teadus.ee » Arhiiv » Tõejärgse looduse aegkond

See Tiit Kändleri essee ilmus Eesti Looduses nr2, 2017

Mu tädimees armastas alatasa välja tulla sellelaadsete mõtetega, et üks tomat on parem kui tonn saepuru. Ma ei käinud veel koolis, aga arvasin, et ega saepuruhunnikus ikka nii palju vajalikke ained pole, et neist saaks tomati kokku panna. Praegu ei ole ma selles enam nii kindel. Sõltub saepurust. Ja kui aatomite kaupa ehitada, äkki leiabki? Molekulaarne kulinaaria, alt üles ehitatud gastronoomia on juba kümmekond aastat moevärk, selliste roogade eest makstakse eliitrestoranides üksjagu palju raha.

Täna lugesin nõuandelehest, et libeda vastu aitab kõige paremini kuum liiv. (Kahjuks polnud öeldud, mida sellega teha.) Kuuma liiva vastu jälle aitab kõige paremini üks froteerätt. Arvan suvest teadvat. Ainult et nõuandelehed seda ei oska soovitada. Nõuandetrükistega on üldse sihukesed kummalised lood, et nood trükitakse ja siis trügivad sulle sisse igast praost, mis värava taga ja iga lehe ja ajakirja vahel. Lehed ja ajakirjad aga trummeldavad juba kuude kaupa, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, või kui tahate – infojärgsesse maailma või kes tahab, siis postinfouniversumisse. Olen tõeliselt nõutu: kui oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kas ma saan siis seda väidet tõe pähe võtta?

See on muidugimõista vana loogikalõks: kui ma alati valetan, kas ma siis valetan, kui ütlen, et ma valetan?

Hästi. Kui on tõejärgne maailm, siis peab olemas olema ka tõemaailm, ja enamgi veel – tõeeelne maailm. Millal sihuke oli? Looduse pideva vaatlejana ja selle toimimise üle mõtlejana arvan teadvat, et elu ei saa elutseda ilma tõe ja valeta. Nelja miljardi aasta tagused ja pikkused bakterite kuulujutud ehk täpsemalt moondamised, toiduallikate varjamised ja enese suurekspuhumised kaasnesid elu tekkega ja edenemisega. Tekib küsimus, kas RNA-l toimiv isepaljunemine oli enne valet või oli vale enne isepaljunemist?

Olen praegu sama kaugel kui alati, mil mulle mõni küsitlusfirma esindaja helistab ja soovib, et ma tema küsimustele vastan: olen sunnitud talle kahjuks kuulutama, et mul on vastused juba ammu otsas, on jäänud ainult küsimused. Üks tore küsimus, mille üle annab ikka mõtelda, on armastatud teadlaskonna leiutis, et elame juba mõnda aega uues aegkonnas.

Fotol: 3000 aasta tagune kalme Lääne-Helsinkis. Tiit Kändlerhelsinki-3000at-kalme_-300x225-8047185

Antropotseenis nimelt. Ainus küsimus on, et kui kaua juba ja kui selgub näiteks, et möödunud sajandi keskelt, mil tuumapomm lõhati, miks meile siis sellest kõval häälel teada ei antud? Valetati, tähendab. Teised jälle arvavad, et inimene sai planeedi valitsejaks, kui hakkas 10 000 aasta eest põldu pidama ja viljade ning koduloomade geenmuundamisega tegelema.

Mina jätan enesele vabaduse arvata, et Antropotseen algas siis, kui inimese ajus käis plõks ja ta hakkas umbes 70 000 aasta eest lugusid pajatama. Müüte välja mõtlema. Mis tähendab, et Antropotseen saabus ühes tõejärgse ühiskonnaga.

Muuseas, nimedel on võlu ja nimi Maad ei riku, nõnda sai austria geoloog Eduard Suess 1885. aastal pajatada biosfäärist; eurasianist ja mitut sorti geoloog Vladimir Vernadski 1930. aastatel pajatada noosfäärist ning inglise keemik James Lovelock ja ameerika mikrobioloog Lynn Margulis 1970. aastatel Gaia hüpoteesist. Vernadski on neist ehk kõige võluvam  kasvõi oma eluaastate värvikirevuselt (1863 – 1945) ja ellujäämisoskuselt, mis kahtlemata ilmutas end tänu uskumatule mimikrile, milleks Vernadski võimeline oli. 1905. aastal ühines ta kadettide parteiga, veel kuni 1930. aastateni sai ta elada ja ühes perega ja reisida välismaal, ligines siis stalinistidele ja ühines vene aatomipommi projektiga, asudes uurima impeeriumi uraanivarusid ning oli üks vähestest tippteadlastest, keda hoolimata rünnakutest ajalehtedes isegi vangi ei pandud. Lugemishuvilistele teadmiseks: äsja ilmus eesti põlevkivikeemiku Rein Veski raamat Vernadskist „Tappev mõistus“.

