teadus.ee » Arhiiv » Pärandkultuuri kaardistajad avastasid ajalugu muutva kultusekivi

See Tiit Kändleri artikkel ilmus Eesti Päevalehe tagaküljel 04. juulil 2013

Illuka ja Mäetaguse valla pärandkultuuri nimekirja täiendades, iidseid puid ja rändrahne, haruldasi taimi ja ehitisi üle vaadates avastasid entusiastid Kaidma küla põllult haruldase lohkudega kultusekivi. See suunab ajaloolasi ümber hindama arvamust, et vadjalased asusid Alutagusel tühermaale.

233006tuletornkaidma1a-300x200-8658323Kuremäe kloostri kuplistik sirutub üle metsakaare edevalt päikest peegeldades silma paistma. Metsa ees, rahvarohkest pühast allikast mõnisada meetrit lõunas on suur tühi heinapõld, paremal servas talu. See on iidne küla, Taani hindamisraamatus aastal 1241 mainitud Kaidma. Kesk põldu, mõnikümmend meetrit kruusateest eemal, rõhub maad inimesekõrgune rahn. Paistab välja nagu meie rändrahnud ikka – kokku sulanud erinevatest mineraalidest, paraja praoga keskel. Kuid pärandkultuuri kaardistamise projekti käigus avastas kaks kohalikku energilist ja ajaloohuvilist naist, et seda kivi tasub paitada. „Arheoloogid soovitavad ikka samblasse kasvanud kivide lage siit-sealt paljaks kraapida,“ ütleb Iisaku muuseumi kuraator Anne Nurgamaa ja näitab võidukalt, mis samblike alt välja tulnud (fotol). Selged ja korrapärased, poolkerakujulised kümnesentimeetrised augud.

Anne Nurgamaa ja Ida-Virumaa turismiühenduse juhatuse liige Ingrid Kuligina on ühed vähesed Eestis, kes pärandkultuuri aastal võtsid kätte ja asusid kaardistama oma ümbruskonna pärandkultuuri. Illuka ja Mäetaguse vallad soovivad, et nii elanikele kui külalistele oleks selge, mis kus asub ja mis tähtsam – millises seisukorras üks või teine objekt on. Paikkonna ajalugu on eriline, kuna siinseid ääremaid asustasid vadjalased.

Veel tuhande aasta eest siin neid polnud. Siis, 11. sajandil hakkas ida poolt lõunavadjalasi lainetena Alutaguse idaaladele rändama ja paikseks jääma. Kahe võimuala, Taani ja Pihkva-Novgorodi vahel polnud kindlat piiri, oli vaid vaheala. Seal võis elada igaüks, nii nagu hajusalt paiknenud küladegi vahel. Kui tõmbasid ümber aia või panid piiritulbad ja hakkasid maad harima, siis nii kauaks kui harisid, maa sinule jäi.

Ida poolt tulnud vadjalased tõid kaasa oma keele, rahvarõivad, kombed. Neil olid omamoodi matusekääpad, umbes samalaadsed nagu Kagu-Eestis. Kõrged, hulgakaupa nagu on neid näha Jõugas või ka üksikumaid nagu on näha Vadil või hoopis üksikuid nagu on näha Kurul.

233006tuletornkaidma3a-200x300-5630149Kuid kultusekivid vadjalaste värk ei olnud. Kultusekivid, rändrahnud, mille selga uuristati selgelt nähtavad umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga ja viiese sügavusega ringjad augud, kuulusid varasematele elanikele.

Keskajal hakkasid vadjalased eestistuma, tekkis omapärane poluvernikute kultuur. Nii nagu Kaidma rahn on kokku sulanud erinevatest mineraalidest, nõnda sulas poluvernikute kultuuri vene ja eesti ja vadja ainest – olgu siis riietusse või keelde, töödesse või tegemistesse. Suheldi üle Narva jõe elanud venelastega, asja ajamise keskus oli eestlaste Iisaku.

Pärandkultuuri aasta on käimas, kuid enamjaolt toimub lühemaid või pikemaid sündmusi, nii nagu tuleb Baltica kontsert 5. juulil Iisakul. Sisulist tööd on tehtud vähem. Nurgamaa ja Kuligina toovad näiteks 12 erinevat Eesti ametlikku registrit alates muinsuskaitsest ja muuseumidest, kuni vee ja ürglooduse registriteni välja. Tosin on, aga ühte nad ei klapi – andmed kipuvad eriaegsed ja paigad ebatäpsed olema. Selleks, et üles leida veel 2003. aastal Hendrik Relve raamatu ülistatud Kuru mändi, läks mul ja mu kaaslasel mullu ja nüüd kolm poolpäevakest ja kolm kohatundjat, enne kui selle lõpuks ühe lahke vene tädi hoovilt võrkaia seest üles leidsime. Surnuna ja sipelgate poolt närituna, omaniku imestudes: „Miks nad ometi ei tee siia teed, kui kaitsevad, ja ei kaitse ega toesta, et lastele ohutu oleks – või võtku siis juba maha.“

Nii et nüüdisolukorra teadmine tuleb kasuks ka tervisele. Naistel on leping 500 objekti peale, nüüdseks on nad leidnud üles 600 – läbi nõgespuhmade, üle kivide ja kändude. Nad on määranud asupaigad ja pildistanud, nad on kirjeldanud ja kogunud pärimusi. „Kadunud on Võhma metsavahikoht, säilinud vaid Männiku lõhkeladude vundament, laululava koht maharaiutud ja Ojamaa kaevanduse all sattunud Lähte männikus, Mäetaguse vesiheinamaa allikad,“ loendavad nad hävinut. Teisalt osutus Kurtna viinaait olevat ilus ja korras, ja Kuremäe läheduses peitus kunagine tsiviilkaitse kelder, kuhu sisse naised siiski sisse pugeda ei julenud.

Säilinud on jupikesi 1944. aastal sakslaste sõjavangide, enamjaolt juutide ehitatud Puhatu raudteest, mille sillad õhku lasti ja relsid ära veeti, kuid liipridki kohati näha. Säilinud on Dobrina kanal, mis Puhatu sohu pagiparvetuseks kaevati, kuid Krivasool, kus Punaarmee mitu 1944. aasta kuud kotis istus, on punkrid lagunenud. „Suuline teave elab kauem kui koht ise,“ ütleb Nurgamaa ning on nõutu ja kurb, et mingil keeleasjaliste seltskonnal Tallinnas on võimu ja väge iidseid kohanimesid muuta ning sellega pärandkultuuri hävitada.

„Kunagi eesti ajal taheti Iisaku nimetada Hiiekülaks, kohaliku vastusesisu tõttu see ei läinud läbi,“ naerab ta. Nüüd enam keelevaldjad rahvalt ei küsi. Podkriiva on nimetatud Liivakülaks, Kõnnu Ohakvereks, ehkki too küla pisem. „Inimene suri ära, kiirabi ei leidnud uue nime järgi kohta üles,“ toob Nurgamaa näite kohanimenõukogu tegevuse tagajärgedest. Palju on muudetud talunimesid. Nii näiteks kästi iidsele Danila talule panna nimeks Tallinna talu. Ja iidse kõlaga Boroni mets peab ilmselgelt olema Poruni, muidu ei oska keeleharitlased seda kirjutada.

Vadja kääbaste maa

263006vadjakaapada-200x300-9941312Lõuna-Alutagusel leidub Eestis ainulaadseid vadjapäraseid kääpaid, mis kaardil on tähistatud ringikestega. Eesti suurim kääbastik asub Jõugal, otse Jõuga esimese järve vastas üle tee.

Iisaku Muuseumis leidub ohtralt vadjalaste ja poluvernikutega seonduvaid muistiseid.

Iisaku ümbruse põliskülad said alguse 11. sajandi paiku ja esimesteks põlisasukateks olid vadjalased. 12.–13. sajandil tuli vadjalasi ühe juurde. Alutaguse lõunaosas elas keskajani vadja rahvastik. Nad matsid oma surnuid kääbastesse, kust on leitud vadjalastele omaseid oimurõngaid, kolmest traadis kokkukeeratud käevõsusid, võreripatseid.

Vadja keelest ja meelest sai eesti ja vene algetega sulandunult poluverinikute kultuur. See on säilinud vaid mõnedes kasutatavates sõnades ja kohanimedes.

¤

¤

233006tuletornkaidma2a-300x200-8455021Kaidma rändrahnul avastati hiljaaegu inimese tehtud kümnesentimeetrised poolkerakujulised augud. Selliseid kultusekive asub mujalgi Eestis, kuid vadjalaste maal pole veel leitud. See tähendab, et keegi elas siin ka enne vadjalasi. Rahn asub Kuremäe kloostri all põllul läbi Kaidma küla kulgeva kruusatee lähedal.

Fotod ja tekst: Tiit Kändler

Jaga