03.2017 arhiiv

Antropoloogia | Meditsiin | News | to.imetaja

Ajujaht plastilise aju mõistmiseks

24.03.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri aertikkel ilmus 2017. a 23. mai Maalehes

Aju on plastiline ja suudab paljude hädadega ise hakkama saada. Aju muutub inimese sünnist surmani. Mõistes neid muutusi, on täiskasvanutel lihtsam ka mõista oma lapsi ning ümbritsevaid inimesi.

 

„Mida teha, kui on keha?“ küsis 1970. aastate põrandaalune luuletaja Albert Trapeež. „Mida tajud, kui on aju?“ küsivad erinevate alade teadlased juba sajandeid. Ei möödu pea päevagi, kui mu teadusuudiste voos vupsab sisse aju uurimisega seotud uudis. Või uudis, mida pakutakse uudise pähe.

Teadlased on uurimas protsesse, mis toimuvad noores ajus. Neid huvitab, kuidas aju suudab õppida ja miks on nõnda, et mõnel inimesel ei arene võime taibata kirjutatut ja rehkendatut. Kuidas vastsündinu hakkab tajuma helisid, selle üle mõtlevad New Yorgi Newarki labori teadlane April Benasich ja tema kolleegid. Katse on lihtne. Sõbralikult ette valmistaud kuuekuulise beebi pea külge kinnitatakse elektroodi. Ja siis hakatakse talle ette mängima erineva sagedusega helisid. Kui sagedust muudetakse, siis on näha, et ajus miski muutub. Pole ka ime. Kuid teadlased väidavad, et aktiivsuse muutus ennustab, kuidas inimene küpses eas suudab hakkama saada.

Kognitiivsed lihased, nagu teadlased neid nimetavad, suudavad inimestel hakkama saada ka matemaatikaga. Beebidel on juba sündides võime tunnetada numbreid. Muidugi ei rehkenda nad diferentsiaalvõrrandeid, kuid suudavad vahet teha hulkade suuruse vahel. Arv, mida beebid tunnetavad, ei ületa kolme või nelja. Kummalisel kombel on selgroogsed nagu tuvid, vareslased, lõvid või ahvid sama edukad. Ent nemad ei arenda oma matemaatilisi oskusi palju kaugemale.

 

Kuidas aju taipab aju?

Mida teha, et aju oleks parem? Üks on selgeks saanud. Kui laps õpib mängima mingit muusikainstrumenti, siis on see ajule üsna kasulik. See abistab keskendumisvõimet, suurendab töömälu ja toetab enesekontrolli. „Kui sa ikka pead kopeerima kitarrikäiku, siis hoiad seda oma peas ikka ja jälle ning kordad seda oma kätega,” ütleb Northwesterni Ülikooli teadlane Nina Kraus. Ta rõhutab, et oluline pole mitte niivõrd muusika kuulamine, kuivõrd selle mängimine.

„See, milliste bioloogiliste protsesside käigus tekivad lapse ajus paari aastaga tajumustritest tähenduslikud ühikud, on kahtlemata üks praeguse hetke põletavamaid probleeme,“ sõnastab Tartu Ülikooli ajuteadlane Jaan Aru oma hiljuti ilmunud raamatus „Ajust ja arust“ tee, mida mööda ronides võiksime oma lapsi paremini mõista.

Aju1.ML

Ajukoor ja depressioon

Aju töötab kroonilisele depressioonile vastu, suurendades mõnda osa oma koorest. Pildil on krooniliselt depressiivsete patsientide ajuskaneeringud: vasakul enne ravi (näidatud punasega) ja paremal ravi ajal (näidatud sinisega). Depressiivsetel patsientidel oli paksem ajukoor otsmiku-, oimu- ja kiirusagaras. 10-nädalase ravi järel olid need sagarad õhemad nagu tervetel inimestel.

 Enne ravi                     Pärast ravi

 Frontal – Otsmikusagar, Parietal – Kiirusagar, Temporal – Oimusagar

Allikas: Childrens Hospital Los Angeles

Aju omanikud on vähemalt miljoni paljurakse loomaliigi esindajad. Tunne ütleb, et aju on erand, kuid tegelikult on ajuvabu mitmerakulisi nagu seened, taimed jt umbes sama palju. Inimaju on jõudnud oma arengus astmele, kus ta mitte ainult tahab, vaid on ka võimeline iseennast tunnetama ja uurima. Aju kohta on paljutki teada saadud, juba Egiptuse vaaraode ajal tehti ajuoperatsioone, mida kirjeldas Mika Waltari oma 1945. aastal ilmunud raamatus „Sinuhe egiptlane“.

Kas inimene suudab oma aju tööd olulisel määral taibata? Praeguseks ei ole. Viibisin 2013. aastal Brüsselis seminaril, mille korraldas  Innovative Medicines Initative (IMI) ehk Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv, mis ühendab erapanuse avaliku panusega. Samal aastal avati Euroopas suure teaduse projekt, inimese ajuprojekt (Human Brain Project, HBP), mis kümne aasta jooksul saab toeks muljetavaldavad miljard eurot. Ent algne ajuprojekt põhines vaid ühe teadlase, praegu 55-aastase Šveitsi Lausanne’i Föderaalse Tehnoloogiainstituudi professori Henry Markrami nägemusel. Too karismaatiline mees teatas 2009. aastal, kõneldes kõrgelthinnatud TEDi kogunemisel, et ta suudab kokku panna kamba, kes kümne aastaga simuleerib kogu inimaju arvutil. Aju 86 miljardit neuronit ja 100 miljardit sünapsit superarvutil – kui uhke, meie eurooplased teeme seda!

Läks vaid aasta, kui selgus Markrami oskus rahavoogu enda ja kahe kamraadi käpa alla saada ning 800 Euroopa neuroteadlast 2014. aasta juulis avaliku kirja laiali saatsid. Nad süüdistasid Markrami massiivses ülekiitmises. Praeguseks on projekti juhtimist muudetud, selle alamprojektides osaleva 112 institutsiooni õigusi laiendatud ning ei keskenduta vaid aju simuleerimisele.

Depressioonist on asjatundjate sõnul saamas Euroopa põhilisi haigusi, mis varsti ennetab südame-veresoonkonna haigused, nagu kinnitas 2013. aastal Taani farmaatsiafirma Lundbeck teadusuuringute rühma juht Peter Andersen. Tema sõnul kulub vaid kolm protsenti depressioonist põhjustatud kuludest ravimitele, ülejäänud 97 läheb vähenenud tööviljakuse või koguni töövõimetuse kontole. Mingit tõhusat ravimit pole leitud.

 

Aju omadused: plastilisus ja koostöö

Siiski on tõdetud, et aju suudab muuta oma olulise piirkonna suurust, et kompenseerida depressiooni tagajärgi. Ajakirja Molecular Psychiatry (Molekulaarne Psühhiaatria) selle aasta mätsi alguse numbris avaldati uurimus, milles Los Angelese lastekliiniku teadlane Ravi Bansai ja tema kolleegid mõõtsid magnetresonantskuvamise meetodil depressiivsete patsientide aju. Nad nägid, et depressiivse aju otsmikusagar oli paksenenud. Kui patsiente korralikult raviti, õhenes otsmikusagar jälle tavaliseks. Otsmikusagar kontrollib ülejäänud aju tööd ja surub alla sobimatuid käitumisreflekse.

Tähendab, aju on plastiline ja suudab teatud määral teda tabanud hädadele vastavalt oma arhitektuuri muuta. Nõnda on võimalik, et näiteks langetõve ravimise tarbeks ühe eemaldatud ajupoolkeraga inimene suudab enamvähem adekvaatselt omadega toime tulla, nagu kirjeldab Stanfordi Ülikooli neuroteadlane David Eagleman oma äsja eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Aju. Sinu lugu“.

Aju2.ML

Isegi selliste ajuhaigustega nagu Alzheimer ja Parkinson võib inimene hakkama saada. Pärast nunnade surma nende ajusid uurides selgus, et viimased paarkümmend aastat olid mõned elanud koos Alzheimeri tõvega. Nunnad kordavad palveid. Eagleman on veendunud, et mida vanemaks inimene saab, seda enam vajab treenimist tema aju. Meid aitab lugemine, ristsõnade lahendamine, musitseerimine, meisterdamine.

Ajurakkude arvu haripunkt on kaheaastasel lapsel. Siis asutakse ebavajalikke seoseid ja ka ajurakkude arvu kärpima. Nooruki aju vormub kuni 25-aastaseni. Eagleman toob ohtralt konkreetseid näiteid. Ta on veendunud meie aju  plastilisuses. Eriti eelistatud on muusikud ja taksojuhid, kelle hipokampus või ajukoore kindel kurd on tavainimese omast suurem.

Nii et lootust ei maksa kaotada mistahes eas inimestel: mälu näiteks on õpitav ja säilitatav, kui vaid tehakse õigeid harjutusi. Näiteks on märtsi alul avaldatud Stanfordi Ülikoolis läbi viidud katsete tulemused näidanud, et kui vabatahtlikke õpetati neile ette loetud sõnu meeles pidama, kui nad seostavad neid näiteks oma igapäevasel koduteel leiduvate objektidega, lähenevad nende võimed supermälumängurite omadele.

Kuigi mälugeeniused suudavad meeles pidada hiiglaslikke numbrijadasid, otsivad nad oma autovõtmeid sama sageli kui lihtsurelikud. Ning kas nad saavad paremini aru naljast? Vaevalt, sest Ontarios asuva Windsori Ülikooli äsja avaldatud uuringud näitasid, milline võime peab olema ajul, mis mõistab kalambuure ja teisi sõnanalju. Ainult siis, kui vasak ajupoolkera, mis tegeleb keelega, analüüsib kuuldud sõnu, ja kui see on sobivas koostöös parema poolkeraga, mis veidi hiljem annab neile sõnaridadele vastava tavamõtte. Nende kahe ootamatul vastuolul kalambuur seisnebki. Nii et naljanina põhineb koostööl – kahe ajupoolkera vahel. Ja see ei tohi olla ajutine.

2. graafiku allikas: David Eagleman, Aju. Minu lugu. Argo, 2016


 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimeseks tegi meid kiirenenud ainevahetus

19.03.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalehes nr 10, 9. märtsil 2017

 

Tavaarvamuse kohaselt põletab jooksev inimene enam kaloreid kui istuv. Ent vastsed uuringud näitavad, et kütid-korilased põletavad sama palju kaloreid kui mugavad linlased. Kaalu maha jooksmine on võimatu.

Kui seate sammud või rattad poe poole, siis olge õnnelik: teie rahakott ei saa seal nii tühjaks tänu inimese evolutsioonile, tänu millele vajate oma tegutsemiseks vähem kaloreid, kui energeetiliselt tundub. Inimene on omamoodi pooligavene jõumasin, mis kulutab vähem energiat, kui kasvuks, tööks ja puhkuseks oleks vaja meie lähimal sugulasel šimpansil või tehisintellektiga robotil.

Avastus, et inimese energiatarve on selgelt piiratud, tekitab küsimuse, kuidas arenes meie suur, viiendikku energiast vajav aju ja teised energiakulukad tunnusjooned. Teisalt jälle, kui võrreldi meie energiavajadust inimahvide omaga, selgus, et inimese ainevahetuse kaadervärk on evolutsiooni käigus arenenud tõhusamaks – see laseb teha enam tööd, kulutades vähem kulukaid kaloreid.

 

Uus konstant: kaloripõletamise kiirus

Inimene hakkas paikseks vilja- ja loomakasvatajaks vaid 10 000 aasta eest. Enne seda oldi kütid-korilased, kes sõltusid oma igapäevasest saagist, mida jahtides ja looduses otisides tuli kulutada hulgaliselt energiat. Tagatipuks arenes miljonite aastatega Homo sapiensi suur aju, mis võimaldas asuda tõhusalt koos tegutsema ja töö hõlbustamiseks kasulikke asju leiutama, kuid hakkas nõudma viiendiku kaloritest, mida juurikate, viljade ja loomade söömisest saadi.

Inimese evolutsiooni uurijad on mõelnud ka sellele, kuidas meie ainevahetuse tõhusus on aegade jooksul arenenud. Kuid füüsikaliselt saadi seda uurida vaid 1980. aastatest alates, mil leiutati topeltmärgistatud vee meetod. See on põhimõtteliselt lihtne nipp: joogivesi tuleb rikastada kahe haruldase isotoobiga: deuteeriumiga, mis on tavalise vesiniku tuumale lisatud neutroni võrra raskem, ja veehapnik asendada hapniku raske isotoobiga hapnik 18, mille tuum on võrreldes tavalise hapnikuga kahe neutroni võrra rikkam. Rasket vett leidub imevähe ka looduses ning mingit radioaktiivsust või mürgisest sel ei ole.

Liikumise paradoks.ML

 

Kehaliigutamise paradoks

 Asjatundjad on oletanud, et füüsiliselt aktiivne inimene põletab enam kaloreid kui vähemaktiivne inimene. Kuid otsesed energiakulutuse mõõtmised nüüdsetel küttidel-korilastel ja läänemaailma inimestel näitavad võrdseid tulemusi.

 A Inimpopulatsioonid

Kui inimese ainevahetus on rangelt piiratud, siis kuidas arenesid meid primaatidest eristavad suured ajud, pikk eluiga ja teised energeetiliselt kulukad tunnusjooned?

B Inimesed võrreldes ahvidega

Inimesed tarbivad ja kulutavad sadu kilogramme enam kaloreid päevas kui inimahvid. See viitab, et meie ainevahetus on muutunud, põletamaks energiat kiiremini ja nõnda toites energiaga meie kulukaid tunnusjooni.

Kui anda inimesele juua hommikul kindel kogus seda eriti kallist nestet ja seejärel pärast päevatööd mõõta nende isotoopide kontsentratsioon uriinis, siis saab arvutada, kui palju süsihappegaasi on inimese keha päevas tootnud. Arizona Ülikooli teadlane Dave Raichlen ja Hunteri kolledži antropoloog Herman Pontzer sõitsid Põhja-Tansaania savannis elavate veel ühtede viimaste küttide-korilaste hadzade juurde ning said tosinkonna neist katsetusteks nõusse. Nad ühinesid meestega jälitama haavatud kaelkirjakud, nad uurisid, kuidas naised maa alt juurikaid välja kaevasid.

Ja mis selgus? Selgus, et inimese maailmas on veel üks konstant. Nimelt ei põletavad inimesed umbes sama arvu kaloreid, sõltumata nende füüsilisest aktiivsusest. Tulemus on ühelt poolt lohutu ja näitab, et joostes kaalu ei langeta. Teisalt annavad sedalaadi uuringud teada, kuidas inimese erakordsed tunnusjooned on tekkinud.

Energia on bioloogias keskne suurus nagu meie kehavälises igapäevaelus. Elu on energia muundamine lasteks. Viimased kaks miljonit aastat käis see koriluse ja küttimise läbi. Vastupidiselt mõnedele teadlastele, nagu hiljuti eest keelde tõlgitud raamatu „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ autorile, Heebrea Ülikooli ajaloolasele Yuval Noah Hararile, kes edendab mõõteviisi, et kütid-korilased elasid lõbusalt ja vähe tööd tehes ning põllunduse leiutamisega 10 000 aasta eest sai inimene enesele kaela tohutu vaevakoorma, pole hadzade elu hoopiski mitte meelakkumine. Ehkki jah, siis kui pikka aega ei tabata ühtegi saaklooma, tule ronid tosina meetri kõrgusele puude otsa ja koguda metsmesilaste mett. Pideva elulootuse annab söödavate taimeosade tundmine ja muidugi tuli, mis muudab keha jaoks energiaks muidu seedimatud taime- ja loomaosad. Nii et romantilisest Eedenist on elu kaugel.

Isotoopide suhet mõõtev mass-spektromeeter näiteas, et hadza mehed sõid ja põletasid päevas 2600 kalorit, naised 1900 kalorit. Umbes täpselt sama palju, kui USA ja Euroopa mehed-naised. Oma töö tulemused avaldasid Herman Pontzer ja tema kolleegid ajakirjas Current Biology 2016. aasta veebruaris. Kuid varasemad uuringud tehti teiste teadlaste poolt Guatemalas ja Boliivias ning avaldati 2008. aastal. Neid on tehtud ka Nigeerias ning USAs eri rassidel. 98 üle maailma tehtud uuringut kinnitavad sedasama: ainevahetus on jääv.

On selgunud ka, et primaadid loomaaedades ja vabaduses kulutavad ühtviisi palju kaloreid, sama on tõdetud ka pandade kohta.

 

Ainevahetus ja toidujagamine: inimese olemus

Nõnda ei suurenda liikumise aktiivsus oluliselt kalorite põletamist. Kuidas keha sellega hakkama saab? „Aktiivsuse hind ei muutu,“ kommenteerib Pontzer ajakirjas Scientific American, „hadza inimesed kulutavad sama palju kaloreid kilomeetri kõndimiseks kui läänemaade inimesed. Võib olla, et aktiivsemad inimesed muudavad kavalal moel oma käitumist, et energiat säästa, nagu istudes seismise asemel ja sügavasti magades. Kuid meie analüüs näitab, et need käitumise muutused ei ole piisavad energiakulu konstantsuse seletamiseks.“

Üks seletusi võib olla, et keha vähendab lisaaktiivsuse korral paljudele nähtamatutele tegevustele kulutatavat kalorite hulka. Enamuse meie igapäevasest sissesöödud energiast kulutavad rakud ja organid, et meid elus hoida. Sele pealt saab kokku hoida. Nii näiteks väheneb suure füüsilise koormusega meie immuunsüsteemi nakatumisvastane edukus, nõnda nagu ka väheneb pajunemishormoonide nagu östrogeeni tase. Laboriloomadel on füüsilise koormiuse puhul nähtud kudede paranemise aeglustumist ja ovulatsioonitsüklite harvenemist. Ja ekstremaalsetel juhtudel hakkavad mõned loomad oma järglasi sööma.

Tippsportlased teadaolevalt küll oma lapsi ei söö, ent nende erakordne haigestumise sagedus võibki olla tingitud immuunsüsteemi nõrgenemisest. Ülekaalulisus võib niisiis olla apluse, mitte laiskuse tagajärg. Inimene võtab kaalus juurde, kui sööb sisse enam kaloreid kui kulutab. See ei ole eriline uudis. „Sa ei saa maha joosta seda, mida oled üle söönud!“ on vana ja kindel reegel. See ei tähenda, et kehaline tegevus ei tule kasuks.Seda tõestab tonnide viisi uuringuid, alates südame-veresoonkonnhaiguste ennetamisest, aju töö tõhustamisest ja tervislikumast vananemisest.

Graf2

Kehaliigutamise paradoks

 Asjatundjad on oletanud, et füüsiliselt aktiivne inimene põletab enam kaloreid kui vähemaktiivne inimene. Kuid otsesed energiakulutuse mõõtmised nüüdsetel küttidel-korilastel ja läänemaailma inimestel näitavad võrdseid tulemusi.

¤

¤

¤

 

Inimesed tarbivad ja kulutavad sadu kilogramme enam kaloreid päevas kui inimahvid. See viitab, et meie ainevahetus on muutunud, põletamaks energiat kiiremini ja nõnda toites energiaga meie kulukaid tunnusjooni.

Ainevahetuse kohastumine aktiivsusega hoiab meid tervena, juhtides energiat näiteks nakkuste tõrjumisele. Kuid dieet ja liikumisaktiivsus on kaks eri asja: kiigu, et olla terve ja elujõuline, söö mõõdukalt, et hoida oma kaalu.

Ressursid on piiratud, ja üks eelis on elusolenditel tulnud teise arvel. Tyrannosaurus rex’il olid hiiglaslikud hambad ja lõuad, ent tillukesed esikoivad. Inimesed on geneetiliselt väga sarnased šimpansidele, ent kui me otsime midagi, mis meid inimeseks teeb, oleme siiani rõhutanud: keel, huumor, koostöö. Nüüd saame siia lisada, ja võib-olla hoopis põhilisemana ka ainevahetuse. Seda on teadlased kontrollinud, jootes kavalal moel bonobodele ja šimpansidele sisse topeltmärgistatud vett, nagu tegid Ghicago Lincolni Pargi loomaaia teadlased Steve Ross ja Mary Brown.

Tulemus? Inimesed põletavad päevas enam kaloreid kui meie lähimad looduslikud sugulased – igaüks meist sööb ja põletab oma kehas 400 kalorit enam kui nood lähimad liigid, gorilladest ja orangutangidest veelgi enam. Need lisakalorid lubavad meil saada enam lapsi ja elada kauem. Meie keha on rakutasemini välja arenenud kulutama päevas enam kui teised elajad maamunal. See, mis tegi meid inimeseks, oli ainevahetuse kiirenemine ja toidu omavahel jagamine. Ma ei usu, et sellest tõsiasjast saab tuleneda inimese ahnus, küll aga ei tohi ühiskond unustada, et oleme olemas ainult tänu sellele, et kunagi umbes miljoni aasta eest hakkasid meie otsesed eellased omavahel toitu jagama.

                                                                                                                                                  

Filosoofia | lugemis.vara | News

Maagilise teaduse palverännak

19.03.2017

See teaduskirjaniku Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Maalehes nr 19, 9. märtsil 2017

RMaagia

 

Matt Kaplan

Teadus maagia taga

Pühast Graalist armujookide ja üliinimesteni

Elav Teadus

Tõlkinud Triin Olvet

Argo, 2016, 246 lk

 

Punane meri lahknes kaheks, aga Läänemeri mitte. See-eest oli viikingitel kaksikmurdev kristall kompassiks. Egiptust tabas seitse nuhtlust või kümme, aga see-eest Euroopas on üheteistkümnes. Naabri lehm kooles, aga mul põles saun maha. Kõik puha maagia. Imevesi. Lõputu elu. Lendvaibad. Marsi mõjud.

Ameerika teadusajakirjanik Matt Kaplan on ajaloole lähenenud nõnda, et müütidel ja maagial on taga midagi teaduslikku, st korratavat ja reeglipärast. Ja miks ei saa seda ideoloogiat jätkata tänapäevani. Evolutsioon on kõikvõimas ja me ei tea pooltki oma tegelikest võimetest. Ta toob ohtralt näiteid ja tõestusi, millest tuleb veel juttu, kuid enne kui unustan, tahan rõhutada, et ega iga maagia ikka ole ka teadusliku tagapõhjaga. Et näe, maag teab, aga teadus veel ei tea. Mõni jutt on lihtsalt jamps, mõni teadlik šarlatanlus.

Muidugi teadis Kepler, et astroloogia, st sünnihetkel valitsenud taevamustri kuju inimese tulevikule on leebelt öeldes oraaklus, kuid selle eest maksti palka, ja sai teha astronoomitööd. Kaplani raamat on huvitav lugeda ja annab alust mõtiskleda iseenesegi varjatud võimete üle. Sest lõppude lõpuks, kui Jeesus ütles: „Sinu usk on sind päästnud,“ ega see ju vale ole. Õnnetunne on seotud teatud geenide avaldumisega, aga ka oma elust viimase võtmisega, pühendumisega millelegi ühiskondlikult olulisele, „oma saatuse lõimimisega jumalatest ja inimestest koosnevasse maailma, mis on sinust enesest palju suurem,“ nagu sõnastab südame siinusarütmiat uuriv Põhja-Carolina ülikooli psühholoog Barbara Fredrikson. Selgituseks: südame siinusarütmia on seotud aju uitnärviga ja rütm sisse hingates kiireneb, välja hingates aeglustub. Kui see erinevus on väike või olematu, ohustab infarkt. Süda ei tohi töötada nagu kellavärk!

Muistsete egiptlaste pliirikkad silmavärvid võisid tugevdada immuunsüsteemi, Delfi oraaklid hingasid sisse joovastavaid, maapraost immitsevaid gaase, viikingid muutusid berserkideks kärbseseene söömisest. Inimesed on läbi aegade osanud otsida amfetamiine, et ergastada aju mõnuaine dopamiiniga. Ma ei tea, kas keegi tahaks olla nüüdisajal surematu, ent sellest, kuidas inimene on surematust läbi aegade püüdnud saavutada, saab siit raamatust lugeda küll. Hea tahtmise korral leiab isegi vihjeid taimedele, mis vähendavad söögiisu. Me saame teada, miks täiskuu ajal magame kehvemini ning kuidas kutsuda esile torme.

Ja muidugi loomad: targad rongad, kes juhatasid iidseid kütte saagile, taimede omavaheline suhtlemine, mis juhatas korilasi söödavatele taimedele. Isegi Lumivalgekese ja Okasroosikese lood on seletatavad. Rääkimata sellest, miks on suurimatele gripipandeemiatele eelnenud La Niña.

Tänavune aasta on Eestis pühendatud turteltuvile. Kuidas need linnud valivad kolmest võimalikust rändeteest lõunasse ühe, ja kuidas selle pealt ennustada, saate teada. Nii nagu sedagi, kuidas kolme aastatuhande vanune loomamaksa pealt ennustamine toimib. (Seamaks ei sobi, sest „sigades on liiga palju hinge“).

Mis juhtub poolel teel teispoolsusesse? Miks tunneli lõpus paistab valgus? Miks looduslik valik on andnud enamikule liikidele loomariigis kogeda eufoorilist „pilvesolekut“ ilma drooge manustamata ja Lätti viina järele sõitmata?

Kes tahab segada armujooke või unejooke, mis viib poolsurma, see leiab siit mentaalset abi. Kust tulevad savantid ehk imelapsed? Autistide seast. Kuid kas savantlus jääb alles, kui autismile omane vasaku ajupoolkera düsfunktsioon kõrvaldada? Kuidas buda mungad soojendavad lumehanges konutades oma keha? Kuidas kõndida sütel? Ja lõppude lõpuks viib Kaplan meid mustkunstimaailma, seletades ära isegi mõningaid trikke. Võite õppida ka mõõganeelamist. Raamatu lugemisel tuleb kasuks, kui olete vaadanud müstikale põhinevaid filme või seriaale, millest Kaplan ohtralt näiteid toob.

Ettevaatust: maagia esitamine, nagu oleks see pealtnäha tõelisus, ei ole maagia ses mõttes, nagu pidasid silmas meie esivanemad. Raamat on näidustatud neile, keda huvitab teadus, ja ka neile, keda huvitavad Gunnar Aarma, Vigala Sass ja Igor Mang ja/või tema koer; ei sega üks teist. Nii nagu teadus on otsetee religiooni juurde, nõnda esineb teadus ka maagia taga ja vahel isegi ees.

 

 

Bioloogia | News | to.imetaja

Metsapoolemälestused

06.03.2017

 

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eest Loodus nr 3/2017

Metsast oled sa võetud ja metsaks pead sa saama. Vähemasti saab nõnda ütelda metsalugude kohta, mis viimastel kuudel on end metsast võetud paberile üha enam laiali laotanud. Kes kirub, kes kireb, kes niidab, kes kiidab. Sellest on kümmekond aastat, kui otsustasin, et ei hoia end keskkonnapoliitikaga eriti täpselt kursis, veel vähem kirjuta sellest. Närvisüsteemi tungival palvel.

Kuid ometi – metsast tahaks kirjutada, ja mida muud teeb inimene teemal, millega ta kursis ei ole (ei tea arve, suundumisi, tõe ja ahnuse piiri), kui kirjutab mälestusi.

Nõnda siis – mu esimene mälestus metsast oli üsna loomulik, vanaema juures Ubjas suvel, kui võisin olla umbes neljane. Sain aru, et mets ei kerki ootamatult, mets läheb metsaks sujuvalt, madalamatest suuremate põõsastikeni. Lepad olid vahvad, tõmbusid punaseks, kui koor maha võtta, ja nende okstest sai ehitada onnikesi ja lehmi ja hobuseid. Jaanide ajal kogunes külarahvas metsa veerele ehitatud tantsuplatsile, mida ümbritsesid pingid ja millel oli ilus laudadest põrand.

 

Veidi hiljem Simunas tädi juures oli mets kaugemal – Orguse mets, kus kasvas marju, näiteks vaarikaid, ja kus mulle otsiti paras känd, millel sain istuda ja marju noppida, kui teised mööda metsa müttasid. Mets seisis kui müür üle põllu vaadatuna, kaitses alevit, ja tal oli veel üks hea omadus: ei kõndinud edasi ega tagasi. Kui tuli kevad, võimendas kevadtuul puukuuri muidu niigi mõnusat saepurulõhna, ja see oli tõelise kevade lõhn: metsapuru, mesilaste esimesed lennud ja sulava lume häälekas hõng. Saepurust ja lumesulaveest sai ehitada Sussi kanali, kust tuli käed eemal hoida, nagu olin 1956. aastal raadiost kuulnud.

Tädimees oli Siberist omakaitsemehena tulles metsamees: metsahindaja, kelle käest sain uurida, mis asi on tihu. Ta elas tädiga kord Vassiveres, kord Tudus, kord Laekveres, kord Sondas – kus elu loomulik osa olid palgihunnikud, nende alt leitud paksud männikoored, millest sai voolida laevu ja lõputul hulgal igasuguse kuju ja suurusega lauapinnajuppe, millest sai ehitada mida tahes. Palgihunnikutega kaasnesid saeveskid, raudteejupid, mõnusad ja veidi salapärased metsatöömehed ja ei mingit viha, et palgid olid metsast võetud, pigem kurbus, kui need rongidega ära veeti, ja ootus, millal uued tulevad.

See kõik põimus mu ajus eluks – nagu ka meie pere ja Tallinnas elava tädipere omamoodi võistlus, kes saab koju toredama jõulukuuse. Minu isa oli elektriinsener, tema hallata olnud kõrgepingeliinide alt sai kuuski nagu marju noppida, ja mul oli selge, et need raiutaks sealt niigi. Jah, tõesti, vahel peomeeleolus pajatas isa, kuidas ta Turba elektrijaama peainsenerina oli metsas kokku puutunud metsavendadega, ega teadnud, kas tulistavad selga, ja kuidas metsavennad püüdsid palgapäeval elektrijaama kassat röövida, aga tädimees pajatas jälle Roela kandi vägevatest metsadest, kus ehk tolgi ajal võis veel metsavendi olla.

Mina tundsin omaette, kui peolaudade all neljakäpukil ronisin ja eestiaegseid laule kuulasin, et metsavend olen ma niikuinii, aga püssidega ei taha tegemist teha, lihtsalt metsa vend olla. Kalamajas olid metsavennad lähedal, Patarei vanglas, ja puid leidus sealgi, aga üks asi sai mulle varasest lapsest selgeks: küsimus „mitu puud on mets?“ on lihtsalt tobe. Seda ei saa ju küsida, see on ilmselge. Orguse mets oli mets ja Nõmmel oli mets ja Pirital, kuid Tornide väljak ei olnud mets, sest seal seisis postil onu Kalinin ja taga vanad tornid.

12.Ebavere2.Ebavere mäe tipp vaatetorniga RM F 339 2

Kui ma Maalehe ajakirjanikuna esimest korda välja, Rootsi sattusin, 1980. aastate lõpus, peeti mingit ülemaailmset loodusajakirjanike kongressi ja meid viidi metsa. Mind ei hämmastanud mitte rootslaste puuistikute kasvatus kasvuhoonetes ega hiiglaslikud kännuhunnikud metsa veeres, vaid see, et mets kasvas kaljude vahel. Mis, olgu igaks juhuks öeldud, ei olnud mitte rändrahnud. Rootslasliku hoolikusega näidati meile ette, mis masinad neil on ja kuidas nad puud kaljude vahelt kätte saavad. Mind hämmastas seegi, et kui üks jaapanlane sääsepininat kuulis, röökis ta „moskiitos“ ja kogu japside kamp hüppas bussi ning nõudis uste sulgemist.

¤

¤

Ennemuiste, enne maausklasi, oli Ebavere veel puude seest nähtav.

Järgnesid Soome metsad, kus mind hämmastas neli asjaolu: läbi metsa kulgevad saepurukattega matkarajad, küttepuupakud ja Fiskarsi kirved puhkeplatsidel, metsaäärse soo taastamine ja hiiglaslik tahtlikult maha põletatud metsaplats, mida meile erilise uhkusega näidati. Olin sellest nii jahmunud, et unustasin vaatekünkale oma sviitri. Hea sviiter oli.

Ühel teisel aastal, kui olime Hankos, kandus meieni suitsuving ja siis öeldi, et põleb Eesti mets: see oli 2008. aasta suurpõleng Vihterpalus. Käisin loodusmeestega seda vaatamas, mind masendavat maastikku, ent metsamees Ants Varblane võttis taskust luubi ja lausa kargas õnnest, et näed, haruldane sitikas on tagasi tulnud.

Olen käinud ka Läti metsades, aga seal hämmastas mind pigem see, kui palju metsi kasvab Riia linnas. Nii nagu Helsingis ja Stockholmis. Tallinn, kes püüab end rohelise pealinnana reklaamida, ei saa ligilähedalegi.

 

Kui üle poole sajandi eest ehitas isa suvemaja Treppojale, teisisõnu Tuulnale (tänini nimetatakse seda Kloogarannaks, ent seda nime ma ei armasta, kuna see on nõukogude kaubamärk, veneaegne rändrahn), hakkasin alul teistega koos, siis üha enam üksi Tuulna-tagustes metsades seente järele hulkuma. Siis polnud seal veel suvilakooperatiive ega midagi, muudkui viljapõllud ja metsad, aga et ma hirmu oleks tundnud, seda mitte. Mets tollal rahustas, kuigi vahel eksisin ära. Kord ronisin kogunisti ühe kuuse otsa, et näha, kuspool on meri (päev oli pilves), aga nägin veel vähem kui maas, ja siis ronisingi alla ja siin ma nüüd olen. Ja tunnistan enesele kurvalt, et olen hakanud pelgama üksinda metsa minna. Miks, selle jälile pole veel jõudnud, kuigi aiman.

Metsal on oma elu ja mu meelest pole õige ütelda, et inimene on metsa osa, ega ikka ei ole küll. Tahan pajatada mulle olulise loo. See juhtus 1967. aasta augustis, siiani kuulsa tormi ajal. Elasime merest kilomeetrikese maa pool, Treppojal, ja metsa oli mere ees küll.

Kuid see, mis juhtus, ei kao mu rakkudest eal. Kõigepealt: nägin päev enne tormi unes, et meie majakese peale on külili langenud meie õue kõige vägevam kuusk. Pärast tormi oligi täpselt nii. Tormi ajal nägin aknast, kuidas suur kuusk murdus pooleks ja ülemine pool prantsatas vastu maad, nii et püsti jäi. Mis seal pikalt pajatada: mu isal ja naabrimehel oli julgust, et maju ähvardavad puud mootorsaagidega maha saagida, ja lõpuks kogunesime kokku naabri keldrisse.

Juhtunu teeb minu biograafia jaoks tähelepanuväärseks see, et tormile järgnenud päeval pidin jõudma Tallinna-koju, võtma sealt dokumendid ja jõudma Tartu rongile, et minna ülikooli sisseastumiseksamitele. Teed olid täis oli risti-rästi langenud puid, kuid noore inimese uljusega hakkasin jala astuma Keila poole – kümmekonna kilomeetri kaugusele. Lootsin, et sealt ikka mingi rong või buss läheb. „Astuma“ ei ole täpne sõna, pigem ronisin puude alt ja pealt üle. Mõni kilomeeter enne Keilat olid mehed ametis – puhastasid maanteed puudest –, ja vahetusmeeste järele sõitev buss oli sõiduvalmis. Kauplesin end bussi peale ja nõnda ma üsna viimasel veerandil koju ja sealt Tartu rongile saingi. Kui poleks jõudnud, küllap siis oleks mu elu kulgenud teisiti.

Ahjaa, olen unustanud mainida oma esimesi metsast võetud puid. Selleks oli Niitvälja lähedalt paar kadakat, et vibu teha. Ja veel enam kadakaid Saaremaal Leisi metsa alt sõbra, lahkunud Ülo Kaevatsiga, kes põhjaliku mehena ehitas kadakatest oma taastatud talule ristaeda. Ei, ei olnud häbi. Nii nagu ka nende mõne puu pärast, mille olen oma õuel langetanud, et teised puud ja mina ise end paremini tunneksime. Pigem on kurb, et vaated Nelijärve või Lõuna- ja Kesk-Eesti mäekestelt, nii paljukest kui meil neid leidub, on metsa kasvanud. Kas on mõnel usurühmal õigust lasta võsametsa kasvada Eesti niigi tasase maa kuplikesi? Andke andeks, kuid pole ma näinud ilusamat pilti, kui kümmekonna aasta tagune raiesmik kesk metsa, päike valgustamas vaarikapunast ja maasikarohelist..

IMG_5551

Häbi on hoopis seesuguste inimeste ees, keda olen pidanud omamoodi tarkadeks, ent kes nüüd kooris nimetavad RMK-d kuritegelikuks organisatsiooniks ja mis veel kõik, tegemata ise vahet numbrite ja arvude vahel ja toomata välja ei üht ega teist. Mina olen RMK matkaradu kõndinud, ja pole midagi halba märganud.

¤

¤

¤

Harju-Risti kirik on kerkinud puhtjuhuslikult nagu metsapuu, imiteerides oma fassaadiga puu enesesarnast ehk fraktaalset geomeetriat.

Kahjuks tundub nõnda, et keegi pole võtnud kätte ega kirjutanud lihtsale inimesele arusaadavas keeles ja kokkuvõtlikult, säilitades metsaliku rahu ja erapooletuse, kuidas Eesti metsaga lood on. Kui palju seda on, liigiti ja vanuse järgi, ja kui palju juurde kasvab ja kui palju ja kust võib raiuda. Ega mets taha kunagi, et teda raiutakse, parem langeb ise oma jalalt. Mis saaks siis, kui inimene tõesti ei võtaks „siit-siit-siit metsast mitte üks pirru tikk,“ nagu metsvint meile soovitab? Jäägu sellele küsimusele mõtlemine meie, mittemetsaelanike ajuharjutuseks.

 

 

 

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri