Sündis Akadeemia väike sugulane

2. nov 2007

SÜNDIS AKADEEMIA VÄIKE SUGULANE

Akadeemiake
Õpilaste teadusajakiri
I aastakäik, number 1
152 lk, hind 40 kr

Meie uudisajakirjade tulvas hakkab igasugu klantsmooride ja -vaaride seas silma ajakiri Akadeemiake, mille esimene number äsja välja tuli. Sestap tasub seda kommenteerida. Ja äsja välja antud Nobeli preemiad jätta edaspidiseks.
Ajakiri hakkab ilmuma kolm korda aastas, ja ei levita end putkamüügi kaudu, vaid ainult tellimuste läbi. Ning määratleb end kui õpilaste teadusajakirja.
Mis siin siis ühele teadustoimetajale silma hakkab? Kõigepealt see, et kolleegiumis on üliõpilased – küllap vist Tartu ülikoolist. Autoriteks aga kooliõpilased.
Tööd on üsna ühtlase tasemega, ja üllatavalt põhjalikud. Mulle pakkusid need kõik huvi enamal või vähemal määral. Väljaandes on Kohtla-Järve õpilase Maili Lehtpuu uurimus Ida-Viru tehiskeskkonna taimestiku kujunemisest – järelduseks see, et istutad puid või ei, lõpuks kasvab taimestik ikka omasoodu, küsimus on vaid ajas. Saarlase Janno Tilga töö on temperatuuride erinevusest Eesti piires – maksimaalseks erinevuseks samal, 2006. aasta 25. jaanuaril –, Ristna ja Tarvastu vahel oli 26,4 kraadi.
Pärnakas Gerda Kuum on teinud toreda töö, millele saab põhineda Pärnu Aleviu kalmistul ekskursioon kultuurilukku. Huvitavad on Kunda koliõpilase Liina Vanatoa kirjutis laste hirmudest ja saarlase Mari Pajussaare küsitlus, kust selgub kaitseväe ja ajateenistuse populaarsus. Need kaks just seepärast, et noored uurijad küsitlesid peaaegu et oma eakaaslasi. Ei puudu ka kodulooline kirjutis ühe mehe eluloost, autoriks Merilyn Viin Võrumaalt Parksepast, laenatud uudissõnade käsitlus Greete Tomingalt Haljalast ning – üllatus, üllatus – kirjutis nõiaprotsessidest Eestis tartlaselt Pille Pullonenilt.
Nõnda siis on sisu rõhuvalt humanitaarne, nagu võib arvata ka toimetuse kolleegiumi koosseisu põhjal.



Ajakiri kuulutab end eelretsenseeritavaks, see tähendab, et kirjutised läbivad mingi akadeemilise sõela.
Noorte poolt välja antava ajakirja puhul on sel omad head ja vead. Head, et on sõel. Halvad, et sõel ühtlustab, ja koolinoorte puhul ei pruugi see olla kõige parem viis. Ka ei selgu ajakirjast, kes seda siis ikkagi toimetavad.
Nõnda on võibolla see akadeemiake liigagi akadeemiline. Meenutab liigselt oma suuremat sugulast Akadeemiat, mis kannatab just nimelt nooruslikkuse puudumise all ja on takerdunud mingisse möödunud sajandi lõpuveerandi alguse malli, mis omakorda püüdis jäljendada möödunud sajandi alguse akadeemilisi tavasid. Kuid need ajad on möödunud. Nüüd püüavad isegi sellised teadusajakirjad nagu Science ja Nature olla lõbusamad ja lahedamad, mitte sisaldada ainult teadusartikleid.
Mis Akadeemias täielikult puudub, ongi ju kommentaarid ja olude hinnangud ning tähelepanekud. Kahjuks on Akadeemiake läinud sama teed.
Ütlen küll täiest südamest: julgemini, noored! Akadeemiline teadus on muutunud ja muutumas, ning seejuures ka subjektiivsema käsitluse poole. Ootan Akadeemiakeselt just nimelt nooruslikku pilku oma uurimisvaldkonnale – mis sest, et see võib juhendajatele tunduda veidi rabe ja pinnapealne. Parem olla pinnapealne, kui väsitavalt igav. Kes ei tutvu pinnaga, see ei jõua eales sügavustesse! Selleks ajaks, mil Akadeemiakese autorid jõuavad teadlaseks, on teadusmaailma muutunud kindla peale, ja võib olla ka üsna kindel, et mitte just möödunud sajandi kolmekümnendate aastate suunas, mida esindab ajakiri Akadeemia.
Kuid see on ju vaid esimene number. Jääme ootama uusi.
Tiit Kändler

Kommenteeri

Telli Teadus.ee uudiskiri