teadus.ee » Bioloogia

David Quammen, Hüpe. Zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia, tõlkijad Karin Andersen ja Ivi Heinlaan, AS Äripäev, 2014, 637 lk

 See Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus Postimehes 30. aprillil

Mäletan, et kunagi  lugesin raamatut käopoja tänust. Kes võõras pesas koorudes kõik oma pesa linnukesed välja tõukas. Polnud kes teab mis südamlik raamat. Umbes nagu Hiina muinasjutt poisikesest, kes oma rinnal ussikest soojendas, et too ei hukkuks, ja pidi  siis nägema, kuidas ussist sirgus kohutav draakon, keda meheks kasvanud poisike pidi minema mägedesse tapma. Möödunud  aastal ilmus eesti keelde tõlgituna hiidpaks, üle 600-leheküljeline raamat loomade vahendatud haigustest zoonoosidest, David Quammeni „Hüpe“. Ei oleks küllap lugema hakanudki, kui  kohe alul ei oleks leidnud peatükki Ebolast, mis tol ajal oli eriti moes. Mulle tundus, et ajakirjandus pajatab küll Ebola ohvritest, mitte aga selle olemusest. Lugesin läbi ja sain teada.

Võiks ju arvata, et parasiit ei  ole huvitatud peremeesorganismi  surmast. Kuid seda juhul, kui tal pärast paljunemist poleks kusagile pakku minna. Zoonooside, sealhulgas ebola puhul on. Reservuaarperemeest, nagu nimetatakse.

Zoonoos puhkeb seal, kus inimene on häirinud loomulikku looduslikku kooslust. Ja kus ta tagatipuks oma järge ootavat mikroobi majutavat reservuaarlooma kas puudutab või  kogunisti nahka pistab. Nii ka Ebola. Haiguse puhkemine on sel juhul kindel, nakkamine ka. Kuid  seni, kuni elatakse külade kaupa laiali, võtab haigus ette ühe küla. Miks osa inimesi ellu jääb, ei tea. Küla ammendatud, võib epideemia juhusliku inimese kaudu levida järgmisesse, põhjustades sealgi haiguspurske. Need paar-kolm kontakti ammendatud, haigus vaibub, nii nagu see on siiani teinud. Poeb reservuaarlooma tagasi ja ootab.

Ebola puhul polnud raamatu kirjutamise ajal pärsi selge, nüüd aga on, et reservuaarloomaks on tõenäoliselt nahkhiir. Nii nagu ühe haruldase hobusehaiguse puhul, mis on esimesi  tõestatult zoonootilisi  haigusi, ja sai nimeks Hendra.

Ameerika teaduskirjanik David Quammen on perfektsionistlik teaduskirjanik, kelle raamat „Dodo laul“ ilmus eesti keeles kümne aasta eest. „Hüpe“ on veel mahukam ja tundub oma 637 leheküljega üsna kohutav. Kuid kui seda võtta romaanina looduse ja inimese vahekorrast, saab lugemisest omamoodi seiklus. Hea on see, et „Hüpe“ annab vastused paljudele ajakirjanduses staarideks kirjutatud haigustele.1976. aastal  esimest korda Zaire põhjaosas Ebola jõe ääres puhkenud zoonootilise pandeemia lugu on põnev ning selle zoonoosi kandumine mööda maailma üsna seikluslik, kui õudukate terminoloogiat kasutada. Quammeni tekstist saab selgust, miks oli reservuaarperemehe – looma, kelles viirus epideemiate vahepeal ootas –, leidmine nii keeruline. Jutuks tulevad malaaria, SARS, Lyme’i tõbi,HIV-1, herpes B, C-hepatiit, viirused on erinevad …

Reservuaarperemehed on nahkhiired, kodulinnud, sead – eelkõige nahkhiired! Epideemiate vallandamisel on alati olnud oma osa keskkonna segipaiskamisel. Ja zoonootiliste haiguste vastaste võimalike vaktsiinide väljatöötamisel on vajalik 4. bioohutustaseme labori  olemasolu (kaitseülikonnad, kolmekordsed kindad, hermeetilised uksed ja „kõike muud, mis pole turistide atraktsioonina mõeldud loomade vaatlemisel pihul eriti teostatav“), mida Eestis  ei ole – veel ühe omamüüdi purunemine.

10. aprillil 2015 andsid Manchesteri Ülikooli professor Simon Lovell ja tema kolleegid teada arvutianalüüsi tulemuse. Selle järgi ei ole Ebola 40 aastaga muutunud tapvamaks. Nüüdse epideemia suurem ohvrite arv, mis  ületab 10  000, ei ole tingitud sellest, et viirus oleks muutunud virulentsemaks, ehkki selle RNA on muteerunud, vaid peegeldab inimese suurenenud liikuvust. See tähendab, et nakatanu suremus haigusesse on jäänud samaks, kuid siiski suureks, 40 protsendi kanti. Kui viirus oleks vähem virulentne, siis poleks see ilmtingimata parem, kuna peiteaeg suureneks. Teine hiljutine, möödunud aasta detsembri  lõpu uudis pärineb Euroopa Molekulaarbioloogia Organisatsioonilt EMBO ning selles kinnitatakse aimdust, et ebola reservuaariks võivad olla nahkhiired. Kuid mitte need puuviljanahkhiired, mida Kagu-Guinea Meliandu elanikud süüa tavatsevad, vaid teist liiki, sabatud nahkhiired, kes pesitsevad ühes küla lähedal kasvava puu  õõnsuses,  mille läheduses lapsed mängida armastavad.

Miks nahkhiired? Üks igast neljast imetajaliigist on nahkhiir. Nende vanus: 50 miljonit aastat.

Grippi sureb aastas 250 000 inimest. On see lohutus? Puhangud saavad otsa. Keskkonda paistakse segi jätkuvalt. Nii võib eeldada, et zoonoosid ei lõpe.

Inimese kõige lähem sugulane on šimpans. Just haru, mis viib šimpansini, lahknes inimeseni viivast harust kõige hiljem. Kuid šimpans satub Eestisse vaid harukordadel. Milline on aga Eestis elavatest loomadest meie kõige lähem sugulane? Geneetikute arvates on see nahkiir.

Viimaste andmete kohaselt hakkasid imetajad lahknema umbes 120 miljonit aastat tagasi. Suur lahknemine toimus 80-60 miljoni aasta eest, ja pärast seda on elupuule tekkinud pikad-pikad harud.

Fotol loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse kuju Kataloonias Motserrati kloostris. Foto: Tiit Kändler