teadus.ee » Arhiiv » Metsapoolemälestused

See Tiit Kändleri essee ilmus ajakirjas Eest Loodus nr 3/2017

Metsast oled sa võetud ja metsaks pead sa saama. Vähemasti saab nõnda ütelda metsalugude kohta, mis viimastel kuudel on end metsast võetud paberile üha enam laiali laotanud. Kes kirub, kes kireb, kes niidab, kes kiidab. Sellest on kümmekond aastat, kui otsustasin, et ei hoia end keskkonnapoliitikaga eriti täpselt kursis, veel vähem kirjuta sellest. Närvisüsteemi tungival palvel.

Kuid ometi – metsast tahaks kirjutada, ja mida muud teeb inimene teemal, millega ta kursis ei ole (ei tea arve, suundumisi, tõe ja ahnuse piiri), kui kirjutab mälestusi.

Nõnda siis – mu esimene mälestus metsast oli üsna loomulik, vanaema juures Ubjas suvel, kui võisin olla umbes neljane. Sain aru, et mets ei kerki ootamatult, mets läheb metsaks sujuvalt, madalamatest suuremate põõsastikeni. Lepad olid vahvad, tõmbusid punaseks, kui koor maha võtta, ja nende okstest sai ehitada onnikesi ja lehmi ja hobuseid. Jaanide ajal kogunes külarahvas metsa veerele ehitatud tantsuplatsile, mida ümbritsesid pingid ja millel oli ilus laudadest põrand.

Veidi hiljem Simunas tädi juures oli mets kaugemal – Orguse mets, kus kasvas marju, näiteks vaarikaid, ja kus mulle otsiti paras känd, millel sain istuda ja marju noppida, kui teised mööda metsa müttasid. Mets seisis kui müür üle põllu vaadatuna, kaitses alevit, ja tal oli veel üks hea omadus: ei kõndinud edasi ega tagasi. Kui tuli kevad, võimendas kevadtuul puukuuri muidu niigi mõnusat saepurulõhna, ja see oli tõelise kevade lõhn: metsapuru, mesilaste esimesed lennud ja sulava lume häälekas hõng. Saepurust ja lumesulaveest sai ehitada Sussi kanali, kust tuli käed eemal hoida, nagu olin 1956. aastal raadiost kuulnud.

Tädimees oli Siberist omakaitsemehena tulles metsamees: metsahindaja, kelle käest sain uurida, mis asi on tihu. Ta elas tädiga kord Vassiveres, kord Tudus, kord Laekveres, kord Sondas – kus elu loomulik osa olid palgihunnikud, nende alt leitud paksud männikoored, millest sai voolida laevu ja lõputul hulgal igasuguse kuju ja suurusega lauapinnajuppe, millest sai ehitada mida tahes. Palgihunnikutega kaasnesid saeveskid, raudteejupid, mõnusad ja veidi salapärased metsatöömehed ja ei mingit viha, et palgid olid metsast võetud, pigem kurbus, kui need rongidega ära veeti, ja ootus, millal uued tulevad.

See kõik põimus mu ajus eluks – nagu ka meie pere ja Tallinnas elava tädipere omamoodi võistlus, kes saab koju toredama jõulukuuse. Minu isa oli elektriinsener, tema hallata olnud kõrgepingeliinide alt sai kuuski nagu marju noppida, ja mul oli selge, et need raiutaks sealt niigi. Jah, tõesti, vahel peomeeleolus pajatas isa, kuidas ta Turba elektrijaama peainsenerina oli metsas kokku puutunud metsavendadega, ega teadnud, kas tulistavad selga, ja kuidas metsavennad püüdsid palgapäeval elektrijaama kassat röövida, aga tädimees pajatas jälle Roela kandi vägevatest metsadest, kus ehk tolgi ajal võis veel metsavendi olla.

Mina tundsin omaette, kui peolaudade all neljakäpukil ronisin ja eestiaegseid laule kuulasin, et metsavend olen ma niikuinii, aga püssidega ei taha tegemist teha, lihtsalt metsa vend olla. Kalamajas olid metsavennad lähedal, Patarei vanglas, ja puid leidus sealgi, aga üks asi sai mulle varasest lapsest selgeks: küsimus „mitu puud on mets?“ on lihtsalt tobe. Seda ei saa ju küsida, see on ilmselge. Orguse mets oli mets ja Nõmmel oli mets ja Pirital, kuid Tornide väljak ei olnud mets, sest seal seisis postil onu Kalinin ja taga vanad tornid.

12-ebavere2-ebavere-mc3a4e-tipp-vaatetorniga-rm-f-339-2-185x300-5836049

Kui ma Maalehe ajakirjanikuna esimest korda välja, Rootsi sattusin, 1980. aastate lõpus, peeti mingit ülemaailmset loodusajakirjanike kongressi ja meid viidi metsa. Mind ei hämmastanud mitte rootslaste puuistikute kasvatus kasvuhoonetes ega hiiglaslikud kännuhunnikud metsa veeres, vaid see, et mets kasvas kaljude vahel. Mis, olgu igaks juhuks öeldud, ei olnud mitte rändrahnud. Rootslasliku hoolikusega näidati meile ette, mis masinad neil on ja kuidas nad puud kaljude vahelt kätte saavad. Mind hämmastas seegi, et kui üks jaapanlane sääsepininat kuulis, röökis ta „moskiitos“ ja kogu japside kamp hüppas bussi ning nõudis uste sulgemist.

¤

¤

Ennemuiste, enne maausklasi, oli Ebavere veel puude seest nähtav.

Järgnesid Soome metsad, kus mind hämmastas neli asjaolu: läbi metsa kulgevad saepurukattega matkarajad, küttepuupakud ja Fiskarsi kirved puhkeplatsidel, metsaäärse soo taastamine ja hiiglaslik tahtlikult maha põletatud metsaplats, mida meile erilise uhkusega näidati. Olin sellest nii jahmunud, et unustasin vaatekünkale oma sviitri. Hea sviiter oli.

Ühel teisel aastal, kui olime Hankos, kandus meieni suitsuving ja siis öeldi, et põleb Eesti mets: see oli 2008. aasta suurpõleng Vihterpalus. Käisin loodusmeestega seda vaatamas, mind masendavat maastikku, ent metsamees Ants Varblane võttis taskust luubi ja lausa kargas õnnest, et näed, haruldane sitikas on tagasi tulnud.

Olen käinud ka Läti metsades, aga seal hämmastas mind pigem see, kui palju metsi kasvab Riia linnas. Nii nagu Helsingis ja Stockholmis. Tallinn, kes püüab end rohelise pealinnana reklaamida, ei saa ligilähedalegi.

Kui üle poole sajandi eest ehitas isa suvemaja Treppojale, teisisõnu Tuulnale (tänini nimetatakse seda Kloogarannaks, ent seda nime ma ei armasta, kuna see on nõukogude kaubamärk, veneaegne rändrahn), hakkasin alul teistega koos, siis üha enam üksi Tuulna-tagustes metsades seente järele hulkuma. Siis polnud seal veel suvilakooperatiive ega midagi, muudkui viljapõllud ja metsad, aga et ma hirmu oleks tundnud, seda mitte. Mets tollal rahustas, kuigi vahel eksisin ära. Kord ronisin kogunisti ühe kuuse otsa, et näha, kuspool on meri (päev oli pilves), aga nägin veel vähem kui maas, ja siis ronisingi alla ja siin ma nüüd olen. Ja tunnistan enesele kurvalt, et olen hakanud pelgama üksinda metsa minna. Miks, selle jälile pole veel jõudnud, kuigi aiman.

Metsal on oma elu ja mu meelest pole õige ütelda, et inimene on metsa osa, ega ikka ei ole küll. Tahan pajatada mulle olulise loo. See juhtus 1967. aasta augustis, siiani kuulsa tormi ajal. Elasime merest kilomeetrikese maa pool, Treppojal, ja metsa oli mere ees küll.

Kuid see, mis juhtus, ei kao mu rakkudest eal. Kõigepealt: nägin päev enne tormi unes, et meie majakese peale on külili langenud meie õue kõige vägevam kuusk. Pärast tormi oligi täpselt nii. Tormi ajal nägin aknast, kuidas suur kuusk murdus pooleks ja ülemine pool prantsatas vastu maad, nii et püsti jäi. Mis seal pikalt pajatada: mu isal ja naabrimehel oli julgust, et maju ähvardavad puud mootorsaagidega maha saagida, ja lõpuks kogunesime kokku naabri keldrisse.

Juhtunu teeb minu biograafia jaoks tähelepanuväärseks see, et tormile järgnenud päeval pidin jõudma Tallinna-koju, võtma sealt dokumendid ja jõudma Tartu rongile, et minna ülikooli sisseastumiseksamitele. Teed olid täis oli risti-rästi langenud puid, kuid noore inimese uljusega hakkasin jala astuma Keila poole – kümmekonna kilomeetri kaugusele. Lootsin, et sealt ikka mingi rong või buss läheb. „Astuma“ ei ole täpne sõna, pigem ronisin puude alt ja pealt üle. Mõni kilomeeter enne Keilat olid mehed ametis – puhastasid maanteed puudest –, ja vahetusmeeste järele sõitev buss oli sõiduvalmis. Kauplesin end bussi peale ja nõnda ma üsna viimasel veerandil koju ja sealt Tartu rongile saingi. Kui poleks jõudnud, küllap siis oleks mu elu kulgenud teisiti.

Ahjaa, olen unustanud mainida oma esimesi metsast võetud puid. Selleks oli Niitvälja lähedalt paar kadakat, et vibu teha. Ja veel enam kadakaid Saaremaal Leisi metsa alt sõbra, lahkunud Ülo Kaevatsiga, kes põhjaliku mehena ehitas kadakatest oma taastatud talule ristaeda. Ei, ei olnud häbi. Nii nagu ka nende mõne puu pärast, mille olen oma õuel langetanud, et teised puud ja mina ise end paremini tunneksime. Pigem on kurb, et vaated Nelijärve või Lõuna- ja Kesk-Eesti mäekestelt, nii paljukest kui meil neid leidub, on metsa kasvanud. Kas on mõnel usurühmal õigust lasta võsametsa kasvada Eesti niigi tasase maa kuplikesi? Andke andeks, kuid pole ma näinud ilusamat pilti, kui kümmekonna aasta tagune raiesmik kesk metsa, päike valgustamas vaarikapunast ja maasikarohelist..

img_55511-300x225-4507629

Häbi on hoopis seesuguste inimeste ees, keda olen pidanud omamoodi tarkadeks, ent kes nüüd kooris nimetavad RMK-d kuritegelikuks organisatsiooniks ja mis veel kõik, tegemata ise vahet numbrite ja arvude vahel ja toomata välja ei üht ega teist. Mina olen RMK matkaradu kõndinud, ja pole midagi halba märganud.

¤

¤

¤

Harju-Risti kirik on kerkinud puhtjuhuslikult nagu metsapuu, imiteerides oma fassaadiga puu enesesarnast ehk fraktaalset geomeetriat.

Kahjuks tundub nõnda, et keegi pole võtnud kätte ega kirjutanud lihtsale inimesele arusaadavas keeles ja kokkuvõtlikult, säilitades metsaliku rahu ja erapooletuse, kuidas Eesti metsaga lood on. Kui palju seda on, liigiti ja vanuse järgi, ja kui palju juurde kasvab ja kui palju ja kust võib raiuda. Ega mets taha kunagi, et teda raiutakse, parem langeb ise oma jalalt. Mis saaks siis, kui inimene tõesti ei võtaks „siit-siit-siit metsast mitte üks pirru tikk,“ nagu metsvint meile soovitab? Jäägu sellele küsimusele mõtlemine meie, mittemetsaelanike ajuharjutuseks.

Jaga