaalas püsttelg näitab suurust sentimeetrites ja logaritmilises skaalas rõhttelg massi, siis saame paradoksaalsel moel umbes täisnurka poolitava nurgaga tõusva sirgjoone, mille keskmes leiame üles iseenese. Inimene on sellises kavalas koordinaatide süsteemis maailma kese, ja küllap aimas ka koordinaatsüsteemi leiutaja René Descartes, et võib leida sellise süsteemi, milles inimese keha on keskmes ja hing on võib-olla kolmandas mõõtmes, mille kahe vahele paigutas ta jumala. Inimese põhiline mure ei ole kunagi olnud see, kas ta sallib üht või teist inimest või rahvast või looma, vaid see, kuidas ta sallib iseenese hinge.

„Jumal seda teab,“ vastas Descartes ja teda tasub uskuda, kuna teda uskus ka Eestimaad valitsenud kuninganna Kristiina, kutsudes Descartes’i oma õpetajaks ja kaudselt suretades õpetlase oma karmide kommetega välja. Kuid eestlased välja ei surnud. Valides siin oma mõõtkava piires just paraja sallivuse või sallimatuse määra.

Läks aega mis läks, Homo sapiens leidis sallivuse määra üles, see leid on kivistunud püramiidides ja iidsete linnade varemetes, Teeba templites ja Rooma Colosseumis, Cordoba mošees ja Eesti rehielamus, Oleviste kirikus ja Kölni katedraalis, jalgpallistaadionis ja 19. sajandi Euroopa raudteejaamades.

Ühel hetkel läks sallivuse piiri tajumine sassi. Tallinna tekkisid teletorn ja Rahvusraamatukogu, salliva Kaubamaja külge sallimatu Viru keskus ja salliva Sakala keskuse asemele sallimatu Solaris, salliva skulptuuripargi asemele Kadrioru lossi taha sallimatu ja kipakas „barokk“aed.

Nüüd on sallimatutel ärimeestel kavas Käsmu sallimatu sadam, salliva Käsmu Meremuuseumi asemele. Nii nagu ei piisaks sallimatutest Vergi ja Viinistu, Lohusalu ja Pirita sadamatest, millest vaid Pirita kannab kogu sallimatuse koorma välja, olles laevukestest täitunud, teised ülbitsevad tühjana.

 

Just nimelt siit läheb tegelik piir sallivuse ja sallimatuse vahel, õige taustsüsteemi ja ebapädeva taustsüsteemi valiku vahel, mitte ainuüksi eri liikide või liigisisese sallivuse määra leidmisel. Miks võitleb keskkonnaministeerium võõrliikidega? Mis õigusega, küsin õigusega – las õitseda tuhat lille, nagu esimees Mao ütles, las need siberi karuputked ja villkäppkrabid elavad ja rikastavad meie loodust! Et suruvad maha põlisliike? Ja mis siis. Ju need peavadki kaduma. Milleks raisata raha soode taastamisele, salligem eelmiste põlvede muudatusi oma maastikes! Milleks üleüldse looduskaitse, kui puudub inimkaitse? Sest salliv inimene juba relva kätte ei võta, ei labidat karuputke, ei aiateivast röövli vastu.

Et tõin demagoogilisi kõrvutamisi? Ei toonud sugugi, see on loodus, mis oma muutumatute seadustega tundub inimese ebaproportsionaalse tegevuse taustal demagoogilisena. Looduses valitsev sallivuse sallivuse sallivus on iseenesest demagoogiline, kuna sellele ei anna külge riputada harmoonilise taustsüsteemi kaotanud inimese enese vastuolu omaenese hingega, tõelist sallimatuse häirekella.

 

 

 

News | Ökoloogia | Tehnoloogia | to.imetaja

Digiökoloogia paralleeluniversumid

26.02.2016

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr 1, 2016.a

 

 

Kes veel kahtleb, kas inimene evolutsioneerub, see mingu elektroonikapoodi. Seal müüakse inimkultuuri lahutamatuid osiseid, seega siis inimese juppe. Kui nutitelefonid leiutati, olid need eri firmadel üsna erinevad, Nüüdseks on üleüldine evolutsioon põiminuid kolm varianti kokku. Ent neid hoitakse inimese jõul ja raha pärast lahus.

 

Meie nutitelefonid on muutunud peaaegu identseteks. iPhone, Apple ja Google, mis teeb Androidi tarkvara, on kopeerinud üksteise ideid, nõnda et nutitelefonid näevad välja peaaegu samasugused, maksavad umbes sama palju, on umbes sama kiired ja oskavad umbes samu asju.

Kuid ometi püüavad Apple, Google ja Microsoft ehitada üles omaenese digitaalseid ökosüsteeme. Looduslikus ökosüsteemis on liigid omavahel elulises seoses, ja nii ka nutitelefonide maailmas. Üks nutitelefoni ökosüsteemi hulk sisaldab omavahel ühendatud tooteid ja teenuseid. Kuid niipea, kui olete otsustanud selle kasuks, olete enesele muretsenud sametkäerauad, mis lubavad teil lahkelt tegutseda oma ökosüsteemi piires, kuid teevad nii raskeks kui võimalik rivaalide ökosüsteemiga suhtlemise, saati siis sellele siirdumise.

Yahoo Tech kolumnist David Pogue kirjeldab ajakirjas Scientific American tüüpilist digitaalset ökosüsteemi [1]. See sisaldab värkvara, nii nagu looma- ja taimeriigi kehad: telefon, tahvelarvuti, sülearvuti, nutikell, TV kast. Siis on selle koostises nagu eluslooduses mälu salvestamine reaalajas nagu muusika, filmid, TV-programm, e-raamatud. Andmeid saab sünkroniseerida kalendri, raamatuviitade, märkmete, fotode abil nagu loomariigi ajudes, need hoitakse pilves, mida kujutatakse kui tasuta reaalaja kõvaketast ja lõpuks tuleb ju lõuna eest maksta, mida saab krediitkaardi asemel teha nutitelefoni või nutikella viibutamisega.

Kõik need kolm digitaalset ökosüsteemi ei ühildu: kui oled valinud ühe firma nutitelefoni, siis pead jääma sellese universumisse. Need kolm on nagu paralleeluniversumid, millest kosmoloogid spekuleerivad, kuid erinevalt kosmoloogide universumitest mis meie silma all on tekkinud ja edenevad.

 

Neil universumitel on igaühel oma looja ja ühtlasi omanik, ja tema otsustada on, kui palju lasta paralleeluniversumitel omavahel suhelda. Pogue arvab, et Apple on kõige suletum. See kirjutab äppe vaid iPadide ja iPhone’i jaoks. Apple’i kell töötab vaid iPhone’iga, Apple Map pole kasutatav Windows Phone’is või Androidis, nõnda ei saa ühest süsteemist teise ka teha Face Time’i kõnesid.

Kui teil on iPhone, saate kasutada Google’i äppe nagu kaardid ja Gmail ja Chrome, teenuseid nagu Docs, Sheets, Slides ja digitaalset salvestamist nagu raamatud, muusika ning Newsstand. Microsoft Office on saadaval iga asja puhul ekraanil.

Igal firmal kolmest on erinev äriplaan. Apple on äri, mis müüb värkvara. Mocrosoft müüb tarkvara ja Google müüb reklaame.

Asi läheb üha hullemaks. Apple ja Google müüvad tarkvara teie auto paneelile ja kodusele automaatsüsteemile, mis töötavad vaid nende nutitelefonides. Samsung edendab omaenese universumit, isegi Amazon, mis müüs vaid raamatuid, valmistab telefone, tahvelarvuteid ja TV seadmeid.

Kas vaene tarbija peab rõõmust digilakke hüppama? Võistlus edendab innovatsiooni ja kõik need teised sõnad. Digitaalsed paralleeluniversumid kalduvad muutuma üsna ühelaadseteks, ent ussiauke nende vahel pole just palju.

 

 

 

Ameerika teadusfantastika hiilgeaja kirjanik Isaac Asimov, kes nägi ette robotite valdamist ja mõtles välja robootika kolm seadust ja kirjutas ühiskonna kohta järgmiselt: „Anti-intellektualism on olnud pidev oht, mis on põimunud läbi meie poliitilise ja kultuurilise elu, toitudes valest tähelepanekust, et demokraatia tähendab, et minu ignorantsus  on täpselt sama hea kui teie teadmine.“

Kas ignorantne, teadmatu ja rumal inimene suudab valida kolmest universumist parema kui teadlik inimene? See on õieti küsinus sellest, kas digitaalne on hävitanud demokraatia.  Andmete osav tõlgendamine on digimaailmas kindlasti läinud peenemaks, nõnda et õige hõlma on raskem kinni hakata. Iga müüja kinnitab meile, et nende universum on parim, mida meil on saada. Ignoreeritakse ekspertiisi, nagu väidab 20 aastat digitaalturundusega tegelnud Andrew V. Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything.“[2] („Digitaalne hävitab kõik“.) Tekitatakse mulje, et nende toode on ainus, mis seisab maailma ja rakenduse vahel. Kuna tooted on keerulised, siis on vaja erilist tehnilist taipu, et neid võrrelda ja leida, kuidas nad oma digitaalses universumis toimivad.

Rakenduste müüa ei soovi müüki edasi  lükata vestlusega, mis aeglustaks müüki.  „Sa pead oskama autot juhtida, et mitte vastu puud sõita!“ on liigagi paljude tootemüüjate loosung.

 

Tehnikadžungel elab oma elu, loodusdžungel oma elu. Mõlemat saab vaadata kui ökosüsteemi, kus on stabiliseerunud oma toiduahelad ja mis alluvad ühtedele ning samadele loodusseadustele.  Või kuidas saakski inimene leiutada ja luua süsteemi, milles kehtivad originaalsed loodusseadused? Ses mõttes on kolme erineva firma nutitelefonidel põhinevad süsteemid pigem ökosüsteemide kui paralleeluniversumite sarnased. Kuid ühenduspraod nende vahel meenutavad ussiauke erinevate universumite vahel.

ESOF.Brahe2A

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Tycho Brahe planetaarium Kopenhaagenis paistab tagaplaanil üle järve kui viltuse katusega silinder. See on üha enam täis digieksponaate.

Foto: Tiit Kändler, 2014

Võib-olla tuleks kosmoloogidel oma hiiglaslikest teleskoopidest erinevamad ja ehk ka kavalamad teleskoobid pöörata digitaalsete universumite suunas, siis ehk saaks aimu, millised suhted võiksid valitseda paralleeluniversumite vahel.

Kui te oleksite liblikas, ämblik, geko või meritäht, mida teil oleks inimeselt õppida? Mitte midagi peale soovi olla maailmas kõige targem. Sest kõik oma eluks vajaliku on nad leiutanud miljoneid aastaid enne inimese eellaste ilmumist maamunale. Kuid ka kõige targematel teadlastel on muust elusloodusest õppida küllaga. Seda on viimastel aegadel tehtud üha usinamalt. Just seeläbi on valminud värvid, mis ei mustu, aknaklaasid, mida pole vaja pesta, lennukid, mida pole näha või siis sillad, mis ei kuku kokku.

Inimene õpib üha enam, kuidas võtta eeskuju taimede ja loomade miljonite aastate vältel välja arendatud ehitusest. See on omamoodi poeetiline. Poeesia ei peitu mitte leiutajate loodud firmade poolt teenituid miljardites, mis saadud looduse kopeerimises, vaid looduse enda leiutistel. Bioinspiratsioon ehk bioonika on uuemat sorti teadus, mis otsib, kuidas kasutada eluslooduse printsiipe, et luua selliseid asju, milleni asjade evolutsioon pole jõudnud. Kuid selleks tuleb mõista loodust uuel tasandil. Ja see tasand ei asu mitte meie peade kohal ega ole meist suurem. Loodus ehitab elu, lähtudes aatomitest ja sealt edasi molekulidest ja nõnda edasi. Nii toimub evolutsioon alt üles. Meie aga ehitame oma asju põhimõttel ülalt alla [3].

Isaac Asimov hakkas esimeste seas oma lugudes looma pahade kõrvale heatahtlike robotite kujusid. Et oma robotimaailma korrastada, lõi Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Mõtleme veidi, kas kasvõi ühes neist kolmest universumist tegutsevad seadmed järgivad neid reegleid?

Inimene on lootnud, et tuleb robot ja teeb tema eest ära tüütu töö. Et siis jääb rohkem vaba aega. Mida teha vaba ajaga, seda inimene veel otsustanud pole. Ehkki sellegi raske küsimuse lahendamiseks on püütud appi võtta roboteid ja tundub, et ühe edukamalt. Kõik kolm digitaalset ökosüsteemi või paralleeluniversumit on suuresti rakendatud meelelahutustööstuse teenisitusse. Ning need on meelelahutuse senises mõttes tundmatuseni muutnud.

 

 

1. David Pogue. The Tech Jungle. Scientific American, December 2015, p 20.

2. Andrew V. Edwards, Digital is Destroying Everything, What the Tech Giants Won’t Tell You about How Robots, Big Data, and Algorithms Are Radically Remaking Your Future, Rowman & Littlefield, 2015.

3. Tiit Kändler, Leiutised, mida ei osatud oodatagi, Ühinenud Ajakirjad AS, 2015.

Loe ka: Tiit Kändler, Digimaailm kujundab looduse evolutsiooni, Eesti Loodus, november 2015, lk 28.

aasta.pildis | Meteoroloogia | News

Esineb ainult Eestis

24.02.2016

Eesti VikerkaarRõõmsat uut iseseisva Eesti aastat! Seni, kuni saame omavahel avalikult vaielda ja vahel kikelda-kakelda, pole meie riigil häda midagi!
Pilt, mille maalisin mõne aja eest, on “Eesti Vikerkaar”.

Bioloogia | Meditsiin | mis.uudist | News

Iidseim lill oli imekaunis mürgilill

16.02.2016

MürgilillTaimeteadlased avastasid merevaigutükist kaks hästi säilinud fossiilset lille, mis õitsesid 20 – 30 miljoni  aasta eest. Need lilled kuluvad asteriidide sugukonda, mis on meile andnud kartuli, tomati, tubaka, petuunia ja kohvi. Kuid need lilled kuuluvad asteriidide mürgisesse perekonda Strychnos, mille esindajates sisaldub maailma kuulsamaid mürke strühniini ja kuraaret.

Oregoni Ülikooli professor George Poinar, kes on üks paremaid fossiilsete taimede tundjaid, kinnitab, et need lilled elasid troopilises metsas, umbes praeguse  Puerto Rico aladel. Praegu kasvab maailmas umbes 200 liiki Strychnose perekonnast.Leid vihjab, et paljud nüüdsete taimesugukondade eellased võisid elada hilise Kriidiajastu troopilistes metsades.

Rotimürgis sisalduva strühniini kirjutas kuulsaks Norman Bates ja seda kasutati  filmis „Psycho“, kuraare oli mürgiks ühes Sherlock Holmesi loos, ent väikestes annustes kasutatakse seda füüsilise ja vaimse aktiivsuse tõstmiseks.

Allikas: EurekAlert!

kole.lugu | News

Käsmu sadam: kirjade vahetus

09.02.2016

Tere, hr arhitekt Allmann!

Tänan vastuse eest. Ehkki, seda lugedes tundub, et räägime eri sadamatest.

Mina end valest eksitada ei lase. Kuure on praegu kaks, ja nende kõrgus väiksem, kui teie  ühel suurel hoonel. Selle ehitamiseks ja autoteedeks võtate maha neli  suurt kuuske, mis moodustavad Meremuuseumi  praeguse hoovi.

Alla mere äärde plaanite teha järelkärudega kolme sõiduauto pikkuste autode parkla, mis hävitab sealse loodusliku liivaranna ja lõpeb betoonseinaga.

Teie mainitud pinnasest madalam paadikuur kesk vett on madalam küll muuseumi esisest pinnasest, kuid et maa mere poole langeb, siis on see kõvasti  kõrgem merepinnast oma suure kolaka mahuga.

Seega ei  saa tõeks lugeda teie vastuväiteid ning plaan rajada selline sadam hävitab muinsuskaitselise Meremuuseumi ümbruskonna, ühes vaatega majakale ja merele.

Alternatiiviks pakutud projekt seda ei  tee, ja arvestab reaalset majanduslikku seisu. Kui selgub, et paate tuleb rohkem, saab seda ju edasi ehitada.

Seega: te olete salanud oma vastuses soovi hävitada puud ja inimlikud mõõtmed ning rajada rahaks tehtavaid öömaju või muuuks otstarbeks ehitisi, sadam on teiejärguline.

Ja veel: kuhu siis on peidetud hiiglaslik kütusemahuti, millest seletuskirjas käib jutt?

Tiit Kändler, Käsmu  mõtteomanik

¤
IMG_3824¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

 

 

 

 

 

 

 

Saatja: Indrek Allmann [mailto:indrek@pluss.ee]
Saatmisaeg: 08 February 2016 13:35
Adressaat: tiit.kandler@teadus.ee
Koopia: annes.naan@vihula.ee; min@kul.ee
Teema: Käsmu

 

Tere,

 

Mulle saadeti edasi Teie pöördumine Käsmu sadama teemadel.

Kuna usun siiralt, et olete huvitatud ka nö teise poole arvamusest, kes ehk pisut enam kavandatavaga kursis on, siis vastaksin paari reaga.

 

Piirdeaiast. Esitate väite, et jätan projektis ebaausal kombel näitamata piirdeaia. Jätan selle näitamata täiesti ausalt – detailplaneeringu eskiis sätestab üheselt (see on põhijoonisel välja toodud), et kõik piirdeaiad planeeritaval alal on keelatud. Kogu sadamaala on ette nähtud avalikuks kasutuseks. Turvalisuse kaalutlustel on lubatud sulgeda pääs ujuvkaile ja sellele kai osale, mille ääres silduvad purjekad – need kohad on põhijoonisel näidatud. Tarastamine on muutunud katkuks kõikjal Eestis. Ka Käsmus on sadama-alaga piirnevad maaomanikud kahetsusväärselt asunud takistama ligipääsu slipile. Püüame planeeringuga leida viisi kuidas ka tulevikus oleks võimalik tagada avalik pääs merele.

 

Veomasinatest. Tegemist on kohaliku tähtsusega väikesadamaga, mis on dimensioneeritud kuni 8m paatide vette ja veest välja võtmiseks. 8m on klassikaline puidust lappaja suurus, mida veetakse tavapäraselt sõiduauto haakes. Ka täna on see Käsmus nii. Arvestades sadamasse planeeritud kaikohtade arvu ja seda, et turvaline sadam pigem vähendab kui suurendab treilervedude arvu (aluse võib jätta sadamasse), siis liikluskoormuse suurenemist oodata ei ole. Kui muret teeb just nimelt suuregabariidiline transport, siis seda on võimalik piirata liikluskorralduslike vahenditega.

 

Hoonestusest. Käsmu sadama planeeritav paadikuur paikneb olemasolevate, kultuuriministeeriumile kuuluvate, täielikult amortiseerunud kuuride koha peal ja on nendega samas mahus. Sisuliselt antakse võimalus olemasolev olukord korda teha. Kalurite võrgukuurid ja sadamahoone on käesolevas eskiisis planeeritud nõlvasiseste ehitistena, mistõttu kõrguslikult jääb nende katus madalamaks kui majaka ja muuseumi ukseesine maapind. Piltlikult öeldes paiknevad suvised võrgukuurid justkui täna olemasoleva puidust terrassi all. Sadamahoone paikneb majakamäe nõlva all ja varjus. Ala dominantehitisteks jäävad olemasolevad, ajaloolised ehitised. Olulisemalt suureneb, vastavalt maaomaniku Tartu Ülikooli soovile, nendele kuuluv majake.

 

Kui huvi on tõsisem, olen valmis Teile tutvustama projektis kajastuvaid tehnilisi ning planeeringuliseid ettepanekuid. Linnapeal kuuldud legendid ei ole otsustamisel alati parimaks abimeheks.

 

Lugupidamisega

Indrek Allmann

 

 

kole.lugu | News | Ökoloogia

Käsmu sadama asi: kisub pettuseks

07.02.2016

Tiit Kändler, teaduskirjanik, Käsmu mõtteomanik

Käsmu sadama asi

 

Käsmu.Meri.MuuseumKäsmu Meremuuseumi lähedale on mind tõmmanud juba lapsest saati. Tol ajal, mil aeg-ajalt Käsmus puhkasime, ei  saanud sinna ligi, polnud muuseumigi. Oli vene piirivalve. Sellest hoolimata tajusin, et Käsmu on osake minu mõttemaailmast. Olen Käsmu üks heatahtlik omanik, nagu neid on Eestis tuhandeid, kes kordki on külastanud kasvõi siinset Viru Folki ja  teisi kontserte, aga ka mõtteüritusi ja asutuste suvepäevi.

Siis tuli uus aeg ja Aarne Vaik.

 

Vaik pole kohaliku tähtsusega nähtus, vaid  Üle-Eestiline fenomen.

Mees, kes lõi kuvaldaga maha vene väemüüri ja asutas muuseumi oma kogudest, oma kulu ja kirjaga. Selles abistasid teda vana tsaariaegse piirivalvekordoni ja selle ümbruse maade omanikud: eri  ministeeriumid, sealhulgas siseministeerium ja kultuuriministeerium.

Puhkemaja-äriks soodsale krundile on silma heidetud rohkem kui kord.

Aarne Vaik ega tema tervis pole alla andnud.

Meremuuseum on mitte ainult Käsmu ega Lahemaa, vaid Eesti eripärasemaid muuseume.

Erinevalt tagurlike ametnike arvamusest on Euroopas üha enam mõistetud kohalike muuseumide tähtsust ja jõukohasust külastajale. Selline muuseum ei koori ei raha ega aega, vaid abistab inimesi eri ettevõtmistel.

Ainult tänu Aarne Vaigule ja tema muuseumile olen mina saanud kümme aastat korraldada teadus.ee suvekoole, kus tavarahvas kohtub tippteadlastega. Suvekool on saanud riigilt Eesti Teaduse Populariseerija aunime.

 

Vaatame, kuidas Käsmu on ehitatud: elumajad ja nende krundid ei ulatu randa välja, need jätavad mereäärse kõigile vabaks. Olgu laevaehituseks või niisama patseerimiseks.

Käsmu on ses suhtes siiani jäänud harulduseks. Mererahvas pääseb mere äärde ja külla ei ole ehitatud ebaloomulikult suuri maju.

Nüüd surub MTÜ Majaka Sadam peale sadamat, mis oma suuruselt sobiks Loksale või Võsule. Olukorras, kus Loksa, Viinistu ja Lohusalu sadamais vaevu purjelaevu ja kaatreid kohtab.  Lohusalus ehitati suur sadamahoone ning muidugi ümbritseti sadam pika ja  kõrge aiaga. Samas jäeti sadamatagused iidsed paadikuurid mädanema. Mis juhtus? Restoran hingitseb vaevu. Muud rajatised lagunevad. Seda Lohusalus, kus on suvitajate tagamaad sadu kordi Käsmust enam.

Pädevad majanduslikud ennustused väidavad, et Eestis majanduslik ebavõrdsus kasvab. See tähendab, et laevaomanike arv praktiliselt ei suurene. Midagi sellist, nagu näeme Soome ja Rootsi sadamates, ei saabu Eestisse lähema poolsajandi jooksul.

Kahtlemata on seda mõistnud ka MTÜ Majaka Sadam ning lasknud enesele projekteerida Käsmu mõistes hiiglasliku territooriumiga sadama kahe hiiglasliku majaga. Mis ilmselgelt pole mitte avalikuks kasutamiseks, vaid lihtsalt väljaüürimiseks.

Seda enam, et sadam on ju  praegugi olemas, see vajab vaid veidi suurendamist ja valvemajakesega rikastamist.

Ebaausal kombel ei näita Arhitektide Liidu esimehe Indrek Allmanni büroo  Pluss projekt ära piirdeaeda. Nõnda võib selle ehitada stalinistlikul kombel kolmemeetrise tellismüürina, nagu laoti see 1950. aastatel ümber kordonihoone. Sadamasse plaanitud kütusehoidla tähendab, et mööda Käsmu kitsast tänavat hakkavad liiklema hiiglaslikud naftaautod, paatide vedamiseks aga rekkad. Samas ei ole praeguse kruusatee parandamise kohta projektis öeldud sõnagi.

Arhitekt Allmann on oma projekti teinud vastupidiselt oma valimiskõnes toodud teesidele, et arhitekt peab arvestama Eesti väiksust ja keskkonda. Ses osas astub Allmanni Käsmu sadam  ritta Vilen Künnapu ja Ain Padriku Viru keskusega Tallinnas, mis ei  jäta enese ümber liikumiseks ruumi ei jalamehe kehale, ei hingele.

Arhitektuuriajalukku võib sattuda ka nõnda, kuid Vihula vallavalitsusel ja volikogul tuleks ometi  kaaluda, millisesse ajalukku tahavad vallajuhid sattuda.

 

Kokkuvõtteks: Eesti majanduslikku ja Käsmu ehituslikku olukorda arvestades on tegu ilmselge pettusega: sadama nime all püütakse erastada soodsat mereäärset krunti.

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri