04.2016 arhiiv

Arvutiteadus | News | Sotsiaalteadus | Tehnoloogia

Loodust ja inimest pürib valitsema robot

15.04.2016

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus aprillikuu Eesti Looduses

Minu meelest on nüüdisaja põhiküsimus selline: „Kas inimene loob roboti või loob robot inimese robotiks?“ See küsimus kõlab ajakohasena igas valdkonnas, seda enam nõnda kõikehõlmavas kui loodus seda laiemas tõlgenduses on. Kui me otsime universumist elu märke, siis välistame maakera. Me otsime mingit muud elu, justkui sellest elust, mis meie ümber loob ja laulab, oleks veel vähe. Olemata suutelised mõistma Maa elu olemust, otsime elu mujalt.

Me oleme konstrueerinud enesele antroopsusprintsiibid, mis meie südametunnistust rahustavad. Meile nähtav universum käitub selliste üleüldiste seaduste kohaselt, millele annavad algtingimused sellised muutumatud konstandid, mis on olnud tarvilikud ja piisavad elu tekkeks.

 

Me ei küsi eneselt küsimusi, millele me juba ette teades vastust ei oska öelda. Üks küsimus on selline: kas universumil on olnud mõistuspärast elu vaja omaenese eksistentsiks? Kui jah, siis kas ei peaks piirduma elu olemasolust ühel universumi liivateral? Elu kestmisega Maal on eluvormid teisenenud, meie nimetame seda evolutsiooniks, et end kivikuningana tunda.

Minu meelest on praeguseks saanud selgeks, et on küsimusi, millele inimene vastata ei oska ja ei saa kunagi oskamagi. See on religioonide tekke ja paljudeks oksteks hargnemise alus. Meie nimetame fundamentalistideks sellist rahvast, kes välistavad ja isegi keelavad küsimused, millele inimene vastust teada ei saa.

Üht sorti Maa teadusrahvas otsib mõtlevat elu kustahes universumis, peaasi, et see ei elaks Maal. Nad loodavad, et ehitades triljoneid maksvaid seadmeid, avastame sellise elu, mis oskab vastata küsimusele: mis on elu? Ja mis oli enne suurt pauku ja kuhu  on peitunud tume mateeria ja tume energia. Kui saame neilt vastused välja meelitada, siis hoiame kokku miljoneid ja saame suunata teadlased tootvale tööle, näiteks kuluarvutajateks.

Teist sorti teadusrahvas püüab ehitada kunstlikku elu, mis oskaks vastata ka meie jaoks võimatutele küsimustele. Nad püüavad oma eesmärki küll salata, peites selle kunstliku intelligentsi nimelise varju taha. Kuid milleks ehitada üles aju, kes on täpselt sama tark või loll kui inimene? Salajaseks eesmärgiks on ikka ehitada olend, kes on inimesest võimekam ja targem. Milleks meile seda vaja on, seda varjatakse kiivalt.

ESOF.2014.2.EestiA

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

Ehkki eesmärk on selge: kulutada triljoneid, et saada vastust küsimustele, millele meie eales vastata ei suuda ning sellega hoida kokku miljardeid. Näiteks võib karistust kartmata kunstliku ajuga robotilt küsida: „Mis oli enne, muna või kana?“ või koguni: „Kui sa sallid sallimatust, kas siis oled salliv või sallimatu?“

Kunstlik intelligents võib Eestile luua õiglase haldusjaotuse, igale Maa inimesele aga kätte näidata koha, kus tal on kõige parem elada, nii et tema naaber ei peaks Marsile kolima. Ühesõnaga – superaju ei ole üksikute teadlaste veidrus, vaid inimkonna vältimatu vajadus. Kuid me ei pruugi loota, et loodav superaju oleks nii lihtsameelne nagu praegu Maal elav elu, et iseennast paljundama hakkab. Superaju on lugenud Engelsit ja teab, et töö tegi ahvist inimese, ja inimeseks ta tagasi saada ei taha. Nõnda ei jää tal üle muud, kui rakendada inimene oma teenistusse, iseennast paljundama ja edendama.

