Teadusteave MTÜ :: MILLAL ME ELAME? KAS OLEME KVATERNAARI INIMESED?

Maailmas käib geoloogide seas vaidlus, et kas iidsete aegade rühmitamine on õigustatud. Küsisime kommentaari Eesti selle ala parimalt asjatundjalt TÜ rakendusgeoloogia professorilt Volli Kalmult.

Kuidas sündis kokkulepe. Igasugune klassifitseerimine või rühmitamine on alati suures osas kokkulepete küsimus. Nii on see ka geoloogilise ajaskaala (eestikeelne ajaskaala Eesti Geoloogia Seltsi kodulehel http://www.gi.ee/ESK/materjalid/geoloogiline_ajaskaala_2004.pdf) puhul. Termin Kvaternaar viimase 1,8-2 milj. kestnud ajaperioodi tähisena on kasutusel juba ülemöödunud sajandist ning sellisena väga sügavalt teaduskeelde juurdunud. Sisuliselt on see termin aga suur anakronism ja pärineb ajast (18. saj. lõpp), mil kõik tollal tuntud kivimid jaotati esmasteks, teisasteks ja kolmandateks (ingl.k. primary-, secondary- and tertiary formations). Kvaternaari ladestu eraldas välja prantslane J. Desnoyers 1825. a., tehes ettepaneku “kolmanda formatsiooni” kivimite peal olevaid pudedaid kõige nooremaid setteid tähistada nn “neljanda formatsioonina” (ingl.k. quaternary deposits, vene k. tchetvertichnyje otlozhenija). Kvaternaari ladestu moodustumisele vastav aeg on Kvaternaari ajastu. Sellisena on Kvaternaari nimetus säilinud tänapäevani, sõltumata sellest, et arusaamad tema jooksul toimunud geoloogilistest protsessidest, kliima muutustest, inimese arengust ja paljudest teistest looduslikest nähtustest on põhimõtteliselt ja äratundmatuseni muutunud. Kvaternaar on valdavalt tunnustatud 1,8 milj. aastaga moodustab ainult 0,02% geoloogilisest ajaskaalast, kuid tema unikaalsus seisneb selles, et see on ainus ajastu, mis kestab praegu ja mille jooksul toimuvaid protsesse on võimalik otseselt jälgida/registreerida/mõõta/analüüsida jne.

Tuletuslik geoloogia. Kõik varasem geoloogia on ju oma olemuselt tuletuslik ja lähtub nendest teadmistest, informatsioonist ja arusaamadest, mida me praegu (mõne sajandi jooksul) oleme suutnud hankida. On õigus neil, kes väidavad, et Kvaternaar on vaid Neogeenis toimunud olulisemate geoloogiliste protsesside (globaalne kliima jahenemine, kontinentide keskmise kõrguse kasv ja pindala suurenemine, suurimetajate migratsioon Euraasiast Põhja Ameerikasse, jääkilbi moodustumine Gröönimaal ja jäätumise kestmine Antarktikas, külma-lembeste taimede leviku laienemine) jätk ja ei midagi erilist omaette. Aga õigus on ka neil, kes lähtuvad Kvaternaari kui geoloogilise ajastu väljaeraldamisel sellest, et ainult Kvaternaarile on iseloomulik perioodiline mandrijäätumiste ja jäävaheaegade vaheldumine. Kvaternaari alguseks jõudis 10 miljoneid aastaid varem alanud kliima (perioodiliselt kõikuv) jahenemine tasemele, kus praeguse parasvöötme põhjaosad kattusid külmaperioodil jääga ning soojaperioodil sulasid jälle jääst vabaks. Põhja-Ameerika ja Põhja-Euroopa, Siberi ning kõrgemate mäestike jäätumine toimus korduvalt (6-8 korda) ning seda Gröönimaa ja Antarktika püsiva jäätumise “taustal”. Jäätumistega kaasnes maailmamere veetaseme oluline kõikumine (120-150 m), mis oli tingitud suurte veemasside sidumisest liustikesse jääajal, ja sealt vabanemisest soojaperioodil. Ühtlasi kaasnes loodusvööndite edasi-tagasi ümberpaigutumine kuni 1000-1200 km ulatuses.

Selgus hääletatakse. Seega võib öelda, et argumente on olemas nii Kvaternaari ühendamiseks Neogeeni ajastuga, kui ka tema iseseisvuse säilitamiseks. Küsimus on endiselt kokkulepetes, ja selleks, et see saavutada, moodustati viimasel Rahvusvahelisel Geoloogia Kongressil (2004.a. Itaalias, Firenzes) töögrupp, kes 2005.a. lõpuks peaks pakkuma välja enamuse poolt aktsepteeritava lahenduse. Kvaternaariga tegelevaid geolooge ühendav organisatsioon (INQUA http://www.inqua.tcd.ie/) on seisukohal, et Kvaternaar iseseisva ajastuna tuleks säilitada, kuid tema alumine (ajaline) piir tuleb nihutada 2,6 milj. a. tasemele, ehk just viimased 2,6 milj. aastat (mitte ainult 1,8) olid toimunu poolest vastavad Kvaternaari ajastu põhisisule. Kui aga isegi otsustataks praegune Kvaternaar ühendada eelnenud ajastuga Neogeen (23-2 milj. a. tagasi), siis muutuks Kvaternaari n.ö. “auaste” ja ta taanduks Neogeeni ajastu noorimaks ajastikuks, kuid nimetus jääks endiselt jõusse. Sellest tulenevalt võib öelda, et me elame nii või teisiti Kvaternaaris, küsimus vaid selles, ka see (K) peaks olema omaette ajastu või võiks olla Neogeeni ajastu noorim osa.

Eesti erapooletu. Eesti jaoks on Kvaternaari piiri vanuse küsimus vaid teoreetilise tähtsusega, sest meil pole midagi materiaalset (kivimeid, setteid, fossiile) ei Kvaternaari vanimast osast ega ka paljudest ajastutest, mis eelnesid Kvaternaarile. Meil on Kvaternaari setted otse Vanaaegkonna Devoni, Siluri, Ordoviitsiumi või Kambriumi kivimite peal ja kõigist vahepealsetest ajastutest pole meil midagi säilinud. Seega füüsiliselt äratuntavana on meil Kvaternaari alumine piir seal, kus moreeni/liiva/kruusa jm. kobeda pinnase all tuleb lubjakivi (Põhja- ja Lääne-Eestis, saartel) või liivakivi (Lõuna-Eestis).

Küsimus sellest, kas ajastute nimedel on üldse tähtsust – ehk oleks numbrid paremad? See on täiesti õigustatud küsimus, paraku on inimene harjunud ikka ja alati igasugustele ajaperioodidele iseloomulikke nimetusi andma. Kivi-aeg ja raua-aeg on ju samuti kasutatavad aja-määratlused, sõltumata sellest, et erinevates kultuurides vastavad neile väga erinevad aastaarvud. Sellega võrreldes on Kvaternaar (ja teised geoloogilised ajaühikud) isokroonsete piiridega, st. algus ja lõpp (Kvaternaari puhul praegune hetk) on kõikjal ja alati ühesuguse vanusega, ükskõik milles lõpuks kokku lepitakse. Ja veel, kui teaduslikes vaidlustes ei suudeta kokku leppida ajastute piiride vanuseid, siis on numbrite asemel lihtsam kasutada ajastute nimesid, jättes igale vabaduse kasutada tema poolt usaldatavaid vanusemääranguid.

Eelmise sajandi esimeses pooles arvati Kvaternaari kestuseks vaid 0,8-1,0 milj.a. ning oldi üsna veendunud, et inimese areng ja loodust ümberkujundav tegevus on viimase miljoni aasta olulisim tunnus. Tolleaegsete teadmiste kohaselt oli kogu inimlaste areng toimunud vaid miljoni aasta jooksul. Sellest lähtuvalt tegi venelane A.Zirmunski 1932. a. Rahvusvahelisel Geoloogia Kongressil ettepaneku alustada Kvaternaariga hoopis uut aegkonda (ajaühik, mis ajastust hierarhiliselt kõrgemal ja oluliselt pikem, võrreldav Vana-, Kesk- ja Uusaegkonnaga), ning nimetada see Antropozoikumiks. Hiljem, sajandi keskpaigas algatasid NSVL geoloogid samade argumentide baasilt Kvaternaari ümbernimetamise Antropogeeniks. Ettepanek ei teeninud küll erilist rahvusvahelist tunnustust, kuid kehtis Kvaternaari sünonüümina NSVL lõpuni ja on praegu ametlikult kasutusel Valgevene Vabariigis.

Jaga