teadus.ee » 2012 » October

Kui kunagi helges tulevikus, mil kõigile Eestis on selge, et pärast suve tuleb ikka sügis oma tormide ja võimalike uputustega, kogunevad arstid streikima Tallinna kesklinna tänavatele, mis on elanikest tühjaks jooksnud nagu vana väsind õhupall õhust, loosungite alla „Nõuame inimväärset patsienti!“ siis otsin üles oma vihmavarju, mille sain Bayeri kompaniilt Leverkusenis kingiks aspiriini sajanda sünnipäeva puhul, ja torman streikijatega ühinema. Õhinal, vaata et lootusrikkalt.

Sest olen ikka ja jälle veendunud, et see, mis vaevab meie meditsiini südant, on seesama asi, mis vaevab meie majanduse ja kaubanduse, meie ärinduse ja turunduse, meie kunsti ja kunsttükkide – ehk laiemalt öelduna kogu elu ja olu toimimist, ei ole mitte niivõrd rahapuudus, kuivõrd võimetus end rebida kõrgemale meelelahutuse raudsest, ent vahel isegi meeldivast haardest. Et olla täpne, siis usun seda, kuna ei suuda arvudega tõestada. Kuid kunagise füüsikuna tean, et mida ei suuda tõestada arvudega, seda tõestavad aegread.

Jah, vahel nukrushetkedel tundub, et Eesti vabariik on loodud meele lahutuseks ja tipus sportimiseks. Nojah, vabandust, eks ikka riigi juhtimise ja poliitika tegemise tarbeks ka.

Imepärane taanlane Hans Christian Andersen kirjutas aastal 1838 imepärase loo vankumatust tinasõdurist. Tinasõdur oli valu viimane, ja nii ei jätkunud tal ühe jala jaoks tina. Tal ei jäänud üle muud kui minna rändama ja nõnda sattus kala kõhtu. Kala püüti kinni, lõigati lõhki – ja ennäe! Tinasõdur leiti seest üles. Mis tinasõdurist sai, on ilus ja kurb, kuid perekond sõi kala ära. Kohutav – Euroopa Liidu seadustega on see keelatud! Kala kõhus oli ju mürk, tina! Ent meenutagem, et tol ajal, mil Andersen tinasõduri seiklusi üles tähendas, olid Amsterdami kanalid paras paik visata kõik, mis kehast või toast üle jäi. Tallinnas voolas Härjapea jõgi, ja selgi sama ülesanne. Nüüdseks on inimese eluiga pikenenud mõõdetavalt, ja mitte niivõrd meditsiini, kui hügieeni rakendumise tõttu. Patsiendid said targemaks.

Pooled ravimitest, hirmkallitest ja hirmtähtsatest, ei ravi pooligi patsiente. Geneetika kuulutus personaalsest meditsiinist on vajumas reaalse majandusmaastiku rappa. Jumal ei kuulutanud Moosesele Siinai mäel, et joogivees ei tohi olla tina üle 0,000…, oh, ma ei tea, mis protsent see parasjagu seaduses on. Ta ütles, et ei tohi tappa. Ka teadmishimu mitte.

Pole siis ime, et nagu hilissügisesed kilgid kunagiste reheajude tagant, ronivad pangaseifide tagant välja prohvetid, kes kuulutavad omaosalust ja omavastutust ja muud säherdust kraami, mida natsid ja kommunistid küll teiste nimede all, kuid üsna edukalt mitte ainult ei kuulutanud, vaid ka ellu viisid – kui saab ellu viimiseks nimetada seda, mis pigem tähendas elust välja juhatamist, olgu või eugeenika mine all, mis tänapäeval küll kannab sobilikumat nimetust „geneetiline valik“.

¤

istastronoom1a-300x200-1250001¤

¤

¤

¤

¤

¤

¤

Osmanite impeeriumis leiti palgahädale lihtne lahendus. Nii näiteks 400 aasta eest Istanbuli Uues Moshees Yeni Camis tegutses astronoom, kes elas aianurga majakeses ning tegutses lisaks viie palvekorra kellaaegade arvutamisega ka lunaarse kuu alguse teavitamisega ning andis ka märku, millal lõpeb ramazaani paast. Lisaks sellele kõigele oli ta ka astroloog, kes ennustas Sultanile tulevikku ja sellestki ei olnud piisav – ta parandas ka naabruses elavate inimeste kellad ära. Kui raha puudu, siis küllap lükkas ka käru, millega vähemalt kolmandik istanbuli meestest siiani ringi sebivad.

Foto: Tiit Kändler, Istanbul, 20. oktoober.

¤

Infot ei ole kunagi liiga palju, ent üha enam katab seda manipuleeritud müra katteloor. Patsiendil ei jää ellujäämiseks muud, kui ennast harida. Mina küll ei ole kohanud ühtki arsti, kes küsimise peale ei selgita, kuidas sinuga asjalood olla võivad. Liiga vähesed küsivad. Neelavad alla tabletid ja turuavanemised ja hõõgpirnisulgumised ja isegi omavastutused.

Kui riigil on üldse asja siia Eesti riiki, siis on see läbi hariduse andmise. Harimine ei tähenda ainult koole ja lasteaedu. See tähendab avalikke sõnavõtte ja avalikku teavet ja muude nähtuste seas ka avalikku, riigi ringhäälingut. Seni, kuni ringhäälingut juhitakse nagu kalossivabrikut, harimiseks see kanal ei sobi. Kui telesaadete mantraks on vähemalt 30 000 vaatajat, siis on loogiline, et vähegi harimisvõimalusi pakkuva saate juhtideks pistetakse külahullud või pulmatolad, sest neid on lõbus vaadata.

Lõbus peab olema, kas teate. Kuid õppimine on lõbus vaid pingutuse läbi. Lõbus on lolliks minna, aga targaks saada kole igav. Koomik, kui naljakas ta ka ei ole, ei suuda eales küsida inimesi abistavaid küsimusi geneetikult või psühholoogilt, füüsikult või keemikult. Isegi mitte koomikult. Kui riigi ringhääling oleks tõeliselt hariv, siis ei peaks haridusjanused eestlased emigreeruma Soome Yleisradio uudiseid ja kõnesaateid ja teadusdebatte kuulama ja vaatama. Nagu Leonidi ajal põgeneti poliitiliste valede eest, nõnda tuleb nüüd põgeneda ülelaheuudistesse siinse meelelahutusliku loba eest.

Siin on põhjus, miks meditsiin ja haridus on juba läinud meile nõnda kalliks ja kallimaks veel läheb: riik ei kasuta ära võimalikke kanaleid patsiendi harimiseks. Mitte see, et arstid lähevad Soome, pole probleem – haigekassa saab ju ometi ükskord hakata haigetele Helsingi laevapileteid välja ostma, see on üsna odav, ja häda on lahendatud. Mida aga ei osta, see on tinasõduri vankumatus, kes isegi ühel jalal seisis oma õiguste ja armastuse eest ja harib meid oma surematus loos nüüdseni edasi.

Jaga