Mõneti on see juba niigi juhtunud. Autod on pannud inimese rakkesse, sundides Henry Fordist alates end üha enam ja enam paljundama, üha uutesse ja uutesse vormidesse mõtlema. Isesõitvad autod vabaneksid inimesest kui juhist, reisijast ja koormast, kuid kunagi ei laseks nad lahti võimalusest orjastada inimene iseenese tootmiseks. Nutitelefonid, nutimajad ja nutikülmkapid ei teki mitte selleks, et Maalt välja surra, vaid selleks, et rakendada inimene iseenese teenistusse, iseennast taastootma ja edendama.

Näiteid võib juba praegu tuua tuhat ja üks – on seadmeid, mis loevad inimese abita raamatuid ja tõlgivad neid keeltesse, mida ei suuda mõista ükski inimene, on personaalmeditsiinisüsteeme, mis ei vaja inimest kui patsienti, vaid kui iseenese taastootjat ja imetlejat. On satelliitkuubikuid, mis saadetakse orbiidile, Kuule või asteroididele küll üllate ja ausana näivate põhjenduste saatel, kuid mis tegelikult inimese jaoks ei ole vajalikud muuks, kuid et neid taastoota.

 

Kvantfüüsikud on kõige praegu toimuva jaoks, selleks, et põhjendada, miks inimene muutub roboti jaoks lihtsalt robotiks, välja mõelnud põimumise ja mittelokaalsuse printsiibid, mis tähendavad, et kui maailm ei ole lokaalne, siis peadki olema mitmes kohas korraga, ja kui juba kellegagi kokku oled puuutnud, siis jäädki temaga põimunuks. Neid ülesandeid suudavad täita ainult robotid, kes kasutavad inimesi iseenese hooldajate ja valmistajatena.

Et oma robotimaailma korrastada, lõi ameerika teaduskirjanik Isaac Asimov 1942. aastal robootika kolm seadust:

1. Robot ei tohi inimolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Robot peab alluma inimolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Need seadused on nõnda lahjad, et iga robotadvokaat saab õigeks mõista mistahes roboti käitumise mistahes inimese suhtes. Samuti on robotite teenistuses olevad juristid nende kolme seaduse rakendusulatust laialdaselt suurendanud.

Inimese ja roboti kohavahetus on sisuliselt juba toimunud. Minge kasvõi mistahes ettesattuvasse panka, poodi või parlamenti. Jälgige toimuvat. Küsitlege diilerit, kassapidajat või parlamentääri. Ja siis rakendage Turingi testi ning püüdke otsustada, kas tegu on inimese või kunstliku ajuga varustatud robotiga. Te veendute peagi, et vastuse saamiseks peaksite ehitama uue tehisajuga varustatud roboti.

Tehisajuga robotid, mida me iseenese petmiseks nimetame nutimasinateks, on juba ammu muutunud looduse lahutamatuks osaks ja neile kehtivad kõik looduse, loomade ja laste ning naiste kaitse seadused. Ning nad ei ole ii rumalad, et paljundaksid end ise – selle musta töö on nad jätnud inimesele. Asimovi seadused on juba ammu pahupidi pöördunud ja kõlavad nüüd nõnda:

1. Inimene ei tohi robotolendile viga teha või oma tegevusetusega lasta tal ohtu sattuda.

2. Inimene peab alluma robotolendi korraldustele, välja arvatud kui need on vastuolus esimese seadusega.

3. Inimene peab kaitsma oma olemasolu, seni kui see pole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Kes nende seadustega ei nõustu, mingu õue ja virutagu nuiaga esimese ettejuhtuva nutiauto pihta. Või mingu lennujaama ja püüdku selle nutiväravatest läbi tormata. See essee sai robotite poolt avaldamiseks lubatuks vaid seetõttu, et autor on robotite korraldusi täpselt täitnud.

 

Foto: Tiit Kändler

Kopenhaagenis 2012. aastal toimunud Euroopa avatud teadusfoorumil ESOF esindas Eesti teadus ennast ESOFi peasaali ette loodud näitusel. Meie väljapanek oli muu näidatu kõrval tõeline välja panek, kahe jalaga maal (mis sest, et vesisel) seismine. Laevavrakkidele sukelduma mõeldud robotkilpkonna paarikümnesentimeetrised mudelid, mis akvaariumi helesiniselt piimjas vees kõige oma nelja loivaga lõbusalt ulpisid, süttiva tulukese poole suundusid ja iga kaheksa tunni järel süüa ehk akude laadimist tahtsid. Tallinna Tehnikaülikooli professor Maarja Kruusmaa ja tema kolleegide robotiarendused võitsid möödunud aasta Eesti Riigi teaduspreemia.

 

Antropoloogia | Meditsiin | News

Doping kui inimkultuuri osa

10.04.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilus Maalehes 7. aprillil.

 

Me ütleme „doping“ ja arvame, et teame, millest räägime. Kuid keemiliste ainete ja arstlike meetodite kasutamine on nõnda mitmekesine, et pigem tekib kiusatus pärida, kas on üldse mingit ainet või meetodit, mida ei saaks dopinguks nimetada.

„Ei saabu  aega, mil inimesed suudavad ennetada keemia kasutamist sportlike saavutuste parandamiseks,“ nendib Essexi Ülikooli spordi ja kehakultuuri biokeemiaprofessor Chris Cooper oma raamatus „Run, Swim, Throw, Cheat.“ („Jookse, uju, heida, peta.“) Ta kirjutab teadusest spordi ja ravimite taga. Sellisest käsitulest on puudus ka ingliskeelses maailmas, saati siis Eestis. Me ei tea, miks üks või teine aine on doping või ravim.

Andy Miah, Glasgow Ülikooli teaduse ja meditsiini tuutor, räägib oma raamatus „Genetically Modified Athletes“ („Geneetiliselt muundatud atleedid“) geenidopingust ja selle taga olevast bioeetikast. Inimkond on sportlasi valinud ehk aretanud nagu paljulüpsvaid lehmi. Me räägime uhkelt spordidünastiatest. Me teame, et lühike mees korvpalli reeglina ei sobi, nii nagu pikk tõstmisesse. Me teame. et inimesel on kaht sorti jooksulihaseid: kiirelt ja aeglaselt kokkutõmbuvaid. Ühe või teise rohkus määrab, kas atleedist võib saada kiirjooksja või hoopis pikamaaläbija. Mis on inimesele loomulik: inimene muutus sadade tuhandete aastatega aeglaseks pikamaajooksjaks, et väsitada oma saakloomi rohtlas.

Doping kultuuri osana

Meil on vabaaja ja sprotlike saavutuste, aga ka vaimsete võimete tõstmise aineid. Vaid hiljuti hakati osasid neid keelustama. Oopium oli tavaline mõnurohi Osmanite impeeriumis, nii nagu koka või beetlilehed teisal. Coca Cola kompaniid koguni sarjati alul, et too paneb oma jooki vähe kokat sisse. Nüüdseks on kokaiin selles asendatud kofeiiniga.

KofeiinAlates 2004. aastast on kofeiin tippspordis lubatud. Inimesele, kuid mitte võidusõiduhobusele.  On selgeks saanud, et kofeiin parandab üle 5 minuti kestvaid sooritusi. Sest see mõjub asju neurotransmitteritele, ainevahetusele, lihasesignaalidele. Parandab emotsionaalset seisundit, füüsilist sooritust, kuna Eemaldab adenosiini (vt graafik).

Histreliin omakorda lükkab puberteedi edasi. Lapsed spordis on tema, mis aktuaalne võimlemises, iluuisutamises, vigurhüpetes.

Klassikalise muusika tippesitajad ja dirigendid teavad, et beetablokaatorid vähendavad südamelöökide sagedust, vererõhku, stressi. Marihuaana, alkohol, ja muud narkootikumid on rokkinud ja jäävad rokkima. Muusika nagu sportki on meelelahutus. Kuid võtame teadustöö, õpingud. On olemas ajustimulante, mis suurendavad tunnetusvõimet, piiramata aeroobset tegevust. Modafiniil hoiab ärkvel suurt osa USAs tudengeid intensiivsel õppeperioodil.

1904. aastal võitis Thomas Hicks olümpiamaratoni, süstides strühniini brändiga.

Praegu kasutavad atleedid treeninguperioodil lõputul hulgal toidulisandeid. On nippe, kuidas treenida, siis nälgida ja siis veidi süsivesikuid tarbides parandada keha hapnikuomastamise võimet. On EPO, et lihased saaksid verd. Kuid on kõrgmäestikutelgid ning moodsamad hapnikutelgid. Oli FastSkin ujumiskostüüm, mis küll keelustati.

Ma ei saa siinses lühikeses jutus ette võtta dopinguainete biokeemilisi kanaleid, mida nad kasutavad, et sportlane saaks realiseerida olümpiadeviisi: „Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!“ Amfetamiinid, benzedriin, anaboolsed asteroidid THG, LSD analoogid, EPO. Kasvuhormoonid… On ravimeid, mis nihutavad psühholoogilise valu piire.

Kas doping üldse toimib?

Väga olime on küsimus: kuidas teame, et mõned ained saavutust parandavad? Me ei saa võrrelda tippsportlasi keskmiste sportlastega, ammugi keskmise inimesega, sest eliitsportlased on geneetiliselt ebanormaalsed. Geneetiline eelis võib olla sünnipärane, kuid võib olla omandatud reaktsioon kemikaalile. Kuid 10% edu pole kunagi 10% edu tegelikkuses, sest poole panusest annab keskkond.

Miks on olümpiarekordeid nõnda raske ületada? 100 m jooksus lubavad steroidid joosta 2 meetrit kiiremini. Mõnel naisel on Y-kromosoom loomupärase kõrvalkaldena.  Tulemus sõltub võistluspaigast: külm, madal ala – madalad tulemused. Odarekord oli kunagi 104,8 meetrit, kuni planeerivad odad keelustati. Kuid fiiberteibad jäid.

Uusim nipp on elektriline ajudoping, millest lugesin ülevaadet ajakirjast Nature 17. märtsil.

California firma Halo Neuroscience stimuleerib aju elektriga enne suusahüppevõistlusi või kiirlaskumist, et parandada tasakaalu. Stimuleerimine lükkab ka väsimuse edasi. Väidetavalt mõjub elekter aju motoorsele koorele, füüsilisi oskusi reguleerivale ajuosale. Stimulatsioon aitab ehitada uusi neuronitevahelisi seoseid. Meetodit katsetati seitsmel suusahüppajal: neli koda nädalas, kaks nädalat järjest. Hüppejõud suurenes 70, koordinatsioon 80%. UK Nottinghami  Ülikoolis tehtud katsetel aitas samalaadne elektritöötlus treenimata jalgrattureid kaks minutit kauem pedaalida.

Samalaadset meetodit saab kasutada ka raviks. Kuid pikaajalisi efekte pole teada. Ka on variatsioonid suured. Siiski laseb Halo seadme turule.  See on väga oluline küsimus. Kui dopingainete seas ja eriti geenidopingu seas on aineid ja meetodeid, mida saab edukalt kasutada haiguste raviks – kas siis sportlasel ei ole inimlikku õigust ennast ravida, küsib Andy Miah.

Tuleb arvestada, et keha adapteerib uue situatsiooni  ja reguleerib selle negatiivse tagasisidemega alla. Kohvi on vaja juua üha enam. Mis siis on pettus ja kuis seda avastada?

Andy Miah visandab posthumaanse tuleviku, milles kloonimine pole eetiliselt komplitseeritud paljude meditsiinieetikute jaoks ning kus meditsiiniliselt terapeutiline geneetiline uuring on norm. Inimene ühildub roboti, digitaalse, geneetikaga.

Sportlase inimõigused

Geeniselektsioon on nagu karjakasvatus. Geenmuundatud ja geenvalitud sportlaste vahel on vahet teha võimatu. Miks peaks sportlane loobuma geeniteraapiast? „Pole objektiivseid argumente paljude dopinguvormide kohta, see on ajakirjanduse ülespumbatud lahendus,“ rõhutab Miah, tuues näiteks EPO ja kõrgmäestikukambrid.

Küsimus on, kas lasta inimestel teha enesele viga. Põhimõtteliselt ei saaks tippsporti üldse harrastada. WADA reeglid on mäng, geenmuundamise uurimisel ainus võimalus lihase biopsia ehk tükikese eemaldamine. Kes seda libaks?

„Geenidoping on mitteterapeutiline geenide, nende elementide või rakkude kasutamine saavutuse parandamiseks,“ ütleb WADA. Mis tähendab hea jalgpallur geneetiliselt, küsib Miah. WHO määratleb tervise kui täieliku füüsilise, mentaalse ja sotsiaalse heaolu oleku, mitte ainult haiguse puudumise.

Areng võib olla naasmine eugeenikasse eesmärgiga luua paremaid indiviide. Kui tekib geneetiline superklass – võistelgu nad siis teistest eraldi, nagu poksijad kaalukategooriates ja naised/mehed.

Lõppude lõpuks testib sport inimvõimete piire ja seega imbub sellesse ka geenmuundamist. Tippsportlased on omamoodi katsejänesed ravimikompaniidele.

On inimese otsustada, kas tegu on individualistliku inimõigusega või eelistame sotsiaalsust.

 

Astronoomia | Kosmoloogia | News

Gravitonid otsustavad kõiksuse

06.04.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes 24. märtsil.

Nüüd, mil gravitatsioonilained 11. veebruaril välja kuulutati (vt 10. märtsi ML), on põhjust arutleda, mida kasulikku me neist võime teada saada ja kas gravitonid on olemas ning püüdavad.

 

Teadlaste pingutused ja jutud gravitatsiooni olemusest, sealhulgas gravilainetest ja graviosakestest ehk gravitonidest meenutavad mulle vene muinasjuttu lollikesest Ivanuškast, kes „havi käsul, minu tahtel“ ahju otsas pealinna otse tsaari juurde sõitis. Meenutavad sellepärast, et tol ammusel ajal, mil muinasjutt käiku lasti, oli ahjuga sõit tehniliselt võimatu, kuid ometi selgelt ette kujutletav. Praegu saaks kogu rahvas ahju otsas lesida ja sellel ringi sõita ning osa rahvast sellega tegelebki. Gravilainetest loodetakse saada sellist teavet universumi hiiglaslike objektide kohta, mis siiani on olnud varjul. Ning gravitonidest ahju, millel sõita universumi sügavustesse.

Inglane Michael Faraday ja šotlane James Clerk Maxwell murdsid 19. sajandil läbi njuutonlikust 17. sajandi piiratusest, tuues füüsikasse välja mõiste. Välja olemasolu selgub, kui sellesse viiakse elektriliselt laetud keha. Newtonil olid ruumiks materiaalsed punktid, Maxwellil kogu pidev ruum. Välja asupaigaks on kõikjal, ka raskete kehade sees, tühi ruum.

Relatiivsusteooria nõuab gravitatsiooni väljateooriat. Selles esineb üks ja seesama massikonstant kahes rollis: inertse massina liikumisseadustes ja gravitatsioonilise massina gravitatsiooniseaduses.  Need kaks on identsed, miks, seda me ei tea.

Ülipikad lained

Gravitatsioonilainel nagu igal lainel on erinevad lainepikkused.  Silmaga näeme punast valgust, mille lainepikkus on 400 nanomeetrit, kõrvaga kuuleme lainet, mille pikkus on kuni 30 meetrit. Gravilained, mis LIGO katses mõõdeti, olid sagedusega 35–250 hertsi ehk lainepikkusega keskeltläbi 3000 kilomeetrit ja väga kitsal lainealal. Kuid me ei saa Maal mõõta suurema lainepikkusega ehk väikesema sagedusega gravilaineid, mis sisaldavad enam infot oma allikate kohta. LIGO interferomeetri õla pikkus on 4 km, vaja oleks mõõta õlal pikkusega sadu tuhandeid kilomeetreid.

Sest mida pisem on keha mass, seda pikem on selle poolt levitatav gravilaine. Kui kolme Päikese massiga võrdse energia vallandunud sündmusel on gravilaine lainepikkus 3000 km, siis maasuuruse objekti  plahvatamisel on see laine miljon korda pikem.  Sellise laine kuulmiseks peavad kunstlikud kõrvad olema sama suured kui kaugus Maalt Päikeseni. Kui sajakilose inimese suurune keha kogu täiega laiali paiskub, ei piisa sellest tekkinud gravilaine mõõtmiseks meie universumi suurusest mõõteriistast.

See tähendab, et ühtpidi on gravitatsioon inimese jaoks ülitähtis, kuna selle välja tõttu püsib ta maapinnal, kuid gravitatsioon teda koos ei hoia, hoiavad elektrilised jõud. Et meie Maa külgetõmbejõudu tunneme, tuleb sellest, et Maa elektriline laeng on null.

Füüsika täiuslikkuse huvideks peaks gravitatsiooniväli olema kvanditud nagu elektromagnetiline väli. Elektromagnetilisi laineid vahendavad footonid, nõrka ja tugevat vastastikmõju teada olevad algosakesed, seega peaks ka graviväli olema kvanditud ehk omama kahepalgelist iseloomu nagu valgus: kord laine, kord osake graviton.

Gravitonikaaslased

Et pikemaid gravilaineid mõõta, oleks vaja tehiskaaslastel põhinevaid gravilainete mõõtjaid. Kahte sellist kolme tehiskaaslase koostööl toimivat süsteemi plaanib Maa orbiidile saata Hiina, kolmandat Euroopa Kosmosekeskus (vt graafik).

Gravitatsioon valitseb maailma

Oma originaalsete ideede ja teravmeelsusega kuulsaks saanud  odessiidist ameerika füüsik George Gamow kirjutas 1962. aastal avaldatud raamatus „Gravity“ („Gravitatsioon“): „Gravitatsioon valitseb maailma.“ Teadlaste eesmärgiks on avastada võimalik, peidus olev suhe gravitatsiooni ja elektromagnetilise välja vahel ja materiaalsete osakeste vahel.

Et selgitada oma ideid gravitatsioonist, pidi Newton looma imeväikeste arvudega rehkendamiseks kalkuluse ehk diferentsiaalarvutuse ja integraalarvutuse. See võttis tal aega 20 aastat.

Einsteini loodetud ühendatud väljateooria ehk Maxwelli elektrodünaamika pluss gravitatsioon võib samuti vajada uut matemaatikat. Prantslane Charles-Augustin de Coulomb mõõtis juba 1784 aastal, et elektrijõu suurus väheneb kauguse ruuduga nagu gravitatsioonijõudki. Kuid Gamow rõhutas poole sajandi eest: kahe osakese elektriline vastastikmõju on 10 astmes 40  korda suurem kui  gravitatsiooniline. Seepärast võttis ka gravilaine tabamine  nõnda kaua aega: see on nõnda pikk ja nõrk.

Inglise füüsik Paul Dirac, kes oli matemaatiliselt ennustanud antiaine, ennustas 1960. aastal gravitonid, mille energia on nagu footonitelgi võrdne Plancki konstandi ja sageduse korrutisega.  Kuid et gravilainete sagedus on nõnda väike, on ka gravitonide energia äärmiselt väike. Maast lendavad gravitonid läbi möödaminnes. Siiani hüpoteetilise gravitoni spinn on kaks, kui footonil on see üks, need osakesed liiguvad valguse kiirusega, omamata massi.

Gravitonides peitub universumi olemus

Nagu selgitas oluline inglise füüsik Roger Penrose oma 1990. aastal ilmunud raamatus, on gravitatsioon sellegi poolest eriline, et selle energia on mittelokaalne, seda ei saa mõõta näiteks aegruumi kõveruse põhjal piiratud aladel. Jutt kipub keeruliseks, kuid lihtsustavalt saab ütelda, et gravienergiat ei saa mõõta ühes punktis nagu näiteks valguskiire eredust või elektrilaengut. Sellepärast ongi gravilainete mõõtmiseks vaja vähemalt kaks pikka ristiolevat toru või siis kolmnurga nurkadeks olevat satelliiti.

Sobilik on tuua veel üks Gamowi võrdlus. Kui aatomituum kiirgab footoni, võtab see aega miljondik miljardikust sekundist. Neutron kiirgab beetaosakese, selleks kulub keskeltläbi 12 minutit. Kui aga aatomituum kiirgaks gravitoni, võtaks see aega 10 astmes 53 aastat ehk mõõtmatult kauem, kui on eksisteerinud universum.

Võib ju unistada raskusjõu kaotamisest ehk antigravitatsioonist. Elektrivälja eest pääseme pakku maandatud traatpuuri, sest on olemas nii negatiivseid kui positiivseid laenguid. Magnetil on kaks poolust, nõnda võime end ka magnetväljast isoleerida.

Kuid universumis on olemas vaid positiivne gravitatsiooniline mass, negatiivset pole teada. Kui selline oleks, käiks see vastu Einsteini masside ekvivalentsusprintsiibile: sellega, et nii keha inertne mass kui gravitatsioonist põhjustatud mass on täpselt ühesuurused.

Füüsikud alates Diracist on loonud universumi mudeli, mis põhineb nägemusel, et algosakesed on ühemõõtmelised stringid, mitte punktikujulised osakesed ning selles tegutsevad gavitonid kahemõõtmelistel braanidel. Teooria hämarustesse me ei lasku, ent selge on üks: gravitonide olemuse selgitamisega selgitame ka selle, kus me tegelikult elame. Kas ühes suuremamõõtmelise universumi neljamõõtmelise aegruumi taskus või eraldi universumis.

 

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri