05.2016 arhiiv

Euroopa mõtleb | Folkloristika | News

Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

18.05.2016

Õueonu põuepäevik: Veneetsia ja Veneto, 2016

Fotod: Tiina Kaljundi, Tiit Kändler

 

20. aprill

Veneetsia, aprill 2016 003

Sa ei jõua kunagi Veneetsiasse ega sealt ära, ilma et lennuk Kopenhaagenis kas vahetatakse või parandatakse. Austusväärne linn. Kui otsustad Marco Polo lennujaamast sõita Veneetsiasse laeval, siis arvesta, et see laevuke on pärit aegadest enne Veneetsia vabariigi vabaduse kaotamist Napoleoni sõjas. Sa istud all trümmis ja ei näe muud, kui porist katuseakent. Ent niipea, kui oled saanud jala maha muutub kõik. See linn on loodud närvide puhkamiseks.

 ¤

¤

¤

21. aprill

Veneetsia.Vaiad

Hurm Veneetsias.
Söögipoes tõstame toidu sekka korvi kaks eri marki pudelit veini. Noormehest kassiir lööb kauba hinnad sisse, vahepeal tõstab sõna lausumata ühe veinipudeli enda taha lauakesele. Püüan aru pärida. Tema vastu, et selle veini hinda tal kassas pole. Meie vastu, et mis see meie asi on, uurigu välja. Meie taga pikk järjekord, kuna toidupoode on ses linnas normaalselt vähe. Igatahes jääme nõkoguliku karastuse läbinuna meelekindlaks ja ei lahku. Vaidlus käib viis minutit, siis läheb noormees korraks ära, tuleb tagasi ja õiendab midagi kassas ning tõstab veinipudeli meie kauba sekka tagasi. Hotellis kviitungit vaadates näeme, et saime selle pudeli tasuta!
Kes tahab oma närve puhata, sel soovitan nädalakese olla Veneetsias. Täis rahulikke, iseliikuvaid sõidukeid nimega inimesed ja veel säilinud vabalinnamentaliteeti.
Fotol: puuvaiad kanalites kõiguvad rahumeelselt mudas. Kuid ilmselgelt täidavad oma otstarbe.

 

22. aprill

Sõidame Paduasse. Kuna pole pileteid komposteerinud, kirjutatakse meile piinliku käekirjaga kuupäevad. Maandume esmalt kuulsasse kohvikusse Cafe’ Pedrocci. Kunagine hiilgus aimatav, ent hõre rahvas, seevastu tihe hinnakiri. Sätime end ülikooli ekskursiooni ajaks Padua ülikooli kesklinnas esindava „Palazzo del Po“ kassasse. 1222. aastal sai ilma. „Ei mingit fotografeerimist,“ kuuleme giidilt korduvalt. See tuletab meelde, et fotokas on töökorras.

IMG_9273

Avastame hämminguks kaks asja. Esimese auditooriumi, milles näidati tudengitele Veneetsia vabariigi loal inimese laiba lõikust ja mis avati aastal 1594. Willam Harvey avastas siin inimese vereringe, Nikolaus Kopernik sai kahe aasta vältel 1501–1503 rahus meditsiini õppida, eemal Poola/Preisi tülidest ja vaimuliku- ning asehaldurikohustest. Pildistan vapustavat kateedrit. See poel veel kõik. Galileo õpetas siin 1592–1610 „kõige õnnelikumad aastat oma elus“.  Kõmu Koperniku õpetusest oli levinud, kuigi kaval Kopernik ei tahtnud pahandusi ja avaldas oma raamatu, mille trükivarianti nägi oma surivoodil 1543. aastal.

IMG_9268

Tõeline hitt – Galieo kateeder, mille ta slaski kokku lüüa, et lüheldase inimesena tõusta üle tudengite peade, „Palazzo del Po“ ehk härja maja nimelise kõrtsi juurdeehitusena valminud peaauditooriumisse. Loomulk. Ent see klopsiti kokku umbes nagu seasululaudadest, hööveldamata, viimistlemata.

