teadus.ee » Arhiiv » Ernst Öpiku transtsendentne intervjuu

Ernst Öpik: mõtlemine on võrdne partner universumile

Teisipäeval, 22. oktoobril täitus 120 aastat Eesti ühe suurima teadlase Ernst Öpiku sünnist. Kuna meie ülemaailmne astronoom oli nõnda erakordne, ja tema ideed senini kehtivad, siis söandasin teha selle Eesti geeniusega ühe tagasihoidliku intervjuu. Transtsendentse, kui soovite.

Palju õnne, ja lubage kinnitada, et olete teinud Kunda maailma nabaks.

Ma ei ole pärit Kundast, vaid Port Kundast. See oli Lontova ja Kundaga meil pistmist ei olnud.

Te olite nende kuue astronoomi seas, kellele Ameerika Teaduse Arendamise Ühing Kepleri 400. aastapäeva tähistamiseks kuldmedali omistas. Te olite Kuningliku Iiri Akadeemia liige, Belfasti Ülikooli audoktor ja võitsite 1975. aastal Kuningliku Astronoomiaühingu kuldmedali. Järgnes auhindade sadu.

Mind huvitas poisikesest alati, mis juhtub, kui meteoor lendab Maa atmosfääri. Ning kust ta tuleb. Et objektid tulevad Maa lähedale miljardite valgusaastate kauguselt, on hämmastav.

Keegi ei uskunud teid, kui väitsite, et Marsi kraatrid pole vulkaanilist päritolu, vaid meteoriidipõrgetest tekkinud.

Mis siis, aga Marineride fotod ju kinnitasid mu arvutusi. Nagi sedagi, et Veenuse kõrge temperatuur tuleneb pidevatest tolmutormidest.

Te tõestasite 1937. aastal esimesena, et Päike saab oma energia termotuumareaktsioonidest. Samuti näitasite, et giganttähed tekivad tähtede gravitatsioonilise kokkuvarisemise tagajärjel. 1922. aastal näitasite esimesena, et Andomeeda udukogu on spiraalne tähekogu, kaugel eemal meie Galaktikast ja selle pöörlemise järgi arvutasite kauguseks 785 000 parsekit, mis pole kaugel nüüdsetest arvutustest 670 000.

George Gamow saatis teile 1936. aastal kirja, et miks te ei avalda oma tulemusi, mis saadud ammu enne teisi teadlasi, olulistes ajakirjades. Nõnda jäite eemale näiteks Nobeli preemiast, mille Hans Bethe päikese energia teooria eest sai.

Ma vastasin Gamowile, et ometi ta ju luges seda. Mulle ei ole kunagi meeldinud, et minu artikleid lühendavad inimesed, kes neid lõpuni ei mõista, ja pole olnud ka raha, et neid tasulistesse ajakirjadesse saata. Sellepärast asutasin Tartu Tähetorni Toimetised ja Irish Astronomical Journali, et adekvaatselt oma arvutusi avaldada.

Kui teile omistati Kuningliku Astronoomiaühingu kuldmedal 1975, paluti teil laua taga väike kõne pidada. Te tõusite, vaikisite – ja hakkasite laulma. Teie kuulmine oli absoluutne, kommenteeriti, kuid kas mäletate, mida laulsite?

Küllap laulsin osa oma „Valguse internatsionaalist“, mille komponeerisin pagulaste laagris Hamburgi lähedal 1946. Võibolla avaldub muusikas mu tõeline loomus ja matemaatika vaid täiendab seda.

Te olite Eesti natsionalist, fanaatiline kommunistliku okupatsiooni vastane. Ameeriklasi üllatasid sellised ekstreemsed nõukogudevastased tunded. Ometi pidasite te venelastest lugu, kõnelesite S. Fred Singerile oma kuldmedalist, mille enne Esimest maailmasõda Moskva koolis saite. Kõik, mis te matemaatikast õppisite, saite keskkoolist.

Muidugi, ma poleks muidu saanud anda Moskvas eratunde ja oma puudust kannatavat Eesti elavat peret aidata.

Kui Põhja-Iirimaal hakkasid 1972. aastal hullud ajad, lahkus nii mõnigi ameerika astronoom sealt. Kähku. Teie mitte.

Elu oli tollases Armagh’s idülliline, võrreldes varasema eluga Eesti erinevate okupatsioonijõudude all.

Te kirjutasite nõnda paljudest astronoomia harudest kui ei keegi teine teie kolleegidest. Te seisite sel spetsialiseerumise ajastul eraldi kui keegi, kes tahtis olla kõrgel künkal.

Ma olin pioneer, kes raiub end läbi tiheda võsa ja metsa, otsides rada, mis võib edaspidi laieneda meie uudsete uurimisriistade abil – nagu arvutid.

Kuid ometi, kui 1975. aastal, mil te täitsite Armagh’ Observatooriumi direktori ülesandeid, ja kui pakuti võimalust uurimisvahendeid täiendada, sealhulgas arvuteid osta, vastasite nõnda: „Universumi struktuuri ja evolutsiooni avastamise tähtsat tööd saab teha olemasolevate vahenditega, ja nõnda ka tulevikus. Põhiinstrument on pea.“

Kas te siis kahtlete selles?

Kas ei võinud vahel isegi teie pea eksida? Nõnda eitasite te mustade aukude olemasolu.

Ilmselge. Asjadel, mis eksisteerivad, peavad olema dimensioonid.

Te olete vahel teadlasi oma järskude repliikidega ärritanud.

Muidugi. Kui nad minu selgetest põhjendustest pole aru saanud. Olen ikka öelnud kahte asja. „You should know better!“ Te peaks paremini teadma. Ja vähemalt tehke oma illustratsioonid nii selgeks kui võimalik!

Kas täpsetel arvudel polegi siis tähtsust?

Ütlen teile, et enamikul juhtudel on astronoomias matemaatika ja arvutite kasutamisel vaid esteetiline väärtus. Astronoomias peetakse määramatust vahemikus +50 kuni –30%  heaks ja ka +100 kuni –50% on veel vastuvõetav. Tähendab, et tulemus ei ole tähtsam käsitlusest, nõudes vaid rohkem jõupingutusi, kui üks lihtne ligikaudne mudel. Enamasti on morfoloogiline terviklikkus eelistatum matemaatilisest täpsusest.

Kuid kuidas on lood inimesega, kes ju ometi on tühine kübeke universumis?

Inimese hing, kaalutu ja massitu, on tähtsam kui mis tahes eluta mass! Ja seda, mida ei saa kaaluda ega mõõta, ei saa purustada! Erinevate rahvuste püsimisel maailmas on suur ja sügav mõte: see on mitmekesisuse, originaalsuse ja alujõu allikas, inimsoo arengu tõukejõud. Meie tilluke maamuna kannab seega mõtlemist, hingestatud indiviide, kes kõik on võrdsed partnerid tervele universumile.

Kohtume universumis.

Fotod:

Ernst Öpik Armagh’ töötas Observatooriumis 1948–1981. (Armagh Observatory)

Maja Armagh’ Oservatooriumis, kus Ernst Öpik töötas 33 aastat. (Tiit Kändler)

Ernst Öpiku lapsepõlvekodu Port Kundas Lontovas 27. septembril. (Tiit Kändler)