teadus.ee » 2013 » April

Geneetikaõpik haritlastele

Ain Heinaru

Geneetika

Õpik kõrgkoolile

Tartu Ülikooli kirjastus, 1035 lk

Eesti autorite õpikuid, saati nõnda põhjalikke nagu on seda professor Ain Heinaru „Geneetika“, ilmub loodusteaduste kohta harva. Autor on teinud hiigeltubli töö ka eestikeelse terminoloogia edendamisel. Õpiku tekst pole populariseeriv, kuid asjahuvilistele vähemalt kohati mõistetav ja edasiseks uurimiseks vältimatu. Nõnda saavad siit kasu nii õliõpilased kui kooliõpetajad, ametnikud ja kõik teadushuvilised. Eriti tuleb kiita, et autor on ohtrad illustratsioonid algusest lõpuni teinud ise. Illustratiivset materjali kui palju – suisa teadustoimetaja unistus.

Jooniste värvilahendus on maitseküsimus, ainus, mis esmalt häirib, on paber, mis laseb näha ka osa teisel poolel trükitut. Raske on välja lugeda lehekülje numbreid – valge helerohelisel. Ka helesinist teksti valgel pole lihtne lugeda, kuid need raskused võivad tingitud olla ka minu silma isepärast ega vähenda kuigivõrd tehtud töö headust.

Siit leiame lühidalt ja seega mugavalt geneetika ajaloo ning selle arendamise loo Eestis. Antropoloogiast on esimese teosena mainitud Juhan Auli 1932. aastal ilmunud „Muhulaste antropoloogia“, Karl Ernst von Baeri doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ on jäänud eelajalukku. (Nojahh, Kreutzwaldi „Wina-katk“ muidugimõista ka.) Möödunud sajandi lõpupoolsest, 1970. ja 1980. aastate ajast on mainimata jäänud Endel Lippmaa osa Eesti geneetikute, sealhulgas Tartu Ülikoolis põlu alla sattunud Artur Linnu labori seltskonna vaimsel ja rahalisel toetamisel nii Küberneetika Instituudi kui KBFI ajal.

Mulle tuleb uudsena tehnogeneetika ja geenitehnoloogia eristamine. Sõnaseletuses neid termineid kahjuks ei ole. Insenergeneetikat olen pidanud geenitehnoloogia osaks, aga eks see üks tehniline värk ole.

Raamatul on imetabaselt põhjalik sõnastik, aineregister ja nimeregister, mis kergendavad selle kasutamist teatmeallikana. Kui mitte lugema, siis sirvima peaks seda kogu haritlaste rahvas. Sealhulgas keeletoimetajad, kes on varmad eesti teadlaste seas tuntud ja tunnustatud eestikeelseid termineid omatahtsi ümber geenima (st geneetiliselt muundama).

Geenide tulevik on tume, sest nende osatähtsus muudkui väheneb veel mõnekümne aasta eest arvatust. Molekulaarbioloogia keskne dogma „DNA teeb RNA teeb valgu“ on murenemas, valk võib kah vahel umbes sama teha, mis arvati olevat ainuüksi geeni monopol.

Kes küll teeks valmis proteoomika õpiku? Kuid enne veel võiks Tartu Ülikool kirjastada lihtsalt ühe seletava sõnastiku, mis kogub kokku Ain Heinaru, Toivo Maimetsa ja Mart Viikmaa ja veel kellegi juba olemasolevad sõnastikud, mis aitaks uudishimulikul lugejal odavamalt kasvõi (veel peaaegu et olematus) personaalmeditsiinis orienteeruda.

Tiit Kändler