Eelmisest lõigust oskan mina välja lugeda, et Maa ja elu suhete kirjeldamine on läinud üha segasemaks. Kui Suess (mitte segi ajada kanaliga, millega oli segasem lugu) vastandas biosfääri geosfäärile, ehitas esimese teise peale, siis Vernadski pani kõik ühte patta ja Lovelock munes elusa Maa, kes omadega igal juhul hakkama saab. Peaks ju olema ilus lohutus, isegi kui see osutuks tõejärgseks.

Antropotseeni ametlikustamisega astuks inimene muidugimõista omaenese müütide ämbrisse, ega siis muidu möödunud aastal rahvusvaheline stratigraafiakomisjon ja rahvusvaheline geoloogiateaduste liit seda terminit, mida antropotseeni töörühm tungivalt soovitas, käiku ei lasknud. Sest vaadake: Antropotseeni soovitavad inimesed, kes enamjaolt on usuleiged, kuid see nimi ja idee läheb kokku Piibli sõnadega, et Jumal andis inimese kätte võimu kõige elava üle. Tee või tina (mida inimene suudabki teistest metallidest teha), kuid aju kipub sõlme minema.

Sest et ametlikult elame Holotseenis, mitteametlikult Antropotseenis, aga mõned elavad ka kommunismis, sotsialismis, kapitalismis, natsionalismis, feodalismis, šariaadis ja mõned kibutsis ja mõned Postpostiepohhis (ehk Omniva epohhis). Nii on see olnud ju alati, kui kaugele inimene mäletab.

Võib-olla tuleb tõepoolest loota tehisintellektile, mida on meile kuulutanud, lubanud ja pakkunud vähemalt viimase neljasaja aasta jooksul geniaalsed leiutajad, silmamoondajad, insenerid, elektroonikud ja digimaailma gurud. Nojah, tehisaju võivad nad küll valmis teha, aga kas suudavad pakkida šokolaadi hõbepaberisse nii, et kui avad, ei vaata sulle vastu šokolaaditahvli selg, ükskord öigesti ära õppida täpitähed ja teha valmis telekapult, mis ei pakuks sulle kanalite vahetamise kõrval ka hiina keele kursust, selles kahtlen ma tublisti.

Juhtusin äsja raadiost kuulma kellegi mureliku ja loodushoidliku inimese küsimust, et miks ometi pakitakse kaerahelbed nii suurtesse karpidesse, et peaaegu pool on tühi. Tootja vastus oli imelihtne: nii on meil parem helbeid karpi ajada.

Mu meelest on see arukas, ratsionaalne ja eetiline vastus selge tunnistus, millises aegkonnas me tegelikult elame. Selfresponsiiblis aegkonnas, omavastutuse aegkonnas. Igaühel on elu kaitsmiseks võimalus poodi kaasa võtta ajaleht (mis ajab tõejärgset jora) ja pakkida sellesse oma heeringa, et loodust säästa ja mitte kasutada kilekotti ning et mitte haigestuda düsenteeriasse.

Selle uue aegkonna gurud on meile aastaid pajatanud, kui hää, armas ja loodussõbralik on digimaailm (iga kolme aasta tagant viska arvuti aknast välja ja arvesta, et kui tahad pangast raha kätte saada, siis pead ette laduma kõigi oma moblasõprade andmed).

Mina aga esitan lugejale küsimuse: kui suur on ühe digibiti jalajälg looduses? Preemia suuruse jätan saladusse (mis on sama hea kui vale), kuid hoiatan, et vastuse saab sellele küsimusele leida vaid tõejärgses looduses. Tõeeelne universum lihtsalt toimis ja ajas oma asju, kuni jõudis ootamatult meieni.

Fotod: Tiit Kändler

3000 aasta vanune kalme Helsingi läänerannikul. 2012

Loodus ja tehisloodus Helsingi lääneosas. 2012

Helsingi disainimuuseum: inimese vormitud mineraalid. 2012

Jaga