12.2016 arhiiv

aasta.mõttes | News | õue.onu

Muretseme rõõmsad jõulud!

23.12.2016

Uusvana2016.2017

eesti.mõte | News

Eesti väärib Nobeli preemiat

10.12.2016

See teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus detsembrikuu Eesti Looduses.

Leidur ja suurtööstur Alfred Nobel jättis endast maha omanimelise auhinna. Iga aasta oktoobris määratakse neile, kes “inimkonnale on toonud suuremat tulu”, viis preemiat. Füüsika-, keemia-, meditsiini- kirjandus- ja rahupreemiale lisandus 1969. aastal ka majanduspreemia, mis antakse välja “Alfred Nobeli mälestuseks”.

10. detsembril 1901. aastal andis Nobeli preemiate komitee Stockholmi Muusikaakadeemia saalis “teadlaste ja inimkonna tänu märgiks“ esimese Nobeli füüsikapreemia Wilhelm Conrad Röntgenile. Tema tegi nähtavaks salapärasena tunduvad kiired, mis teenivad inimkonda tänaseni.

Meie nimetame neid röntgenkirteks, anglo-ameeriklased X-kiirteks. Spekulatsioonid, kas mõni eesti teadlane või kirjanik võib võita Nobeli preemia, on jätkuvad. Eriti heidutatud on kirjanikud, kelle uste taha koguneb iga aasta oktoobri alul ajakirjanike hulk. Ometi on Nobeli preemiate statuudis, et kandidaadid jäävad saladuseks 50 aastaks. Nõnda on kandidaadi avaldamine, olgugi see esitatud sobiliku komisjoni poolt, kandidaadile hoop: preemiat pole loota.

 

Jägala.2012

Oma elu lõpul depressiooni all kannatanud Nobel jäi siiski kindlaks veendumusele, et levitada teadmisi tähendab levitada heaolu. Et Nobel oli pidanud oma preemiaid “kingituseks inimsoole”, solvas ja vihastas see rootslasi. Rootsi ajakirjandus alustas käredat kampaaniat leiutaja ülbuse ja ebapatriotismi aadressil. Nõnda jätkus vaidlus viis aastat, kuni 1901. aastal esimesed preemiad välja jagati.

Fotod: Tiit Kändler. Eesti Nobel: vesi ühel ja samal ajal kolmes, võib-olla neljandaski olekus.

.

Alfred Nobel määratles, et tema auhinnad jagatakse välja igal aastal “neile, kes eelnenud aastal on toonud inimkonnale suurimat tulu.” Nobeli preemiate komitee on sellest klauslist osavalt kõrvale hiilinud, põhjendades oma tegevust väitega, et preemia saavad need, kelle toodud tulu on selgunud eelmisel aastal. Kirjanduspreemia soovis Nobel määrata kirjanikule, kelle teostes on parimini realiseeritud “idealistlikud suundumused”. Sellestki nõudest on nüüdseks alles vaid idealistlik kõla. Bob Dylan siiski on erand.

Kuid Nobel unustas oma preemiate statuudis ära ühe asjaolu. Nimelt selle, et tema nimel määratud preemiatest ka keegi aru saaks. Ja teise asjaolu, et loodus on teadlaste avastatu juba ammuilma ise „välja nuputanud“. Nii näiteks selle aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiinipreemia võitnud jaapani teadlane Yoshinori Oshumi, kes avastas, kuidas rakk koristab ära rikkis valgud ja muud osised ehk kuidas rakk iseennast sööb ehk autofaagia on nähtus, ilma milleta inimene ei elaks või kui, siis sööks ikka veel üksteist. Keemiapreemia võitnud ja keemikute ehitatud molekulaarne masin on olemas bakteril viburi ehk flagellina, mis bakterit propellerina edasi liigutab, füüsikute avastatud topoloogiline faasiüleminek pole muud kui kahemõõtmelise lina lauale panemine, kui seda enne peaaegu absoluutse nullini külmutada: aukude ehk pööriste kohale püüame ju nende varjamiseks taldrikud panna.

Jah, esimene oli Röntgen. Kuid tingimus, et laureaat peab olema elus, on jätnud preemiast ilma paljud leiutajad, kellele tänu on meil viis inimkonna varaseimat ja tähtsaimat leiutist: kiil, kaldpind, ratas ja telg, puri ning kang.

Tegelikult on probleem selles, et teadus on saja ja viieteistkümne aastaga oluliselt muutunud. Üha vähem saavad areneda imelapsed, keda inglise keeli nimetatakse savage ja kellest võib Eesti teadlaste seas nimetada Ernst Öpiku, Endel Lippmaa ja Endel Tulvingu, kui vaid kolm võtta. Lai haare, vilgas mõistus ja ei mingit projektiteadust – või täpsemalt, sellest kõrvalehiilimine Lippmaa poolt. Öpik kirjutas oma lähetuste ja õppetöö aruanded ruudulisel vihikulehel, mille ökonoomsuse mõttes rebis pooleks. Teadus oli niigi näha publikatsioonidena. Tuleb teada, et aruande kinnitas Konstantin Päts. Lippmaa kirjutas aruanded Moskvasse, kust enamik rahastust tuli, ja need olid üsna paksud kaustad, ent sisaldasid enamjaolt artiklite kokkuvõtteid. Tulvingust ma ei tea.

Treppoja.Nov2008.4

Minu lemmik puukoristaja on juba kümmekond aastat esimesena kohal, kui toidulaua pidulikult avan. Tihased tulevad hiljem. Linnudki peavad oskama avastada.

Siin on koht, kus Eesti saab mängu sekkuda. Me ju oleme vilunud arvutama saastet ja matemaatikaõpet, laulumeelt ja turnimisoskust ühe elaniku kohta. Et saavutada esikohti, keda küll keegi peale meie ei märka, ent meie ometi. Meil on inimese kohta kõige vaheldusrikkam loodus, kõige enam verivorsti ja rabadesse ehitatud laudteid. Kes ei usu, mõõtku järele. Mõtleme nüüd sellele, mida kõike minu vanaemade ja ema, vanaisade ja isa põlvkonnad kõike kokku ei osanud teha, ja eks midagi minagi. Autot parandada, torutöid teha, müüri laduda. Puupõrandaid ja -lagesid ehitada, terrassipõrandat laduda, rõivaid õmmelda, kududa, heegeldada, loomi talitada, korstnat pühkida, elektriühendust putitada, pükse paigata, pintsakut ümber pöörata  ja ma ei tea, mis veel. Nüüd ei suuda tänu üleüldisele ärilisele leiutustegevusele enam auto esilaternatest pirnigi vahetada. Mis seal autost, tavalise lambipirni vahetaminegi pole keskmisele eurooplasele jõukohane.

Me Eestis oleme ikka veel looduse ümberkorraldajad. Ühed paisud laseme õhku, samas ehitame suure paisu, millega Eesti kaheks jagame. Soid taastame, samas selle suure paisu jaoks kuivendame. Vaadake vaid keskmise talumaja ümber konutavat sõidutehnikat. Seda on küll veidi vähem, kui kümne aasta eest, kuid omajagu ikkagi: sõiduautod, veoautod, traktorid, kaarutajad, kobestajad, mootorrattad, võrrid, sahad ja isesõitvad rehad. Need on muutunud looduse osaks, nii nagu kolhoosikorra varemed küngaste otsas: laut pidi oleme ikka mäe otsas, et virts ala jookseks – Nobeli preemia vääriline teadmine, kas pole? Nagu seegi, et kui saed maha suure puu, astu ikka puu tagant ära. Või siis see, et võlg on võõra oma – süda rahul, meel kerge. Nobelit väärt teadmine, mis tänapäeval unustuses.

Nobeli preemiasaajate avastuste lõppeesmärk on üks: et me üha vähemate töödega hakkama saaksime. Ämblikud on nutitelefonis, milleks siis neid vahtida, kui ka lauale uudistama tulevad. Kuid mida enam on taimeliike nutitelefonis, seda vähem me taimi tunneme. Iseasi, kui nutitelefoniga nendega rääkida saaksime. Ehkki, mõneti juba saame: on sul janu? On sul külm? On sul kahjurid?

Nõnda on viimane aeg Eesti esitada Nobeli preemia kandidaadiks. Et Nobelit ei anta üle kolmele teadlasele? Ma arvan, et see reegel muudetakse niikuinii ära. Võib-olla just selle piirangu pärast ei saanud sel aastal Nobelit gravitatsioonilainete avastajad. Ja kui arvestada meie suhtlusvõrgustikke, siis on Eesti ammugi peaaegu et üks, olgu, kolm: eestlased, venelased ja valitsejad. Nobelit pole me saanud vaid sellepärast, et keegi pole tulnud selle peale, et esitada. Ise reeglite kohaselt ei saa, palume siis lätlasi.

 

 

mis.toimus | News

Eesti Looduse aasta autoriks valiti Tiit Kändler

07.12.2016

Teletorn.EL.Aasta autor30. novembril anti Tallinna Teletornis üle 2016. aasta Eesti Looduse fotovõistluse auhinnad.

Aasta autori auhinna määras toimetus Tiit Kändlerile tema läbi aasta avaldatud esseede eest.

170 meetri kõrgusel saavutatud dünaamiline udupilt iseloomustab autori esseid paremast või pahemast küljest.

Füüsika | mis.toimus | News

Tähtis päev Eesti füüsika ajaloos

07.12.2016

Tähtis päev

Saari Põldroosiga

1946 – Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega asutati Eesti NSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut (FMMI), seega tänavu, näiteks täna tähistab TÜ FI 70. aastapäeva!
Minu fotod külastusest 24. novembril:

Akadeemik Peeter Saari näitab Enn Põldroosi maali aastast 1976, millel kujutatud Besseli valguskuul, mis äsja instituudis heleda keskmega kinni püütud;

TÜFI direktor Jaak Kikas külmetab iga päev katusel, et ennustada soodsat rahastamisilma.

¤

Kikas.Katusel

imetabane.teadus | News

Teadusriik pole siit ilmast

03.12.2016

Mida pakub teadusest pajatamine? „Minu riik pole siit ilmast.“

Tiit Kändleri ettekanne konverentsil teadus meediastunud maailmas“ 23. novembril 2016 Eesti Rahva Muuseumis

 

Homo sai Homo sapiens sapiensiks, kui umbes 70 või 50 tuhande aasta eest leiutas keele, mis võimaldas hakata vestma väljamõeldud lugusid. Müüdid, religioonid,  Chevrolet, Armani, paberraha, sotsialism, liberalism. Nende meemide jõud on usaldusel – kui usaldus variseb, varisevad ka lood.

Jutuvestja Aisopos pajatas sellise loo:

„Tähetark ja talumees“. Elas kord tähetark ja kõndis mööda metsa äärt, imetledes taevas säravaid tähti. Kõndis, kuni kukus auku, mille olid talumehed kaevanud tiigri püüniseks. Välja ta sealt ei suutnud ronida. Hakkas siis appi karjuma. Küla serval elanud talumeest tuligi kohale ja küsima: „Kes sa sihuke oled?“ „Olen tähetark,“ vastas tähetark. „Kui sina väidad, et oled tähetark ja tead meist lõputult kaugel olevate tähtede saladust, kuid oma silme ette ei näe, siis ongi su koht augu,“ kostis talumees ja läks koju tagasi. Võib-olla pani Aisopos selle loo pihta hiinlastelt, aga nüüd, mil Euroopa 16.-17. sajandi teadusrevolutsiooni saavutused ja Euroopa muusika on hiinlased pihta pannud, pole sellest lugu.

Mul paluti kõnelda, miks hakkasin kirjutama teadusest? Õige vastus on: sest nii juhtus. Füüsikuks hakkasin, kuna aastal 1967, mil lõpetasin nüüdse reaalkooli, ei näinud muud ausat teed kõrgharidust saada, nii et saaks ka ise midagi kätega teha. Hakkasin kirjutama sketše, humoreske, samas töötasin teadlasena Endel Lippmaa juhendamisel ja kaitsesin kandidaadiväitekirja.

Siis tuli pööre, ja ma ei saanud muidu, kui ühinesin huumorikooperatiivi Aaraga nende kontsertidel. Seejärel töö Maalehes kuni poliitikaosakonna juhatajani, kuni läksin Rahva Häälde lisalehte Vaatleja välja andma. Siis tuli Eesti Päevaleht ja sellega koos Strandberg ja ütles, et mis sa jamad, hakka kirjutama teadusest. Hakkasin, kuna mulle anti üks lehekülg nädalas teaduse, teine keskkonna tarbeks. Ilma erileheküljeta jääb teadus alati peale tulvavate uudiste varju toppama.

Mul läks kümme aastat, enne kui hakkasin aru saama, mis on ajakirjandus ja mille poolest teadusajakirjandus sellest erineb. Lühidalt: kui Lippmaa biograafiaks teda intervjueerisin, küsisin kord, miks ta teadust teeb? Ta vaatas mind oma kelmikas-läbitungival pilgul ja vastas: „Lõbu pärast, nii nagu teiegi kirjutate!“ „Poliitikat tegin vajadusest.“

Me elame maailmas, mida nimetame universumiks. See asub nulli ja lõpmatuse vahel. Kõige põnevamad asjad juhtuvad eimiskis ehk vaakumis ja seal, kuhu me näha ei saagi. Kui meie ei saa miskit näha, siis on meil varuks üks imepärane asi – matemaatika.

Matemaatikaid on lõputu hulk. Algebra ja geomeetria, rühmateooria ja hulgateooria ja mis veel kõik. Me võime vaielda, kas meie universum on lõplik või lõputu, kuid matemaatikaga oleme tõestanud, et pole vahet, kas vaatame universumit arvtelge nulli ja ühe vahel või nulli ja lõpmatuse vahel.

Sest lõpmatusi on mitut sorti, nii nulli ja ühe kui nulli ja lõpmatuse vahel.

Selleks, et füüsikast lõbu tunda, pole vaja teada kogu füüsika ajalugu. Pole vaja teada mingeid valemeid. Teadusest kirjutamine on nagu teadus ise: tähtis on liikumine, mitte tulemus. Füüsika libiseb meil käest, selle seadused täpsustuvad, kui matemaatika teoreemid on jäävad, kui need on kord tõestatud. Pythagorase teoreem kehtib lamemaal ikka, kui Newtoni geniaalsed seadused piirjuhtudel ei kehti, õigemini vajavad täpsustamist.

Jeesus ütles evangelistide vahendatuna: „Minu riik pole siitilmast.“ Teisal jälle kinnitas vastupidist. Söandan parafraseerida: matemaatika riik pole siitilmast ja on kah.

Teadusest kirjutamisel on ilmtähtis püüda kolme varblast korraga, need on kolm T-d.

Taust

Teravmeelsus

Teadmine

Sama reegel kehtib teaduses.

Teadus.23.11.16

Taustata teadusuudis on nagu ühe tiivaga varblane. Sööb, ent ei lenda.

Teravmeelsuseta teaduslugu on nagu sabata varblane: sööb ja lendab, aga kukub ninali.

Teadmiseta, teadmist andmata on teaduslugu, nagu ka teadus pime varblane: sööb ja lendab, aga ei tea, kuhu.

Hea teadus on teravmeelne, selle tuuma tabamine on nagu hea komöödia, tegijale sageli tragikomöödia.

Teadusest kirjutades ei tohi unustada, mis on kultuur. Meie rahvuskaaslase, Rootsis töötava, kultuurimajandust uurinud ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlase Tõnu Puu määratluses: kunstid ja teadus. Kunstides kehtivad samad reeglid, mis teaduses.

Parim viis kadunud asja leidmiseks ei ole seda meeleheitlikult otsida, vaid lasta sellel olla. Küll see varem või hiljem välja tuleb. Kes on tegelnud kunstide ja teadusega, teab, millest kõnelen. Sellepärast pole olemas teadusuudist ajakirjanduslikus mõttes. Mees kukub redelilt hopsti!, uudis! Newton ja Einstein jõudsid selleni, miks kukub ja kuidas kukub, läbi aastakümneid kestnud töö.

On küsimusi, millele polegi vastust. Kuid neist saab osavalt, matemaatika abil mööda hiilida.

See on teadusest kirjutamise rõõm, aga ka õnnetus. Kiuidas sa müüd teoreetiku tagumikutunde?

On neli müüdavat teemat, neli T-d needki.

Tervis

Toit

Tänane ilm

Tore seks

Oktoobrikuu Scientific American kinnitab mu juttu. 2015. aastal avaldatud maailma 25 auväärsema teadusinstitutsiooni artiklitest olid loetavaima 25 seas ka:

Uus mitteresistantne antibiootikum. Globaalne soojenemine. Apokalüptiline liikide väljasuremine (toitu jääb vähemaks). Seksistlikud arvutimängud.

Lohutust pakub annab üks artikkel 25-st, milles tõestati, et maamunal kasvab 3,04 triljonit puud.

See annab lootust: uudishimu pole kadunud ehk minu moto: „Igaüks on teadlane!“

Lõpetan, kust alustasin, jutuvestja Aisopose looga: „Lõvikütt ja puuraidur.“  „Lõvikütt luusis, püss käes, mööda metsa ja uuris muudkui oma jalge ette. Talle tuli vastu puuraidur, kirves käes, ja küsima: „Mida sa maast otsid?“ „Otsin lõvi jälgi,“ vastas puuraidur.“ „Mis sa neis jälgedest otsid, ma parem näitan sulle, kus on lõvi,“ pakkus puuraidur. „Oh ei,“ kohtkus kütt, „ma ei otsi lõvi, vaid lõvi jälgi.“

Lootkem, et teadus ja sellest kirjutajad ei vaata vaid nina püsti taevasse ja julgeb otsida ka lõvi ennast.

 

 

 

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri