03.2016 arhiiv

News | õue.onu

Õueonu põuepäevik. Märts. 2016

19.03.2016

Õueonu põuepäevik. Märts. 2016

 

16. märts

Saabusid esimesed kevadekuulutajad, Elektrilevi arvetekontrollid Treppojale. Teatasin neile oma varsti kümne aasta pikkuse mure: kuivand mänd hakkab kukkuma nende liinile, mille postid lubasin panna oma maale, kui nad puu maha saevad. Mehed olid järjekordselt nõus. Olin õnnelik, et nad sallisid minusugust elektripagulast.

 

17. märts

Tänavuse talve eelset põuepäevikut kirjutama asudes ostsin novembris poest LED-pirni, kuna Eesti Brüsseli kuberner Hannes Rumm on Edisoni hõõgniidid ära keelanud, millest pole olnud kasu, sest neid müüakse nüüd kümme korda kallimalt. Maksin Saksamaa Osrami pirni eest peaaegu 20 eurot. Jõulude ajal hakkas pirn lõbusalt vilkuma ja täna, kui asusin kirjutama Õueonu kevade-eelset põuepäevikut, kustus ära. Rummul ja tema töökatel kolleegidel on õigus. LED-lambid vähendavad saastatust ja suurendavad EL ametnike pensionifondi, kuna ei kesta, ent see-eest maksavad.

 

18. märts

Väga huvitav Postimees. Kaks põhjapanevat kõnet otse hõrgutavast arvamusliidrite söögilauast. Kuulus seriaalinäitleja Evelin Võigemast kirjutas, kuidas vaatab enne lapse uinumist kappi, ega isa või keegi veel hullem koll pole koju tulnud. Karta pole meil midagi, ütles esseist. Mina ei karda enam ammugi, sest alati enne ööd poen ise seinakappi magama, siis on hea ja julge olla.

 

18. märts

Akadeemik Jüri Allik, hää kolleeg, tuli lagedale revolutsioonilise psüühika-avastusega. Koerad hauguvad seal, kus tuntakse võõraviha. Lahendus: tuua Eestisse miljon moslemit ja koerad enam ei haugu. Kahjuks ei publitseerinud ma oma 30 aasta tagust tähelepanekut Eestis jalgrattaga sõites: külakolgastes, kus kolgerdas vähem pätte ja vargaid, olid koerad ratturi vastu sõbralikud, mida ei saanud ütelda Harjumaa külade kohta. Soovitan Jüri Allikul lugeda Orhan Pamuki ja Salman Rushdie romaane, kus loojanguil valgub Istanbuli ning Dehli ja Pakistani linnade tänavatele hiiglaslikke kurjade koerte karju. Olen seda ise tundnud 1970. aastatel Kesk-Aasias. Ja veel. Kanadas saab haukuva koera omanik naabri kaebuse peale kuni 250 dollarit trahvi. Võib-olla tasuks Elva patrioodil Allikul proovida seda lihtsat meedet.

Märts 

19. märts

Täna saabus Postimees koju juba kell pool kaksteist. Postivedajaga sattusin juhtumisi kokku, too väljus autost nohisedes, vaatas maha, sokutas lehe kähku mu kätte ja tõmbas lesta. Olen õnnelik pagulane, peksa ei saanud.

 

19. märts

Postimees tutvustab pikalt Cambridge’i Ülikooli matemaatika uuendusprojekti: juhtiva Lynne Mc Clure’i meetodit matemaatika õpetamiseks. Idee on lihtne: iga laps otsustagu, kas tahab õppida rehkendama, ringe, kolmnurki ja ruute joonistama või arvaku, et las arvuti teeb kõik ise. „Kui õpid teistmoodi, kas ka küsimused peavad olema teistmoodi?“ küsib õpetlane. Muidugimõista. Minu rasvatihastel on näiteks lihtne küsimus: kas seemneid jätkub, enne kui rästas kohale jõuab? Tavaliselt lahendab selle küsimuse puukoristaja.

 

Aprill 2014 – märts 2016

Äsja Arhitektuurimuuseumis avatud arhitekt Vilen Künnapu kunsti seas on kahjuks ebaproportsionaalselt esindatud maailmas ainulaadne linnaehitusobjekt Viru keskus. Tabavalt skulptuuriga „Hämarik“ kaunistatud, inimsõbralike energiasammaste avastaja Künnapu ja Lilleoru inimsõbraliku filosoofiga Ain Padrikuga kahasse rajatud imetabase linnaobjekti pihta olen end selle aja jooksul ära löönud 123 korda, kokku põrganud 1541 inimesega, poriga saanud pritsitud 17 korda, pea vastu inimsõbralikult madalat vahekäiku ära löönud 18 korda ning inimsõbralikult kitsaste kõnniteede vahele surutult üle tee Hobijaama poole tormanuna jäänud autode, trammide, busside, siniste elevantide ja punaste kängurute ette … ei mäleta, küsige liikluspolitseilt. Kindel UNESCO kandidaat, mida linnavalitsus veel ootab.

 

 

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Eesti eliit võib elada singulaarsuse veerel

19.03.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändler essee ilmus täna, 19. märtsil Postimehes.

 

Kõige odavamad ja kõige tulusamad eksperimendid füüsika ajaloos on olnud mitte hirmkallid osakeste ja gravitatsioonilainete ja neutriinode püüdmise hiigelkallid teadustemplid, vaid mõne nutika inimese ajus toimunud eksperimendid. Neist kõige kuulsamad näited on Einsteini mõtteeksperimendid, milles ta kujutles end lendavat valgusosakesel või seismas kiirenevalt tõusvas või vabalt langevas liftis. „Maailma igavene mõistetamatus seisneb selle mõistetavuses,“ sõnastas Einstein Immanuel Kantist inspireerituna 1936. aastal oma kreedo.

Võib olla juhtunud, et meie vaidlused, mis paisuvad kaklusteks elu võimalikkuse üle Eestis on füüsikaliselt mõttetud.  Sest võib olla juhtunud, et need, kellega me vaielda püüame, on ammuilma sattunud singulaarsuse horisondi veerele ja nende maailm vahetab infot ülejäänud maailmaga vaid osaliselt, jättes antiteadmise enesele.

Singulaarsus on universumis mõõtmatult väike paik, kuhu koguneb mõõtmatult suur hulk ainet ja seega ka energiat.

Singulaarsus on lõpmatu kõrge ja lõpmatu kitsas joon Descartes’i koordinaatide süsteemis. Meile on teada looduslikest singulaarsustest universumi tekke ehk suure paugu aegne singulaarsus, praegusest universumist mustad augud. Looduslikud singulaarsused ei ole küll päris lõpmatu kõrged ja lõpmatu kitsad, need on seda matemaatilises lähenduses. Looduses ei ole ainet lõputult. Lõputult pole ka aega, isegi universumil mitte, ammugi siis maakeral või inimesel.

Mitte miski ei häiri teoreetilist füüsikut enam kui singulaarsus, mis tekib näiteks väljavõrranditesse. Einstein võttis sellega hädas olles kasutusele uue konstandi, tavaliselt aga kasutavad matemaatikud nn renormeerimist, mis tähendab seda, et singulaarsus unistatakse julmalt ära: normeeritakse valem ümber, nii et arvestatakse vaid selle lõplikku, mitte lõpmatut osa. On suur imede ime, et sihukese manipulatsiooni peale valemid veel looduses toimuvat üsna täpselt kirjeldavad. Võib-olla kirjeldavad nad seda üsna täpselt, kuna nagu öeldud, looduslik singulaarsus ei ole päris lõputu.

On hulk märke, mis näitavad, et Eesti ühiskonna nn eliit on sattumas singulaarsusesse või juba otsapidi sinna roninud. Seda singulaarsust võib võtta kujundlikult või sõna-sõnalt, ent seda võib võtta ka otseselt kui musta auku tormamist. Kosmoloogia kinnitab, et me võime elada väga suure musta augu veerel sellel horisondi piiril, taipamata, et miskit on puudu. Mida lähemale me musta augu südamele liigume, seda pikemaks meid tõmmatakse, kuid et singulaarsuses ei pruugi kehtida tavalised füüsikaseadused, siis nii ei pruugi ka juhtuda. Lõppude lõpuks vahetab ka must auk maailmaga informatsiooni, nagu näidanud Stephen Hawking. Seda küll ühekülgselt, kiirates ühe osa ja neelates teise, antiosa infost.

See pole uus asi, et põhiküsimus pole ei rohkem ega vähem kui kultuuri säilimises.

Seegi pole uus, et on aegu, mil põhivooluline mõtlemine ja tehnika, olgu ehituskunst või tööstus, toimivad kooskõlaliselt nagu skolastika ja gootika 13. sajandil või tööstus, tehnoloogia ja üleüldise võrdsuse ideed 18. sajandi keskel või kujutavad kunstid ja kvantmehaanika 20. sajandi alul.

Me ei ole mõtelnud sellele, et võibolla praegu, singulaarsuse tekkides, on hoopis vale loota ja püüelda sellele, et nn demokraatlikult valitud nn eliit ja ülejäänud rahvas peaks üheskoos püüdlema millegi ühise ja jõulise poole, mida saaks kokku võtta lööva ja tabava logoga, nii nagu juba teist korda Eestis püütakse. Singulaarsuse tekke ajal kaovad piirjooned, asi hägustub nagu faasiüleminekute ajal, kui sisemine struktuur on välimisest uduselt eristatud.

Singulaarsusel on oma tasemed ja tipp on alusest ideaalsel juhul lõpmatu kaugel, looduses ikkagi peaaegu et lõputult kaugel. Kogu singulaarsus peab olema täitunud, see imeb enesesse lähipiirkonnad.

Kaob mõttetuks otsida ja võidelda singulaarse korruptsiooniga. Mittesingulaarsel ajal pole võimalik, et ülikooli rektor valitakse korruptiivselt, singulaarsel ajastul on see täiesti loomul,

Kaob seos tegelike vajaduste ja tegeldavate vajaduste vahel. Pole ime, et Riigikogu ei ole aastaid tegelnud mitte millegagi, millel oleks tavainimese jaoks tõeline väärtus. Me ärgem nimetagem neid pseudoprobleemideks. Need on singulaarse eliidi probleemid: sallivus, säästev areng, kooseluseadus, süsinikukvoodid, immigratsioon. Need ei ole ega saagi olla tavakodaniku probleemid, kes veel pole pea ees singulaarsusesse tormanud.

Pole ime, et President on kinnitanud, et Eestis ei sõltu absoluutselt inimese parteilisusest tema ametipost, kui sama ajalehe samal küljel saame lugeda Gerd Kanteri väidet, et ta oleks saanud ehituskrundi, oleks ta astunud parteisse. Pole ime, et President on mind ühes kogu rahvaga süüdistanud selles, et elan veel oma mõtlemisega NSV Liidus, kui ma olen seal elanud vaid kehaliselt. Tegu on lihtsalt infoga singulaarsuse servalt, mis imekombel minuni jõudnud.

Singulaarsuse teket soodustab Eurooa Liidu seisund, milles pumbatakse raha pigem millegi taastamisele kui olemasoleva kaitsmisele. Näiteks saab tuua soode ja jõgede taastamise projektid, aga ka muinsuskaitse suundumuse, kus lagunenut taastatakse, kuid taastatut käigus hoida pole tulus.

Kust on võetud loodusseadusena kõlav väide, et digimaailm ja äpid päästavad Eesti provintsiaalsusest? Võibolla hoopis kiirendab vägisi pealesurutud üleminek virtuaalmaailma selle ägedate entusiastide sisenemist musta auku?

Singulaarsus

Miks on olulised leiutised tehtud viimati peaaegu poole sajandi eest? Praegu tundub, et inimene on pigem hädas oma arvutustehnikaga, kui jaksab välja mõtelda uusi ideid. 20 aastat digiturgu tipptasemel suunanud USA tehnoloogialiider Andrew V. Edwardsi arvates on digitaalmaailma üheks varjuküljeks, et see tõmbab enesesse suure osa loomingulisi inimesi. Kuna palgad on kõrged, tegeldakse pigem sisuliselt ebavalajalike äppide, tapamängude, virtuaalse rongiliikluse väljamõtlemisega ja idufirmade loomisega nende müümiseks kui inseneeriaga, et välja mõtelda põhimõtteliselt paremaid lennukeid, ronge või autosid. „Tehakse, mida suudetakse, mitte seda, mida me tõepoolest vajame,“ kirjutab Edwards oma raamatus „Digitali is Destroying Everything“ („Digitaal hävitab kõik.“). Väljapaistev makromajanduse teoreetik ja majandusajaloolane Robert J. Gordon on pikka aega kõnelnud, et nüüdisaegsed info- ja kommunikatsioonitehnoloogia leiutised ei saa ligilähedalegi 1870. – 1970. aastate viiele suurele leiutisele nagu elekter, linnade saneerimine, kemikaalid ja ravimid, sisepõlemismootor ja nüüdiskommunikatsioon.

Neist leiutistest lähtunud pidev majanduskasv ei ole garanteeritud igaveseks. Nüüdne on vaid kauge kaja, mis leiutiste ajastust meieni veel jõudnud on, varsti vaibub seegi. IT-revolutsiooni põhipanus muutis töökohad ja äripraktika 1990. – 2000. aastatel ja seegi on valmis. Gordon arvab, et Ameerika elanikud näevad tulevikus stagneerunud elatustaset. See suurendab ebavõrdsust ning soodustab omakorda elanikkonna vananemist.

Musta auku või vähemasti selle veerele jõudmine põhjendab, miks Eesti tipp-pliitikud, -ametnikud ja isegi -teadlased ei suuda võtta enam ühendust reaalsusega. Ja miks valdab hoiak: meie oleme juhid ja teised peavad meie eest raskema töö ära tegema. Me kõik vastutame võrdselt, nagu President oma neoleninismi kuulutab.

Selle üle ei tasu realistidel muretseda, pigem tuleb hoiduda säherduste inimestega üheskoos musta augu veerele sattumast. Samamoodi, nagu liiklusseaduse järgi imetäpselt liigeldes on varsti õnnetus käes, pole võimalik ellu jääda, järgides sõnumeid mustast august.

Üks viimase aja uurimusi on näidanud, et marihuaana toimib mitte ainult uimastavas ja uinutavas ja rahustavas võtmes. Selle pikaajaline efekt on, et keskeas väheneb inimese verbaalne mälu: ta mäletab vähem sõnu, mida ta loeb või mida talle üteldakse. Eestile omases singulaarsusest tuleks selline omadus ainult kasuks vaimsele tervisele. Tahe unustada on ju ka üks emigreerumise põhjusi Sa satud võõrasse riiki ja sealsed mured ei ole sinu mured, sa võid Eesti mustast august saabunud sõnumid vabalt unustada, sest nendega ei seo sind sinu igapäev. Musta augu veerel jalgu kõigutades on veel üks hea asi: kaob vahe vale ja tõe vahel. Kui kipub tunduma, et sulle ühe enam valetatakse, võid end lohutada, et antisõnum, see tõene, on kogusõnumist lahknenud ja musta auku kukkunud.

Hiljuti teatati, et kahe musta augu ühinemisest levinud gravitatsioonilained esmakordselt kinni püüti.  Mõtteeksperimendina neil gravilainetel ulpides võib kujutleda, et säilitad vähemasti minimaalse mõistuseraasu, mis laseb sul kodumaal oma asjatoimetustega hakkama saada.

 

 

 

 

Astronoomia | News

Gravitatsioonilained avastati mustade aukude ühinemisest

19.03.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus 10. märtsi Maalehes Järg 24. märtsil.

Täpselt 100 aastat hiljem, kui Albert Einstein ennustas gravitatsioonilained ja Karl Schwarzschild mustad augud, mõõdeti kahe musta augu ühinemisest Maale jõudnud lained. Gravitoni pole veel leitud.

 

Sõnad on mugavad vahendid, et varjutada nendega tähistatud nähtuse olemus. Põhikoolhariduse omandanud inimene teab, et gravitatsioon on külgetõmbejõud. Tavaelus piisab, et me peame gravitatsiooni all silmas Maa külgetõmmet asjadele ja olevustele. Vaid inimene on külgetõmbe üle mõtisklenud, teised olevused on selle tahes-tahtmata oma elu aluseks võtnud. Iga ahv teab, et puu otsast kukub alla, kuid alles Londonist 1665. aastal musta katku eest Linconshire’i pakku läinud 23-aastane Isaac Newton sõnastas gravitatsiooniseaduse: kõik massiga kehad tõmbavad ligi teisi massiga kehi jõuga, mis on võrdeline masside korrutisega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga. Gravitatsioon ulatub lõpmatusse!

See seadus korrastas inimese mõtlemist nõnda palju, et sai selgeks, kuidas toimib Päikesesüsteem ja kuidas universumi hiiglaslikud kehad omavahel liiguvad. Maal kinnitas Newtoni seaduse katsega kolmveerand sajandi pärast inglise füüsik Henry Cavendish, taevakehade liikumine erines Newtoni ennustatust siiski veidi. Miks erines, selle seletas ära Alberrt Einstein saja aasta eest oma üldrelatiivsusteoorias: massiga keha moonutab ruumi nagu kummikilel lebav raudkera kilet allapoole painutab. Aeg ja ruum on seotud ühtseks aegruumiks ning gravitatsioon ja inertsi põhjustav mass, mida ka Newton ennustas, on eristamatud.

 

Gravilainete teke

Siiamaani, ja kõik. Mis asi on gravitatsioon, seda ei tea me siiani. Ei teadnud 11. veebruarini kindlasti sedagi, kuidas külgetõmbejõud levib.  Tõsi, loogiline oli eeldada, et levib lainetena ja valguse kiirusega, kuid selle kinnituseks olid vaid kaudsed tõendid kahe pulsari mõõtmisest aastatel 1975–1982.

Me oletame, et ajahetkel  pärast universumi teket ehk suurt pauku, ehk nn Plancki aja hetkel olid kõik neli fundamentaalset jõudu – gravitatsioon, elektromagnetism, nõrk ja tugev tuumajõud – ühendatud üheks jõuks. Suure ühendteooria mudelit veel ei ole. Temperatuur oli hiiglaslik, kogu universum pakutud kümme miljonit miljardit pisemasse ruumi kui prooton. Seda teooriat toetab tollest ajast pärit taustkiirguse mõõtmine universumi avarustest 1965. aastal.

Seejärel toimunud ülikiire paisumise ehk inflatsiooni käigus paisus universum apelsinisuuruseks, eraldusid erinevad fundamentaaljõud ja hakkasid tekkima prootonid ning neutronid, veidi hiljem elektronid, footonid ja neutriinod.  Sekund pärast suurt pauku hakkasid tekkima lihtsamad aatomid. Maailm muutus läbipaistavaks 380 000 aastat pärast suurt pauku. Algsetest ebatasasustest ehk fluktuatsioonidest said tekkida galaktikad, neis omakorda tähed. Kui tähed said väga raskeks, tõmbusid nad kokku ja plahvatasid supernoovadena või said neist mustad augud, kust valgus välja ei pääse.

Kuna gravitatsioon on võrreldes teiste fundamentaaljõududega nii väike ja võibolla ka erakordne, ei ole seda õnnestunud siduda kvantfüüsikaga, kuigi enamuse oma elust Einstein ja tema järel paljud teoreetikud on seda teha püüdnud. Alates 1960. aastatest on üritatud gravitatsioonilaineid registreerida resonantsete massidetektoritega, ent edutult.

Ajaloo irooniana õnnestus äsjane otsene gravitatsioonilainete registreerimine põhimõtteliselt sama seadmega, millega tehti kindlaks, et valgus levib igas taustsüsteemis ühe ja sama kiirusega. Albert Michelson ja Edward Morley tegid Eiunsteini relatiivsusteooriat kinnitava katse 1887. aastal andekalt lihtsal interferomeetril.

Valgusallikast tulev valgus jagatakse poolläbipaistva peegliga kahte omavahel risti kulgevasse harru ja kummagi haru otsas on peeglid, mis valguse tagasi peegeldavad. Poolläbipaistev peegel viib kaks eri teed kulgenud valguskiirt kokku. Kui mõlema kiire teed on olnud täpselt ühepikkused, siis kohtub valguslaine hari harjaga ja signaal kahekordistub, kui vahe on pool lainepikkust, siis üks laine kustutab teise. Meetod on väga tundlik, ent vajab eriti hoolsat isoleerimist mehaanilistest müraallikatest. 1887. aastal piisas veendumiseks, et ei ole olemas eetrit, valguskire teepikkusest 11 meetrit.

 

Imeväikese pikenemise mõõtmine

Gravitatsioonilainete püüdmiseks ehitati interferomeeter, mille ühe 1,2-meetrise läbimõõduga vaakumtorust õla pikkus on neli kilomeetrit. Sealjuures varustati mõlemad õlad veel resonantse optilise õõnsuse seadmetega, mis valguse teed pikendasid. Selliseid interferomeetreid ehitati USAs teadusühenduse LIGO ehk valguse interferomeetrilise gravitatsioonilaine observatooriumi tarbeks kaks tükki: Hanfordi Washingtoni osariiki ja Livingstoni Los Angelese osariiki, mille vahel valgus liigub 7 millisekundit. See oli tähtis, et mõlema seadme signaale omavahel võrrelda ja signaali saabumise suunda arvutada. Sel meetodil on püütud gravitatsioonilaineid püüda alates 1960. aastatest Jaapanis, Saksamaal ja Itaalias. Nüüd oli aeg küps: piisavalt tundlikud detektorid võtta ja osati seadet ka vibratsioonide eest kaitsta ja footonite loomulikku haavelmüra arvesse võtta.

Graafik.ML

Valgusallikaks oli infrapunane Neodüüm:YAG laser ja seadmel veel tuhat ja üks olulist pisiasja, mis ei muuda tulemust. Mõõdeti 16 päeva 2015. aasta septembrist oktoobrini ja registreeriti interferomeetri torupikkuste muutumine.

Signaal ei saabunud oodatud kahe pulsari kokkupõrkest, vaid 1,3 miljardi valgusaasta kaugusel asuva kahe hiiglasliku, 36 ja 29 Päikese massiga musta augu ühinemisest, millest paiskusid välja kolme Päikese massiga võrdse energiaga gravitatsioonilaineid. Need tekkisid, kui miljoneid aastaid teineteise ümber pöörelnud mustad augud jõudsid kiiruseni 35 kuni 250 pööret sekundis ehk poole valgusekiiruseni. Mõõteseadmesse 14. septembril jõudnud värelused muutsid torude pikkust kujuteldamatult vähe: üks osa ühest miljardist triljonist (. Signaali sagedus suurenes alates 35 hertsist kuni 250 hertsini.

Tähestiku sunnil esimeseks sattunud Benjamin Abbott ja tema üle tuhande kaasautori LIGO kollaboratsiooni 150 liikmesorganisatsioonist kinnitavad 12. veebruaril ajakirjas Physical Review Letters avaldatud artiklis, et nende tulemuste eksimisvõimalus on 1 sündmus 203 000 aasta jooksul ning selliseid mustade aukude ühinemisi toimub universumi 1–100 valgusaasta suuruse servaga kuubis aastas üksainus.

Tunnustatud ameerika füüsik Kip Thorne California Tehnoloogiainstituudist oli 1980. aastatel üks mõõteseadme ehitamise plaanijaid ja algatajaid.  „Sel öösel, kui tulemusest teada sain, tähistasin ma saavutust naeratusega, sest ei tohtinud seda veel naisele ütelda,“ sõnas ta ajakirjale Nature. Mida toob avastus inimese maailmapildile, sellest mõtiskleme edaspidi.

Telli Teadus.ee uudiskiri