06.2017 arhiiv

News | suve.kool

teadus.ee suvekooli kutse: 26.-27. augustil Käsmus plaanis „Tõde ja õigus“

12.06.2017

 

Suvekool

teadus.ee suvekooli kutse: 26.-27. augustil Käsmus plaanis „Tõde ja õigus“

 Teadjad teavad tõde: teadus.ee suvekoole on toimunud 10 korda. Kaks aastat on subjektiiv-objektiivsetel põhjustel vahele jäänud. Nüüdki ei leidunud rahastajat. Sellises te ja õiguse olukorras on plaan korraldada suvekool ikkagi, ent kolme päeva asemel 2-päevane. Ja ikka Käsmu Meremuuseumis Aarne Vaigu kaitsva tiiva all.

Kuid sedapuhku igaühe kulu ja kirjadega, kaasa arvatud esinejad. Nii et tõeline kodanikualgatus. Pole oodata suurt tungi, nõnda siis korraldame loengud Meremuuseumi tagasaalis, nagu esimesel korral. Sinna mahub 50, maksimaalselt 60 inimest.

Sestap teen kiirküsitluse: kes soovib tulla esinema (eelläbirääkimised tehtud)/kuulama, kui suvekool maksab 75 eurot ja lisaks veel öömaja (Käsmus ca 35 eurot)? Väikese lastega tulijatele väike allahindlus.

Eelläbirääkimistele toetudes võin lubada väärikat ja teravmeelset esinejate – eri alade teadlaste ja muusiku – koosseisu. Nagu on mu meelest ikka olnud. Toimib ka fotomatk pühapäeva hommikul, muinastulede öö laupäeva öösel, meeliköitev viktoriin jpm. Nagu ikka, sobib ka lastele. Kooli või eelneva kooli lastele, ja nende lapsevanematele ja lapsenoorematele.

Praeguseks on selgunud, et väärikaid esinejaid tuleb piisavalt, täpsemalt järgmise näüdala aljul.

PALUN, ANDKE TEADA HILJEMALT 20. JUUNIKS!

SK2012.Eine

End üles andnud kodanikele saadan arve ja muud täpsemad teabekillud ning -pommid.

 

 

 

Info: Tiit Kändler, 56 483 481; tiit.kandler@teadus.ee

 

 

 

 

News | Ökoloogia

Inimese ja looduse ühisosa: linn

12.06.2017

See Tiit Kändleri esse ilmus Eestki Looduse juuninumbris

Kui pea on kärbseid täis, siis pole õuel kärbseid ollagi. Isegi toas mitte. Tänavu tuleb küll loota, et kui ilmamehe jutu järgi jäi talv olemata, siis ehk ei jää kevad tulemata. Kärbsed peas aga sumisevad, kuna olemata talve uudisteemad kumisevad segiläbi: kes kaevas auku, kes ajas auku kinni, kes paisutas jõge, kes lasi paisu õhku, kes rajas raudtee, kes laskis selle maapõhja, kes ehitas üle tee põdrakesele mõnusa silla, kes luges kokku, et põdrake lipsas ikka üle tee mujalt. Kõige selle juures tuleb rõõmustada, et tegevus käis keskkonna hüvanguks ja enamasti peades, kus kärbsed pesitsemas.

Kui see jutt on õige, et inimene on looduse osa, siis kas on õige ka see hüpotees, et loodus on inimese osa? Kas inimene on õppinud, kuidas neid kahte osa omavahel kokku viia? Jah, on, ja selleks tuleb vahel reisida mõnda linna, et end rahustada. Üks selliseid on Viini linn. On vähe Euroopa pealinnu, kus läbi aastatuhandete on käinud risti ja rästi läbi nii erinevate rahvaste ja usundite kolonnid, hordid ning röövsalgad. Roomlased ja germaanlased, slaavlased ja normannid, hispaanlased ja juudid, ungarlased ja böömlased, türklased ja itaallased, kõnelemata juba eri kanguse- ja tugevusprooviga sakslastest.

 

Minu meelest on linn see paik, kus on näha käige paremini inimese ja looduse ühismäng. Siin saavad kokku – või vahel ka ei saa – inimese ja looduse ühisosa. Kui sa jõuad enese jaoks uude linna ja kui oled õnnistatud igasuguste konverentside, seminaride ja töötubade puudumisega, saad tajuda, mis maik man on. Viinis on tasakaal paigas. Kummaliselt rahulik, kummaliselt ruumikas nii jalutajale, jalgratturile, autole kui ka puudele, põõsastele ja muidugimõista viini vorstidele, toolidele ja õllele ning veinile.

Jah, see Viini vein annab ehk enim teada, kuidas on lood looduse ja suurlinna vahel. Olgu tänatud Rooma keiser Marcus Aurelius Probus, kes omaenese elu hinnaga lõpetas Issanda aastal 278 ära keelu ajada veini mujal, kui nüüdse Itaalia aladel. Probus tahtis hoida oma leegionäre pidevalt töös ja laskis neil Viini põhja- ja läänenõlvad viinapuid täis istutada. Muidugi ei olnud vein siin tundmatu, seda ajanud keldid, kuid mida nood ka Euroopas teinud ja tegemas pole. Kuigi Probuse vahvad leegionärid polnud arvatavasti just janutud, ajas neil hinge keema, et nemad, vahvad sõjamehed, peavad tegema talumehe tööd. Ja nottisid vaese Probuse aastal 282 maha (või jootsid surnuks). Asjalikumad ajaloolased arvavad, et mõrva taga oli itaalia veiniärimeeste huvi. Nii või naa, nüüd on Probusest jäänud Viini põhjaküljele temanimeline tänav ning ohtralt viinapuupõlde ja veinikülasid oma veinitubadega.

Kui trammiga Punase Viini ajal töölistele 1930. aastal ehitatud kilomeetrisest Karl-Marx-Hofist mööda kolistada ja kui ei juhtu olema tähtsaim riigipüha 1. mai, siis pidavat üles veinitubadesse ka mängurongidega saama. Aga kui on 1. mai nagu meiega juhtus, siis saab vantsida ka jala, olles julgust saanud parlamendihoone ja raekoja eest orkestri mürtsudes läbi marssinud kolonnist, kes lisaks harrastele loosungitele maalitud palvele, et muslimid on teretulnud, lehvitasid ka loosungit, millelt lahkelt vaatasid tuleviku poole Marx, Engels, Lenin Stalin ja Mao. Üsna pleekinud loosung, muide, korduvkasutusest.

Viin aga on loodusest läbi põimunuid, nii et ruumi jääb ka marssijatele, ja olgu kohe öeldud, et linna kuulsaid ning kahe-kolmekordseid alleesid noorendatakse pidevalt, istutades uusi puid vanakeste asemele järkjärgult, mitte terve linna kaupa. Ja ime küll, erinevalt näiteks Brüsselist ei pargita autosid alleede keskmisse, jalakäijatele jäetud teele.

Nojah, kastanid õitsevad kunagi ehk meilgi, ent viinapõldude vahel sulfiidivaba veini limpsides ja alla linnale vaadates tunnedki end looduse osana. Tuleb piiri pidada, et ei hakkaks end tundma looduse peremehena.

Viin.FranzJoseph2.2017

Ma ei tea, kes ja miks, kuid meil Eestis on levinud müüt, et oleme kõige enam kannatanud rahvas. Vähe sellest, mingit küsitlussõltlased on välja küsitlenud, et oleme kõige õnnetum rahvas. Ei ole, ärge lootkegi! Isegi sellel poolest pole me erilised. Kui vahel satute näiteks teistesse Euroopa pealinnadesse, tehke väheke eeltööd, vaid umbes nüüdse magistrikraadi jagu, lugege ja uurige ning mõistate, et omad hädad ja viletsused on olnud igal pool. Milleks neile siis meie omi kaela määrida. Loodus linnas tähendab oskust leida ühisosa kahe hulga – rahvahulga ja metsahulga vahel. Mitte ükski allee ei hakka kasvama pottides, nagu Tallinna nn peatänava mõttehiiglased loodavad. Metsahulk vajab ruumi, inimhulk vajab ruumi. On meie õnnetus, et Tallinnast on osatud meisterdada sihuke konglomeraat, kus tundub et ruumi pole ei ühel ega teisel. Ja oleks siis meid palju võtta.

Ega ei pea kaugele pagema: uurime Helsingit, naudime Stockholmi, rõõmustame Riias. Ja pidagem meeles, et isegi Veneetsias, kus ju maad juppjagu, on loodus iga linnakodaniku ukseläve ees, mis sest, et enamasti vedelal kujul.

Võib-olla ei seisne tervis ja hingerahu vaid higist haisvas spordisaalis rassimises või enda ja teiste tervist ohustavas jooksus ja rattasõidus mööda Tallinna olematuid ja ohtlikke jalgtänavaid. Võib-olla annab meile heaolu ka see, kui linn võetakse arendajate käest edendajate kätte? Tervisliku tormijooksuga.

 

Viin on lisaks muule olnud kummalisel kombel viimane kants, mille müüride alla Osmanite väed kaks korda jõudsid. 1529 Suleiman Hiilgava ja 1683. aastal suurvesiir Kara Mustafa juhitud vägedega. Haned päästis Rooma, kliimamuutus kristluse: tol Väikesel Jääajal oli kevadine ilmastik nii karm ja tormivihmane, et türklaste armaada jõudis Suleimaniga vaevalt linnamüüride alla oma tohutute kahuritega, kui hakkas sadama lund ja türklased ümber pöörasid. Järgmiseks korraks oli viinlased teinud parema kodutöö ja kindlustused kindlamaks muutnud. Ent neid õõnestasid seestpoolt juutide ja katoliiklaste, protestantide ja muu rahva ühisosa puudumine. Kuid türklastele jäänud paar kuud lõpetas Poola kuninga John Sobieski abivägi. Niisiis – ärgem pahurdagem kliimamuutuste üle!

Vana kurb keiser Franz Joseph I jäigi Esimeseks ja suri vaid kaks aastat enne oma impeeriumi lõppu, 1916. Nüüd seisab ta kõige kurvem monument, mida näinud olen, Viini Burggartenis, Mozarti hiilgavast kujust põõsaste-puudega eraldatud, vastu Goethe tänavat, kepp kaenla all, pilk pööratud häbelikult maapinna poole, kus õitseb tulpe, nelke ja muud nipet-näpet.

Või kes teab – praegu igatahes lehvivad maiparaadil plagud „Muslim Wilkommen!“

Kes veel või juba jälle ei usu, et maakera on ümmargune, mingu paariks nädalaks Viini ja ärgu jätku külastamata selle ohtraid ja mõnusalt haaravaid kunstimuuseume ning istumata vana lossi raamatukogu kupli all, pea kohal raamatute rivid. Kes neid loeb? Loevad nad ise? Ma arvan, et loevad. Austria-Ungari impeeriumi mälestusena ent pakutakse kohvikutes gulašit nagu Budapestis, veidi vesisemat küll, kuid hää, Alpidest voolava veega.

 

Vana Franz Joseph I kurvastab Viini Burggarteni pargis, mida õnnistavad ka Mozarti ja Goethe rõõmsad kujud.

Foto: Tiina Kaljundi

 

Viini äärelinnas püstitati ülemöödunud sajandi lõpul kolm hiigelsilindrit, mille sees gaasihoidlad. Gasometritena tuntud tornidest jäeti väliskest, mida kaunistab kevadel graafiline loodus. See leidub kunstitubasid, eluruume ja muudki.

Foto: Tiit Kändler

 

Viini põhjaküljel leidub hulganisti juba roomlaste istutatud viinamägesid. Seal saab maitsta looduse ande ja inimeseks muutuda.

Foto: Tiina Kaljundi

Uncategorized

Kliimamuutliku inimese tugipost

12.06.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri esse ilmus Poatmehes 07. juunil 2017

 

Kas te suudate ette kujutada, et kui süütate sõpradega jaanitule, siis paiskate atmosfääri  väikese koguse süsihappegaasi, mis ei lase Maal piisavalt jahtuda ning nihutab kliimat soojemaks? Inimene tajub maailma enesele kohastes mõõtmetes. Jalg, seljatäis ja päevatee on pikkuse, massi ja aja loomulikud ühikud. Nanomeeter, miljard ja veel vähem valgusaasta pole meile tajutavad. Sellest suur osa hädasid pihta hakkab. Mida ütleb teile ppm ehk miljondik osake atmosfäärist, veel vähem näiteks tonn kasvuhoonegaasi.

Kui ka inimene on kliimamuutuse vallandanud, siis tegi ta seda kahtlem atmosfääri ata omaenese jõust teadmatuses olles. Minu mälu järgi oli rootsi füüsik ja keemik keemik Svante Arrhenius, esimesi Nobeli preemia laureaate aastal 1903. Arrhenius seletas jääaegade toimumist ning oli , esimene, kes juhtis juba 1896. aastal tähelepanu kasvuhoonegaaside võimalikule mõjule Maa soojenemises. Tema lihtne reegel ütleb: „Kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb geomeetrilises progressioonis, siis keskmine temperatuur suureneb matemaatilises progressioonis „

Seejärel tuli Charles David Keelingi avastus 1960. aastal, et Maa hingab igal poolaastal välja, siis jälle sisse, kuid süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb. hokikepp, Maa hingamine läbi aasta:. sisse ja välja.

Kyoto, Kopenhaagen, nüüd siis Pariis. Vahepeal veel Rio de Janeiro. See on kui variolümpiamängude graafik, mängude, mida vahitakse hoolsasti, see vabastab prügiämbri väljaviimisest, ent mis unustatakse enne, kui köögivalamualune prügist täis saab.

Mida sinna koguneb? Kyoto puhul oli uba ette teada, et seal midagi otsustada ei saa, sest Venemaa, Hiina ja Usa, vist ka Jaapan panevad eto. Sellest hoolimata saabus Eesti delegatsioon võidukalt. Mis on juhtunud praegu?

Teaduslik konsuśensus on et kliima muutub ja muutused on suuresti tingitud inimtegevusest ja et see on suuresti pöördumatu.

Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC järeldas 2014. aastal, et kliima soojenemine on 95% tõenäosusega inimese põhjustatud. 2007. asta detsembris sai Nobeli rahupreemia.

MIlankovici tsüklitest ja ookeanivete tsirkulatsioonist võime jäädagi rääkima.

Ilmataatinimene

 

Väikeste sammudega suuri asju ei tee. See võib rõõmustada meelt, aga asja ennast ei paranda. Mida on hakatud rääkima nüüd? Et nn taastuvenergiaga inimkond hakkama ei saa, ki tahame süsihappegaasi pidurdada, tuleb käiku lasta tuumajaamad. Mis kahjuks on ikka põhimõtteliselt samad, milline oli esimene jänkide Manhattani jaam. ITER eht fusiooni eht termotuumajaam, kus kergeid tuumasid õhendatakse, on seisus, et selleprototüübi kallal näritakse hambaid: suurenenud kulud, tulutud sehkendamised, ja lõppude lõpuks võib see osutuda liiga väikeseks.

Jah, kui ka inimene kliimamuutuse vallandas, siis ei teinud ta seda kindlasti mitte tööstusliku revolutsiooniga, vaid palju ennem, ja nimelt koriluselt ning küttimiselt põllumeheks hakates. Oli vaja saada haritavat maad, oli vaja niisutada, leida kasutusviis Niiluse üleujutustele.

Inimesele on meeldinud ilu, ta on leidnud ilu eri mastike vaheldumises, meie mail leidis ta ilu pankrannikul ja Pärnu jõe ääres Pullis. Või kuhu tal kaugemale minna oligi?

Mets tuli maha põletada, maid hakata kas vahetama või hülgama ja edasi nihkuma, nii nagu Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsetega sündis.

Homo sapiens jäi ainsa inimese perekonna liikmena ellu.

Elektriauto saastab enam kui sisepõlemismootoriga auto. LED-lamp saastab enam kui Edisoni hõõgniidiga lamp. Elektriga või gaasiga kütmine saastab enam kui puudega kütmine. Rääkigu meile Brüsseli ülemakstud ametnikud mida tahes.

Kuidas säilitada (või lisada optimismi), kuis minna uuele aastale vastu rõõmsameelselt?

Minu meelest on maaharijal ja metsamehel küll põhjust rõõmustada, kuna mis rohetab, see süsinikoksiidi kogub ja sellest suhkrut ning hapnikku teeb.

 

Püramiidiehitajad vallandasid majandusliku revolutsiooni

Aastakümnetejooksul on Giza püramiidide uurijad keskendunud nende hiiglaslike monumentide ehitamise tehnilistele detailidele. Kuid hiljutistest väljakaevamistest on võimalik järeldada, et püramiidide tõeline tähtsus seisneb nende tekitatud sotsiaalses organisatsioonis. Giza läheduses asuvas iidses linnas Heit el-Gurabis ja samaaegses Punase mere sadamas Wadi  el-Jarfis on välja kaevatud uued leiud, mis tõendavad, et vaaraode loodud valitsemise, töö ja kaubanduse infrastruktuurid abistasid püramiide ehitada. Needsamad infrastruktuurid tõid Egiptusesse hiiglaslikult kaua kestva jõukuse ja elavdasid ka nende kaubanduspartnerite majandust.

Esimese, kuueastmelise astmik püramiidi ehitas vaarao Netjerikhet Saqqarasse, mis asub Gizast 25 kilomeetrit lõunas. See 60-meetrine püramiid kerkis tema valitsemise ajal, mil lõppes aastal 2620 eKr. Püramiidide ehitamine hoogustus vaarao Sneferu valitsemise ajal aastatel 2575 kuni 2545 eKr juba Giza platool, kuhu kerkis kolm püramiidi. Tema poeg Khufu, kes on tuntud ka kui Cheops, ehitas suurima püramiidi, 160 meetri kõrguse ja 250 meetri laiuse alusega Giza suure püramiidi. Lisaks ehitas ta veel templi, milles said preestrid surnud vaaraoga suhelda. Sinna kõrvale maeti ka suuri laevu. Ehituse kõrgajal vajati 26 00 inimest, mida kõrgemaks sai püramiid, seda vähem läks rahvast vaja. Kõige tõenäolisemalt ehitati kivide kõrgele lohistamiseks sisemise kaldtee.

Chicago Ülikooli egüptoloog Mark Lehner ja tema meeskond lootsid enne väljakaevamistele asumist eest leida tagasihoidliku laagripaiga. Selle asemel leidsid nad Khufu aegadel hoolikalt planeeritud linna. Pikkades majades elasid 20-liikmelised meeskonnad. Mudatellistest seinad on praegu vaid poole meetri kõrgused. Seal seisid küpsetus- ja õllepruulikojad, mille ahjude ja anumate järgi need tuvastati.  Oli ka viljahoidla ning karjaaed. Lähedusse maetud jäätmed osutavad, et asukad sõid rikkalikult väga kallist vasikaliha. Administratsioonile olid oma hooned, millest annavad tunnistust templid savitahvlitel.

Kaugel orjandusest – selle linnakese 6000 asukat elasid päris mugavalt. Nad sõid leiba ja liha ning jõid õlut peale. Miks vaarao sellesse paika nõnda palju investeeris? Lehner arvab 2015. aastal kogumikus „Labor in the Ancient World“ („Töö antiikmaailmas“) avaldatud artiklis, et seal asus tähtis sadam. Khufu püramiidiprojekt lihvis olemasoleva haldussüsteemi täiuslikuks. Inimestel oli  ehitamiseks motiiv – see oli nende jumala haud. Pärast Khufu valitsusaja lõppu aastal 2525 eKr hiiglaslikke hauakambreid enam ei ehitatud.  See tundub allakäiguna, kuid polnud seda, sest loodud infrastruktuur säilis. See suunati provintside edendamisesse ning selle mõju ulatus sadu ja sadu kilomeetrid väljapoole Egiptust.

Kuid toimunud organisatsiooniline ja majanduslik revolutsioon kindla keskvõimuga eesotsas oli võrreldes Euroopa palju hilisemate ühiskondadega staatiline ses mõttes, et ei toimunud mõttesüsteemide muutusi. Üks ja ainus paradigma kehtis läbi kolme tuhande aasta. See ei olnud tehnoloogiline ime, see oli sotsioloogiline ime. Kuid mõtteviisi staatilisus selle ühiskonna jõu lõppude lõpuks ka ammendas.

 

 

 

 

Antropoloogia | News | to.imetaja

Inimkliima lepped ja leppimatus

12.06.2017

See teaduskirjanik Tiit Kändleri essee ilmus Postimehes 07. juunil 2017

Kas te suudate ette kujutada, et kui süütate sõpradega jaanitule, siis paiskate atmosfääri  väikese koguse süsihappegaasi, mis ei lase Maal piisavalt jahtuda ning nihutab kliimat soojemaks? Inimene tajub maailma enesele kohastes mõõtmetes. Jalg, seljatäis ja päevatee on pikkuse, massi ja aja loomulikud ühikud. Nanomeeter, miljard ja veel vähem valgusaasta pole meile tajutavad. Sellest suur osa hädasid pihta hakkab. Mida ütleb teile ppm ehk miljondik osake atmosfäärist, veel vähem näiteks tonn kasvuhoonegaasi?

Kui ka inimene on kliimamuutuse vallandanud, siis tegi ta seda kahtlemata omaenese jõust teadmatuses olles. Rootsi füüsik ja keemik Svante Arrhenius, esimesi Nobeli preemia laureaate aastal 1903, selgitas jääaegade toimumist ning juhtis juba 1896. aastal tähelepanu kasvuhoonegaaside võimalikule mõjule Maa soojenemises. Tema lihtne reegel ütleb: „Kui süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb geomeetrilises progressioonis, siis keskmine temperatuur suureneb aritmeetilises progressioonis.“ Tuletab meelde Thomas Malthust ja tema sajand varasemat teesi, et inimeste arv kasvab geomeetriliselt, toiduhulk aga aritmeetilises progressioonis. Nälg on maailmas kahjuks olemas, kuid mitte nii laias ulatuses kui ennustati.

Seejärel tuli Charles David Keelingi avastus 1960. aastal, et Maa hingab igal poolaastal välja, siis jälle sisse, kuid süsihappegaasi sisaldus atmosfääris suureneb. See on too kuulus hokikepi graafik. ÜRO kliimamuutuste konverentsid Kopenhaagenis 2009, Durbanis 2011, Kyoto aastatepikkused, kuni 2012 kestnud läbirääkimised, nüüd siis 2015.aastal Pariis kuni tänaseni. Vahepeal veel Rio de Janeiro. See on kui variolümpiamängude graafik, mängude, mille võitjate  pingerida tagantjärele muudkui muudetakse ja muudetakse, sellest öpopöast saaks kirjutada pakse raamatuid, ja ongi kirjutatud, ent kes neid loeb?

Ilmataatinimene

20 aasta eest ennustati, et Eesti meri  tõuseb praeguseks meetri. Praeguseks on maapind kerkinud mõni millimeeter aastas, vabanenuna jääkoore raskusest. Kyoto puhul oli juba ette teada, et seal midagi otsustada ei saa, sest Venemaa, Hiina ja USA, vist ka Jaapan panevad veto. Sellest hoolimata saabus Eesti delegatsioon Kyotost võiduka teatega. Pärast Kopenhaagenit oli  sama lugu. Kaua sa usud, et „hunti pole karja kallal!“ Mis on juhtunud praegu?

Väga lihtne asi. Venemaa ja  Hiina lubavad, mida vaja, sest kontrollida ei saa niikuinii. Donald Trump kui Euroopa jaoks erakordselt ebamugavalt aus, ütleb, et tema seda mängu kaasa ei mängi. Küsimus on, mida see muudab? Vastus: ei muuda suurt midagi.

Teaduslik konsensus on, et kliima muutub ja muutused on suuresti tingitud inimtegevusest ja muutus on suuresti pöördumatu. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel IPCC järeldas 2014. aastal, et kliima soojenemine on 95% tõenäosusega inimese põhjustatud. 2007. aasta detsembris oli IPCC samas asjus saanud Nobeli rahupreemia. Aeg voolab tagurpidi – pange tähele lõputuid segadusi!

Muidugi kaasnesid skandaalid, paljastused. Fossiilkütuste pealt saab teenida roppu raha.

Milankoviči tsüklitest jääaegade tekkel ja ookeanivete tsirkulatsioonist võime jäädagi rääkima. Golfi hoovus oleks juba ammuilma pidanud peatuma. Meenutan meie Ernst Öpikut, kes tuletas juba 1950.aastate lõpul Maa kliima perioodilisuse Päikese kui tuumaenergia ahju tootlikkuse muutumisest. Enne kui uurime Donald Trumpi nõuandjate produktsiooni, õppigem omaenese geeniustelt!

Mida on hakatud rääkima nüüd? Et nn taastuvenergiaga inimkond hakkama ei saa, kui tahame süsihappegaasi pidurdada, tuleb käiku lasta tuumajaamad. Mis kahjuks on ikka põhimõtteliselt samad nagu esimene jänkide Manhattani jaam. ITER eht fusioon ehk termotuumajaam, kus kergeid tuumasid ühendatakse, on seisus, et selle prototüübi kallal näritakse hambaid: suurenenud kulud, tulutud sehkendamised, ja lõppude lõpuks võib see osutuda liiga väikeseks.

Eestituum

Jah, kui ka inimene kliimamuutuse vallandas, siis ei teinud ta seda kindlasti mitte tööstusliku revolutsiooniga, vaid palju varem, koriluselt ning küttimiselt põllumeheks hakates. Oli vaja saada haritavat maad, oli vaja niisutada, leida kasutusviis Niiluse üleujutustele. Inimesele on meeldinud ilu, ta on leidnud ilu eri mastike vaheldumises, meie mail leidis ta ilu pankrannikul ja Pärnu jõe ääres Pullis. Või kuhu tal kaugemale minna oligi? Mets tuli maha põletada, maid hakata kas vahetama või hülgama ja edasi nihkuma, nii nagu Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsetega sündis.

Homo sapiens jäi ainsa inimlase perekonna liikmena ellu. Kuid ta ei oska siiani rehkendada, kui palju tema leiutised saastavad, kui arvestada kõiki tootmise ja hävitamise astmeid.

Ma võin vabalt väita, et elektriauto saastab enam kui sisepõlemismootoriga auto. Kusagilt ju elekter tulema peab. LED-lamp saastab enam kui hõõgniidiga lamp. Elektriga või gaasiga kütmine saastab enam kui puudega kütmine. Rääkigu meile Brüsseli ülemakstud ametnikud mida tahes. Meie läpakad ja nutiseadmed muutuvad üha pisemaks, kuid akud, mis neid toidavad, ei muutu. Gaasiauto on muutunud nonsensiks, veel enam vesinikul töötav auto, nagu ka on vaibunud eufooria kütuseelemendi ümber.

Nullenergiaga maja on lihtsalt uus perpetuum mobile, mida huvirühmad lollide poliitikute kaasabil läbi suruvad. Füüsikaliselt pole sellist asja meie universumis olemas. Meie rohemaailm on muutunud projektijahtimiseks, söömaahelaks. Tahate, taastame soid? Palun. Kuigi soode taastamine paiskab atmosfääri lugematul hulgal kasvuhoonegaase, sood omakorda metaani. Tahate, ehitame hüdroelektrijaamad. Palun. Tahate, laseme elektrijaamade paisud õhku. Palun.

Kuid kes suudaks välja arvutada, mis saastab enam: kas superfirmad, mis hiiglaslikesse pakenditesse raputavad näputäie ravimeid või pudruhelbeid, või kodanik, kes neid karpidest üles leidma peab?

Kõige lihtsam on süüdistada kodanikku. Kuid tõsiasi on, et näiteks Hispaania meeletute dotatsioonide lõppemine päikeseenergiale ja tuuleveskitele on donkihhoted pannud kahtlema nn roheenergia keskkonnasõbralikkuses. Mõelgem, mis toimub meil Hiiumaal ühe tillukese tuulepargi ümber. Ja ärgem mingem lolliks ning andkem aru, et Eesti vabadus põhines eelkõige põlevkivil. Alati saab toota puhtamalt, see on kindel. Selleks on Eestil vaja insenere. Aga rohelised elektronid ei ole värvilt rohelised, võrreldes põlevkivielektronidega ja kes suudab neid eristada, kui meile üht teise pähe kallimalt müüakse?

Ja lõpuks: kui palju lisavad kasvuhoonegaasi keskkonna-ametnike loendamatud hulgad, sõites mööda maailma kliimakonverentse?. Imekütust ei ole ega tule, nullmaja ei ole ega tule. Meie trump on kindlameelne ja arukas kokkuhoid – nii rahva kui olendina.

 

Antropoloogia | Astronoomia | Bioloogia | News | to.imetaja

Täiskuu ei lase end maha magada

01.06.2017

 

See teaduskirjanik Tiit Kändleri artikkel ilmus Maalrehes 01. juunil 2017

 

 

Kui täiskuu paistab teie aknasse, võib olla teie uni häiritud. Kuid kui akna sulete luukidega, kas ka siis mõjutab Kuu teie und? Viimaste teadusuuringute valgusel (loodetavasti mitte kuuvalgusel) võib kinnitada, et mõjutab küll.

 

Ameerika teadusajakirjanik Matt Kaplan on oma möödunud aastal ka eesti keeles avaldatud raamatus „Teadus maagia taga“ ajaloole lähenenud nõnda, et müütidel ja maagial on taga midagi teaduslikku, st korratavat ja reeglipärast. Evolutsioon on kõikvõimas ja me ei tea pooltki oma tegelikest võimetest. Inimese ajalugu on täis müüte Kuu mõjust inimesele. Eriti on lummanud täiskuu. Kuuvalgel vihtlevad nõiad, täiskuu öösel erksad vampiirid, kuutõbised magades ringihukujad inimesed.

Muidugi teadis kuulus saksa astronoom Johannes Kepler 400 aasta eest, et astroloogia, st sünnihetkel valitsenud taevamustri kuju inimese tulevikule on leebelt öeldes oraaklus, kuid selle eest maksti palka, ja sai teha astronoomitööd.

Kuid pole üllatus, et inimesel on varjatud võimeid. Sest lõppude lõpuks, kui Jeesus ütles: „Sinu usk on sind päästnud,“ ega see ju vale ole. Õnnetunne on seotud teatud geenide avaldumisega, aga ka oma elust viimase võtmisega, pühendumisega millelegi ühiskondlikult olulisele, „oma saatuse lõimimisega jumalatest ja inimestest koosnevasse maailma, mis on sinust enesest palju suurem,“ nagu sõnastab südame siinusarütmiat uuriv Põhja-Carolina ülikooli psühholoog Barbara Fredrikson.

Kuu.ML.Kujund.

Meis toimib nii ööpäevakell kui kuupäevakell

On ammuima teada, et inimese ja loomade elu juhivad ööpäevarütmid ehk peenemalt tsirkadiaanrütmid. Ent pimedasse ruumi suletud inimesel käib tsirkadiaankell valesti, jäädes tavaliselt maha. Kas pole see mitte seletatav Kuu mõjuga? Kuu teeb ümber Maa tiiru umbes 29,5 päevaga, kui Maa pöörleb ümber oma telje 24 tunniga. Kalendrikuu ehk umbes kaheteistkümnendik aastat on aga pikem, üle 30 päeva. Enne mõneti ajalooliselt segaseks kujunenud aasta- ja kuukalendrit mõõtis inimene Kuu tiiruga ajavahemikku, mille ta nimetas kuuks. Tänu maa pöörlemisele näeme Kuud tõusmas ja laskumas, tänu sellele, et aeg-ajalt jääb Maa Kuu ja Päikese vahele, näeme täiskuud ja edasi erinevaid faase. Et Maa orbiit on ekliptika ehk Maa ümber Päikese tiirlemise tasandiga veidi kaldu, siis on kuuvarjutusi vähe.

Saksamaa Max Plancki käitumisfüsioloogia instituudi füsioloogid Martin Wikelski ja Michaela Hau avaldasid 1995. aastal ajakirjas Journal of Biological Rythms artikli, milles nad tõestasid, et roomaja Galápagose meriiguaan, kes sööb vetikaid paikades, mis jäävad enamasti vee alla, ent paljastuvad mõõna ajal, teab mingil moel mõõna alusaega. Kui Kuu asub meie peade kohal, tekitab see ookeanis tõusu, kui vastaspool maakera, siis mõõna. Kuu asub meie peade kohal umbes iga 12,5 tunni järel. Kuidagi tunnetavad roomajad seda perioodi – kuidas, on jäänud saladuseks. Kuid tsirkalunaarseks kellaks nimetatud (tsirkadiaankella eeskujul) mehhanism hoiab nii roomajaid kui ka meid instinktiivselt püsimas rütmis nii Kuu faasidega.

Šveitsi Baseli Ülikooli kronobioloog Christian Cajocheni ja tema kolleegide töö, mis avaldati 2013. aastal ajakirjas Current Biology, järeldab üsna usaldusväärselt, et inimesel on pistmist Kuu faasidega, mida võib loetleda kaheksa või lihtsamalt neli: täiskuu, kahanev poolkuu, uus kuu, kasvav poolkuu. Täpsemalt tegid nad kindlaks, et inimese uni on täiskuu ajal lühem ja põgusam. Täiskuu justkui ei taha, et me selle maha magaksime.

Et Maal on Kuu, mis on enne elu teket löödud Maa küljest mõne Marsisuuruse Theia poolt välja, omab meie jaoks üliolulist tähtsust. See nimelt stabiliseerib Maa orbiiti Päikese ümber, tehes elu võimalikuks. Tundub olevat ime, et Kuu on pööratud Maa poole kogu aeg vaid ühe oma poolega ning Kuu on nii suur ja meist nii kaugel, et katab parasjagu päikeseketta, võimaldades päikesevarjutuse. Kuu ühe palge on meie poole lukustanud looded, loodete mõjul aeglustub veidike ka Maa pöörlemine ümber oma telje. Kolme keha probleem ehk matemaatiline mõistatus on nõnda raske, et täpselt pole matemaatikud suutnud seda lahendada – seda enam peame tänama universumit, et meie Päikese-Maa-Kuu süsteemis on just täpselt selline olukord nagu on ning kaootilised protsessid on väikesed.

Teadlased valisid vabatahtlike seast 31 inimest, nii mehi kui naisi, kel ei esinenud hingamisraskuste tõttu tekkivat uneapnoed. Nad sulgesid katsealused akendeta uneruumidesse ning ei andnud neile teada uuringu eesmärgist. Uni jaguneb mitmeks eri staadiumiks, millest olulisemad on kiirete silmaliigutustega uni (REM) ja aeglaste silmaliigutustega uni (NREM). Katsealustel mõõdeti sügavama, NREM-une pikkus, une kogukestvus, uinumise aeg alates tule kustutamisest, elektroentsefalogrammi EEG aktiivsus sagedusvahemikus 0,5 – 1,25 Hz, samuti õhtused uinumist soodustava hormooni melatoniini nivood.

Tulemused näitasid, et täiskuuöö tähendab 19 minutit lühemat und, madalamat melatoniini taset ning aeglase une kestvuse vähenemist. Ka subjektiivselt tundsid inimesed end täiskuulähedastel hommikutel vähem väljapuhanuna.

 

Ärgem muutugem kuutõbisteks

Teadlased on veendunud, et kuigi Kuu põhjustab loodeid, ei oma gravitatsioonijõud une kvaliteedile mingit mõju, kuna isegi nii suurel veekogul nagu Läänemeri on looded mõne sentimeetri piires. Kuid teistest uuringutest on teada tsirkalunaarsete tsüklite mõju naise menstruatsioonitsüklile. Samuti mõjutab Kuu langetõvehaigete hoogusid, kuid tsirkalunaarse kella, nii nagu ka tsirkadiaaankella ja aastaaegade kella olemused on jäänud siiani „müstiliseks“, nagu Cajochen ja ta kolleegid tunnistavad.

Mina lugesin veel kahte artiklit. Üks neist on uurimustest Ungari Sewllelweisi Ülikoolis ja avaldati ajakirjas Sleep Medicine 2014.aAastal. Selles oli katsealuste arv koguni 319, meeste vanus keskeltläbi 45 ja naistel 51 aastat. Nõnda on ka selle uuringu mõõtevead pisemad. Järeldused ent samad: pisem unetõhusus, lühem sügav NREM uni, pikem REM-uni.

Kuigi täiskuud on vahel seostatud ka sündide sagedusega, ei ole sellekohaseid tõestatud uuringuid. Siiski on kuutsükliga seostatud nii liiklusõnnetuste arvu, kuritegude ja enesetappude arvu, psühhiaatrite külastusi ning südamehäirete arvu. Nende kohta on ka avaldatud artikleid, kuid nii kindlat järeldust, nagu täiskuu ja une kvaliteedi seosest, ei saa veel teha.

Kolmanda artikli, mida lugesin, on kirjutanud Göteborgi teadlane Michael Smith ja tema kolleegid. Nemad uurisid 47 vabatahtlikku. Ja leidsid, et une kestvus väheneb täiskuu ajal keskeltläbi 25 minutit ning rahutu, REM-uni pikeneb 30 minutit, samuti muutuvad EEG signaalide kujud. Kuid et uuriti vaid hea unega inimesi, jätavad teadlased lahti ukse kahlusteks.

Matt Kaplan viitab oma raamatus veel ühele artiklile, mille tulemused siintoodud tulemustega ei kattunud. Kahjuks ei ole see artikkel minule kättesaadav.

Loetu põhjal (artiklid on avaldatud väärikates, eelretsenseeritavates ajakirjades) jääb mulle kerge veendumus, et inimese ja Kuu vahel midagi toimub. Ja peaaegu kindlasti mõjutab täiskuu inimese und. Loodan, et lugejad ei satu seda lugu lugedes enese sugereeritud ja välja mõeldud iseenesliku täitumuse ohvriks, hakates põhjendama oma meeleolu ja kasvõi ärrituvust Kuuga, kirjutama oma ebaõnnestumisi kuu peale ja muud sellist.

On ilme tõde, et Kuu vähehaaval Maast kaugeneb, 3,8 sentimeetrit aastas. Ka on ta Maast kord 357 000 kilomeetri, kord 407 000 kilomeetri kaugusel. Kuu mõju üle mõlgutasid mõtteid nii assüürlased kui babüloonlased, põliseestlastest kõnelemata. Meie vanasõnastik kubiseb Kuust, meie keeles on kalendri kuu ja taevakeha Kuu täpselt sama sõna, ning on arvukalt inimesi, kes on kindlad kuufaaside mõjust taimede istutamisele ja juuste lõikamisele. Kellelegi see paha ei tee, ja las siis Kuu mõjutab meie käitumist ka mitte ainult uneajal, vaid päise päeva aal.

 

 

 

 

Telli Teadus.ee uudiskiri