teadus.ee » 2010 » November

Tiit Kändleri ettekanne teadusmeedia konverentsil „Teadusrikkuse levialas” 28. oktoobril 2010

Kui Arno Penzias ja Robert Wilson 1964. aastal oma imenõrku raadiolaineid mõõtma konstrueeritud 6-meetrise antenni signaalist kõik radarite ja raadiolainete efektid maha lahutasid, jäi ikka alles mingi müra, sada korda suurem kui oleks tohtinud. Nad pidasid seda esmalt tuvide tööks. Kuid pühkinud antenni tuviplekkidest puhtaks, jäi signaal ikka alles. Nõnda püüti kinni vanim signaal, mida eales kinni püütud. Signaal, mis pärineb varaseimas ajast võimalike seas, Suurest Paugust endast. Kosmiline lühilaineline taustkiirgus sai üheks oma aja suurimaks teadusuudiseks, suisa hitiks ühes oma tuvisõnnikuga.

Universumil on oma uudised. Ja oma taustkiirgus, mis varustab uudised seostega, taustaga. Mis seob meid universumi algaegadega.

Nõnda on ka teadusuudisega. Uudis on tähtis, väga tähtis. Ja uudis tuleb muidugimõista esitada rahvale võimalikult kähku, enne konkurente ja soovitavalt veel enne, kui teadlased uudise on loonud.

Kuid kas uudis on ikka nii tähtis, nagu seda etableerunud ajakirjanduse loos esitatakse? Mõtleme korraks sellele, mida üks uudis meile tegelikult ütleb? Üleeile hakkas silma üks uudis, ja sõltumatult ka Priit Ennetile. Sobilik siis näiteks tuua. Uudis: kimalased õpivad lendama õielt õiele lühimat teed mööda, isegi kui avastavad lilled erinevas järjekorras.

Nüüd siis saite teada. Kas olete õnnelikumad? Ei kuule millegipärast rõõmuhõiskeid.

Lisame taustaks, et see on keeruline matemaatiline ülesanne, rändkaupmehe ülesanne. Lisame veel, et kimalane lahendab selle peast möödaminnes, kui arvutid lahendavad selle jõuga, võrreldes kõiki võimalike teid omavahel.

Lisada saab veel ülesande ajaloo graafideni välja. Lisada saab seose füüsika ja igapäevaeluga – kasvõi sellega, kuidas jõuda enne poe sulgemist supermarketist ostud teha.

Mida laiem taust, seda suurema jõu uudis saavutab. Tausta, uudise taustkiirgust esitamata jääb see rahvale selgusetuks. Uudiseid on miljoneid, taust on üks ja ainus. Vaid tausta kaudu seondub teadusuudis inimkultuuriga.

Geniaalne Soome luuletaja ja mõtleja Pentti Saarikoski kirjutas on raamatus „On või ei ole” nõnda: „Kui ma ütlen, et loovat tööd tegev inimene teeb midagi niisugust, mida varem ei ole olemas, ei pea ma mingiks loova töö tegijaks Tampere ettevõtjat, kes ehitab maailma kiireima võistluspaadi, sest maailma kiireim võistluspaat oli olemas juba enne tema paati.”

Kui teil on oidu Brüsselis väljuda Eurokvartalist, näete selles linnas suurepäraseid taustu. Näiteks tajub René Magritte’i muuseumis, et see imeline kunstnik oli ühtlasi teadlane. Nii näiteks maalis ta selle pildi nimega „Blankotšekk” justkui kvantmehaanika illustratsiooniks.

Kadunud akadeemik ja tark ning hea inimene Boris Tamm pajatas mulle kord, kuidas noor Arvo Pärt muudkui käis Küberneetika Instituudis matemaatikute juures uurimas, kuidas muusika ja matemaatika omavahel seotud on. Kui kirjutasin raamatu Kõlakoda kõrva taga, ei jõudnud ära imestada muusika ja teaduse tegelikest suhetest.

Nii pole ainult muusikaga.

Rene Magritte’i kuulsamaid maale on kahtlemata see, mis esitatud loo alul. „Ceci n’est pas une pipe.” See ei ole piip. Tõepoolest – ja ei olegi. See on ju piibu kujutis. Kuid kas ikka on? See on ju piip!

Hulgateooria looja Georg Cantor läks säherduste asjade peale mõteldes hulluks – kuidas ikkagi üks lõpmatus saab ühtaegu sisaldada ja hõlmata teist?

Küsisin oma õpetajalt Endel Lippmaalt hiljuti, et miks populariseerida teadus? Ta vaatas mulle veidi otsa, naeratas põgusalt ja ütles: „Sest see on lõbus”. Lippmaa on näide teadlasest, kes on alati hõlmanud hõlmamatut. Teda ei saa uudisnuppu pista. Sellest ei tule tulemus, vaid ainult tagajärjed – kui kasutada Lippmaa enese sõnu.

Magritte’il on pilt „Head oomenid”. Selles ühendas ta impressionistliku maali valguse ja rõõmu sürrealistliku maali oskusega võtta asju, esemeid, nii nagu need on, paljastades nõnda maailma müstilisuse.

Näen siin paralleeli füüsikas. See on sama, mille Niels Bohr püstitas oma kvantmehaanika filosoofias, mille poole püüdles Einstein oma kõiksuse konstandis ja mille saavutas Paul Dirac, leides läbi kauni matemaatika üles antimaailma.

Dalai-laama ütleb: „On oht jääda kütke sõnasõnalise tähenduse külge, asetamata seda konteksti.”

Korraldame sõpruskonnaga teadus.ee suvekoole Käsmus. Oleme ette võtnud suured olulised tükid maailmast – tuli, vesi, õhk, maa, eeter, energia. Ja siis vaadanud neisse erinevate teaduste, muusika, kirjanduse, kunsti pilgu läbi. Ja uskuge või mitte – selline taustkiirguslik lähenemine võlub nii koolilapsi kui nende vanemaid ja vanavanemaid.

Tausta tähtsus pole mingi nüüdisaegne uudis.

Apostel Pauluse III misjonireisil juhtus seik, mis sai Uue Testamendi Apostlite tegudes pealkirjaks ”Efesose hõbesepad korraldavad märuli.” Hõbesepad jooksid kokku, et Paulusele tema jutu eest kere peale anda. „Ühed kisendavad nüüd üht, teised teist, sest rahvakogu oli hämmeldunud, suur hulk ei teadnudki, misjaoks nad olid kokku tulnud.” Kui aga rahvale selgitati tausta, läksid kõik jälle laiali.

Maailma libiseb meie eest üha kiiremini. Ka teadusest kirjutajate eest, ka uudiste levitajate eest. Kuid meie kasuks ei hõlju teadus tühjuses. Tühjust polegi olemas. Vaakum on suurima energiaga asi siin maailmas.

Nii et võtmeküsimus on: kuidas kiirustada aeglaselt? Minu vastus on: tuleb süveneda tausta. Rahulikult. Lõbuga.