Teadusteave MTÜ :: EESTI OMA ANTARKTIKA SAAGA

EESTI OMA ANTARKTIKA SAAGA
teisipäev, 13. detsember 2005
teadus.ee tundis huvi, kuidas edeneb mõte luua Eesti oma teadusbaas Antarktikas. Väidetavalt on kõik dokumendid valitsusele esitatud. Allpool toome ära rea vastuseid lühendatult, täispikki tekste saavad huvilised lugeda meie koduleheküljel aadressilt http://www.teadus.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=79&Itemid=84

Miks peaks Eesti jätkama teadusuuringuid Antaktikas?

Enn Kaup, TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur, teinud järveuuringuid 5-s N Liidu ja 2-s Austraalia Antarktika ekspeditsioonis:

Võime tunda uhkust, et meie kaasmaalane, Saaremaal sündinud ja üle kolmandiku oma pikast elust Eestimaa leival olnud Fabian Gottlieb von Bellingshausen juhtis Vene ekspeditsiooni, mis 28. jaanuaril 1820 avastas Antarktise mandri. Eesti teadlaste tegevus Antarktikas algas rahvusvahelise geofüüsika aastaga 1957-58 ning on seni andnud üle 110 teaduspublikatsiooni, lisaks populaarteaduslikud ja ilukirjanduslikud üllitised ning dokumentaalfilmid. Olgugi et üha sagenevad uudised kliima soojenemise ilmingutest, jääme siin Eestis ka tulevikus elama ja tegutsema põhjamaal, mille looduskeskkond on suuresti kujunenud polaaroludes. Elame üle 10 000 aasta kestnud jäävaheajal, millele vältimatult järgneb uus jääaeg. Skandinaavia jääkilp ja selle sulaveed on näiteks vorminud meie maastikke ning praegusajal toimuvad samalaadsed protsessid Antarktise rannikul. Meie teadlased on alates baltisakslastest tänapäevani edukalt uurinud polaaralasid ka selleks, et paremini mõista Eesti looduse kujunemist ja tulevikuarenguid. Näiteks ilma aastakümneid kestnud osoonimõõtmisteta Antarktikas (neis osalesid ka Eesti spetsialistid) poleks teada saadud freoonide osoonikihti hävitavast toimest ja järsult piiratud nende kasutamist Montreali protokolliga.. Siis oleks elu Maal võinud ränga hoobi saada, nüüd on väljavaade, et aastaks 2050 naaseb atmosfääri osoonisisaldus eelindustriaalsele tasemele. Kas Eesti soovib küll väikese, kuid ometi arenenud riikide sekka püüdleva riigina tunda vastutust Maal juhtuva eest ning anda oma teadlaste osalemise kaudu jõukohane panus inimkonnale eksistentsiaalse tähtsusega probleemide selgitamisel ja lahendamisel? Eesti Antarktika Ekspeditsioon on riigi võimalusi arvestades kavandatud väikesemastaabilisena ja ökonoomsena: ehitatakse kuni 25 m pikkune purjede ja diiselmootori jõul liikuv ekspeditsioonilaev tosinale inimesele, mis hakkab baseeruma Hobartis, Tasmaania saarel. Rajatakse Antarktise suvel kasutatav, labori- ja eluhoonest, kumbki 25 ruutmeetrit, koosnev baas Rossi mere rannikul, 50 km põhja pool Itaalia suvejaama Mario Zuchelli. Laeval saab töötada kuni 6 mereuurijat ning jaama põhipersonal saab olema 6 inimest. Siin on head võimalused uuringute jätkamiseks isotoopgeokeemias ja glatsioloogias ning limnoloogias, seni eestlaste poolt Antarktises edukalt viljeldud teadusaladel. Valitud jaamapaigast paistab Mount Melbourne, Rossi mobiilse vööndi aktiivne vulkaan, mistõttu on kavas ka Rossi mere piirkonna maakoore geoloogilise ehituse, sealhulgas jääaluse ja merepõhja vulkanismi uurimine. Ekspeditsiooni teadusprogramm on kavandatud koosnema projektidest, mis vastavad Eesti teadusfondi kvaliteedisõela nõuetele. See kindlustab, et ekspeditsiooni teadustulemused on kõrgel rahvusvahelisel tasemel. Ekspeditsioon oleks külgetõmbavaks väljakutseks noortele teadlastele ning stimuleeriks ka sellega loodusteaduste arengut Eestis. Ökonoomse ja äärmiselt keskkonnahoidliku Eesti ekspeditsiooni kulud kujunevad suhteliselt väikesteks. Laeva ehitamine ja uurimisjaama rajamine on suuremad kuluartiklid. Kokku kuluks ekspeditsiooni käivitamiseks ja esimese kolme suveperioodi läbiviimiseks vähem kui 30 miljonit krooni. Projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon on staadiumis, kus võiks asuda selle elluviimisele. Siiski on valitsus kõhelnud projekti rahastamist alustama, seda vaatamata rühma meie väljapaistvate teadlaste (ülikoolide rektorid, akadeemikud jt) selgele toetusele. Kui otsus tuleks lähitulevikus, oleks Eestil võimalus alustada Antarktika uuringuid rahvusvahelise polaaraasta 2007-2008 raames, mis eriliselt soodustaks rahvusvahelise koostöö võimalusi.

kaart1-6881075

Eesti Antarktikajaam on plaanitud mandri põhjaservale.

f6-9881373

Kas pingviinid ootavad eestlasi?

f002-5942268

Enn Kaup oma Antarktika-telgis.

Kaart ja fotod Enn Kaup

Otsus peab olema ühene

Kalle Olli, Tartu Ülikooli botaanika õppetooli vanemteadur:

Teaduslikult ja logistiliselt on programm hästi paigas. On selge, et riigina ei suuda Eesti polaaruuringutes esimest viiulit mängida. Suuremaid polaar-uurimislaevu ehitavad ka rikkamad Euroopa riigid ühiselt. Eesti osa Antarktika programmis on oskuslikult nähtud nn nišiteadusena – panustades odavamatele, kuid elegantsetele tehnilistele lahendustele (mootor-purjekas) ja erialadele, kus meil on tugev kompetents. Programmi raames asetleidvaid võimalikke konkreetseid teadusprojekte on hetkel võimatu hinnata. Siin on tegemist klassikalise mereuuringute dilemmaga: selleks, et laeva saada, peavad olema head projektid. Selleks, et projekt edukalt konkursi läbiks, on laeva vaja. Eesti hetkeolukorda arvestades peab siiski infrastruktuuri enne looma. Olen kindel, et see stimuleerib ambitsioonikate projektide buumi Eesti teadlaskonna poolt. Küsimus ühiskonna tasemel on ikka kulutuste otstarbekuses. Praktikas kasutatavatest kriteeriumidest teaduse rahastamisel on üks olulisemaid — kas just see rahaeraldis toodab parimat võimalikku tulemust, või on raha eraldamine muule projektile teaduse üldise edenemise seisukohalt efektiivsem ja raha seega kasulikumalt kasutatud. Alati asetub raha efektiivse kasutamise kõrvale ka teine kriteerium — poliitilised eelistused ja prioriteedid. Kaldun arvama, et Eesti Antarktika programmi käimalükkamise eelarve suurune rahasüst (suurusjärgus kolmandik Eesti Teadusfondi aasta eelarvest) teistele teadusprojektidele oleks puht efektiivsust silmas pidades parem raha kulutamise viis. Samas, Eesti Antarktika programmi ei olegi esitletud kui kitsalt teaduslikku projekti. Me räägime riigi maine, usaldusväärsuse, tõsiseltvõetavuse tõstmise heast võimalusest, millega kaasneb ka teaduslik tulem. Ja sellises võtmes — juba suhteliselt odavast võimalusest. Selliseid uudiseid jälgivad hoolega välismaised projektikoordinaatorid, ametniku ja teadusjuhid. Ning nende sõnal ja arvamusel on ühiskonnas kaalu, seda arvestatakse otsuste tegemisel ja suhtumiste kujundamisel. Lisandub kultuurilooline aspekt — Antarktika uurimise traditsiooni hääbumine ei oleks ilmselt riigi huvides. Lõpuks on see meie valitud poliitikute otsustada, kas rohujuure tasandilt ulatatud võimalust kasutada. Kurvaks teeb, et seni praktiseeritud otsustamatus tähendab sisuliselt eitavat otsust. Venitamine murendab algatajate entusiasmi ja vähendab aasta-aastalt veel Nõukogude ajast säilinud Antarktika kompetentsi. Otsus peab olema ühene. Poolikud lahendid, või õigemini otsuse edasilükkamine mõnemiljoniliste aastaeelarvetega on pigem näide ebaefektiivsusest ja hind, mida maksame otsustusvõimetuse eest. Oluline on mõista, et poolik või halvasti rahastatud programm pigem kahjustab kui parandab Eesti mainet.

Eesti teadusekspeditsioon Antarktikasse — poolt ja …

Edgar Karofeld, Tartu Ülikooli rakendusökoloogia õppetooli vanemteadur:

Eestist pärit uurijatel on suuri teeneid polaaralade avastamisel ja uurimisel. Seda juba alustades Kalevipojast, kes soovis reisida maailma otsa kuni Bellingshauseni, Krusensterni, Tolli, Baeri, Mittendorfi, Kotzebue ja mitmete-mitmete teisteni (kas teate näiteks mõnd Lätist, Leedust või Soomest pärit maailmakuulsat polaaruurijat?) ning meie kaasaegseteni, kelle hindamatuid teadmisi polaaralade alal kasutavad praegu välismaised uurimisekspeditsioonid. Nõukogude ajal olid Eesti teadlased polaaruuringutes olulisel kohal ning nad on teinud olulisi samme polaaralade mõistmisel. Nüüd oleme küpsed, tulemaks välja plaaniga korraldada iseseisev Antarktika ekspeditsioon, kuid plaan on põrkunud nii konstruktiivse kriitika kui materdamisega. Et miks meie Antarktikasse, kas siis mujale raha ei ole panna? Teadlased peavad tihti vastama sellistele küsimustele, kuid mõelgem, et vaid veidi enam kui sada aastat tagasi peeti elektri ja selle kasutamisvõimaluste uurijaid veidrikeks ning vendade Wrightide esimesest lennukatsest kuni inimese Kuule jõudmiseni möödus vaid kaks inimpõlve. Kliimamuutused avalduvad eelkõige polaaraladel ja just nende mõõdukamates piirkondades (pole suurt vahet, kas lõunapoolusel on külma 80 või 70 kraadi), kus ka mõnekraadine temperatuurimuutus võib suuri muutusi esile kutsuda. Väikese ekspeditsiooniga peab asjale lähenema teisiti kui suurtega, “asja” saab uurida lähemalt ja ehk just see võimaldab tuvastada ka väiksemad muutused ökosüsteemides, mis on suurte, globaalsete muutuste esmaseks signaaliks. Et ka Eesti asub kliimamuutustele tundlikus piirkonnas, siis võib selline teadmine osutuda meile eluliselt tähtsaks. Kas see ekspeditsioon on kallis? Ühe inimese või ettevõtte jaoks kindlasti. Kuid mitte hästi toimiva riigi jaoks, kelle üheks eesmärgiks on haritus ja teadusmahukas väiketootmine. Projekti käivitamiseks vajalik raha tuleks vaid osaliselt riigilt, suur osa aga (rahvusvahelistelt) teadusorganisatsioonidelt konkursi korras (mis eeldab uuringute kõrget kvaliteeti ja aktuaalsust). Kindlasti oleks see Eestile märksa parem ja tunduvalt odav reklaam kui märk “Tere tulemast Eestisse”.

Lühitutvustus ja senine areng (seisuga 16.08.2005)

Mart Saarso, Enn Kaup, MTÜ Eesti Antarktika Ekspeditsioonid:

Kaasaegse tehnika arengu tulemusena ei ole ookeani ja polaaralade uurimise vältimatuks eelduseks piltlikult öeldes tuumajäälõhkujad ja rasketransportlennukid. Tänapäevane uurimisaparatuur on väikesemõõtmeline, kerge ja energiasäästlik ning seetõttu kasutatav vägagi väikestel ja ökonoomsetel laevadel. Sugugi erandlik ei ole valdavalt purjede jõul liikuvate jahtlaevade kasutamine uurimislaevadena, mis on keskkonda ja raha enim säästev võimalus ning Eesti jaoks kindlasti sobivaim nii majanduslikus kui ka imagoloogilises plaanis. Tänu Antarktika lepingule on Antarktika kujunenud sisuliselt maailma suurimaks looduskaitsealaks, kus toimub kõige tihedam rahvusvaheline teaduslik koostöö. Antarktika on oma looduslike tingimuste ja mõju poolest planeedi kliimale ainulaadne. Mitmed Antarktikas toimuvad looduslikud protsessid mõjutavad põhjalikult Maa atmosfääri ja maailmamerd. Kui võrrelda meie planeeti hiiglasliku mootoriga, siis Antarktika koos pidevas liikumises oleva maailmaookeaniga moodustab selle mootori jahutussüsteemi. Antarktika leping sõlmiti 1959.a. Washingtonis ning ratifitseeriti 1961.a. Lepinguga külmutati seitsme riigi territoriaalsed nõudmised kontinendi erinevatele osadele ning kuulutati kõik territooriumid ning jääliustikud lõunapool 60. lõunalaiust piirkonnaks, kus on keelatud igasugune militaartegevus ning mis on tähtajatult määratud rahuotstarbeliste teadusuuringute ja rahvusvahelise teaduskoostöö objektiks. Eesti Vabariik liitus 45. riigina (24. riigina Euroopas) Antarktika lepinguga 17. mail 2001.a. Samaaegselt valmis Eesti polaaruurijatest koosneva initsiatiivgrupi ja välisministeeriumi koostöös projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon, mis kätkeb endas rahvusliku Antarktika uurimisprogrammi loomise esimese kuueaastase tsükli.XXV Antarktika lepingu konsultatiivkohtumisele, mis toimus 10.-20. septembril 2002 Varssavis, esitas Välisministeerium informatsioonilise dokumendi IP-12, mida kohtumisel tutvustas kaheliikmeline delegatsioon. Nimetatud dokument andis lühikese ülevaate Eesti Antarktika Ekspeditsiooni projektist ning sai positiivse hinnangu kõigilt lepingupoolte delegatsioonidelt, mis on fikseeritud kohtumise lõpparuandes. Jaanuaris 2003 töötas Antarktikas tänu Itaalia ja Uus-Meremaa Antarktika programmide abile Eesti Antarktika Ekspeditsiooni esindaja, välisministeeriumi nõunik Mart Saarso. Teostati tulevase töörajooni rekognostseering ning valiti välja tulevase polaarjaama asukoht Victoria maal, Woodi lahe rannikuoaasis. 14. märtsil 2003 asutati mittetulundusühing Eesti Antarktika Ekspeditsioonid, mis on loodud spetsiaalselt rahvuslike Antarktika ekspeditsioonide logistika tagamiseks. Organisatsioon juhindub põhikirja järgi välisministeeriumi ja Eesti TA Polaaruuringute Komitee soovitustest. 2004.a. riigieelarvest taotles välisministeerium Eesti Antarktika Ekspeditsiooni ettevalmistusteks 6,075 miljonit krooni. Küsimus oli eraldi arutusel valitsuskabineti istungil 18. septembril 2003 ning võimalust rahastamiseks ei leitud. Protokolliti vajadus saada haridus- ja teadusministeeriumi seisukoht nimetatud projekti suhtes, sealhulgas selle rahastamise küsimuses. Samas väljendas peaminister Juhan Parts projektile põhimõttelist toetust ning viitas vajadusele saavutada laiem kõlapind, eriti teadlaskonna hulgas. 5. aprillil 2004 oli projekt Eesti Antarktika Ekspeditsioon arutusel riigikogu väliskomisjonis. Senisest arengust ja tulevikuväljavaadetest andsid ülevaate välisministeeriumi nõunik Mart Saarso ja Geoloogia Instituudi vanemteadur Enn Kaup. Komisjon andis projektile kui välispoliitiliselt olulisele algatusele positiivse hinnangu ning lubas seda arvestada välisministeeriumi 2005.a. eelarve menetlemise käigus. 10. mail 2004 edastas Eesti Teaduste Akadeemia Polaaruuringute Komitee peaministrile ja Vabariigi Valitsusele pöördumise, milles väljendati muret projekti saatuse pärast ning peeti vajalikuks leida võimalus riigipoolse rahastamise leidmiseks veel 2004. aastal. Pöördumisele on alla kirjutanud 12 inimest, nende hulgas TA president, TÜ rektor TTÜ rektor ja kokku 5 akadeemikut. Riigisekretär Heki Looti resolutsiooniga suunati pöördumine vastamiseks välisminister Kristiina Ojulandile. Kuna pöördumise sisuks on rahastamistaotlus, ületab see välisministri pädevuse ning lahenduse saab leida Vabariigi Valitsus. 20. mail 2004 võttis valitsus vastu otsuse liituda Antarktika lepingu Keskkonnakaitse protokolliga (Madridi protokoll) ning esitada vastav eelnõu Riigikogule pärast protokolli rakendusseaduse eelnõu heakskiitmist. Rakendusseaduse eelnõu väljatöötamiseks on Keskkonnaministeeriumi juures loomisel asjakohane komisjon. 7. juunil 2004 välisministrile saadetud kirjas teatas minister Toivo Maimets, et haridus- ja teadusministeerium peab projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon oluliseks riigi maine kujundamisel ning projekti rahastamist läbi välisministeeriumi eelarve põhjendatuks. Järgmiseks oluliseks sammuks rahvusvahelisel areenil on välisministeeriumi liitumine COMNAP-iga (Council of Managers of National Antarctic Programs). Sellega loome endale vaba juurdepääsu Antarktika operatsioonide logistika rahvusvahelisele koordineerimisele ning suurendame märgatavalt oma usaldusväärsust partnerite silmis. 2004.a. juuli viimasel nädalal Bremenis toimunud COMNAP-i aastakoosolekule oli Eesti esindaja erandkorras kutsutud osalema kogu üritusel täies ulatuses. Kuna tegemist on n.ö “suletud klubiga”, tuli seda võimalust vääriliselt hinnata ja kasutada. Aastakoosolek kiitis üksmeelselt heaks välisministeeriumi liitumise COMNAP-iga, seades täisliikmeks saamise tingimuseks Eesti liitumise Madridi protokolliga. Käesolevaks ajaks on projekti Eesti Antarktika Ekspeditsioon areng jõudnud etappi, kus ilma rahaliste vahenditeta pole võimalik olulisi samme astuda. Eelläbirääkimised nii ekspeditsioonilaeva kui ka polaarjaama hoonete ehitamiseks on peetud. Töötatakse tulevaste uurimisprogrammide kallal, valmimas on varustuse detailsed nimekirjad ning toimub tihe koostöö arendus teiste riikide, eeskätt meie peamiste partnerite Austraalia, Itaalia, Soome, USA ja Uus-Meremaa Antarktika programmidega. Eriti teravaks probleemiks on võimalikult kiiresti leida võimalus varem mainitud eelekspeditsiooni kiireks lähetamiseks tulevase polaarjaama asukohta. Raha puudumise tõttu tuli see, algselt 2005.a. jaanuariks planeeritud ettevõtmine edasi lükata.

Teaduslikke ambitsioone on mitmeid

Martin Jaško, valitsuse meedianõunik

Eesti Antarktika-ekspeditsiooni sarnaseid teaduslikke ambitsioone on väga mitmeid. Käesoleva aasta augusti keskpaigas pöördus TA Polaaruuringute Komitee valitsuse poole palvega ettevõtmist rahaliselt toetada. Vastus kõnealusele pöördumisele on peaministri büroos koostamisel ning peaks valmima lähipäevil. Projekti eesvedajatel tuleb siiski teadvustada, et riigil ei pruugi alati olla võimalusi kõigi sarnasete ideedega kaasa minna. Rahvuslikud ekspeditsioonid on üldjuhul väga kulukad ettevõtmised ning jõukohased enamasti vaid rikastele riikidele. Antarktika-ekspeditsiooni ja teiste analoogsete projektide puhul tuleb meeles pidada, et tänapäeval pole teaduse subjektid mitte riigid, vaid teadlased ja teaduskollektiivid. Kas eestlaste jaoks on Antarktika-teaduse edendamisel parimaks võimaluseks just oma rahvusliku uurimisretke saatmine, nõuab hoolikat läbimõtlemist.

Küllaltki erandliku toiminguna valitsuse tasemel konkreetsele teadusprojektile sihtotstarbeliselt raha eraldamise kõrval on riik käivitanud ka teisi meetmeid – näiteks teaduse tippkeskuste programm. Selle programmi eesmärk on suurendada teadus- ja arendustegevuse alast võimekust Eestis ning luua ja säilitada teadus- ja arendustegevuse tippkompetentsust. Ühe võimalusena rahastamise taotlemisel saavad Antarktika-ekspeditsiooni eestvedajad osaleda ka sellel konkursil võrdsetel alustel koos teiste projektidega.

Jaga