Asume otsima botaanikaaeda, Orto Botanico di Padova, maailma vanimat siiani ühes ja samas paigas, alates 1545. aastast tegutsevat akadeemilist botaanikaaeda. Kardilt lihtne, linnast keeruline leida. Keegi küsitletutest ei tea. Veidi enne riiduminekut leiame ometi linnamajade vahelt sissepääsu – viis minutit enne sugemist. Siia tasus tulla. Nagu surnuaed – korrapärased peenrad. Metallvõreaiad.

IMG_9296

Ja ringjas müür, mille lõunaosas torn, tornikeses kasvamas 1585. aastal istutatud palm, „Goethe palm“, kuna poeet kirjutas sellest oma essees “Geschichte meines botanisches Studiums” 1786–1788.aasta Itaalia reisi päevikus. Goethe valmistus selleks reisiks pool sajandit. Ja jõudis pärast tuhat aastat kestnud ning 1796. aastal sõltumatuse kaotanud Veneetsia sõltumatu vabariigi lõppu.

 

23. aprill

Otsin üles hotelli, milles peatusin aastal 1999, ühe omamoodi absurdse seminari rahastatuna. Et kuidas kanamunades kasvatada arstirohtusid. See asub seljaga Rooma väljakul, raudteejaama ja autobussiplatsi poole.

IMG_9228

Leian üles müürile toetuva kivikioski, kust ostsin toona, mil nägin Veneetsiat vaid veebruariöödel ja kus jõudsin segamatult ära eksida, käsitsimaalitud küünlajala. Nüüd istub siin toonase noormehe asemel soliidne vanahärra. Küünlajalg on saadaval, isegi veidi suurem. Kas on ta nii kiiresti vananenud? Meile antakse meie Tintoretto hotellis hommikuti keedetud kanamuna. Seosetud seosed seovad.

 

24. aprill

1949. aastal Veneetsias Suure kanali ääres paiknVeneetsia, aprill 2016 155ev kunstikoguja ja –metseeni Peggy Guggenheimi muuseum. Toetun imekitsale söögilauale, mille taga tagasihoidlikud toolid. Laud võbiseb. Hirmunud valvur ei ulge mind isegi rünnata, ent selge, et teen minekut. Oleksin peaaegu lõhkunud Peggy Guggenheimi laua, mille taga on selle kitsidest nautinud Picasso ja Ernst, Braque ja Kandinsky, Chagall ja Malevich, de Chirico ja Dali, Magritte ja Marini, Pollock ja kes veel kõik. Läks veel hästi, Gallerie Dell’Accademia oma Tintoretto ja Canalettoga sai nähtud sündsamalt.

 

25. aprill

Istume Grand Canali äärde restoranilaua taha. Tahaks vee tõelist risottot. Saamegi. Ja punast majaveini. Jään laua taha joonistama maju ja silda, mis paistab kätte üle vee. Joon veini. Kuni tuleb veneetslanna, õige võimukas, ja kärutab mind laua äärest minema. Reserveto! Silti ometi pole, et tuhande-aastasele jõule tuleb vastu panna. Vihma tibutab, istun tänavauurdes seisvale toolile, sealtki juhatatakse mind edasi. Siis lähen, seisan restorani sees, seina äärde püstlauakese ette. Näen oma ees silti Reservato. Pistan sildi tasku.

Veneetsia, aprill 2016 113

Joon rahulikult veiniklaasi tühjaks. Pilt jääbki koloreerimata. See ehk ongi veneetslaste omamoodi uhkus ja jäärapäisus, mille eest hoiatas inglane Peter Ackroyd 2009. aastal oma raamatus „Venice: Pure City“ („Veneetis. Puhas linn“). Jah, meil ei olnud poolt aastat, võtsime vaid kolm kuud, et Veneetsiasse valmistuda.

Läheme ja jalutame platsile, mida ümbritses alates 1916. aastast getto, esimene maailmas. 500 aastat Veneetis getot: paika, mille väravad tagusid eest Napoleoni sõdalased, ent ei unustanud itaalia fašistid.

¤

¤

26. aprill

Veneetsia, aprill 2016 036

Lahkume oma Tintoretto hotellist. Via Nouvo jääb meist tegutsema. On Vabariigi aastapäev. Lippe kandvad inimesed liiguvad Markuse platsi poole. Või oli see eile? Marco Polo lennuväljal parandatakse veel meie SAS lennukit. Kipuks tagasi Markuse väljakule, börsihone ette, hiiglaslikule laudadeplatsile, ihuüksi, kuulama härrasmeeste jazzbandi, seljaga Õhkamiste Silla poole, mis suundus Doodžide paleest vangikongi – et karistada Veneetsia kodanikku, kes oli suhelnud 18. sajandil alanud turismi esindajaga. Võib-olla isegi Goethega. Reservato.

 

 

 

 

Antropoloogia | News

Kes kaitseks inimest?

18.05.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus maikuuu Eesti Looduses

Kui te lähete kaubamajja ja riivate seal riiulil sadade seas seisvat klaasist anumaga kohvimasinat, nii et see põrandal puruneb, või kui komistate riiuliserva otsa ja kukkudes on luud-kondid murrate, mis te arvate, kumb sündmus tekitab poepidajas tulisema reaktsiooni? Kummal juhul jõutakse varem kohale ja teiega suhtlema asutakse?

Muidugimõista kalli poekauba rikkumise puhul.

Kui riik ehitab läbi riigi raudtee, mis te arvate, millest peetakse trassi kulgemise detailide puhul rohkem lugu – kas inimese elumajast või kaitsealuse konna elulombist? Muidugi konna omast.

 

Kuidas on nõnda juhtunud, et loodusteadlik rahvas peab küll inimest looduse osaks ja kuulutab, et inimene ei saa olla looduse peremees, vaid peab elama sellega harmoonias, kuid kui tuleb teha valik, kas lõigata maantee läbi kunagi ammu kehtestatud looduskaitseala või kaua varem rajatud põlistalu maade, langeb valik põlistalu hävitamise suunas?

Eesti looduskaitseseaduse põhimõtted töötas välja Teodor Lippmaa, kuid kui Peeter Päts oli määratud valdkonna ülemuseks, kaldus kaalukauss kodumaise turismi arendamise, mitte looduse kaitsmise poole. Teodor Lippmaa taandus. Järgnevad sõja-aastad näitasid, et maailm vajab tegelikult inimese kaitsmist enam, kui teiste liikide kaitsmist.

3..Pitka.HernehirmutisA

Et rass on kuulutatud ebakorrektseks sõnaks, siis lähtun tõsiasjast, et nii nagu loomaliigil on oma alamliigid, on ka Homo sapiensil oma alamliigid oma fenotüüpide ja keeltega. Ning kuigi nüüdismaailmas ei tundu inimene liigina olevat ohus – arvukus kasvab jõudsalt –, siis alamliigiti on väljasuremise ohud ometi olemas.

Eesti alamliik on väljasuremise ohus, see on selge. Kes võtaks vastu selle alamliigikese kaitse ja õiguste seaduse, et ma saaksin end tunda võrdväärsena musta toonekure ja kärnkonnaga?

Üldisemalt rääkides pidagem silmas asjaolu, et siiani pole universumist avastatud ühtki märki elust, kõnelemata mõistusega elust. Ja et meenutada ameerika teaduskirjanikku Carl Saganit, siis meenutan tema tõestus selle kohta, et Maad ei ole külastanud arukad olendid: vastasel juhul oleks teleprogrammid kinni pandud.

Ameerika astronoom Frank Drake tuletas 1961. aastal maaväliste tsivilisatsioonide esinemise tõenäosuse. Itaalia füüsik Enrico Fermi aga juhatas tähelepanu, et vaatamata suhteliselt suurele tõenäosusele ei ole nende tsivilisatsioonide peast ei jalast märki. NASA ja ESA saavad oma programmidesse elu otsingud sisse kirjutades neid ehk libedamalt rahastada, kuid tulemust ei ole. Nüüdseks, pool sajandit pärast hurraaoptimismi, on vastus küsimusele, kas Maa on eriline või tavaline planeet Universumis, kaldumas erilisuse poole.

Kas siis Koperniku ja Bruno ja Galileo revolutsioonilised ning vahel traagiliselt lõppenud teooriad on valed? Muidugimõista mitte, ent kui astronoom Erik Zackrisson ja tema Uppsala Ülikooli kolleegid arvutisimulatsiooniga oma universumi lõid, kuhu nad kandsid seni leitud ja tõenäoliselt olemas olevad maalaadsed eksoplaneedid, seejärel rakendasid oma mudelile kosmoloogilisi seaduseid, nii nagu me neid tunneme, siis jõudsid nad järeldusele, et Maa on Koperniku printsiibi väike rikkuja.

 

Tõenäoliselt esineb universumis 700 kvintiljonit tahket eksoplaneeti. Ent enamik neist on tohutult erinevad Maast. Nende planeetide keskmine eluiga on Maa omast tuduvalt suurem. Seega, kui mõistusliku elu teke on määratud loodusseaduste vääramatusega, siis peaks ju sellist elu olema ammuilma enne maist elu universumis tohutul määral. Kuid Maa püsib vapralt Kopernikuse printsiibi rikkujana.

Olgu intelligentne elu nii haruldane kui tahes, inimolendi ja inimese alamliigi elu on haruldane igatahes. Inimene peabki rongist maha jääma, selleks ta rongi leiutas. Kuid ühiskond peab oma rongiliikluse nõnda edendama, et tuleb järgmine, kuhu peale astud. Minu meelest on asi Eestis EL seadustiku tõttu kaldunud kõvasti inimese kahjuks. Meil on soid, nii et tapab, kuid neid tuleb taastada. Kas pole see sama, mis jõgede voolu pöörata? Ja pöörataksegi, ehitades nn kalaojasid kui loomaallmaakäike. Kuid vesi on vesi, ja kunstlikud rajatised sellele vastu ei pea, kõnelemata sellest, et me ei tea, kas kuivendatud soost üldse soo saabki. Ja milleks – kui meil on kümneid tuhandeid praktiliselt nälgivaid lapsi? Eestis, meie enese silme all?

Meil on sellised toredad asjad nagu looduses liikumise reeglid. „Kõige olulisem on meeles pidada, et looduses tuleb käituda vastutustundlikult ja mõistlikult. Kindlasti ei või häirida linde ja loomi ning kahjustada nende elupaiku, häirida kodurahu ja kahjustada omandit, vigastada puid ja põõsaid ning saastada ja prügistada.“ Tore on, kuid ilma loomi ja linde häirimata ei ole võimalik mul isegi oma õuel liikuda.

1.Ambla.EramaaväravA

„Peamine on meeles pidada seda, et võõral maatükil võib viibida üksnes omaniku loal.“ Iga maatükk on minu jaoks võõras, kui see mu õu ei ole. Kuidas ma ometi kord poodi pääseks?

„Kui matkates tuleb aga vastu silt “Eramaa”, siis tuleb kindlasti maaomanikult maal viibimiseks küsida luba või valida teine marsruut.“ Kui aga pöörad end ümber ja näed, et ka selja taga on sama silt – kas peadki siiasamasse maha surema? Sellisesse olukorda olen sattunud enam kui korra.

Milleks ma need tobedad näited tõid? Et tõestada: meie seadused ei ole tehtud inimese jaoks. Need on mõistetamatud ja nende järgi pole võimalik igal elujuhtumil elada. Ühele seaduse tegijale Riigikogus ent makstakse sama palju kui Eesti keskmise küla elanikele kokku, enam kui autofirma Tesla juhile, kas teate. Siin ongi asja uba. Meie poliitikud ja ametnikud on loonud enesele mingi teise alamliigi, millesse mina ei kuulu. Nad on langenud musta auku, nõnda et nad ei tea, mis sellest väljaspool toimub.

 

Selle asemel, et kaitsta ja hooldada olemasolevat loodust oma soode-rabade, jõgede-tammide ja teede-radadega tegeldakse asjadega, mis ei paranda lõppkokkuvõttes ei meie inimalamliigi ega ka loomade elu. Sest Brüssel ei toeta inimese elu kestmist, vaid soode taastamist, tammide õhkulaskmist, loodussõbralike ja odavate lambipirnide keelustamist ning loodust täiesti tühisel määral ohustavate kilekotikeste ärakaotamist.

Brüssel ja Eesti ametnikud oskavad täpselt ütelda, mitu inimest sureb aastas, kui meil inimesed ahjusid puudega kütavad (sest puudega kütmine parteisid rahastavaid ärimehi palju ei rikasta). Kuid kes arvutaks välja, mitu inimest sureb aastas meie ametnike väljamunetud ogarate ja täitmatute seaduste ning parteide huvides minusugust inimalamliiki lõhestavate katkematute kõnede, kirjade, reeglite tõttu?

2.Ambla.Kirikuaia värav2A

Ameeria ulmekirjanik Isaac Asimov mõtles välja robotite kolm seadust, et robot oleks tõhus ja inimesele liiga ei teeks. Enne veel, kui osa meist muutuvad robotiteks väljamõeldud digimaailmas, tuleb välja töötada inimkaitseseadus ja see meie riigi prioriteediks kuulutada. Sellest, mitte raha lugemisest, peavad lähtuma kõik teised seadused ja teod, alates avalikust transpordist kuni õpetamiseni välja.

 

Fotod: Tiit Kändler, allkirjad:

1.Vao lähistel, pagulaskeskuse ja Pitka maja säilinud vundamendi vahel on tõeline inimhirmutis. Kuidas seda tõlgendada?

2.Mõistatus Ambla lähistel.  Kas ma ei tohi metsa minna või sealt väljuda?

2.Ambla kirikaia jalgvärav näitab inimese proportsioone.

 

 

 

 

Antropoloogia | News | Tehnoloogia

Kiviaja pihukirves muutis inimaju

18.05.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus Maalehes 5. mail

 

Kas tööriistade valmistamine edendas inimese evolutsiooni või arenes inimene omasoodu? Seda püüavad teadlased selgitada praktiliselt, valmistades pihukirveid ja mõõtes töö järel oma aju.

 

Neile, kes koolihariduse said nõukogude ajal, on ajudesse kinnistunud meem: „Töö tegi ahvist inimese“. Freidrich Engels oli muidugi omamoodi humorist, kes varustas Karl Marxi õllega ja vastutasuks populariseeris sõbra kirjutisi. Vladimir Lenin kasutas seda lööklauset töölisklassi ergutamiseks. Evolutsiooniteooria on olnud ja on siiani poliitiline teadus. Tõsi on see, et inimesel ja ahvil oli ühine eellane. Geneetik Marti Viikmaa on usutluses Eesti Loodusele 2009. aastal tabavalt ütelnud: „Kuulus Engelsi lause „Töö tegi ahvist inimese“ ei tulene darvinlikust evolutsiooniteooriast. Töö tegi inimese samavõrra nagu lendamine tegi linnu või seedimine tegi seedekulgla. Säärased funktsioonid on pigem loodusliku valiku rakenduspunktid, mitte evolutsioonitegurid.“

Briti antropoloog Kenneth Oakley kirjutas 70 aasta eest, 150 aastat pärast Engelsit,  mõjuka raamatu „Man the Tool-maker“ („Tööriistameister inimene“), kus ta tõestas, et tööriistade valmistamine oli inimese evolutsiooni suunamise põhiline bioloogiline iseloomustaja. Kuid imekombel sattus see idee põlu alla, näiteks üheks argumendiks, et tööriistu kasutavad ja valmistavad ka varesed, ahvid ja delfiinid.

 

Uus vaade õppimisele

Kuid see idee tundub olevat surematu. „Oluline on, milliseid tööriistu me teeme ja kuidas me neid tegema õpime,“ kirjutab Emory Ülikooli antropoloogiaprofessor Dietrich Stout ajakirja Scientific American aprillinumbris. Primaatide seas on oluline õppeviis imiteerimine, seda valdab eriti hästi inimlaps. Kuid inimkeele teke ja areng võis tööriistavalmistamisele oluliselt kaasa aidata, oletab Stout. Siin on ta originaalne – seni on keele teket seotud jahipidamise kollektiivse iseloomuga või rituaalidega.

Kuid jutt on see iva, praktika aga kooruke ja nüüdseks on eksperimentaalne arheoloogia edenenud nõnda kaugele, et korraldatakse üsna massilisi katseid ja kursusi eri kiviaja tööriistade valmistamiseks. Nende kiviaja kommete taastamise põhjuseks ei ole soov elada terviskumalt, nagu paleodieedi propagandistidel, vaid teadlasele omane kalduvus uurida, mis tegelikult toimub inimese ajuga, kui ta asub valmistama kiviaja tööriista.

Pihukirves.Eesti

Katsevahendiks on inimkonna esimesi ja geniaalsemaid leiutisi – ränikivist pihukirves. Seda ka kiilu ja odaotsana toimivat riista osati valmistada juba 2,6 miljoni aasta eest Aafrikas Olduvais. 1,7 miljoni aasta eest tehnika muutus ning Inglismaalt Boxgrove’ist leitud 500 000 aastased tööriistad on juba üsna elegantsed.

Emory Ülikooli õpperühmades õpib instruktori abil üliõpilane pihukirve ränikivist  liisthaaval välja toksima umbes saja tunniga. Ilma õpetajata kulub 300 tundi. Nii et pihukirve valmistamise õppimiseks kulub umbes sama palju aega kui mingi kõrgkoolieriala aastakursuse õppimiseks. Tudengitele tehakse kursuse käigus korduvalt ajust magnetresonantskuvamise (MRI) pildid, et näha, kas tööriista valmistamise võimekusega muutus aju struktuur nagu plaanimise võime ja lühimälu. Teise võimalusena kasutati ajukuvamise tehnikat, mis põhineb positronide kiirgumisel ja kannab lühinimetust PET. Ainus, mida kindlalt teada saadi, oli, et pihukirve valmistamine on väga raske töö. Kuid miks? Osa teadlasi arvab, et see vajab abstraktset mõtlemist, lõpptulemuse kujutlemist, kuid Stout sellega ei nõustu. Kõige raskem on ikka tegelik valmistamine. Tuleb valida õiged tööriistad pehmete nagu loomasarved ja kõvemate nagu ränikivitükid seast. Löök peab olema millimeetri täpsusega ja kindla tugevusega.

 

Meisterdamise tähtsus

Nõnda võrreldi kahte kiviaja tehnikat, 2,6 miljoni aasta vanust hominiinide  Olduvai ning 200 000 aasta vanust inimeste tehnikat. Kui katsealused olid tabanud, kuidas ränikivist laaste välja lüüa, muutus nende aju tagaosas asuva visuaalse ajukoore aktiivsus. Hilisemad, viimistletud  pihukirved nõudsid juba arukat plaanimist. See avaldus prefrontaalse ajukoore piirkonnas, mis vastutab tunnetusliku kontrolli eest erinevate ülesannete vaheldumisel.

Tulemusena leiti, et võime õppida keerukaid füüsilisi oskusi oli Oldovai aegade tehnoloogilisel evolutsioonil oluline, ent 200 000 aasta eest vajas inimene juba suuremat tunnetuslikku kontrolli, mida juhib prefrontaalne ajukoor. Seda järeldust toetavad ka fossiilileiud, mis näitavad, et aju suurenes kiiremini just tollel, hilisemal ajajärgul. Jääb tüüpiline muna ja kana probleem: kas ajumaht suurenes tänu tööriistade valmistamisele või suurenesid oskused tänu aju suurenemisele.

Ajumuutused

Uus ajukuvamise tehnika, difusiooni tensorkuvamine ehk DTI võimaldab teadlastel kaardistada aju valge aine kiudude võrgustikku, mis tegutseb kui aju traadistik. Oletati, et pihukirve valmistamisoskuse omandamine muudab seda võrgustikku. Selgus, et suurenenud oskused pihukirve valmistamisel parandasid ühendust samade ajukoore esiosa ja tagaosade vahel, nagu olid näidanud eelnevad PET ja MRI mõõtmised. Mida enam katsealune harjutas, seda paremaks muutus ühendus.

Aju muudatused ehk plastilisus näitab evolutsioonilise muudatuse võimalust, mida teadlased nimetavad fenotüüpiliseks kohastumiseks.  Siin ei tasu ajuga ja selle uurimistehnikatega seotud teaduslikest nimetustest end eriti häirida lasta. Pole vaja täpselt teada ajukoore paikkondade või uurimistehnikate nimetusi ja olemust, oluline on see, et kasutades ülikeerulist ja väga aeganõudvat metoodikat said teadlased kindla tõe: tööriistade valmistamine võis muuta inimese aju läbi tuntud evolutsioonikäikude.

Nüüd oli huvitav vaadata meie lähimat sugulast šimpansi. Selgus see, mida oli arvata: tööriista valmistamine muudab inimese aju võrgustikku enam kui šimpansil. Mis tähendab, et töö ahvist inimest ei tee, küll aga tegi töö inimese homo sapiensi paari miljoni aasta tagusest, nüüdseks väljasurnud  eellasest.

Lisaks motivatsioonile nagu tühi kõht on vaja veel enesekontrolli. See näitab, miks inimene on ikka parem leiutaja kui vares või šimpans. Eelnev jutt on huvitav niigi, kuid pakub kindla toe näiteks lapse õpetamisel. Ükski loomaliik maamunal ei ole nii hea imiteerija kui inimlaps või täiskasvanu – seda on tõestanud Šotimaa St. Andrewsi Ülikooli teadlane Andrew Whiten ja paljud teised.

Kuid ainuüksi imiteerimisega välja ei mängi – näiteks malet selgeks ei õpi, vahi mängu pealt, kaua suudad. Teadmise levikul on oluline ka keel, nagu näitas California Ülikooli teadlane Thomas Morgan. On hakatud arvama, et inimkeel võis areneda ka tööriistavalmistamise õppetöö edendamiseks. 19. sajandi antropoloogi Paul Broccca avastatud ajupiirkond, Brocca piirkond vasaku ajupoole koores tegeleb ka muusika, matemaatika ja – tähelepanu! – keeruliste käeliste tegevuste sobitamisega.

Niisiis võime vaimutseda: nüüdisinimese tegi valmis pihukirves. Ja teha sellest loost õige tähtsa praktilise järelduse: käeline tegevus arendab väikelapse kõnet ning edendab koolilapse oskust arutleda, pilli mängida ja keerulises maailmas hakkama saada. Ainuüksi nutitelefoni ekraanil sõrmelibistamine võib viia inimese taandarengule – see on minu  spekulatsioon. Tuleb õppida midagi oma kätega valmis tegema, siis võib nutiseadmetel liugu lasta.

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri